Aafrika (Rooma provints)

Africa Proconsularis oli Rooma provints Aafrika looderannikul, mis loodi aastal 146 eKr pärast Kartaago kaotust Kolmandas Puunia sõjas. See hõlmas ligikaudu tänapäeva Tuneesia, Kirde-Alžeeria ja Lääne-Liibüa ranniku territooriumi Surti lahe ääres. Territooriumil elasid algselt berberid, ladina keeles tuntud kui Mauri (maurid), põlised kogu Põhja-Aafrikas Egiptusest läänes; 9. sajandil eKr ehitasid foiniiklased laevanduse hõlbustamiseks piki Vahemere rannikut asulaid, millest 8. sajandil tõusis domineerima Kartaago kuni selle vallutamiseni Rooma vabariigi poolt.

See oli üks rikkamaid provintse Rooma keisririigi lääneosas, teine Itaalia järel. Lisaks Kartaagole olid teised suured asulad provintsis Bizacena keskus Hadrumetum (tänapäeva Sousse Tuneesias) ja Hippo Regius (tänapäeva Annaba Alžeerias).

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Rooma esimene provints Loode-Aafrikas rajati Rooma vabariigi poolt aastal 146 eKr, pärast Kartaago võitmist Kolmandas Puunia sõjas. Africa Proconsularist või Africa Vetust (Vana-Aafrika) valitses prokonsul. On võimalik, et nimi "Africa" tuleb berberi sõnast "afer" või "ifri", mis viitab hõimule.

Utica tehti halduskeskuseks. Ülejäänud territoorium jäeti berberi Numiidia klientkuninga Massinissa valdusse. Sel ajal oli Rooma poliitika Aafrikas lihtsalt ära hoida mõne muu suurvõimu tõusmine Sitsiilia kaugemal küljel.

Aastal 118 eKr püüdis Numiidia prints Jugurtha väiksemaid kuningriike taasühendada. Kuid pärast tema surma läks enamus Jugurtha territooriumist berberi Mauretaania klientkuninga Bocchuse kontrolli alla; ja selleks ajaks oli Aafrika romaniseerumine kindlalt juurdunud. Aastal 27 eKr, kui vabariik muutus keisririigiks, alustas Aafrika provints oma keiserlikku okupatsiooni Rooma võimu all.

Mitmeid poliitilisi ja provintsireforme viis ellu Augustus ja hiljem Caligula, kuid Claudius viis lõpule territoriaalse jaotuse ametlikeks Rooma provintsideks. Aafrika oli senatiprovints. Pärast Diocletianuse haldusreforme jaotati see Africa Zeugitanaks (mis säilitas nime Africa Proconsularis, kuna seda valitses prokonsul) põhjas, Africa Bizacenaks lõunas (kattub Ida-Tuneesiaga) ja Africa Tripolitaniaks lõunas (kattub Lõuna-Tuneesia ja Loode-Liibüaga). Kõik olid Dioecesis Africae osad.

Piirkond jäi Rooma keisririigi osaks kuni germaanlaste rändeni 5. sajandil. Vandaalid tulid Loode-Aafrikasse aastal 429 Hispaaniast ja vallutasid ala aastaks 439 ning asutasid oma kuningriigi, mis hõlmas ka Sitsiilia, Korsika, Sardiinia ja Baleaarid. Vandaalid kontrollisid maad sõdalaste eliidina, kuid seisid silmitsi kohalike berberite tugeva vastupanuga. Vandaalid kiusasid taga ka katoliiklikke berbereid, kuna vandaalid pooldasid arianismi (Egiptuse preestri Ariuse pooltrinitaarsed doktriinid). 5. sajandi lõpu poole asus Vandaali riik langusteele, jättes enamiku sisemaast mauridele ja teistele piirkonna berberi hõimudele.

Aastal 533 pKr saatis keiser Justinianus I kindral Belisariose juhitud armee Aafrikat tagasi võitma, kasutades ettekäändena vandaalide dünastilist vaidlust. Lühikeses kampaanias võitis Belisarios vandaale, sisenes triumfiga Kartaagosse ja taastas Rooma võimu provintsi üle. Taastatud rooma administratsioonil õnnestus berberite kõrbehõimude rünnakud tõrjuda ja ulatusliku kindlustevõrgu abil õnnestus oma võimu taas kord sisemaale laiendada.

