Kasutaja:Lulu

Olen siin alates 2005. a. jaanuarist.

Vaikselt kirjutan, täiendan, toimetan, arutlen. Loodetavasti on sellest kasu.

Enam huvipakkuvad teemad on filosoofia, folkloor, muusika jpm.

Ei viibi Eestis. Ei saa kasutada eestikeelseid trükiväljaandeid.

---

---

---

Alljärgnev on pooleliolev töö, nii et paluks mitte surkida...

---

---

---

Oktav (oktaav) ( < ladina k "kaheksa") on intervall helide vahel vahekaugusega 8 diatoonilise helirea astet ehk 6 tooni. Oktavi kaugusel olevate helide sagedused suhtuvad teineteisesse nagu 1 : 2. Igast helist oktavi võrra kõrgemalt kõlav heli on tema esimene ülemheli. Oktav on ainus intervall, mida häälestatakse täpselt nii naturaalses kui ka tempereeritud häälestuses.

---

Priim ( < ladina k primus "esimene") on intervall helide vahel vahekaugusega 0 (null) diatoonilise helirea astet ehk seesama heli (unissoon). Puhta priimi (p1) suurus toonides on 0 (null) tooni.

---

Sekund ( < ladina k secundo "teine") on intervall helide vahel mis on teineteisest 1 diatoonilise helirea astme kaugusel. Väikese sekundi (v2) suurus toonides on 1/2 (pool) tooni, suure sekundi (s2) suurus toonides on 1 (üks) toon. Sekund on dissoneeriv intervall, mis harmoonilistes järgnevustes nõuab lahendamist.

---

---

Terts ( < ladina k tertio "kolmas") on intervall helide vahel mis on teineteisest 2 diatoonilise helirea astme kaugusel. Väikese tertsi (v3) suurus toonides on 1 ja 1/2 (poolteist) tooni, suure tertsi (s3) suurus toonides on 2 (kaks) tooni. Kõik akordid oma põhikujul koosnevad helidest, mis on üksteisest tertside kaugusel. Klassikalises harmoonias on terts konsoneeriv intervall. Range stiili polüfoonias käsitleti tertsi dissonantsina.

---

Kvart ( < ladina k quarta "neljas") on intervall helide vahel mis on teineteisest 3 diatoonilise helirea astme kaugusel. Puhta kvardi (p4) suurus toonides on 2 ja 1/2 (kaks ja pool) tooni. Kvarti peetakse klassikalises harmoonias dissoneerivaks intervalliks. Suurendatud kvarti (<4) suurusega 3 tooni nimetatakse ka tritooniks ning seda on keskajal peetud kas äärmiselt dissoneerivaks või siis lausa lubamatuks intervalliks ("Kurat muusikas", Diabolus in musica). Klassikalises harmoonias laheneb IV ja VII astme vahel asuv diatooniline suurendatud kvart vastavalt III ja I astme vahel asuvasse seksti.

---

Kvint ( < ladina k quinta "viies") on intervall helide vahel mis on teineteisest 4 diatoonilise helirea astme kaugusel. Puhta kvindi (p5) suurus toonides on 3 ja 1/2 (kolm ja pool) tooni. Kvint on konsoneeriv intervall. Oktaavi ja kvindi kaugusel olevate helide sagedused suhtuvad teineteisesse nagu 1 : 3. Igast helist oktaavi ja kvindi võrra kõrgemalt kõlav heli on tema teine ülemheli. Viiuli ja vioola (altviiuli) keeled häälestatakse kvintide kaugusele.

Intervall on vahekaugus kahe heli vahel; kahe samaaegselt kõlava heli (harmoonilise intervalli) või järjestikuselt kõlava heli (meloodilise intervalli) kooskõla. Intervalle mõõdetakse diatoonilise helirea astmetega ja toonidega. Intervallide nimetused tulenevad nende astmelisest suurusest: priim, sekund, terts, kvart, kvint, sekst, septim, oktav, noon, deetsim, undeetsim, duodeetsim jne.

Unissoon ( < ladina keel|ladina k "üks heli") on mitme laulja või instrumendi ühehäälne laul või mäng. Keskajal enne mitmehäälsuse teket lauldi liturgiatel üksnes unissoonis (Gregoriaani koraali). Paljude rahvaste rahvalaulud on unissoonsed (ühehäälsed).

"Unissoonis" öeldakse ka ühtmoodi mõtlemise või tegutsemise kohta.

