Eesti NSV: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
47. rida: 47. rida:
16. novembril 1988 võttis Eesti NSV Ülemnõukogu erakorraline istungjärk [[Vaino Väljas]]e eesistumisel vastu [[Deklaratsioon Eesti NSV suveräänsusest|deklaratsiooni Eesti NSV suveräänsusest]]. Seda on peetud ka N Liidu lagunemise lähtepunktiks. Suveräänsusdeklaratsioon kuulutas Tallinnas vastuvõetud [[seadus]]te ülimuslikkust üleliiduliste seaduste ees. [[26. november|26. novembril]] tühistas NSV Liidu Ülemnõukogu Eesti NSV suveräänsusdeklaratsiooni. Kuna ajapikku järgisid siiski teisedki liiduvabariigid eestlaste eeskuju, algas sovetiimpeerumis nn suveräänsuste sõda, mille ühel poolel oli keskvõim ja teisel olid liiduvabariigid tillukesest Eesti NSV-st kõige suurema [[Vene NFSV]]-ni.
16. novembril 1988 võttis Eesti NSV Ülemnõukogu erakorraline istungjärk [[Vaino Väljas]]e eesistumisel vastu [[Deklaratsioon Eesti NSV suveräänsusest|deklaratsiooni Eesti NSV suveräänsusest]]. Seda on peetud ka N Liidu lagunemise lähtepunktiks. Suveräänsusdeklaratsioon kuulutas Tallinnas vastuvõetud [[seadus]]te ülimuslikkust üleliiduliste seaduste ees. [[26. november|26. novembril]] tühistas NSV Liidu Ülemnõukogu Eesti NSV suveräänsusdeklaratsiooni. Kuna ajapikku järgisid siiski teisedki liiduvabariigid eestlaste eeskuju, algas sovetiimpeerumis nn suveräänsuste sõda, mille ühel poolel oli keskvõim ja teisel olid liiduvabariigid tillukesest Eesti NSV-st kõige suurema [[Vene NFSV]]-ni.


Nõukogude Liidu õigusjärglase, Venemaa Föderatsiooni relvajõud lahkusid Eestist alles [[1994]], viimased sõjaväelased [[1995]], tuhanded erusõjaväelased jäid aga Eestisse.
Nõukogude Liidu õigusjärglase, [[Venemaa Föderatsioon]]i relvajõud lahkusid Eestist alles [[1994]], viimased sõjaväelased [[1995]], tuhanded erusõjaväelased jäid aga Eestisse.


== Kirjandus ==
== Kirjandus ==

Redaktsioon: 22. juuni 2007, kell 17:03

Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik

vene Эстонская Советская Социалистическая Республика
(Estonskaja Sovetskaja Sotsialistitšeskaja Respublika)


Elanikke: 1 565 000 Muuda Vikiandmetes
Pealinn: Tallinn

Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik (lühend Eesti NSV, ka ENSV) oli Nõukogude Liidu haldusüksus (liiduvabariik) aastatel 19401991.

Pärast okupeerimist N Liidu vägede poolt 16.17. juunil 1940 asendati Eesti Vabariigi nimi 21. juulil 1940 nimetusega Eesti NSV. Formaalne inkorporeerimine N Liidu koosseisu toimus 6. augustil 1940. Tegemist oli n-ö nukuvabariigiga, millel oli oma nukuparlament (ENSV Ülemnõukogu) ja Moskva korraldusi täitev nukuvalitsus (ENSV Ministrite Nõukogu). Sisuliselt ei olnud ENSV näol tegu ei nõukogudele allutatud valitsemis- ega sotsialistliku ühiskonnakorra ega ammugi mitte demokraatliku vabariigiga, vaid Idast sõjalise võimuga sissetoodud uuelaadse diktatuuri-süsteemiga — kompartei ainuvõimul põhineva totalitaarse riigi- ja autoritaarsele ühiskonnakorrale rajaneva sovetiimpeeriumiga. Selle tegelikku olemust varajati propagandistliku võltsloosungiga "NSV", mis leidus ka nimetustes, nagu NSV Liit, Eesti NSV, Karjala-Soome NSV, Mari ANSV jne.

