Raku: erinevus redaktsioonide vahel

See on hea artikkel. Lisateabe saamiseks klõpsa siia.
Allikas: Vikipeedia
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub
P →‎Ajalugu: olemata sellest>olenemata sellest
7. rida: 7. rida:
== Ajalugu ==
== Ajalugu ==


Tänu [[zen-budism]]ile levisid Jaapanis laialdaselt teetseremooniad. Nendeks tseremooniateks oli aga vaja nõusid ja tellimusi esitati ka [[Kyōto]] keraamikule [[Chōjiro Raku|Chōjiro]]le (長次郎) ([[1516]]–[[1592]]), kes olevat olnud Jaapani teemeistri [[Sen no Rikyū]] (千利休; [[1522]]–[[1591]]) eeskoste all. [[Müüt|Müüdi]] kohaselt olevat pärast Chōjiro surma [[daimjo]] [[Toyotomi Hideyoshi]] (豊臣 秀吉; [[1536]]/[[1537|37]]–[[1598]]) kinkinud tema adopteeritud pojale Jokeile kuldse pitsati, millel asetses sümbol "raku" (樂). Keraamikatehnika ja nimi "''raku''" pärandusid pärast seda perekonnas põlvest põlve edasi kui [[18. sajand]]il ilmus raku-tehnikat käsitlev õpetus ja paljud Jaapani keraamikud asutasid Kyōto lähedusse mitmeid keraamikatöökodasid selle tehnikaga tegelemiseks.
Tänu [[zen-budism]]ile levisid Jaapanis laialdaselt teetseremooniad. Nendeks tseremooniateks oli aga vaja nõusid ja tellimusi esitati ka [[Kyōto]] keraamikule [[Chōjiro Raku|Chōjiro]]le (長次郎) ([[1516]]–[[1592]]), kes olevat olnud Jaapani teemeistri [[Sen no Rikyū]] (千利休; [[1522]]–[[1591]]) eeskoste all. [[Müüt|Müüdi]] kohaselt olevat pärast Chōjiro surma [[daimjo]] [[Toyotomi Hideyoshi]] (豊臣 秀吉; [[1536]]/[[1537|37]]–[[1598]]) kinkinud tema adopteeritud pojale Jokeile kuldse pitsati, millel asetses sümbol "raku" (樂). Keraamikatehnika ja nimi "''raku''" pärandusid pärast seda perekonnas põlvest põlve edasi, kuni [[18. sajand]]il ilmus raku-tehnikat käsitlev õpetus ja paljud Jaapani keraamikud asutasid Kyōto lähedusse mitmeid keraamikatöökodasid selle tehnikaga tegelemiseks.


[[1925]]. aastal tutvustas [[Euroopa]]s ''raku''-tehnikat inglise keraamik [[Bernard Leach]] ([[1887]]–[[1979]]), kes oli Jaapanis seda tehnikat lähemalt tundma õppinud.
[[1925]]. aastal tutvustas [[Euroopa]]s ''raku''-tehnikat inglise keraamik [[Bernard Leach]] ([[1887]]–[[1979]]), kes oli Jaapanis seda tehnikat lähemalt tundma õppinud.


Väljaspool Jaapanit saavutas ''raku'' [[20. sajand]]i teisel poolel lausa erakordse populaarsuse, olemata sellest, et arenes täiesti teises suunas. Võrreldes kodumaa loodusliku, [[minimalism|minimalistliku]] ja tarbelise funktsiooniga, muutus läänes tähtsaks värvide mäng ja vormikäsitlus ning tarbelisus suures osas välistati.
Väljaspool Jaapanit saavutas ''raku'' [[20. sajand]]i teisel poolel lausa erakordse populaarsuse, olenemata sellest, et arenes täiesti teises suunas. Võrreldes kodumaa loodusliku, [[minimalism|minimalistliku]] ja tarbelise funktsiooniga, muutus läänes tähtsaks värvide mäng ja vormikäsitlus ning tarbelisus suures osas välistati.


== Tehnika ==
== Tehnika ==

Redaktsioon: 31. märts 2008, kell 18:46

 See artikkel on keraamikatehnikast. Asumi kohta vaata Raku (asum) ja järve kohta Raku järv.

Läänepäraselt teostatud raku-põletus

Raku ehk rakuyaki on Jaapanis 17. sajandil väljakujunenud madalkuumuskeraamika põletusviis.

