Paul Vent

Paul Vent VR II/3 (11. veebruar 1900 Ahja vald-1944 Lõuna-Eesti) oli Eesti sõjaväelane, kolonelleitnant (Obersturmbannführer). Paul Vent oli kogenud ja hea juhtimisvõimega rindemees. Vent teenis oma elu jooksul välja nii Vabadusristi kui ka Raudristi.

Elulugu

Vent omandas üldhariduse Tartu Reaalkoolis, kust ta 1917. a.-l astus vabatahtlikult Vladimiri sõjakooli. Kommunistide riigipöörde tõttu jäi ohvitseriks ülendamata. Vabadussõja tegi kaasa vabatahtlikuna 2. Ratsarügemendi koosseisus, lahingutes ülesnäidatud vahvuse eest ülendati lipnikuks. Vent võttis lahingutest osa lõunarindel, Läti vabastamisel ja Landeswehri vastu. Ta oli pikka aega Ratsarügemendis tegev varustusalal ning tagalaülemana. 1940. a.-l oli Vent major.

Teine maailmasõda

Kui Kaitsevägi muudeti Punaarmee 22. Territoriaalkorpuseks, siis nimetati Vent 182. Diviisi (Tartus) tagalaülemaks. Kui diviis saadeti 1941. a.-l Pihkva taha, jäi Vent Eestisse ning varjas ennast Otepää kandis kuni sakslaste tulekuni. 1944. a.-l juhatas Vent 45. SS-Vabatahtlike Grenaderirügementi. Sakslased ülendasid ta Obersturmbannführeriks. Venti rügement võttis osa lahingutest Vepsküla ja Siivertsi juures. Viibides tihti võitlusväljal osutus talle võimalikuks operatsiooni pidev ja otstarbekohane juhtimine. Oma isikliku vaprusega oli Vent kõigile alluvatele eeskujuks. Nende lahingute eest anti Ventile 11. märtsil 1944 üle I klassi Raudrist. 1944. a. aprillist juhatas Vent 45. SS-Vabatahtlike Grenaderirügemendi asemel 47. SS-Vabatahtlike Grenaderirügementi. 14. augustil 1944 sai Vent Võitlusgrupp "Vent" ülemaks ja saadeti Tartu rindele. Võitlusgrupp taganes lahingutega Emajõeni ja jäi seal kaitsele. Tema surma kohta liigub kaks versiooni. Ühe järgi langes ta lahingus 17. septembril 1944, teise järgi tegutses ta Lõuna-Eestis metsavennana ning langes lahingus 1944. a. novembris.