Keiser Maurikios rühmitas Loode-Aafrika provintsid koos Rooma valdustega Hispaanias Aafrika eksarhaati. Eksarhaat õitses ja sellest kukutas Herakleios aastal 610 keiser Fokase. Herakleios kaalus lühikest aega keisririigi pealinna üleviimist Konstantinoopolist Kartaagosse.

Pärast aastat 640 õnnestus eksarhaadil moslemite vallutus ära hoida, kuid aastal 698 rüüstas moslemite armee Egiptusest Kartaago ja vallutas eksarhaadi, lõpetades Rooma ja kristlaste valitsemise Loode-Aafrikas.

Provintsi areng[muuda | muuda lähteteksti]

Aafrika provintsi areng
Rooma-eelne vallutus	Kartaago			Ida-Numiidia (massüülid)	Lääne-Numiidia (massesüülid)		Mauretaania
146 eKr	Africa			Numiidia			Mauretaania
105 eKr	Aafrika			Ida-Numiidia	Lääne-Numiidia	Mauretaania
45 eKr	Africa Vetus			Africa Nova	Lääne-Numiidia	Ida-Mauretaania	Lääne-Mauretaania
27 eKr	Africa Proconsularis				Mauretaania
41 pKr	Africa Proconsularis				Mauretania Caesariensis		Mauretania Tingitana
193 pKr	Africa Proconsularis			Numiidia	Mauretania Caesariensis		Mauretania Tingitana
314 pKr	Tripolitania	Africa Bizacena	Africa Zeugitana	Numiidia	Mauretania Sitifensis	Mauretania Caesariensis	Mauretania Tingitana

Legend

██ Rooma kontroll

Rooma aafriklased[muuda | muuda lähteteksti]

Pikemalt artiklis Rooma aafriklased

Sellegipoolest oli Rooma sõjaline kohalolek Loode-Aafrikas suhteliselt väike, koosnedes umbes 28 000 südurist ja abilisest Numiidias ja kahes Mauretaania provintsis. Alates 2. sajandist pKr mehitati neid garnisone peamiselt kohalike elanikega. Arenes märkimisväärne ladinakeelne rahvastik, kes oli taustalt paljurahvuseline, kes jagas Loode-Aafrika piirkonda nendega, kes kõnelesid puunia ja berberi keeli. Keiserlikud julgeolekujõud hakkasid kujunema kohalikest elanikest, sealhulgas berberidest.

Abun-Nasr ütles oma teoses Maghribi ajalugu, et "Mis pani berberid veelgi kergemini Rooma eluviisiga nõustuma, oli, et roomlased, kuigi koloniseeriv rahvas, kes vallutas nende maa relva jõul, ei näidanud mingit rassilist erandlikkust ja olid äärmiselt sallivad berberite religioossete kultuste suhtes, olgu see põline või kartaagolastelt laenatud. Siiski tungis Rooma kultuur Rooma territooriumile Aafrikas ebaühtlaselt. Mitteromaniseerunud berberite kotid jätkasid olemist läbi kogu Rooma perioodi, isegi sellistes maapiirkondades, nagu Tuneesia ja Numiidia sügavalt romaniseerunud piirkonnad".

Lääne-Rooma keisririigi lõpuks oli peaaegu kogu Maghreb täielikult romaniseerunud, Mommseni järgi tema teoses Rooma keisririigi provintsid. Rooma aafriklased nautisid kõrgetasemelist jõukust. See õitseng (ja romaniseerumine) puudutas osaliselt ka rahvaid, kes elasid väljaspool Rooma Limesit (peamiselt garamandid ja getuulid), kes jõudsid Rooma retkedega Sahara-tagusesse Aafrikasse.

