Valga maakond: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
SilvonenBot (arutelu | kaastöö)
P robot muutis: ro:Regiunea Valga
102. rida: 102. rida:
[[pl:Prowincja Valga]]
[[pl:Prowincja Valga]]
[[pt:Valgamaa]]
[[pt:Valgamaa]]
[[ro:Judeţul Valga]]
[[ro:Regiunea Valga]]
[[ru:Валгамаа]]
[[ru:Валгамаа]]
[[fi:Valgamaa]]
[[fi:Valgamaa]]

Redaktsioon: 31. märts 2008, kell 09:41

See artikkel räägib praegusest maakonnast; ajaloolisest maakonnast vaata artiklit Valgamaa.


Valga maakond
Valgamaa


Pindala: 2043,53 km²
Elanikke: 35 540 (1.01.2006)
Kontrolli pindala ja rahvaarvu väärtust (?)
Maakonnalinn: Valga

Valga maakond ehk Valgamaa on 1. järgu haldusüksus Eestis. Hõlmab endise Valga rajooni ala.

Üldandmed

Valga maakond (Valgamaa) asub Lõuna-Eestis. Valgamaa piirneb loodes Viljandi, põhjas Tartu, idas Põlva ja Võru maakonnaga ja edelas Lätiga.

Kohalikud omavalitsused

Valga maakonna omavalitsused

Valga maakonnas on 13 omavalitsusüksust:

Linnad

Tõrva - Valga

Vallad

Helme - Hummuli - Karula - Otepää - Palupera - Puka - Põdrala - Sangaste - Taheva - Tõlliste - Õru

Loodus


Valga maakonna pinnaehitus on väga mitmekesine. Maakonna lääneosa jääb Sakala kõrgustiku kaguossa. Selles on valitsev ürgorgudest liigestatud lainjas moreentasandik siin-seal kerkivate kuplite ning seljakutega. Põhja pool annavad maastikule ilme põhja-lõuna suunalised väikevoored ning madalamatel niiskematel aladel puisniidud ja metsad. Tõrva-Helme ümbrus on tasasem, kuid liigestatud Õhne ja ta lisajõgede orgudest. Paljudes kohtades paljanduvad siin orgude veerudel aluspõhja liivakivid. Sellel tihedasti asustatud alal vahelduvad laialdased põllumaad niitude, lohkudes asetsevate järvede ning üksikute metsatukkadega. Lõuna pool - Hummuli ja Taagepera ümbruses, leidub ka kuplistikke.

Läti Vabariigi piiril esineb laialdane liivaala suurte metsade, nõmmede ja soodega. Maakonna keskosa hõlmab põhja-lõuna suunaline Väike-Emajõe orund ning selle jätkuks olev Valga nõgu, kus valitseb suuremalt osalt lainjas moreenmaastik, läbitud madalatest lamm- või moldorgudest. Orgudest on määravaim Väike-Emajõe org, millesse Tõlliste kohal suubub Pedeli ürgorg. Valga nõo keskosas esineb laialdane soostunud Korva luht. Laiemad põllualad on levinud Sangaste ja Laatre ümbruses.

Reljeefi vahelduvaim ja kõrgeim osa maakonnast on Otepää ümbruses. Kõrgeimad tipud on Kuutsemägi (217 m), Meegaste mägi (214 m), Harimägi (212 m). Otepää ümbruses on valitsev väga vahelduv kupliline moreenmaastik suurte kuppelmägede ning rohkete järvedega. Kauneim neist on Pühajärv. Kõrgustiku servaaladel on kõrgusvahed küll väikesed, kuid reljeef on siin samuti väga liigestatud. Valga nõost kagus kerkib lääne-idasuunalise vöötmena Karula kuplistik. Eriti vahelduva reljeefiga on kuplistiku idaosa. Lääne suunas pinnavormid madalduvad künnisteks, mis jätkuvad ka Läti Vabariigi piires. Karula ümbrus on rikas järvedest. Tuntuim neist on Karula Pikkjärv kuplistiku põhjaserval.

