Ernest Hemingway

Ernest Hemingway oma jahi pardal, 1950

Ernest Miller Hemingway (21. juuli 1899 Oak Park Illinois – 2. juuli 1961 Ketchum, Idaho) oli Ameerika Ühendriikide kirjanik, üks kahekümnenda sajandi tähtsamaid ja mõjukamaid kirjanikke. Lisaks tema kuulsatele raamatutele on kuulus ka tema eluviis ja seigad eluloost.

Ta oli nn "kadunud põlvkonna" (maailmasõdade ajal elanud põlvkonna) üks juhtivaid kirjanikke. Hemingway töid mõjutasid esimese maailmasõja läbi elanud inimesed, kes olid muutunud tõrjuvateks ja küünilisteks, kuid nõudlikeks emotsioonide alal ning neile vastukaaluks tavalised inimesed, kes leidsid rahuldust lihtsatest tegevustest nagu kalapüük.

Surm ja vägivald oli Hemingway loomingus pidevad teemad. Ta oli näinud mõlema maailmasõja vägivalda ja Hispaania kodusõja õudusi.

Tema lemmikhobiks oli jahtimine. Samuti oli ta kurikuulus oma seikleva eluviisi tõttu.

17-aastaselt avaldas noor Hemingway oma esimese kirjandusliku teose.

Hemingway lõi endast järjepidevalt müüte, mida paljud varmalt uskusid. Näiteks kuulutas ta ennast olevat Mata Hari salaarmuke.

Oma elu lõpetas ta enesetapuga, mille põhjuseks võib pidada depressiooni, mis tulenes üha süvenevast alkoholismist.

Elulugu

Ernest Miller Hemingway sündis 21. juulil 1899 Chicagos, Oak Pargi eeslinnas oma vanaisa majas. Ta oli kuuest lapsest teine. Tema isa Clarance Edmonds Hemingway oli arst ja tulihingeline kirikukoguduse liige ning ema Grace Hall laulis kirikukooris.

Kui Hemingway oli kuuene, suri tema vanaisa ning pere kolis uude majja. See oli kaheksa magamistoaga kolmekorruseline maja, kus oli ka kabinet isa töö jaoks. Kodus valitses range kord, pühapäeviti oli keelatud igasugune lõbutsemine, selle asemel käidi kirikus. Sõnakuulmatust karistati karmilt.

Ernesti ema õpetas lastele muusikat ja loovust ning viis neid kontsertidele, kunstimuuseumitesse ja ooperisse. Ernesti isa õpetas lastele armastust looduse vastu. Talved veetis Hemingway Chicagos ja suved Beari järve ääres. Juba kaheteistkümnendaks sünnipäevaks kingiti talle tulirelv.

Haridust omandas Oak Park'i ja River Forest'i keskkoolis. Ta oli väga tugev inglise keeles, aga huvitus ka teistest õppeainetest. Ta õppis poksima, talle meeldis teisi kiusata. Hemingway kirjutas ka artikleid kooli nädalalehele.

Hemingway keskkooli aastaraamatus oli tema kohta kirjutatud nõnda: "Ei leidu kedagi, kes oleks nutikam kui Ernie."

Peale kooli lõpetamist ei läinud Heminway aga kolledžisse, ta tahtis hoopis kas kirjutada või siis minna sõjaväkke. Isa aga ei lubanud tal sõjaväkke minna ja nii otsustas Hemingway hakata töötama reporterina lehe "Kansas City Star" juures. Tema tööks oli kirjutada kõigest, mis toimus politseijaoskonnas, rongijaamas ja haiglas. (Õe Marcelline’i järgi oli tema ülesandeks kirjutada "tulekahjudest, kaklustest, matustest ja kõigest muust tähtsusetust teistele, kogenumatele reporteritele.")

Hemingway tahtis siiski väga Esimesest maailmasõjast osa võtta. Vigase vasema silma tõttu oli armeesse võtmine aga suuresti ebatõenäoline. Kuid Punane Rist võttis ta kiirabi autojuhiks Itaalia-rindele.

Niipea kui Hemingway jõudis Milanosse, plahvatas terve laskemoona vabrik. Tema šokeerival algatusel korjati kokku surnukehas ja kanti surnukambrisse.