Sovetivõimu liberaliseerimise ja rahva surve mõjul asendas ENSV Ülemnõukogu nime "Eesti NSV" 8. mail 1990 nimetusega "Eesti Vabariik". Eesti riikliku iseseisvuse taastamine kuulutati välja Eesti Kongressi ja EV Ülemnõukogu ühisavaldusega 20. augustil 1991.

Eesti Vabariigi okupeerimine ning Eesti NSV loomine

12. märtsil 1934 algas veretu riigipöördega Eestis "vaikiv ajastu". Selle taga seisnud riigivanem Konstantin Päts sai seega endale institutsionaalselt ühildatud riigipea ja valitsusjuhi rolli. Kui 1. jaanuaril 1938 jõustus Eesti Vabariigi kolmas põhiseadus, muutus riigi sisuliselt korporatiivseks.

23. augustil 1939 sõlmiti N Liidu ja Saksamaa vahel mittekallaletungileping ehk Molotovi-Ribbentropi pakt, mille salastatud lisaprotokoll jagas Ida-Euroopa kahe suurriigi vahel. Enamus Baltimaadest jäi seejuures Nõukogude Liidu poliitilisse mõjusfääri.

Septembris 1939 koondati Eesti piiri lähistele suured Nõukogude väeüksused ning Eestile esitati ultimaatum, milles nõuti, et Eesti nõustuks oma territooriumile Nõukogude sõjaväebaaside rajamist. Kartes sõja puhkemist ning lootes Nõukogude Liidu poolt pakutavatele tagatistele, sealhulgas lubadusele riigi siseasjadesse mitte sekkuda, võttis Eesti valitsus ultimaatumi vastu.

28. septembril 1939 sõlmiti Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vaheline vastastikuse abistamise pakt ehk "baaside leping" , milles lepiti kokku Nõukogude Liidu sõjaväebaaside toomine Eestisse. Oktoobris toodi Eesti Vabariigi territooriumile esimesed 25 000 punaväelast. Peaaegu samal ajal Eestiga sai Nõukogude Liit ultimaatumi ähvardusel võimaluse baasid rajada ka Lätisse ja Leedusse. Kohalikel võimudel puudus reaalne kontroll riiki toodud Nõukogude väeüksuste tegevuse üle. Nõukogude Liit kasutas Eestisse rajatud baase muuhulgas peagi puhkenud Talvesõja käigus Soome ründamiseks.

1940. aasta alguseks oli punaväelasi Eestis juba üle 40 000. Piiride lähistele koondati veelgi suuremaid üksusi. Nõukogude ajakirjanduses algas kampaania Eesti vastu. 12. juunil 1940 okupeeris Nõukogude laevastik Naissaare. 14. juunil algas täielik õhu- ja mereblokaad. Samal päeval tulistati alla Soome reisilennuk TallinnHelsingi liinil.

16. juunil esitas Nõukogude Liit järjekordse ultimaatumi, ähvardades sõjaga. Ultimaatumis nõuti uue valitsuse moodustamist ja täiendavate Punaarmee üksuste riiki lubamist. Valitsus võttis ultimaatumi vastu ning astus seejärel tagasi. 17. juunil läks kogu Eesti territoorium Nõukogude väeüksuste kontrolli alla ning kindral Johan Laidoner kirjutas alla sellekohasele dokumendile Punaarmee väejuhatusega. Eestis hakkas paiknema kokku üle 115 000 Nõukogude sõduri.

