Erinevus lehekülje "Platon Zubov" redaktsioonide vahel

Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Lisatud 493 baiti ,  13 aasta eest
resümee puudub
[[Pilt:Platon Zubov.JPG|thumb]]
 
[[Vürst]] '''Platon Aleksandrovitš Zubov''' (Платон Александрович Зубов; [[26. november|26. (15.) november]] [[1767]] – [[19. aprill|19. (7.) aprill]] [[1822]] [[Joniškis]]) oli [[Venemaa]] riigitegelane, [[Katariina II]] soosik. Ta nimetas end hiljem '''von Zuboff'''.
 
Ta oli [[Aleksandr Zubov|Aleksandr Nikolajevitš Zubov]]i poeg, oma vanemate kolmas laps.
 
Platonil olid vennad [[Nikolai Zubov]] (1763-1805), [[Dmitri Zubov]] (1764-1836) ja [[Valerijan Zubov]] (1771-1804) ning õde [[Olga Žerebtsova]].
 
 
 
Ta tõusis esile tänu oma kaugele sugulasele feldmarssal [[Nikolai Saltõkov|Nikolai Ivanovitš Saltõkov]]ile, kelle kaudu ta tutvus keisrinnale (hiljem püüdis ta Saltõkovi riigiteenistusest kõrvale tõrjuda, et saada [[kindralfeldmarssal]]i kohta). Saltõkov esitles noort ja nägusat ohvitseri õukonnale kokkuleppel, et Zubov aitab tal üle saada vihavaenust vürst [[Grigori Potjomkin]]iga.
[[Fjodor Rostoptšin]] kirjutas 20. augustil [[1795]] [[Semjon Vorontsov]]ile: "Krahv Zubov on igal pool. Ei ole teist tahet peale tema oma. Tema võim on suurem kui Potjomkinil. Ta on sama halastamatu ja võimetu nagu enne, kuigi keisrinna aina kordab, et ta on suurim geenius, keda Venemaa ajalugu on tundnud."
 
[[Grigori Potjomkin|Grigori Aleksandrovitš Potjomkin]]i eluajal ei etendanud ta riigiasjades väljapaistvat osa, kuid pärast Potjomkini surma tema tähtsus kasvas iga päevaga. Talle usaldati paljud ametikohad, millel oli olnud Potjomkin. Ta määrati [[kindralfeldtseihmeister|kindralfeldtseihmeistriks]] Novorossiiski kindralkubernerikskuberneriks, Jekaterinoslavi, Voskressenski ja Tauria kindralkuberneriks, Musta mere laevastiku ülemaks ja Sõjakolleegiumi liikmeks. Kuni 1796. aastami oli ta Venemaa sise- ja välispoliitika faktiline juht.
 
Kõiki asju ajasid tema kolm sekretäri Altesti, Gribovski ja Ribas, kes mõtlesid eelkõige isiklikule rikastumisele, võttes palujatelt altkäemaksu. Kõik nad olid riigiasjades ebapädevad, kuid Hispaaniast pärit [[José de Ribas]]t mäletatakse [[Odessa]] asutajana. Zubov ise sai [[vürst]]i tiitli ja suured mõisad vastliidendatud Poola aladel Kuramaal ja Leedus. Oma uute valduste residentsiks valis ta tagasi [[Bartolomeo Rastrelli]] projekteeritud [[Rundāle loss|Ruhentali loss]]i, mis varem oli olnud [[Kuramaa hertsog]]ite [[Biron]]ide residents. Aastal [[1796]] sai ta Saksa-Rooma keisrilt [[riigivürst]]i tiitli (ta sai selle tiitli Venemaal neljandana ja viimasena) ja suured mõisad vastliidendatud Poola aladel.
 
Võimul olles kogus Zubov tohutu varanduse. Peale keisrinna kingitud mõisate sai ta pillavaid kingitusi õukondlastelt. Katariina viimastel valitsemisaastatel otsustati isegi kõige lihtsamad asjad Zubovi nõuandel. Igal hommikul tunglesid tema magamistoas palujate hulgad, püüdes meeleheitlikult tõmmata tema tähelepanu ära tema ahvilt või temalt endalt. Vanad kindralid keetsid talle kohvi.
Zubovi iseloom oli kapriisne ja muutlik. Ta protežeeris [[Aleksandr Suvorov]]it ja [[Deniss Fonvizin]]it. Arvatakse, et tema algatas [[Aleksandr Radištšev]]i ja [[Nikolai Novikov]]i jälitamise.
 
Troonipärijale [[Paul I|Paul]]ile ei avaldanud ta üldse austust. Katariina surm viis Zubovi hullumeelsuse äärele. Kümme päeva varjas ta end oma õe Olga juures. Üheteistkümnendal päeval külastas teda keiser Paul I, kes jõi tema terviseks ja soovis talle "nii palju õitsenguaastaid, kui selles peekris on tilku". PeagiAastal [[1797]] aga jäeti ta ilma kõigist ametikohtadest, aastal [[1800]] tema mõisad konfiskeeriti ja tal soovitati tungivalt riigist lahkuda. Tänu [[Ivan Kutaissov|Ivan Pavlovitš Kutaissov]]i eestkostele sai ta oma mõisad tagasi.
 
Pauli valitsemisajal reisis Zubov mööda Euroopat, kus teda näidati kui kurioosumit. [[Teplice|Teplitz]]is armus ta krahvinna de la Roche-Aimontisse. Hiljem tegi ta abieluettepaneku Kuramaa vüstitarile, kuid see lükati tagasi. Pärast üht [[duell]]i, milles ta häbistavalt keeldus osalemast ja milles tema abi tappis [[Louis XVI]] nõo ševaljee de Saxe'i, tõmbus Zubov tagasi talle kuuluvasse [[Bartolomeo Rastrelli]] projekteeritud [[Rundāle loss|Ruhentali loss]]i, mis varem oli olnud [[Kuramaa hertsog]]ite [[Biron]]ide residents.
 
Elu viimased aastad veetis Zubov täielikus seltskondlikus eraldatuses [[Vilno kubermang]]us Janiški külakeses[[Joniškis]]es, kus ta kohtles talupoegi halastamatult.
 
Tal ei olnud järeltulijaid. Tema noor lesk, kohaliku mõisniku tütar Thekla Walentinowicz abiellus krahv Šuvaloviga, nii et Zubovi suured mõisad läksid [[Šuvalov]]ite suguvõsale.

Navigeerimismenüü