8. juulil 1918, veidi peale südaööd ja kuus päeva enne tema üheksateistkümnendat sünnipäeva, tabas neid Austria suurtükiväe rünnak. Vigastatute seas oli ka Hemingway, kes oli võimeline karkudel liikuma alles kahe kuu pärast, pärast mitmeid operatsioone. Tema vigastatud jalal oli 227 armi.

Ta armus ühte meditsiiniõesse – Agnes von Kurowsky’sse, kes jättis ta peagi maha nende liiga suure vanusevahe tõttu.

Heminway ülendati Esimeseks Leitnandiks ja autasustati hõbemedaliga vapruse eest.

1919. aasta jaanuaris oli ta tagasi Ameerikas. Töötas reporterina erinevate lehtede juures.

1920. aasta sügis oli olulise tähtsusega. Ta kohtas noort neidu Hadley Richardson'i, kellega hiljem abiellus, ja kirjanikku Sherwood Anderson'i, kes veenis teda minema Pariisi oma kirjanduslikke püüdluste teostamiseks.

1921. aasta sügisel sõitiski Hemigway oma naisega Pariisi. Seal tutvus ta mõjuka seltskonnaga, kelle seas olid Ezra Pound, Gertrude Stein, Francis Scott Fitzgerald. Seda aega kajastab teos "Pidu sinus eneses". Pariisi-perioodil ilmusid Hemigway esimesed ilukirjanduslikud teosed. Tuntuse tõi romaan "Ja päike tõuseb".

Lahutab Hadley’st ja abiellub rikka Arkansase maaomaniku tütre Pauline Pfeifferiga.

1928. aastal pöördus Hemingway kodumaale tagasi. Elab Key Westis, Floridas. Kirjutab, kalastab, peab jahti Aafrikas, võtab osa härjavõitlustest Hispaanias, tarbib rohkelt alkoholi ja kannatab depressiooni all. Lahutab Pauline’st.

Hemingway elu oli tõeliselt kirev. Abiellub ühtekokku viis korda.

Võtab osa Hispaania kodusõjast. Peale selle lõppu asub Hemingway elama Kuubasse Havanna lähedale. Sealse olustiku põhjal kirjutatud jutustus "Vanamees ja meri" sai otseseks tõukeks Nobeli kirjandusauhinna määramisel.

Looming

Romaanid

• The Torrents of Spring (1925)
• "Ja päike tõuseb" (1926; The Sun Also Rises)
• "Hüvasti, relvad! /Jumalaga, relvad!" (1929; A Farewell to Arms)
• "Kellel on ja kellel pole" (1937; To Have and Have Not)
• "Kellele lüüakse hingekella" (1940; For Whom the Bell Tolls)
• Across the River and Into the Trees (1950)
• "Vanamees ja meri" (1950; The Old Man and the Sea)
• Adventures of a Young Man (1962)
• Islands in the Stream (1970)
• "Eedeni aed" (1985; The Garden of Eden)
• True at First Light (1999)

Lühijutustused, novellid

• Three Stories and Ten Poems (1923)
• In Our Time (1925)
• "Mehed ilma naisteta" (1927; Men Without Women)
• Death in the Afternoon (1932)
• The Snows of Kilimanjaro
• Winner Take Nothing (1933)
• "Aafrika haljad künkad" (1935; Green Hills of Africa)
• The Fifth Column and the First Forty-Nine Stories(1938)
• The Essential Hemingway(1947)
• The Hemingway Reader(1953)
• The Dangerous Summer (1960)
• A Moveable Feast (1964)
• The Nick Adams Stories (1972)
• The Complete Short Stories of Ernest Hemingway(1976)
• Collected Stories(1995)
• Ernest Hemingway Selected Letters 1917-1961(2003)
• Under Kilimanjaro (2005)