Rahvusvahelise õiguse kohaselt muutus Eesti alates 16.–17. juunist 1940 okupeeritud riigiks. 19. juunil saatis Nõukogude juhtkond Eestisse eriesindaja Andrei Ždanovi, kelle ülesandeks oli riigipöörre korraldada. Eesti Kaitseväelt võeti relvad, Kaitseliit saadeti laiali ning rahvakogunemised keelati. Nõukogude Liidu esindajad rõhutasid pidevalt võimalust minna üle avalikule terrorile. Toimusid arreteerimised. Nõukogude Liidu Tallinna saatkonnas algas Nõukogude võimudele sobiva nukuvalitsuse moodustamine.

21. juunil organiseeris Ždanov Tallinnas peamiselt Nõukogude Liidust kohale toodud osalejatega meeleavalduse, mille käigus dikteeriti president Konstantin Pätsile uue valitsuse koosseis, mille juhiks sai Johannes Vares. 5. juulil saadeti laiali Riigikogu ja kuulutati seadust rikkudes välja erakorralised Riigivolikogu valimised. Riigikogu teise koja Riiginõukogu moodustamine jäeti ära. Kuna vaikiva ajastu tulemusel olid Eestis keelatud kõik parteid ja ennem valimisi jõudis ennast registreerida vaid Töötava Rahva Liit, siis osales valimistel vaid üks partei, kes ka valimised võitis ning moodustas valitsuse. Valimised toimusid 14. ja 15. juulil. Riigivolikogu kuulutas 21. juulil 1940 Eesti Vabariigi Eesti Nõukogude Sotsialistlikuks Vabariigiks[1] ja esitas NSV Liidu Ülemnõukogule palve võtta Eesti NSV vastu Nõukogude Liitu[2].

6. augustil 1940 otsustas Nõukogude Liidu Ülemnõukogu Eesti NSV, Läti NSV ja Leedu NSV Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liitu vastu võtta. Baltimaad olid täielikult annekteeritud.


Eesti NSV ja mittetunnustuspoliitika

De jure ei lakanud Eesti Vabariik eksisteerimast. Enamus maailma demokraatlikest riikidest pidas Eesti, Läti ja Leedu annekteerimist ebaseaduslikuks ega tunnustanud ametlikult Eesti NSV, Läti NSV ja Leedu NSV olemasolu. Sellest lähtus mittetunnustamispoliitika, mida järgides USA, Suurbritannia, Vatikan jpt riigid säilitasid diplomaatilisi suhteid Eesti Vabariigiga neis riikides asuvate diplomaatiliste esindajate kaudu ja hoidusid aastani 1990 ka igasugu ametlikumat laadi kontaktidest Eesti NSV nukuvõimudega.

16. novembril 1988 võttis Eesti NSV Ülemnõukogu erakorraline istungjärk Vaino Väljase eesistumisel vastu deklaratsiooni Eesti NSV suveräänsusest. Seda on peetud ka N Liidu lagunemise lähtepunktiks. Suveräänsusdeklaratsioon kuulutas Tallinnas vastuvõetud seaduste ülimuslikkust üleliiduliste seaduste ees. 26. novembril tühistas NSV Liidu Ülemnõukogu Eesti NSV suveräänsusdeklaratsiooni. Kuna ajapikku järgisid siiski teisedki liiduvabariigid eestlaste eeskuju, algas sovetiimpeerumis nn suveräänsuste sõda, mille ühel poolel oli keskvõim ja teisel olid liiduvabariigid tillukesest Eesti NSV-st kõige suurema Vene NFSV-ni.

Nõukogude Liidu õigusjärglase, Venemaa Föderatsiooni relvajõud lahkusid Eestist alles 1994, viimased sõjaväelased 1995, tuhanded erusõjaväelased jäid aga Eestisse.

Kirjandus

  • Kaljo-Olev Veskimägi. Kuidas valitseti Eesti NSV-d. Kirjastus Varrak, 2005. ISBN 9985311191.

Viited

Välislingid

Vaata ka