Sekst ( < ladina k "kuues") on intervall helide vahel mis on teineteisest 5 diatoonilise helirea astme kaugusel. Väikese seksti (v6) suurus toonides on 4 tooni, suure seksti (s6) suurus toonides on 4 ja 1/2 (neli ja pool) tooni.

Septim ( < ladina k "seitsmes") on intervall helide vahel mis on teineteisest 6 diatoonilise helirea astme kaugusel. Väikese septimi (v7) suurus toonides on 5 tooni, suure septimi (s7) suurus toonides on 5 ja 1/2 (viis ja pool) tooni. Septim on dissoneeriv intervall, mis harmoonilistes järgnevustes nõuab lahendamist.

Noon ( < ladina k "üheksas") on intervall helide vahel mis on teineteisest 8 diatoonilise helirea astme kaugusel. Nooni käsitletakse tavaliselt kui sekundit kuna tegemist on liitintervalliga (oktaav + sekund).

Deetsim ( < ladina k "kümnes") on intervall helide vahel mis on teineteisest 9 diatoonilise helirea astme kaugusel. Deetsimit käsitletakse tavaliselt kui tertsi kuna tegemist on liitintervalliga (oktaav + terts).

Undeetsim ( < ladina k "üheteistkümnes") on intervall helide vahel mis on teineteisest 10 diatoonilise helirea astme kaugusel. Undeetsimit käsitletakse tavaliselt kui kvarti kuna tegemist on liitintervalliga (oktaav + kvart).

Duodeetsim ( < ladina k "kaheteistkümnes") on intervall helide vahel mis on teineteisest 11 diatoonilise helirea astme kaugusel. Duodeetsimit käsitletakse tavaliselt kui kvinti kuna tegemist on liitintervalliga (oktaav + kvint).

Helirida on rida helisid (heliastmeid), mida muusika looomisel ja esitamisel kasutatakse. Helirea helid (astmed) võivad olla määratletud absoluutväärtustega (helisagedustega) või (enamasti) suhteliste väärtustega (omavaheliste suhetega). Muusika ajalugu tunneb palju erinevaid heliridasid erinevates traditsioonides. India muusikas on heliridade üldnimetus sanskriti k raga; hiina jpt rahvaste muusikas kasutatakse pentatoonilist helirida (koosneb viiest astmest, mis on vastavuses klahvpillide klaviatuuri mustade klahvidega) jne. Euroopalikus muusikas on kasutusel diatooniline helirida, mis on vastavuses klahvpillide klaviatuuri valgete klahvidega (oktaavis on seitse astet). 20. s võeti atonaalses muusikas kasutusele 12-astmeline (kromaatiline) helirida (dodekafoonias näiteks on oktaavis kaksteist võrdest astet), mis vastab klaviatuuri kõigile (nii valgetele kui mustadele) klahvidele, naaberhelide intervallidega 1/2 (pool) tooni.

Diatooniline helirida on heliastmestik astmete vahekaugusega ...1, 1, 1/2, 1, 1, 1, 1/2... tooni, mis on vastavuses klahvpillide klaviatuuri valgete klahvidega (oktaavis on seitse astet).

Diatooniline muusika on muusikalaad, mis kasutab üksnes diatoonilise helirea astmeid.

Diatooniline helilaad on diatoonilise helirea astmetest koosnev helilaad (joonia, dooria, früügia, lüüdia, miksolüüdia, eoolia või lokria). Tänapäeval kasutatakse peamiselt jooniat (Mažoor e Duur) ja eooliat (minoor e moll).

Aste (heliaste) on helirea lüli. Heliastmestiku moodustavad kõik antud heliritta kuuluvad astmed.

---

---

Jumal on paljudes religioonides esinev surematu ülim üleloomulik olend, keda tavaliselt peetakse universumi ja inimkonna loojaks, valitsejaks ja/või valvajaks või siis universumis kätkevaks.

Seda sõna võidakse kasutada ka mõnevõrra erinevates tähendustes. Näiteks võib Jumal tähendada energiat, välja või teadvust, mis täidab universumit ja mille olemasolu teeb universumi võimalikuks; igasuguse olemasolu allikat; parimat ja kõrgeimat hüve tajuvates olendites; või seda, mida pole üldse võimalik mõista ega defineerida.

Usku Jumalasse või jumalatesse leidub paljudes kultuurides. Teatud kindla Jumala või kindlate jumalate austajad võivad pidada teisi jumalaid madalamateks.

Paljud inimesed mõistavad Jumalat mittesõnasõnaliselt või isegi ilmalikul viisil. Hoolimata selliste tõlgenduste võimalikust vastuolust ühe või teise konkreetse usundiga ei ole need tavaliselt vastuolus lõpmatu Jumala mõistega.

