Ränidioksiid: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P robot Adding: ro:Bioxid de siliciu
SieBot (arutelu | kaastöö)
20. rida: 20. rida:


[[bn:সিলিকন ডাই অক্সাইড]]
[[bn:সিলিকন ডাই অক্সাইড]]
[[bs:Silicijum dioksid]]
[[ca:Diòxid de silici]]
[[ca:Diòxid de silici]]
[[cs:Oxid křemičitý]]
[[cs:Oxid křemičitý]]
28. rida: 29. rida:
[[eu:Silizio dioxido]]
[[eu:Silizio dioxido]]
[[fr:Silice]]
[[fr:Silice]]
[[hr:Silicijev dioksid]]
[[it:Silice]]
[[it:Silice]]
[[he:צורן דו-חמצני]]
[[he:צורן דו-חמצני]]

Redaktsioon: 8. veebruar 2008, kell 07:12

Ränidioksiid (keemiline valem SiO2) on keemiline ühend, mille molekul koosneb ühest räni ja kahest hapniku aatomist.

Keemilised omadused

Ränidioksiid on happeline oksiid. Seetõttu lahustub ta (aeglaselt) leeliste vesilahustes, kuid hapete (välja arvatud vesinikfluoriid) suhtes on ta vastupidav.

Füüsikalised omadused

Normaaltingimustel sulab ränidioksiid temperatuuril 1710°C ja keeb temperatuuril 2230°C.

Levik ja geoloogia

Puhas ränidioksiid esineb looduses peamiselt mineraal kvartsina. Kokku on ränidioksiidil 17 polümorfset erimit. Ränidioksiid võib esineda looduses kristallidena (kvarts), peitkristalsete agregaatidena (kaltsedon) või hüdraatunud amorfse massina (opaal), samuti ka klaasina.

Ränidioksiid on väga vastupidav keemilisele murenemisele. Seetõttu on liiv, mis koosneb peamiselt ränidioksiidist, väga levinud sete.

Mineraale, mille struktuuri kuulub ränidioksiid, nimetatakse silikaatideks. Et räni ja hapnik on maakoore peamised koostisosad, koosnebki maakoor valdavalt silikaatseist mineraalidest.

Ränidioksiidist ehitavad oma koja mitmed organismid, näiteks radiolaarid ja diatomeed ehk ränivetikad.