Raku

See artikkel on keraamikatehnikast. Asumi kohta vaata Raku (asum) ja järve kohta Raku järv.

---

Läänepäraselt teostatud rakupõletus

Raku on Jaapanis 17. sajandil väljakujunenud madalkuumuskeraamika põletusviis.

Samuti kannavad nimetust raku rakupõletuse läbiteinud tooted, mida Jaapanis kasutatakse teetseremooniatel.

Ajalugu

Tänu zen-budismile levisid Jaapanis laialdaselt teetseremooniad. Nendekas tseremooniateks oli aga vaja nõusid ja tellimusi esitati ka Kyōto keraamikule Chōjiro Rakule (1516–1592) ja hiljem tema järglastele. Raku perekonna nõud paistsid aga silma oma ainulaadsuse poolest ja saavutasid peagi laia tuntuse. Tehnikat hakatigi nimetama Chōjiro Raku perekonnanime järgi.

1925. aastal tutvustas Euroopas raku-tehnikat inglise keraamik Bernard Leach (1887–1979), kes oli Jaapanis seda tehnikat lähemalt tundma õppinud.

Väljaspool Jaapanit saavutas raku 20. sajandi teisel poolel lausa erakordse populaarsuse, olemata sellest, et arenes täiesti teises suunas. Võrreldes kodumaa loodusliku, minimalistliku ja tarbelise funktsiooniga, muutus läänes tähtsaks värvide mäng ja vormikäsitlus ning tarbelisus suures osas välistati.

Tehnika

Rakupõletus

Eristatakse kahte rakutehnikas valmistatud teejoomisnõude tüüpi:

• Punane raku – valmistatud punasest savist ja põletatud madalamal temperatuuril (umbes 900°C). Kaetud läbipaistva pliiglasuuriga.
• Must raku – glasuuri põhimaterjaliks kasutatakse musta kivimit, mis on saadud Kyōto saarelt, Kamo jõe sängist. Mustaks põlev glasuur kobrutab kergelt. põletus toimub kõrgemal temperatuuril, kui punase raku puhul.

Mõlemal juhul toimub varem eelpõletus 900°C juures. Glasuurpõletuse jaoks kaetakse nõud paksu glasuurikihiga, misjärel nad ahjul täielikult kuivatatakse. Seejärel asetatakse pihtide abil esemed juba põletustemperatuuri saavutanud ahju, mis töötab tavaliselt puidu või gaasi küttel. Kui glasuur sulama hakkab ja sulamisel tekkinud mullid on tasandunud, võetakse esemed tangide abil välja.

Rakupõletus

Edasi on kaks võimalust:

• jaapanipäraselt – ese asetatakse jahtuma, kuni tuleb välja glasuuri põhivärvus. Seejärel kastetakse ese külma vette, tänu millele glasuur praguneb ja tekib krakleevõrgustik.

• läänepäraselt – hõõguvkuumad esemed asetatakse süsinikurikkasse keskkonda (tavaliselt tünni, mis on täidetud kas saepuru, õlgede, puulehtede või muu sarnasega). Anum kaetakse kaanega ja esemel lastakse tekkinud suitsuses keskkonnas paar minutit seista. Suits tungib poorsesse savisse ja värvib nii selle, kui ka glasuuripraod mustaks. Pärast redutseerimist tõstetakse ese külma vette ja puhastatakse tahmast.

Glasuurile on võimalik efektsust lisada erinevate metallisoolade kasutamisega. Näiteks annab rakuglasuuris olev vaseühend reduktsiooni tõttu glasuurile punaka värvuse.

Glasuuris olevatest metallisooladest tekib glasuuri peale aga puhastest metallidest kile, mis aitab tekitada lüstrile omast pinnaefekti.

Tingimused savimassile

Põhiliseks tingimuseks on see, et kasutatav savimass peab olema vastupidav termilisele šokile. See tähendab, et ese ei tohi kiirel jahtumisel puruneda või praguneda.

Keraamiline mass peaks sisaldama rohkes koguses šamotti (20–40%). Samuti on poorsuse tagamiseks vajalik orgaaniliste materjalide (saepuru, aganad jm.) sisaldus (kuni 20%).

Vajalik oleks ka väikese soojuspaisumisega ainete (näiteks spodumeeni ja pataliidi) ja aeglaselt klaasistuvate ainete (näiteks põldpagu ja vollastoniit) sisaldus.

Valmisesemed

Raku-tehnikas teenõu Jaapanist
16. sajand
Tokyo rahvusmuuseum

Raku-tehnikas valmistatud esemete miinuseks on haprus ja vähene mehhaaniline vastupidavus, kuid esemete ehe väljanägemine on muutnud raku-tehnika väga populaarseks.

Vaata ka

• Bernard Leach
• Chōjiro Raku
• Jaapani keraamika
• Keraamika

Välislingid

• Filmijupp raku-tehnikast