Provintsi tuntumad Rooma kodanikud olid koomiline luuletaja Terence, Cirta retoorik Fronto, Hadrumetumi jurist Salvius Julianus, Madaurose romaanikirjanik Apuleius, keiser Septimius Severus Lepcis Magnast, kristlased Tertullianus ja Cyprianus Kartaagost ning Arnobius Siccast ja tema õpilane Lactantius; ingellik Thagaste arst Augustine, vandaalide Kartaago epigrammatik Luxorius ja võibolla biograaf Suetonius ning luuletaja Dracontius.^[1]

Majandus[muuda | muuda lähteteksti]

Enamiku linnade heaolu sõltus põllumajandusest. "Keisririigi viljaaidaks" kutsutud Loode-Aafrika tootis ühe hinnangu kohaselt 1 miljon tonni teravilja aastas, millest 1/4 veeti välja. Täiendavad kultuurid olid oad, viigimarjad, viinamarjad ja muud puuviljad. 2. sajandil võistles oliiviõli teraviljaga väljaveetava kaubana. Lisaks orjade kasvatamisele ning eksootiliste loomade püüdmisele ja vedamisele kuulusid peamise toodangu ja väljaveo hulka tekstiil, marmor, vein, puit, kariloomad, keraamika ja vill.

Koloniaallinnade liitmine Rooma keisririigiga tõi kaasa tohutu linnastumise ulatuslikul territooriumil, eriti Loode-Aafrikas. See kiire linnastumise tase mõjutas struktuuriliselt linnamajandust ja käsitöönduslik tootmine Rooma linnades sai tihedalt seotuks põllumajanduslike tootmisvaldkondadega. Kui Rooma rahvaarv kasvas, kasvas ka nõudmine Loode-Aafrika toodangu järele. Selline õitsev kaubandus võimaldas Loode-Aafrika provintsidel suurendada käsitöönduslikku tootmist kiiresti arenevates linnades, muutes need kõrgelt organiseeritud linnakeskusteks. Paljud Rooma linnad jagasid nii tarbija- kui ka tootemudeli linnaaspekte, sest käsitöönduslik tegevus oli otseselt seotud linnade majandusliku rolliga kaugmüügi võrkudes.

Linnaelanikkond hakkas üha enam tegelema käsitöö- ja teenindussektoriga ning vähem põllumajandusliku tööga, kuni märkimisväärne osa linna elujõulisusest tulenes toodete ostust või müügist vahendajate kaudu nii maapiirkondade kui ka välismaal asuvatele turgudele. Muutused, mis toimusid põllumajandusliku tootmise taristus, nagu oliiviõli ja veini tootmine, kuna kaubandus jätkas nii linnade kui ka kaubanduse arengut, mõjutas otseselt käsitööndusliku tootmise mahtu. Nende toodete ulatus, kvaliteet ja nõudlus jõudsid tippu Rooma Loode-Aafrikas.

Keraamika tootmine[muuda | muuda lähteteksti]

Loode-Aafrika provintsid hõlmasid õlipuuistanduste ja pottsepasavi maardlate poolest rikkaid piirkondi, mis viis varajase peene Vana-Rooma keraamika tekkeni, eriti terra sigillata lauanõude ja savist õlilampide valmistamine olulise tööstusena. Lambid andsid Roomas kõige tavalisemal moel valgust. Neid kasutati avaliku ja erasektori valgustamiseks, ohvriannina templites, pidustuste valgustamisel ja hauapanusena. Kuna käsitöö arenes ja kasvas kvaliteedis ja meisterlikkuses, hakkas Loode-Aafrika looming võistlema Itaalia ja Kreeka mudelitega ning lõpuks ületas neid väärtuse ja nõudluse osas.

Vormide uuenduslik kasutamine 1. sajandi paiku eKr võimaldas palju suuremat kujude ja kaunistusstiilide mitmekesisust ning lambivalmistaja oskust näitas tavaliselt lambi tasasel pinnal või kettal ja välisküljel või õlal leiduvate kaunistuste kvaliteet. Tootmisprotsessis oli mitu etappi. Dekoratiivsed motiivid loodi väikeste individuaalsete vormide abil ja lisati seejärel aplikatsioonina lambi lihtsale arhetüübile. Seejärel kasutati kaunistatud lambi valmistamiseks kahte kipsvormi, üks alumine pool ja teine ülemine pool, ja siis sai mitu koopiat toota. Dekoratiivsed motiivid varieerusid vastavalt lampi funktsioonile ja populaarsele maitsele.

