Vibur: erinevus redaktsioonide vahel
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
| 3. rida: | 3. rida: | ||
Eristatakse kolme tüüpi vibureid: bakteri-, arhe- ja eukarüoodivibur. Ka inimesel on viburiga rakke, näiteks meeste [[sperm]]atosoidid. |
Eristatakse kolme tüüpi vibureid: bakteri-, arhe- ja eukarüoodivibur. Ka inimesel on viburiga rakke, näiteks meeste [[sperm]]atosoidid. |
||
Viburid võivad olla nähtavad nii [[valgusmikroskoop|valgusmikroskoobis]] (väga harva; tavaliselt tehakse need seal nähtavaks [[peitsimine (bioloogia)|peitsimisega]] jt molekulaarbioloogiliste võtetega) kui [[elektronmikroskoobis|elektronmikroskoobis]]. |
|||
| ⚫ | |||
==Bakteri vibur == |
|||
Viburi diameeter jääb vahemikku 20...30 [[nanomeeter|nanomeetrit]], pikkus umbes 10 [[mikromeeter|mikromeetrit]]. |
|||
Esimesena vaatles vibureid bakteril ''Chromatium okenii'' [[Christian Ehrenberg]] [[1836]]. aastal ja bakteril ''Spirillum volutans'' [[Ferdinand Cohn]] [[1872]]. aastal. |
|||
| ⚫ | |||
Viburid võivad paikneda üksikult või kimpudena, kinnitudes raku poolustele, nende lähedale, raku küljele või kogu raku väliskestale. Baktereid, kellel on üks vibur, nimetatakse monotrihhideks. Baktereid, kellel on ühes otsas mitu viburit, nimetatakse lofotrihhideks ehk monopolaarseteks polütrihhideks. Baktereid, kellel on kummaski otsas üks vibur, nimetatakse bipolaarseteks monotrihhideks. Baktereid, kellel on kummaski otsas mitu viburit, nimetatakse bipolaarseteks polütrihhideks. Baktereid, kellel on mõlemal küljel viburikimbud, nimetatakse peritrihhideks. On ka ebatüüpilise viburite paigutusega baktereid. |
Viburid võivad paikneda üksikult või kimpudena, kinnitudes raku poolustele, nende lähedale, raku küljele või kogu raku väliskestale. Baktereid, kellel on üks vibur, nimetatakse monotrihhideks. Baktereid, kellel on ühes otsas mitu viburit, nimetatakse lofotrihhideks ehk monopolaarseteks polütrihhideks. Baktereid, kellel on kummaski otsas üks vibur, nimetatakse bipolaarseteks monotrihhideks. Baktereid, kellel on kummaski otsas mitu viburit, nimetatakse bipolaarseteks polütrihhideks. Baktereid, kellel on mõlemal küljel viburikimbud, nimetatakse peritrihhideks. On ka ebatüüpilise viburite paigutusega baktereid. |
||
Viburid koosnevad [[valk|valgust]] nimega [[flagelliin]]. Sellest moodustub [[heeliks]]ikujuline viburiniit, mille keskel on kanal. |
Viburi diameeter jääb vahemikku 20...30 [[nanomeeter|nanomeetrit]], pikkus umbes 10 [[mikromeeter|mikromeetrit]]. Viburid koosnevad [[valk|valgust]] nimega [[flagelliin]]. Sellest moodustub [[heeliks]]ikujuline viburiniit, mille keskel on kanal. |
||
== Funktsioneerimine == |
=== Funktsioneerimine === |
||
Viburiniit on konksja jätke abil ühendatud viburi [[mootor]]i ehk basaalkehaga. Basaalkehas on valgulistest ketastest koosnevad [[staator]] ja [[rootor]]. Rootori paneb pöörlema prootongradiendi energia ehk nn prootonpump - [[prooton]]ite voog läbi staatori. Selle täpne mehhanism ei ole aga lõpuni selge. Rootori pöörlemine antakse edasi viburiniidile, mis siis [[sõukruvi]] taoliselt raku liikuma paneb. Ühele viburi pöördele kulub 256 H+ |
Viburiniit on konksja jätke abil ühendatud viburi [[mootor]]i ehk basaalkehaga. Basaalkehas on valgulistest ketastest koosnevad [[staator]] ja [[rootor]]. Rootori paneb pöörlema prootongradiendi energia ehk nn prootonpump - [[prooton]]ite voog läbi staatori. Selle täpne mehhanism ei ole aga lõpuni selge. Rootori pöörlemine antakse edasi viburiniidile, mis siis [[sõukruvi]] taoliselt raku liikuma paneb. Ühele viburi pöördele kulub 256 H+ [[ioon]]i energia. |
||
Viburi pöörlemiskiirus võib olla väga erinev, näiteks [[soolekepike]]sel (''Escherischia coli'') on see maksimaalselt 15 000 pööret/minutis, mõnedel ''[[Vibrio]]'' perekonda kuuluvatel bakteritel aga veel suurem. Bakteri liikumiskiirus on |