Definitsioonid

Jumalat on defineeritud mitmeti. Funktsionaalsetest aspektidest lähtuvalt defineeritakse Jumalat läbi selliste mõistete nagu (ülim või kõrgeim) looja, isand, valitseja, karjane, kohtumõistja jne. Atribuutilstest aspektidest lähtuvalt defineeritakse Jumalat tema omaduste kaudu: ülim, surematu, üleloomulik jne. On ka seisukohti, et Jumalat ei saagi defineerida, kuna ta seisab väljaspool inimese mõistusega hõlmatavat ala. Jumala olemasolu või mitteolemasolu kohta on esitatud palju tõestusi. On ka väidetud, et Jumal asub väljaspool olemise ja olematuse mõisteid, mistõttu tema olemasolu või mitteolemasolu ning defineerimise küsimus on mõttetu. Negatiivse teoloogia kohaselt ei saa Jumalat üldse tõeselt kirjeldada.

Ortograafia

Kui "Jumal" kirjutatakse suure algustähega, siis on see pärisnimi, mida kasutatakse judaismis, kristluses ja islamis tunnistatava ülima olendi kohta. Väikese algustähega kirjutatuna on "jumal" üldnimi, mis tähistab mistahes usundi poolt tunnistatavat vägevat üleloomulikku olendit, näiteks jumalaid vanakreeka või vanarooma usundis, hinduismis jm.

Funktsioonid

• Kreatsioon: Jumal kui kogu maailma (universumi) looja (autor). Loomismüüdid.

• Valitsemine: nii maailma (looduse) kui inimeste üle. Issand, isand, isa, omanik, kuningas, vürst... Hierarhiliselt ületamatu.

• Juhtimine: "karjane", ...

• Õigusemõistmine: Jumalast lähtuv õiglus (Jumalik õiglus) kui ülim ja kõrgeim õiglus. Jumal kui kohtumõistja inimeste ja kogu maailma üle ning ka karistaja Jumala seaduste rikkumise eest. Funktsioon võib toimida pidevalt, aga ka kunagi, viimsel kohtupäeval, lõplikult. Mõnede arusaamade järgi on Jumal paratamatult hea (summum bonum), mõned aga peavad Jumalat teispool moraali astsevaks.

• Kommunikatsioon. / Kommunikatsiooniline funktsioon: Jumal on suhtlemisvõimeline, Jumalaga on võimalik kontakteeruda. Jumal saab inimestega rääkida, ennast neile ilmutada ning tal on võime inimesi (nende palveid, tänu ja kiitust) kuulda, vastu võtta, aru saada ning neile vastata. Transtsendentaalne kommunikatsioon: kuna Jumal on alati ja kõikjal olemas (igavikuline atribuut), siis pole inimene kunagi üksi. John Lennon: "God is a concept, by which we measure our pain." (Jumal on kontseptsioon, mille abil me mõõdame oma valu.) Mõned peavad Jumalat inimestele täiesti mõistetamatuks.

Atribuudid

• Infinitaarsus (lõpmatusse ulatuvus, nii ajas kui ruumis): surematus, igavikulisus, kõikjalviibimine.

• Omnipotentsiaalsus (kõikvõimsus) nii kreatsioonilises kui ka (valitsemise) funktsioonis. (Osaliselt vastuoluline: eri funktsioonide liitmine võib tekitada loogilise vastuolu: "Kas Jumal suudab luua nii suure kivi, mida ta ei suuda üles tõsta?") Mõned müstikatraditsioonid peavad Jumala võimsust piiratuks, väites, et teda piirab tema loomus, mis oma ülima iseloomu tõttu ei jäta talle vabadust.

• Kõiktarkus, kõikteadmine. (osaliselt vastuolus kommunikatsioonilise funktsiooniga: miks peaks Jumalat paluma, kui ta nagunii teab kõike?)

• Antropomorfism (inimesekujulisus). Mõned arusaamad Jumalast omistavad talle antropomorfseid jooni, mõned aga peavad Jumala kujutlemist füüsilisel kujul jumalateotuseks.

• Gnoseoloogilised atribuudid varieeruvad religiooniti. Tunnetuslikus mõttes on erinevaid arusaamisi. Kas Jumal on nähtamatu? Tunnetamatu? Avaldab Ta ennast vaid kaudselt? Kas Jumalat võib kujutada piltidel? Teha temast kujusid? Või räägib Ta inimestega? Näitab ennast? Vana Testamendi Jumal maadleb Jakobiga, kõneleb Moosesega, kuid ei luba endast pilte ja kujusid teha.