Samuti kannavad nimetust "raku" raku-põletuse läbiteinud tooted, mida Jaapanis kasutatakse teetseremooniatel.

Ajalugu

Tänu zen-budismile levisid Jaapanis laialdaselt teetseremooniad. Nendeks tseremooniateks oli aga vaja nõusid ja tellimusi esitati ka Kyōto keraamikule Chōjirole (長次郎) (15161592), kes olevat olnud Jaapani teemeistri Sen no Rikyū (千利休; 15221591) eeskoste all. Müüdi kohaselt olevat pärast Chōjiro surma daimjo Toyotomi Hideyoshi (豊臣 秀吉; 1536/371598) kinkinud tema adopteeritud pojale Jokeile kuldse pitsati, millel asetses sümbol "raku" (樂). Keraamikatehnika ja nimi "raku" pärandusid pärast seda perekonnas põlvest põlve edasi, kuni 18. sajandil ilmus raku-tehnikat käsitlev õpetus ja paljud Jaapani keraamikud asutasid Kyōto lähedusse mitmeid keraamikatöökodasid selle tehnikaga tegelemiseks.

1925. aastal tutvustas Euroopas raku-tehnikat inglise keraamik Bernard Leach (18871979), kes oli Jaapanis seda tehnikat lähemalt tundma õppinud.

Väljaspool Jaapanit saavutas raku 20. sajandi teisel poolel lausa erakordse populaarsuse, olenemata sellest, et arenes täiesti teises suunas. Võrreldes kodumaa loodusliku, minimalistliku ja tarbelise funktsiooniga, muutus läänes tähtsaks värvide mäng ja vormikäsitlus ning tarbelisus suures osas välistati.

Tehnika

Raku-põletus

Eristatakse kahte rakutehnikas valmistatud teejoomisnõude tüüpi:

Mõlemal juhul toimub varem eelpõletus 900°C juures. Glasuurpõletuse jaoks kaetakse nõud paksu glasuurikihiga, misjärel nad kuivatatakse täielikult. Seejärel asetatakse pihtide abil esemed juba põletustemperatuuri saavutanud ahju, mis töötab tavaliselt puidu või gaasi küttel. Kui glasuur sulama hakkab ja sulamisel tekkinud mullid on tasandunud, võetakse esemed tangide abil välja.

Raku-põletus

Edasi on kaks võimalust:

  • jaapanipäraselt – ese asetatakse jahtuma, kuni tuleb välja glasuuri põhivärvus. Seejärel kastetakse ese külma vette, tänu millele glasuur praguneb ja tekib krakleevõrgustik.
  • läänepäraselt – hõõguvkuumad esemed asetatakse süsinikurikkasse keskkonda (tavaliselt tünni, mis on täidetud kas saepuru, õlgede, puulehtede või muu sarnasega). Anum kaetakse kaanega ja esemel lastakse tekkinud suitsuses keskkonnas paar minutit seista. Suits tungib poorsesse savisse ja värvib nii selle, kui ka glasuuripraod mustaks. Pärast redutseerimist tõstetakse ese külma vette ja puhastatakse tahmast.

Glasuurile on võimalik efektsust lisada erinevate metallisoolade kasutamisega. Näiteks annab rakuglasuuris olev vaseühend reduktsiooni tõttu glasuurile punaka värvuse.

Glasuuris olevatest metallisooladest tekib glasuuri peale aga puhastest metallidest kile, mis aitab tekitada lüstrile omast pinnaefekti.

Tingimused savimassile

Põhiliseks tingimuseks on see, et kasutatav savimass peab olema vastupidav termilisele šokile. See tähendab, et ese ei tohi kiirel jahtumisel puruneda või praguneda.

Keraamiline mass peaks sisaldama rohkes koguses šamotti (20–40%). Samuti on poorsuse tagamiseks vajalik orgaaniliste materjalide (saepuru, aganad jm.) sisaldus (kuni 20%).

Vajalik oleks ka väikese soojuspaisumisega ainete (näiteks spodumeeni ja pataliidi) ja aeglaselt klaasistuvate ainete (näiteks põldpagu ja vollastoniit) sisaldus.

Valmisesemed

Raku-tehnikas teenõu Jaapanist
16. sajand
Tōkyō Rahvusmuuseum

Raku-tehnikas valmistatud esemete miinuseks on haprus ja vähene mehhaaniline vastupidavus, kuid esemete ehe väljanägemine on muutnud raku-tehnika väga populaarseks.

Vaata ka

Välislingid