Docta ignorantia

Docta ignorantia (sõna-sõnalt 'õpetatud teadmatus') on ratsionaalsuse teatud piiranguid ületav teadmine, eriti Jumala kohta. See on kirgastatud, tark, teadev mitteteadmine. Väljendit on tänapäeva keeltesse tõlgitud ka "teadvaks mitteteadmiseks", "teadmiseks mitteteadmiseks", "mitteteadmise teaduseks", "teaduslikuks mitteteadmiseks". Seda seostatakse eelkõige Nicolaus Cusanusega, kes esimesena kasutab seda korduvalt.

Mõiste algkuju pärineb Sokrateselt.

Selle väljendi võttis kasutusele Augustinus, kes ütleb: Augustinus bemerkt: "Est ergo in nobis quaedam, ut dicam, docta ignorantia, sed docta spiritu dei, qui adiuvat infirmitatem nostram". ("Niisiis on meis mingi nii-öelda õpetatud mitteteadmine, kuid õpetatud Jumala Vaimu poolt, kes aitab meie nõtrust.") (Epist. ad Probam 130, c. 15, § 28).

Pseudo-Dionysius Areopagita kasutab väljendit agnōstōs anatathēti ("Müstilisest teoloogiast", ptk 1, § 1).

Bonaventura ütleb: "spiritus noster non solum efficitur agilis ad ascensum verum etiam quadam ignorantia docta supra se ipsum rapitur in caliginem et excessum" ("meie vaim ei liigu ainult vilkalt ülespoole, vaid ka mingi õpetatud mitteteadmine temast endast kõrgemal sööstab hämarusse ja vaimustusse").

Nicolaus Cusanus võttis selle väljendi enda sõnul Augustinuselt. Ta iseloomustab seda nii: "visio sine comprehensione, speculatio" ("nägemine ilma arusaamiseta, spekulatsioon"; "De docta ignorantia" I, 26). Inimene ei taba Jumala olemuse lõpmatust ratsionaalse tunnetuse täiustamise teel. Jumalatunnetuseni jõudmiseks tuleb loobuda eristamisvõimest. Spekulatsiooniga ületatakse mõistuslikult taibatava reaalsuse piirangud ning jõutakse vastandite kokkulangemiseni (coincidentia oppositorum. Nii ületatakse ka väljendis "õpetatud mitteteadmine" sisalduv õpetatuse ja mitteteadmise näiline vastuolu.