• täiuslikkus, kõrgeim õiglus, ülim headus,

Jumal monoteistlikes usundites

Ainujumala mõiste on iseloomulik monoteismile, kuid mõned monoteismi vormid ei ole selgelt eristatavad polüteismist või henoteismist. Sageli on monoteistlikes usundites varasemast polüteismist pärinevate mitmete jumalate erinevad funktsioonid ja atribuudid kokku sulandunud ainujumalasse.

Enamik monoteistlike usundite tunnistajaid kasutavad Jumala pärisnimena sageli üldnime "Jumal". Jumala erinevad nimed tulenevad keelte erinevustest ja religioossetest traditsioonidest.

• Jahve (ka Jehoova) on üks Piiblis kasutatavatest Jumala nimedest (YHVH; יהוה). Seda nime juudi palvetes kunagi ei kasutata, vaid selle asemel öeldakse "Adonai" 'Issand' (sellest ka vorm "Jehoova"). Algne hääldus on oletuslik, sest heebrea keeles vokaale ei märgitud. (Adonai on judaismis kasutatav ülistusnimi. Teiste jumalanimede kohta vaata artiklit Jumala nimi.)
• Allah on araabiakeelne sõna 'Jumal', mida islamis kasutatakse Jumala pärisnimega. Vaata ka: Allahi 99 nime.
• Püha Kolmainsus (Jumal-Isa, Jumal-Poeg ja Jumal Püha Vaim) on Jumala nimi, mida kasutatakse eriti õigeusu ja katoliku palvetes ja liturgias. Hiljemalt alates Esimesest Nikaia kirikukogust (325) tunnistab Kolmainsuse õpetust enamik kristlastest.

Jumalatõestused ja argumendid Jumala olemasolu vastu

Aegade vältel on pakutud välja argumente nii Jumala olemasolu kasuks (Jumalatõestusi) kui ka Jumala olemasolu kahjuks. On näiteks väidetud, et kui mitte postuleerida ühe, igavese Jumala olemasolu, siis on universumi olemasolu seletamatu, sest ei ole võimalik, et miski tekib eimillestki. Teiselt poolt on väidetud, et Jumala seletamatu olemasolu ei ole üldse mingi seletus, ja miski päritolu eimillestki tuleneb vältimatult eimiski paradoksist. Paljud on väitnud, et Jumalasse uskumine sõltub usust, mitte mingist argumendist või tõestusest, ning ükski niisugune argument ei saa olla kindel või lõplik tõestus.

Pikemalt on sellest lugeda artiklites Jumalatõestus ja Argumendid Jumala olemasolu vastu.

Panteism

"Ma usun jumalasse, ainult ma hääldan seda 'loodus'." - Frank Lloyd Wright (Panteism)

Vaata ka

• Jumalus
• Jumalad
• Jumalanna

---

---

---

Jumalal võib erinevates religioonides olla mitmeid erinevaid aspekte, funktsioone ja tähendusi.

• Kreatsiooniliselt: Jumal kui maailma looja. (Variant: rohkem maailma asjadesse ei sekku.)

• Looduslike nähtuste põhjustaja ja korraldaja. Äike, vulkaanid, maavärinad, tormid, üleujutused jne.

• Ontoloogiliselt: Jumal kui kõige täiuslikum, kõige suurem, kõige targem, kõige parem. Ideaal.

• Hierarhiliselt: Jumal kui maailma kuningas, peremees, valitseja ja juhtija, kõrgeim võim. Issand. Karjane. Isa. Iseloomulik eriti karjakasvatusega tegelevate rahvaste religioonidele ja tugevalt patriarhaalsele ühiskonnale.

• Õiguslikult: Jumal kui kohtunik, kõrgeima õigluse esindaja. Aspektid võivad olla erinevad: praegusel ajal võib Jumal lubada ebaõiglust, kuid viimselpäeval (viimsel kohtupäeval vms) toimub lõplik õigusemõistmine ("sikkude eraldamine lammastest").

• Kommunikatsioon: Jumal kuulab alati, inimene pole kunagi üksi, jumal on alati temaga... palved, tänu ja kiitus...

• Transtsendentaalselt: Jumal kui midagi nähtamatut, tunnetamatut, kuid olemasolevat...

• Panteistlikult või panenteistlikult: Jumal ongi kogu olemasolev universum või sisaldub kogu universumis ja/või kõigis inimestes.