Maakonna lõunaossa jääb Hargla nõgu - kõrgustike vaheline tasane ala, kus metsade keskel kerkib kohati üksikuid moreenkupleid ja kühme. Omapärase kauni loodusega on Koiva ja Mustjõe orud ning Aheru järve ümbrus. Maakonna aluspõhja moodustavad devoni liivakivid, mis on suhteliselt suure poorsusega, vilgurikkad ja nõrgalt tsementeerunud. Suuremal osal maakonna territooriumist levivad kesk-devoni burtnieki lademe heledavärvilised liivakivid, milledega vaheldumisi esinevad savi- ja merglikihid. Maakonna põhjaosa kitsal ribal avanevad kesk-devoni Aruküla lademe liivakivid, mis on põimjaskihilised aleuroliitide, savide ning dolomiidi vahekihtidega.

Aluspõhja katab kvaternaarsete setete kompleks (glatsiaalsed, limnoglatsiaalsed ja fluvioglatsiaalsed setted). Pindalaliselt domineerib maakonna põhja- ja keskosas moreen. Hajutatult esinevad kruusad-liivad, liivsavid ja soosetted. Pinnakatte geoloogiline ehitus on keeruline (paksus varieerub 10 - üle 100 m). Pinnasevesi lasub 0-10 m sügavusel, küngastel kohati sügavamalgi. Ehitusgeoloogiliselt on maakonna pinnased valdavalt hea kandevõimega, kuid ehitustegevust võib takistada reljeef.

Rahvastik

Demograafilised näitajad

Arvestuslikult seisuga 1. jaanuar 2006 Valga maakonnas oli 34 867 elanikku. Neist 46,5% oli mehed ning 53,5% oli naised. Sündimuse üldkordaja oli 9,1‰, suremuse üldkordaja 15,1‰ ja loomulik iive -6,0‰. 82,7% elanikest oli eestlased, 12,5% venelased ja 1,4% ukrainlased. Alaealisi (vanuses 0-14) oli 16,6%, tööealisi (vanuses 15-64) 64,6% ja pensioniealisi (65 ja vanemad) 18,8%. Töötuse määr oli 2…4%. Elanike tihedus oli 58,6 in/km².

Asulastik

Valga maakonnas on 3 linna, 7 alevikku ja 147 küla.

Linnad

Otepää - Tõrva - Valga

Alevikud

Helme - Hummuli - Laatre - Puka - Sangaste - Tsirguliina - Õru

Külad

Aakre - Aitsra - Ala - Alamõisa - Arula - Astuvere - Atra - Hargla - Hellenurme - Holdre - Iigaste - Ilmjärve - Jaanikese - Jeti - Jõgeveste - Kaagjärve - Kalliküla - Kalme - Karjatnurme - Karu - Karula - Kassiratta - Kastolatsi - Kaubi - Kaurutootsi - Keeni - Kibena - Killinge - Kirbu - Kirikuküla - Kiviküla - Koigu - Koikküla - Koiva - Kolli - Komsi - Koobassaare - Koorküla - Korijärve - Korkuna - Kuigatsi - Kulli - Kungi - Kurevere - Käärikmäe - Kääriku - Kähri - Kähu - Laanemetsa - Lauküla - Leebiku - Lepa - Linna - Liva - Londi - Lossiküla - Lota - Lusti - Lutike - Lutsu - Lõve - Lüllemäe - Makita - Meegaste - Miti - Muhkva - Mustumetsa - Mäeküla - Mäelooga - Mägestiku - Mägiste - Mäha - Märdi - Möldre - Neeruti - Nõuni - Nüpli - Otepää - Paju - Palamuste - Palupera - Pastaku - Patküla - Pedajamäe - Pedaste - Piiri - Pikasilla - Pikkjärve - Pilkuse - Pilpa - Plika - Pori - Prange - Priipalu - Pringi - Pugritsa - Puide - Purtsi - Põru - Päidla - Pühajärve - Pühaste - Raavitsa - Rampe - Raudsepa - Rebasemõisa - Rebaste - Restu - Reti - Riidaja - Ringiste - Risttee - Roobe - Rulli - Ruuna - Räbi - Sarapuu - Sihva - Sooblase - Soontaga - Sooru - Supa - Taagepera - Tagula - Taheva - Tiidu - Tinu - Truuta - Tsirgumäe - Tõlliste - Tõrvase - Tõutsi - Uniküla - Uralaane - Urmi - Vaalu - Vaardi - Valtina - Vanamõisa - Vana-Otepää - Vidrike - Vilaski - Voorbahi - Väheru - Väljaküla - Õlatu - Õruste - Ädu

