Harilik mänd

Harilik mänd
Taksonoomia
Riik:	Taimed Plantae
Hõimkond:	Paljasseemnetaimed Pinophyta
Klass:	Okaspuud Pinopsida
Selts:	Okaspuulaadsed Pinales
Sugukond:	Männilised Pinaceae
Perekond:	Mänd Pinus
Liik	Harilik mänd sylvestris
Pinus sylvestris

Harilik mänd (Pinus sylvestris) on igihaljas okaspuuliik männiliste perekonnast, kõige levinum männiliik. Ta kuulub kaheokkaliste mändide hulka (alamperekond Pinus).

Metsa, kus mänd on arvukaim puuliik, nimetatakse männikuks.

Harilik mänd on Eesti ainus looduslik männiliik ning levinuim puu metsades. Männid katavad 38% Eesti metsamaadest ja 39% kõigi puistute tagavarast. Kõige suurem osa maakonnast on männikute all Hiiu maakonnas, aga kui ainult puistuid arvestada, siis on esimene Harju maakond, mille puistutest moodustavad männikud 65% (2004. aasta andmed).

Eesti kõrgeim harilik mänd kasvab Tartu maakonnas Järvselja metskonnas. Selle kõrgus on umbes 43 meetrit. Mõned uurijad on saanud Järvselja rekordmändide kõrguseks isegi 46 m. Sõltuvalt maa viljakusest (boniteedist) on küpsete mändide kõrgus väga erinev. Rabamännid võivad paarisaja aastaselt olla vaid mõne meetri kõrgused, aga hea drenaažiga parasniisketel saviliivmuldadel ulatub küpsete männikute kõrgus 40 meetrini (jänesekapsa-pohla kasvukoht). Eestis kasvavad männid keskeltläbi umbes 30 meetri kõrguseks.

Eestis kasvavad boniteedilt parimad männimetsad Kagu-Eestis Põlvamaal ja Võrumaal.

Männi levinud rahvapärased nimetused on pedajas, pedakas, pettäi ja pedak.

Levik, kirjeldus ja kasvukohad

Männimetsade levik Eestis

Eesti jämedaima männi tüvi

Harilik mänd levinud Euroopas ja Aasias Hispaaniast ja Šotimaa rannikust kuni Venemaa kaguosani, Ohoota mereni (8° lp kuni 140° ip).

Harilik mänd kasvab nii pika kui lühikese päeva, kui ka pikka kui lühikese vegetatsiooniperioodi tingimustes, oluline on, et vegetatsiooniperioodil oleks keskmine temperatuur üle 10°C ja temperatuuride summa üle 1200°. Miinimumtemperatuur kasvualal võib olla kuni -60°C, maksimum ulatuda aga kuni 40°C ja isegi rohkem.

Mänd talub hästi äärmuslikke kasvutingimusi, nii kuivust ja kuuma kui liigniiskust ja karmi külma. Mändi võib leida nii kuivadel liivaluidetel, nõmmedel kui ka niisketes soodes ja rabades. Kasvab nii happelisel mullal, kui ka karbonaadirikkal pinnasel, nii looaladel kui murenenud graniidil. Mägedes kasvab ta enamasti lõunanõlvadel ja leviala ulatub 1000-1200 m kõrguseni. Oma areaali lõunaosas, Kaukaasias kasvab isegi kuni 2500 m kõrgusel mägedes.

Lai areaal ja kasvukohtade suur varieeruvus on põhjustanud suure morfoloogiliste tunnuste varieerumise männi kui liigi piires, siiski loetakse enamasti neid teisendeid üheks liigiks ja võimalikke alamliike (umbes 5) ei vaadelda eraldi üksustena.

Loomulik mändide iga sõltuvalt kasvutingimustest on tavaliselt 200...300 (400) aastat olles mõnevõrra kuusest pikaealisem. Põhja-Soomest on leitud isegi 810-aastane elus mänd ja isegi 1029-aastane surnud puu.

Tüve koor on allosas korbatunud, ülaosas aga kestendav ja oraanžikaspruun. Võra kuju on väga varieeruv, sõltudes puu vanusest, kasvukohast ja muudest tingimustest. Mõnevõrra sõltub see ka piirkondlikust genotüübist. Lõuna pool on puud okslikumad ja laiema võraga, põhja pool saledamad, peenemate okste ja kitsama võraga. Lagedal kasvades jäävad puud madalaks ja oksad ulatuvad madalale. Metsas laasuvad männipuud tugevalt ja säilub ainult võra tipuosa.

Okkad on peensaagja servaga, sise ja väliküljel asuvate õhulõhederibadega, kahekaupa kimbus. Pikkus 3...7 cm, olles jõulistel noorpuudel isegi kuni 10cm pikad.

Mänd on valgusnõudlik puuliik ja vajab kasvamiseks ohtralt valgust. Sellepärast kuivavad ning laasuvad alumised oksad kergesti. Mänd võib kasvada üle meetri jämedaks (Briti saartel on umbes 1,5 m jämedaid isendeid).

Järvselja Kuningamänd, 2003

Paljunemine

Harilik mänd tolmleb juuni alguses.

Emaskäbid on alguses punased ja läbimõõduga umbes 1 sentimeeter. Käbide kasvamine ning küpsemine lõppeb tolmlemisele järgnenud aasta sügiseks. Seemnete varisemine algab enamasti kevadtalvel ja kestab kogu kevade.

Kasutamine

Läbi ajaloo on eestlased kasutanud palju männipuitu. Männipuit on väärtuslik tarbepuit. Sellest valmistatakse näiteks ehitisi, mööblit, laevu ja paberit. Samas on männikuid väga palju ka istutatud.

Varasematel aegadel on eestlased männist palju tõrva ajanud. Tänapäeva keemiatööstus toodab männivaigust tarbeaineid, näiteks tärpentini ja kampolit. Männipuidust saab utmisel ka puupiiritust.

Hariliku männi puit (ja sellest valmistatud mööbel) on sellise mustriga:

Hariliku männi puit

Mesipuud

Eestis on kõige levinumad mesipuud ehk puud, mille sees elavad metsmesilased, just männid.

Meemetsade tähtsus Euroopas hakkas kaduma 16. sajandil, kui Ameerikast hakati sisse vedama roosuhkrut. Eesti kaks viimast tarupedajat on looduskaitse all. Nad asuvad Võrumaal Antsla valla Kaika küla Mändiku talu lähedal.

Eesti pärisnimed

Eestis on hariliku männi nimetusest moodustatud perekonna- ja kohanimesid. Mänd on üsna levinud perekonnanimi. Tuntud on näiteks Heljo Mänd.

Kirjandus

• Rein Kuresoo, Hendrik Relve, Indrek Rohtmets. Eesti elusloodus — kodumaa looduse teejuht, Tallinn 2001, lk 122 (allikas).
• Eino Laas. Okaspuud, Tartu 2004.

Vaata ka

• Kallukse mänd
• Assikvere mänd
• Käharpea mänd
• Jaanimäe mänd
• Meriküla mänd
• Ojasoo männid
• Tagasauna mänd
• Kambja ristimänd