Viburi pöörlemiskiirus võib olla väga erinev, näiteks [[soolekepike]]sel (''Escherischia coli'') on see maksimaalselt 15 000 pööret/minutis, mõnedel ''[[Vibrio]]'' perekonda kuuluvatel bakteritel aga veel suurem. Bakteri liikumiskiirus on üks kuni mitukümmend kehapikkust sekundis. Viburi pöörlemissuund muutub perioodiliselt, see võimaldab ka bakteril liikumissuunda muuta. |
||
== Evolutsioon == |
=== Evolutsioon === |
||
Viburi mootor on väheseid näiteid looduslikku algupära [[ratas|rattast]]. Viburi mootori ehitust kasutas [[Michael Behe]] näitena taandamatust keerukusest - s.t. süsteemist, mille järkjärguline evolutsiooniline kujunemine väikeste loodusliku valiku poolt toetatud muutuste reas pole arvatavasti võimalik. Taandumatu keerukuse näited on ühe tähtsama argumendina kasutusel nn intelligentse disaini pooldajate seas. [[Richard Dawkins]] jt darvinistid on seda väidet hiljem ümber lükata püüdnud. |
Viburi mootor on väheseid näiteid looduslikku algupära [[ratas|rattast]]. Viburi mootori ehitust kasutas [[Michael Behe]] näitena taandamatust keerukusest - s.t. süsteemist, mille järkjärguline evolutsiooniline kujunemine väikeste loodusliku valiku poolt toetatud muutuste reas pole arvatavasti võimalik. Taandumatu keerukuse näited on ühe tähtsama argumendina kasutusel nn intelligentse disaini pooldajate seas. [[Richard Dawkins]] jt darvinistid on seda väidet hiljem ümber lükata püüdnud. |
||
Redaktsioon: 25. jaanuar 2008, kell 11:57
Vibur ehk flagell on bakterite, arhede ja väiksemate eukarüootide pikk, jäik ja niitjas liikumisorganell.
Eristatakse kolme tüüpi vibureid: bakteri-, arhe- ja eukarüoodivibur. Ka inimesel on viburiga rakke, näiteks meeste spermatosoidid.
Viburid võivad olla nähtavad nii valgusmikroskoobis (väga harva; tavaliselt tehakse need seal nähtavaks peitsimisega jt molekulaarbioloogiliste võtetega) kui elektronmikroskoobis.
Bakteri vibur
Esimesena vaatles vibureid bakteril Chromatium okenii Christian Ehrenberg 1836. aastal ja bakteril Spirillum volutans Ferdinand Cohn 1872. aastal.
Ehitus
Viburid võivad paikneda üksikult või kimpudena, kinnitudes raku poolustele, nende lähedale, raku küljele või kogu raku väliskestale. Baktereid, kellel on üks vibur, nimetatakse monotrihhideks. Baktereid, kellel on ühes otsas mitu viburit, nimetatakse lofotrihhideks ehk monopolaarseteks polütrihhideks. Baktereid, kellel on kummaski otsas üks vibur, nimetatakse bipolaarseteks monotrihhideks. Baktereid, kellel on kummaski otsas mitu viburit, nimetatakse bipolaarseteks polütrihhideks. Baktereid, kellel on mõlemal küljel viburikimbud, nimetatakse peritrihhideks. On ka ebatüüpilise viburite paigutusega baktereid.
Viburi diameeter jääb vahemikku 20...30 nanomeetrit, pikkus umbes 10 mikromeetrit. Viburid koosnevad valgust nimega flagelliin. Sellest moodustub heeliksikujuline viburiniit, mille keskel on kanal.
Funktsioneerimine
Viburiniit on konksja jätke abil ühendatud viburi mootori ehk basaalkehaga. Basaalkehas on valgulistest ketastest koosnevad staator ja rootor. Rootori paneb pöörlema prootongradiendi energia ehk nn prootonpump - prootonite voog läbi staatori. Selle täpne mehhanism ei ole aga lõpuni selge. Rootori pöörlemine antakse edasi viburiniidile, mis siis sõukruvi taoliselt raku liikuma paneb. Ühele viburi pöördele kulub 256 H+ iooni energia.
Viburi pöörlemiskiirus võib olla väga erinev, näiteks soolekepikesel (Escherischia coli) on see maksimaalselt 15 000 pööret/minutis, mõnedel Vibrio perekonda kuuluvatel bakteritel aga veel suurem. Bakteri liikumiskiirus on üks kuni mitukümmend kehapikkust sekundis. Viburi pöörlemissuund muutub perioodiliselt, see võimaldab ka bakteril liikumissuunda muuta.
Evolutsioon
Viburi mootor on väheseid näiteid looduslikku algupära rattast. Viburi mootori ehitust kasutas Michael Behe näitena taandamatust keerukusest - s.t. süsteemist, mille järkjärguline evolutsiooniline kujunemine väikeste loodusliku valiku poolt toetatud muutuste reas pole arvatavasti võimalik. Taandumatu keerukuse näited on ühe tähtsama argumendina kasutusel nn intelligentse disaini pooldajate seas. Richard Dawkins jt darvinistid on seda väidet hiljem ümber lükata püüdnud.