Majandus

Ajalugu

3. juulil 1783 kehtestas keisrinna Katariina II Balti provintsides uue halduskorra ning moodustas peaasjalikult Riia ja Võnnu kreisidest seni Riia maakonda kuulunud Valga linna ümber Valga maakonna. Tollane Valga maakond koosnes üheteistkümnest kihelkonnast, millest üheksa asus praeguse Läti aladel ja ainult kaks — Luke (läti k Lugaži, saksa k Luhde) ja Härgmäe (läti k Ergeme, saksa k Ermes) — ulatusid servapidi ka praeguse Eesti alale, peamiselt Valga linna ümbruses.

Valga ja osalt ka Härgmäe ümbruses oli kuni 1920ndate aastateni paljus tegemist Eesti-Läti sega-aladega, kus kindel ja täpne rahvuspiir puudus. Ka Valga linnas oli tollal eestlasi ja lätlasi umbes võrdselt. Kindla ja konkreetse rahvuspiiri kujunemisele aitas kaasa 1920. aastal riigipiiri paikapanek, mis jättis 18. sajandil moodustatud Valga kreisist (maakonnast) Eestile Paju ja Sooru mõisa alad ning valdava enamiku Valga linnast (seal olid eestlased ka paljus ülekaalus), ülejäänu jäi aga Lätile.

Valga maakond enam-vähem tänapäevasel kujul moodustati 6. septembril 1920. aastal, mil Vabadussõja kulg ja kujunenud olukord nõudsid Valga kui tähtsa keskuse eraldamist teistest maakondadest. Ent maakonna ajalugu ulatub kaugemale kui see daatum. Saksa vallutuse aegsest asustusest 13. sajandil toob meieni kõige rohkem andmeid Läti Henriku kroonika. See nimetab Eesti-Läti piiriks Ümera jõge. Ajaloolased on selleks pakkunud ka Säde jõge, mis lõuna poolt Valga külje alt läbis Tireli soo põhjaosa ning voolas Burtnieki järve. Suur Tireli soo ja Säde jõe ülemjooksu ümbritsevad heinamaad ja metsad olid vanasti küllap veel laialdasemad ja läbipääsmatumad ning seega piiriks nagu loodud.

Muistne (13. sajandi) rahvuispiir on kulgenud hoopis teistest kohast). Arvatavasti olid Härgmäe ümbruse alad tollal eestlastega asustatud (osake Sakalamaast?) ning rahvuspiir kulges arvatavasti Säde jõe allikailt metsi mööda Koiva jõe kõige põhjapoolsema kääruni ja sealt edasi Koiva jõge mööda. Ei ole muidugi ka välistatud, et Kaagjärve ümbrus kuulus toona koos Valga linnaga latgalitele.

13. sajandil toimunud ristisõdade resp. muistse vabadusvõitluse järgselt kujunes Valgamaa ajaloolise Vana-Liivimaa loomulikuks keskuseks, kust läksid läbi tähtsamad liiklemisteed nii põhjast, lõunast kui ka idast, omades seega suurt strateegilist tähtsust.

Vaata ka

Välislink