Aitoolia liit

Allikas: Vikipeedia

Aitoolia liit oli üks Vana-Kreeka poliste ühendus, mille keskus oli Aitoolia.

Aitoolia liidu (Aetolian League) ja Ahhaia liidu (Achaean League) alad Kreekas

Liit loodi umbes 320 eKr, algselt oli Aitoolia liit Lääne-Kreeka peamiselt agraarsete piirkondade amorfne ühendus. Algul oli see hõimuliit, 3. sajandiks eKr oli see föderatsioonitaoline moodustis. 3. sajandi lõpuks eKr oli see oluline Makedooniale vastuseisev jõud. Sõjas Makedooniaga oli Aitoolia liit Rooma riigi liitlane. Aitoolia liit enamasti teravalt Makedoonia-vastane, kuid samal ajal vaenus ka Ahhaia liiduga.

Aitoolia liit kasvas ja tugevnes võitluses diadohhidega. Umbes 290 eKr omandas Aitoolia liit domineeriva mõju Delfis, aastal 279 eKr paistsid nad silma galaatide sissetungi tagasilöömisel. Liit tõusis Kesk-Kreekas eriti esile galaatide sissetungi ajal, mil kaitses sissetungijate eest Delfi pühamut.

Kõige vägevam oli Aitoolia liit 3. sajandi teisel poolel eKr. Peale Aitoolia hõlmas see Kesk-Kreeka piirkondi (Phokis, Lokris, mõnda aega Boiootia, Põhja-Kreekas osa Tessaaliast, Lõuna-Kreekas mõned Peloponnesose linnad (Tegea, Mantineia, Orchomenos). Polistel oli suur autonoomia, kuid eriti välispoliitilised küsimused otsustas liidu valitsus.

Aitoolia liidu kõrgeim võimuorgan oli üldrahvakoosolek (synodos), mis kogunes kord aastas Thermoses. Erakorralisi koosolekuid peeti ka mujal, sealhulgas väljaspool Aitooliat. Koosolek oli kõrgeim seadusandlik organ, see kuulutada sõda ja sõlmis rahu ning valis ametikandjad. Töötasid veel linnade esindajatest koosnev liidunõukogu (synedrion) ja apokleetide komisjon, mis arvatavasti koosnes liidunõukogu liikmetest ja tegeles jooksvate küsimustega. Haldusvõim oli strateegi käes. Strateegi abid olid ratsaväe ülem hiparh, sekretär grammateus ja 7 laekurit.

Et roomlased sekkusid liiga palju Kreeka asjadesse, sai Aitoolia liidust Seleukiidide riigi valitseja Antiochos III liitlane sõjas Rooma riigiga 192–188 eKr. Liitlased said lüüa ja aastal 189 eKr alistus Aitoolia liit Rooma riigile ning kaotas mõju.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • M. Sordi M. Le origini del koinon etolico. – Acme, Annali della Facoltà di filosofia e lettere dell'università Statale di Milano, 1953, kd 6, nr 3.