Sookaitseala: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
| 8. rida: | 8. rida: | ||
*Avaste (4188 ha) |
*Avaste (4188 ha) |
||
*Emajõe-Suursoo (18425 ha) |
*Emajõe-Suursoo (18425 ha) |
||
*Endla-Oostriku (8162 ha) |
|||
*Keava (1577 ha) |
*Keava (1577 ha) |
||
*Kellamäe (671 ha) |
*Kellamäe (671 ha) |
||
| 33. rida: | 34. rida: | ||
*Valgesoo (340 ha) |
*Valgesoo (340 ha) |
||
*Ördi (5043 ha) |
*Ördi (5043 ha) |
||
==Kirjandus== |
==Kirjandus== |
||
Redaktsioon: 19. veebruar 2008, kell 10:41
Sookaitseala on looduskaitsealuse territooriumi tüüp, mis võeti Eestis kasutusele 1981. aastal, mil moodustati 30 sookaitseala. Üldisemalt on sookaitseala kaitse alla võetud märgala või soostik.
Eesti sookaitsealad
1981. aastal moodustati järgmised sookaitsealad[1]
- Aela-Viirika (2602 ha)
- Agusalu (7657 ha)
- Avaste (4188 ha)
- Emajõe-Suursoo (18425 ha)
- Endla-Oostriku (8162 ha)
- Keava (1577 ha)
- Kellamäe (671 ha)
- Kikepera (4700 ha)
- Kuresoo (11927 ha)
- Laukesoo (2141 ha)
- Lindi (602 ha)
- Loosalu (867 ha)
- Luusaare (520 ha)
- Läänemaa-Suursoo (9713 ha)
- Mahtra (545 ha)
- Marimetsa (4190 ha)
- Meelva (1827 ha)
- Meenikunno (1757 ha)
- Muraka (12274 ha)
- Nätsi-Võlla (9772 ha)
- Palasi (583 ha)
- Parika (1472 ha)
- Piiumetsa (582 ha)
- Sirtsi (2853 ha)
- Sämi-Kuristiku (1339 ha)
- Tudu-Järvesoo (603 ha)
- Tuhu (2771 ha)
- Valgeraba (2486 ha)
- Valgesoo (340 ha)
- Ördi (5043 ha)
Kirjandus
- ↑ Valk, Uno (koost.) 1988. Eesti sood. Tallinn: Valgus, lk. 227.