Brest-Litovski rahuleping: erinevus redaktsioonide vahel
Uus lehekülg: thumb|right|300px|Kaks esimest lehekülge Brest-Litovski rahulepingust, (vasakult paremale) [[Saksa keeles, Ungari keeles, Bulgaaria keeles,... |
Resümee puudub |
||
| 17. rida: | 17. rida: | ||
[[21. veebruar]]il andis Saksa idarinde väejuhatus Venemaale teise ultimaatumi, milles nõudis Vene vägede lahkumist [[Ukraina]]st, [[Soome]]st, [[Läti]]st ja [[Eesti]]st. Sakslased nõudsid territooriume kuni [[Narva jõgi|Narva jõeni]]. Ultimaatumis anti aega 48 tundi vägede väljaviimiseks, kolm päeva rahulepingu sõlmimiseks ja kaks nädalat selle ratifitseerimiseks. [[24. veebruar]]il võttis Venemaa ultimaatumi tingimused vastu, neil tingimustel oligi Venemaa sunnitud Balti kubermangud sakslastele üle andma. |
[[21. veebruar]]il andis Saksa idarinde väejuhatus Venemaale teise ultimaatumi, milles nõudis Vene vägede lahkumist [[Ukraina]]st, [[Soome]]st, [[Läti]]st ja [[Eesti]]st. Sakslased nõudsid territooriume kuni [[Narva jõgi|Narva jõeni]]. Ultimaatumis anti aega 48 tundi vägede väljaviimiseks, kolm päeva rahulepingu sõlmimiseks ja kaks nädalat selle ratifitseerimiseks. [[24. veebruar]]il võttis Venemaa ultimaatumi tingimused vastu, neil tingimustel oligi Venemaa sunnitud Balti kubermangud sakslastele üle andma. |
||
16. – [[19. november]] [[1918]] pidas Eesti Ajutise Valitsuse delegatsioon [[Riia]]s Winnigiga, kes oli Berliinist määratud kui Saksa Vabariigi esindaja Baltimail, läbirääkimisi Eesti – Saksa suhete korraldamiseks. Tulemuseks oli, et 19. november 1918. kirjutati alla leping, milles Saksa esindaja Baltimail tunnustas Ajutise Valitsuse Eestis iseseisvaks võimuks. Enne eestlaste lepingut Winnigiga jõudsid bolševikud 13. novembril 1918. aastal tühistada Brest-Litovski rahu koos kõigi lisadega ja püüdsid taastada rahueelset seisu sakslastele kaotatud aladel |
16. – [[19. november]] [[1918]] pidas Eesti Ajutise Valitsuse delegatsioon [[Riia]]s Winnigiga, kes oli Berliinist määratud, kui Saksa Vabariigi esindaja Baltimail, läbirääkimisi Eesti – Saksa suhete korraldamiseks. Tulemuseks oli, et 19. november 1918. kirjutati alla leping, milles Saksa esindaja Baltimail tunnustas Ajutise Valitsuse Eestis iseseisvaks võimuks. Enne eestlaste lepingut Winnigiga jõudsid bolševikud 13. novembril 1918. aastal tühistada Brest-Litovski rahu koos kõigi lisadega ja püüdsid taastada rahueelset seisu sakslastele kaotatud aladel |
||
[[Kategooria:Esimene maailmasõda]] |
[[Kategooria:Esimene maailmasõda]] |
||
[[Kategooria:Rahulepingud]] |
|||
[[bg:Брест-Литовски договор]] |
[[bg:Брест-Литовски договор]] |
||
Redaktsioon: 11. veebruar 2008, kell 21:30
Brest-Litovski rahuleping oli rahuleping, mis kirjutati alla 3. märtsil 1918 Brest-Litovskis (nüüd Brest, Valgevene) Venemaa ja Keskriikide vahel, Venemaa Esimesest maailmasõjast väljumise kohta.
See leping andis ka bolševikele võimaluse Soome, Eesti, Läti, Ukraina, Leedu ja Poola isesisevuse kinnitamiseks. 27. augustil 1918. aastal sõlmisid Venemaa ja Saksamaa Brest-Litovski rahulepingu Berliini täienduslepingu, millega Nõukogude Venemaa loobus oma riiklikust suveräänsusest Eesti ja teiste riikide üle.
13. novembril 1918. aastal tühistas Venemaa Brest-Litovski rahulepingu koos kõigi lisadega ja püüdis taastada rahueelset seisu sakslastele kaotatud aladel.
Läbirääkimised
Peale oktoobrirevolutsiooni soovisid bolševikud Lenini juhtimisel teha separaatrahu Venemaa ja Saksamaa vahel. Läbirääkimised algasid Brest-Litovski ohvitseride kasiinos 19. novembril 1917. Peale mitmeid vaherahu pikendamisi jõuti lõpuks rahu sõlmimiseni, kuid sakslased 10. veebruaril 1918 üle esimese ultimaatumi, kus määrasid rahujooneks vägede seisu idarindel (venelaste läänerindel). Sakslastele jäid Läänemere saared (ultimaatumi tekstis Moonsundi arhipelaagina), Riia linn ja rindejoon Läti aladel, kogu Leedu, Valgevene ja Ukraina lääneosad ning Poola.
Vene delegatsiooni juht Lev Trotski teatas seepeale, et Venemaa lahkub läbirääkimistelt jätkamata sõda ja tegemata rahu. Selline avaldus jättis sakslastele vabad käed edasiseks tegutsemiseks. Vastavalt ultimaatumis määratud päevale läks 18. veebruaril 1918 Saksa rinne idasuunas liikuma ja venelaste revolutsioonilisest korratusest haaratud väed taganesid.
21. veebruaril andis Saksa idarinde väejuhatus Venemaale teise ultimaatumi, milles nõudis Vene vägede lahkumist Ukrainast, Soomest, Lätist ja Eestist. Sakslased nõudsid territooriume kuni Narva jõeni. Ultimaatumis anti aega 48 tundi vägede väljaviimiseks, kolm päeva rahulepingu sõlmimiseks ja kaks nädalat selle ratifitseerimiseks. 24. veebruaril võttis Venemaa ultimaatumi tingimused vastu, neil tingimustel oligi Venemaa sunnitud Balti kubermangud sakslastele üle andma.
16. – 19. november 1918 pidas Eesti Ajutise Valitsuse delegatsioon Riias Winnigiga, kes oli Berliinist määratud, kui Saksa Vabariigi esindaja Baltimail, läbirääkimisi Eesti – Saksa suhete korraldamiseks. Tulemuseks oli, et 19. november 1918. kirjutati alla leping, milles Saksa esindaja Baltimail tunnustas Ajutise Valitsuse Eestis iseseisvaks võimuks. Enne eestlaste lepingut Winnigiga jõudsid bolševikud 13. novembril 1918. aastal tühistada Brest-Litovski rahu koos kõigi lisadega ja püüdsid taastada rahueelset seisu sakslastele kaotatud aladel