Teosed eesti keeles

• "Francis Macomberi lühike, õnnelik elu" (novell, ilmunud koos Rafael Sabatini lühijutuga "Veneetsia mask"). J. Loosalu kirjastus, Tallinn 1937, 48 lk
• "Jumalaga, relvad!" (romaan). Tõlkinud Jüri Variste. Sari Sõjaromaane ja memuaare, Eesti Kirjastuse Kooperatiiv, Tartu 1937, 320 lk
• "Jumalaga, relvad!". Tõlkinud V. Ristkok (= Valve Saretok), Orto, Toronto 1955, 270 lk
• "Vanamees ja meri" (lühiromaan). Tõlkinud Ellen Laane. ERK, Tallinn 1957, 104 lk
• "Mehed ilma naisteta" (novellid). Tõlkinud Johannes Seppik, LR 1959, nr 39, 52 lk
• "Ja päike tõuseb" (romaan). Tõlkinud Valda Raud. Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn 1961, 214 lk; 2 trükk: ER 1978; 3. trükk: Pegasus, Tallinn 2007
• "Kilimandžaaro lumi" (novell, tõlkinud Lia Rajandi) – raamatus "Broadway öö" (valimik ameerika novelle), Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn 1962, lk 51–77
• "Aafrika haljad künkad". Tõlkinud Juhan Lohk. Sari Maailm ja mõnda, Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn 1963, 224 lk
• "Pidu sinus eneses". Tõlkinud ja järelsõna: Enn Soosaar. LR 1965, nr 29/31, 156 lk; 2. trükk: Kupar 1993
• "Francis Macomberi üürike õnn" (valitud lühijutud). Tõlkinud Juhan Lohk, Eesti Raamat, Tallinn 1965, 384 lk
• "Kellele lüüakse hingekella" (romaan). Tõlkinud Enn Soosaar; järelsõna: Konstantin Simonov. Eesti Raamat, Tallinn 1970, 528 lk, 2. trükk 1977
• "Hüvasti, relvad!" (romaan). Tõlkinud ja järelsõna: Enn Soosaar. Eesti Raamat, Tallinn 1983, 270 lk; 2. trükk: Pegasus 2008
• "Vanamees ja meri". Tõlkinud ja järelsõna: Enn Soosaar. Eesti Raamat, Tallinn 1985, 88 lk; 2. trükk: Pegasus 2007
• "Kellel on ja kellel pole" (romaan). Tõlkinud Mart Kangur, Kupar, Tallinn 2001, 232 lk

Tunnustused

• Hõbedane sõjavapruse medal (Esimese maailmasõjas tegutsemise tõttu)
• Pronkstäht (Teise maailmasõja sõjakorrespondendiks olemise eest)
• Pulitzeri preemia 1953 aastal ("Vanamees ja meri" eest)
• Nobeli kirjanduspreemia 1954 aastal ("Vanamees ja meri" eest)

Kirjandus

Raamatud

• Boriss Gribanov, "Hemingway". Vene keelest tõlkinud Armand Tungal, Eesti Raamat, Tallinn 1975
• James Aldridge, "Viimne pilguheit" (lugu Hemingway ja Francis Scott Fitzgeraldi sõprusest). Tõlkinud Tiiu Viires. Loomingu Raamatukogu 1982, nr 44/46; 2. trükk: PAF, Tallinn 1993
• Aaron Edward Hotchner, "Papa Hemingway: isiklikud mälestused". Inglise keelest tõlkinud Merike Mölder, Varrak, Tallinn 2002
• Valerie Hemingway, "Sõnnidega võidu: minu aastad Hemingwaydega" (kirjaniku sekretäri, hiljem tema pojanaise mälestused). Tõlkinud Karin Suursalu. Sinisukk, Tallinn 2007

Artiklid

• Ivo Iliste, "Ernest Hemingway – elu ja stiil rituaalina" – Mana 1959, nr 2, lk 93–107
• Martin Puhvel, "Ernest Hemingway kirjanduslik areng" – Tulimuld 1959, nr 2, lk 115–118
• Urve Lehtsalu, "Hemingway stiil eesti keeles" – Keel ja Kirjandus 1965, nr 6, lk 332–339
• Jaak Rähesoo, "Hemingway esteetilisest ja eetilisest ideaalist" – Looming 1968, nr 6, lk 914-930
• Jaan Kaplinski, "Tammsaare ja Hemingway" – Looming 1977 nr 7, lk 1189-98; ka Kaplinski raamatutes "Võimaluste võimalikkus" 1997 ja "Kõik on ime" 2004
• Virginia Woolf, "Esseed", tõlkinud Malle Talvet ja Jaak Rähesoo, Hortus Litterarum, 1997, lk 52–61 ("Kriitikaproov" – Hemingway loomingust: romaan "Ja päike tôuseb" ja novellikogu "Mehed ilma naisteta")
• Neeme Raud,"Kirjanik, kes armastas Aafrikas lõvisid küttida" (Postimees 21. 7. 1999, lk. 14)

Välislingid

• Timeless Hemingway