Ruutude ja ringidega ehismustrid lisati hiljem õlale nõelaga, samuti palmipuud, väikesed kalad, loomad ja lillemustrid. Ketas oli mõeldud jumalate, jumalannade, mütoloogiliste olendite tavastseenidele, igapäevaelu stseenidele, erootilistele stseenidele ja looduspiltidele. Rooma-järgse ühiskonna tugevalt kristlikku identiteeti Loode-Aafrikas selgitavad hilisemad Loode-Aafrika lampide juhtumid, millel muutusid tavaliseks stseenid kristlikest piltidest, nagu pühakud, ristid ja piiblitegelased. Traditsioonilistel mütoloogilistel sümbolitel oli ka püsiv populaarsus, mida saab jälgida Loode-Aafrika puunia pärandis. Paljudel varajastel Loode-Aafrika lampidel, mis on välja kaevatud, eriti kõrge kvaliteediga lampidel, on valmistaja nimi alusele kantud, mis annab tunnistust väga konkurentsivõimelistest ja edukatest kohalikest turgudest, mis arenesid varakult ja jätkasid koloniaalmajanduse mõjutamist ja tugevdamist.

Aafrika terra sigillata[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast käsitöönduslikku, poliitilist ja sotsiaalset langust 3. sajandil pKr elavnes ja kiirenes lambivalmistamise kunstilisus varakristlikul ajastul uutesse kõrgustesse. Peene kohaliku punase põletatud savi kasutuselevõtt 4. sajandi lõpul vallandas selle taaselustamise. Aafrika terra sigillata muutis keraamika ja lampide valmistamise tööstust.

Terra sigillata kaupu toodeti 1. sajandi pKr viimasest kolmandikust alates ja need oli suure tähtsusega Rooma perioodi keskpaigast lõpuni. Antiikajast tuntud "peente" või kõrgekvaliteediliste lauanõudena levitati neid nii piirkondlikult kui ka kogu Vahemere piirkonnas piki väljakujunenud ja tugevalt kaubitsetud kaubateid. Loode-Aafrika majandus õitses, kuna selle tooted olid hajutatud ja nõudlus tema toodete järele kasvas järsult.

Esialgu jäljendasid terra sigillata lambidisainid 3.-4. sajandi näidislampide lihtsat disaini, sageli gloobulitega õlal või rihveldatud seintega. Kuid juba 5. sajandi alguses ilmusid uued, dekoratiivsemad kujundused, kuna nõudmine tekitas loomingulist protsessi. Terra sigillata peenkaupade areng ja lai levik tähistab Loode-Aafrika keraamikavalmistamise kõige iselaadsemat etappi.

Neid iseloomulikke keraamilisi lampe toodeti suurel hulgal tõhusalt organiseeritud tootmiskeskustes, millel olid suured tootmisvõimsused, ning neid võib seostada konkreetsete keraamikatootmisega tegelevate keskustega Põhja- ja Kesk-Tuneesias tänapäevase keemilise analüüsi abil, mis võimaldab kaasaegsetel arheoloogidel jälgida levitusmustrit nii piirkondlikel kui ka Vahemere piirkonna kaubateedel. Mõned suured terra sigillata keskused Kesk-Tuneesias on Sidi Marzouk Tounsi, Henchir el-Guellal (Djilma) ja Henchir es-Srira, kõigil neist on terra sigillata lambiesemeid, mis omistatakse neile savistruktuuri mikroskoopilise keemilise koostisega, samuti selles piirkonnas valdava makroskoopilise faktuuriga.

See rõhutab ideed, et need kohalikud turud soodustasid mitte ainult linna, vaid kogu piirkonna majandust ja toetasid välismaiseid turge. Teatud anumakujud, struktuurid ja dekoratiivsed tehnikad, nagu rulett, aplikatsioon ja stantsitud dekoor, on iseloomulikud teatud piirkonnale ja isegi teatud keraamikakeskusele. Kui klassifitseeritava materjali vormi ega kaunistust ei ole võimalik tuvastada, on võimalik selle päritolu jälgida mitte ainult teatud piirkonnas, vaid isegi selle tootmiskohas, võrreldes tema keemilist analüüsi oluliste Kirde- ja Kesk-Tuneesia keraamikate heade esindajatega.