Agul

See artikkel räägib linna osast; rahva kohta vaata artiklit Agulid

Agul on linna kaugem osa, kus asub enamik töökohti.^[1] See on peamiselt äri- või elamupiirkond ja hõlmab sageli segakasutusega piirkondi ja võib mõnikord sisaldada rohkem töökohti kui elanike arv.^[2] Agul võib eksisteerida kas suurema linna/linnapiirkonna osana või eraldiseisva poliitilise üksusena. Nimi kirjeldab piirkonda, mis on rohkem või vähem tihedalt asustatud kui siselinn.^[3]

Arengumaade suurimate linnade agulid muutuvad slummideks.

Tartu ja Tallinna ajaloolistesse agulitesse – rahvalikult poeetiliste nimedega Supilinn, Kalamaja, Pelgulinn, Kitseküla – rajasid oma esimese eluaseme maalt linna pürgivad inimesed. Tallinna agulites Kalamajas, Koplis, Pelgulinnas, Kassisabas elasid tehasetöölised pruunikashallides, kopitanud, pimedates ja ülerahvastatud, veevärgita toauberikes.^[4] Vaevalt kuskil mujal Euroopas, välja arvatud ehk Rootsi omaaegsed mäetööstuspiirkonnad, oli töölisagulite olme nii masendavalt troostitu kui see oli I maailmasõja eelses Tallinnas.^[viide?] Osa sellest viletsusest on talletatud ka Johannes Pääsukese ajaloolistel fotodel aastast 1914.

Omaaegsed sotsiaaldemokraatlikud utoopiad, mis püüdsid maailma parandada linnaehituse läbi, ei jätnud puudutamata ka Eestit. Eliel Saarise projekt "Suur-Tallinn" oleks õnnestumise korral võinud muuta Tallinna Helsingi- või Riia-sarnaseks esinduslike kvartalitega euroopalikuks suurlinnaks. Kuid siis algas maailmasõda ning üle 8000 Krulli, Dvigateli, Lutheri ja mõnegi muu omaaegse suurtöösturi juures töötanud tööstustöölise pere vajas elamispinda.

1920.–1930. aastail omandasid agulid Eestis mahedamad vormid. "Säärvandiga tubade" asemel hakati ehitama nn Tallinna majade odavaid pisikortereid ja tööliselu omandas üha väikekodanlikumaid vorme.