Patriarhaalsus

Patriarhaalsus on feministide käsitluses kasutusel olev termin, mis kirjeldab võimusuhteid meeste ja naiste vahel nii ühiskonnas kui ka eraelus. Termin patriarhaalsus tähendab otsetõlkes "isa võimu". Feminismiga seoses mõiste on saanud laiema tähenduse. See tähendab meeste autoriteeti perekonna sees kui ka väljaspool ning naiste maha surumist sotsiaalse-, poliitilise- ja majandussüsteemi kaudu. Meeste positsiooni õigustamine tundub seaduslik ja loomulik.

Naist on patriarhaalses mõtteviisis on läbi aegade seotud kehaga, bioloogilise looduslähedusega, mitteusaldusväärsusega, alaväärtuslikkusega. Naisi on objektidena vaadeldud ning neile sotsiaalse subjekti positsiooni keelatud just halvustava naise kehale keskendumise kaudu. George Grosz väidab, et sellised mõttekäigud on toiminud essentsialistlikus, mitteajaloolises ja universalistlikus võtmes; sellest võtmest loobudes on tal aga võimalik jõuda uutele lähtepositsioonidele.

Patriarhaalsus on kui süsteem, mis toimib naiste kehade allutamise kaudu. Näitena võiks tuua 70-ndaist pärit feministliku loosungi ”Get yor laws off my body!” (Korista oma seadused mu kehalt!) kasutatuna debatis abordi ja seksuaalse vägivalla üle.

Akadeemiline naisuurimus ja feministlik teooria patriarhaalsusest

Naisteaduste metodoloogia ja teooria on pühendanud viimastel aastakümnetel peatähelepanu just patriarhaalsusele, eriti pärast Kate Milletti raamatu Sexual Politics ilmumist 1970. aastal. Kirjandusloolane Kate Millet oli esimene, kes feministlikus teoorias süstemaatiliselt tutvustas patriarhaadi olemust tänapäeva ühiskonnas. Millet arendas patriarhia mõistet patriarhist, suguaru meespealikust meeste ülemvõimuni perekonnas ja terves ühiskonna struktuuris. Ta kirjeldas meeste võimu ilmimguid, naiste alluvust meesvõimule kõikides ühiskonnakihtides, kus, ahistamismehanism on ühiskonnastruktuuridesse nii sisse kasvanud, kus naised ise on õppinud ennast identifitseerima meeste arvamuste ja seisukohtade järgi, et meile, kes me selles ühiskonnas elame, kõik paistabki normaalne ja loomulik. Milleti järgi ei pea meeste võim naiste üle olema tegelik mees, sest patriarhaalset survet vôivad, ja teevadki seda, avaldada need naised, kes on omaks vôtnud patriarhaalse ellusuhtumise. Seda survet vôib avaldada ühiskond ja patriarhaalne sümbolism ühiskonnas, samuti patriarhaalne keelepruuk. Milleti sõnul tugineb sugupoolte vahekord võimule, meeste võimule naise üle, mis on poliitiline, kuna ta läbib kôik ühiskonna struktuurid riigivalitsusest, rahandusest, haridussüsteemidest kuni perekondadesse ja mehe-naise omavahelistesse suhetesse. Meeste seksuaalne domineerimine on niivõrd universaalne ja kõike läbiv, et see on muutunud ühiskonnale nähtamatuks "kultuurimustriks". Milleti järgi on meeste ülemvõim kõigest läbitunginum ja kõike hõlmavam ideoloogia terves kultuuris ja kõige põhilisem võimu vorm, läbides klassi- ja rassierinevusi kõikidesse struktuuridesse. atriarhaalsus püsib pideva mõjutamise kaudu terve inimelu jooksul igas valdkonnas, algab väikelapse ühiskonnastamisega, läbib haridusstruktuurid ja on kindlustatud kultuurisümbolite, kirjanduse, filosoofia ja usulise dogma kaudu. Ta on imbunud läbi kõikidest ühiskonnavaldkondadest niivõrd totaalselt, et on muutunud nähtamatuks katusstruktuuriks meie maailmavaadetes ja ideoloogiates, sest me oleme ennast niimoodi kohandanud ja usume, et see peabki nii olema ja teist võimalust polegi.

Milletil tähendab patriarhaalsus ka meeste majanduslikku võimu ja naisi majanduslikult oma huvides ära kasutamist meeste poolt. Näiteks võib tuua lastekasvatust ja naiste kodust tööd, kus omavahelised rollid on nii jaotatud, et naistele jääb palju suurem koorem olukordades, kus mõlemad töötavad, mis seega takistab naistel oma valitud erialal edasi kõrgemale pääseda. Kuna aga patriarhaalne kultuurimuster on meil nähtamatu ja imikust peale ühiskonna mõjul välja kujunenud, käitume selle järgi automaatselt.

Lääne feministidel läks aastaid, et täielikult aru saada patriarhaalsuse toimest. Ka Ruth Benedict on rõhutanud, et kõikehõlmavaid kultuurimustreid on väga raske näha ja neid peab õppima tabama, et neid enda ümber igapäevases elus märgata ja identifitseerida. Palju kergem on tajuda kultuuristereotüüpe ja neid analüüsida kui nad on juba oma tähenduse ammendanud ja ühiskond on nendest väljunud, alles siis hakatakse mõistma, et need polnudki bioloogilised ja kaasasündinud.

Praegu peetakse üheks olulisemaks uurimuseks ajaloolase Gerda Lerneri kaheköitelist monumentaalteost Women and History, mille esimene köide, The Creation of Patriarchy, ilmus 1985, teine köide The Creation of Feminist Consciousness 1993. Lerner analüüsib patriarhaalse süsteemi ilmingute alglätteid, proovib mõista, kuidas nad tekkisid ja miks nad ikka veel püsivad.

Mida tähendab meile patriarhaalne ühiskonnastruktuur ja kuidas me tajume oma positsiooni ja võimalusi selles struktuuris. Kuni 1970-ndate aastateni oleme kuulnud meeste ja androtsentriliste naiste arvamusi sellest, kuidas me peaksime ennast tundma ja mida me peaksime tajuma.

Vaata ka

• Feminism
• Kolmanda laine feminism
• Patriarhaat
• Seksuaalsus