Madame de Pompadour: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Sirvi ajalugu interaktiivselt
← Vanem muudatusUuem muudatus →
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
VisuaalneVikitekst
Resümee puudub
Add 1 book for Verifiability (20221021sim)) #IABot (v2.0.9.2) (GreenC bot
23. rida: 23. rida:
'''Madame de Pompadour''' ehk '''markiis de Pompadour''', kodanikunimega '''Jeanne Antoinette Poisson''' ([[29. detsember]] [[1721]], [[Pariis]], [[Prantsusmaa]] – [[15. aprill]] [[1764]], Pariis) oli Prantsuse õukondlane, kuningas [[Louis XV]] [[favoriit]] ja [[1745]]–[[1751]] tema ametlik [[armuke]].<ref>Eleanor Herman, ''Sex with Kings: 500 Years of Adultery, Power, Rivalry, and Revenge'' (New York: Barnes and Noble, 2011), lk 9; Gere Charlotte and Marina Vaizey, ''Great Women Collectors'' (London: Philip Wilson, 1999), lk 45.</ref> Ta hoolitses kuninga päevakava eest, oli hinnatud abiline ja nõuandja, vaatamata ta nõrgale tervisele ja paljudele poliitilistele vaenlastele. Kuningalt hankis ta endale ja sugulastele rea tiitleid ning rajas terve võrgustiku toetajatest ja sõltlastest. Madame de Pompadour vältis hoolikalt vastandumist kuningannale [[Marie Leszczyńska]]le. 8. veebruaril 1756 nimetati Madame de Pompadour kuninganna 13. [[saatjadaam]]iks, mis oli tollal õukonnas üks hinnatumaid ameteid.<ref name=":0">{{Cite book|title=Madame de Pompadour Mistree of France|last=Algrant|first=Christine Pevitt|publisher=Grove Press|year=2002|isbn=|location=New York|pages=9, 13, 115, 187}}</ref>
'''Madame de Pompadour''' ehk '''markiis de Pompadour''', kodanikunimega '''Jeanne Antoinette Poisson''' ([[29. detsember]] [[1721]], [[Pariis]], [[Prantsusmaa]] – [[15. aprill]] [[1764]], Pariis) oli Prantsuse õukondlane, kuningas [[Louis XV]] [[favoriit]] ja [[1745]]–[[1751]] tema ametlik [[armuke]].<ref>Eleanor Herman, ''Sex with Kings: 500 Years of Adultery, Power, Rivalry, and Revenge'' (New York: Barnes and Noble, 2011), lk 9; Gere Charlotte and Marina Vaizey, ''Great Women Collectors'' (London: Philip Wilson, 1999), lk 45.</ref> Ta hoolitses kuninga päevakava eest, oli hinnatud abiline ja nõuandja, vaatamata ta nõrgale tervisele ja paljudele poliitilistele vaenlastele. Kuningalt hankis ta endale ja sugulastele rea tiitleid ning rajas terve võrgustiku toetajatest ja sõltlastest. Madame de Pompadour vältis hoolikalt vastandumist kuningannale [[Marie Leszczyńska]]le. 8. veebruaril 1756 nimetati Madame de Pompadour kuninganna 13. [[saatjadaam]]iks, mis oli tollal õukonnas üks hinnatumaid ameteid.<ref name=":0">{{Cite book|title=Madame de Pompadour Mistree of France|last=Algrant|first=Christine Pevitt|publisher=Grove Press|year=2002|isbn=|location=New York|pages=9, 13, 115, 187}}</ref>


Pompadour paistis silma arhitektuuri ja tarbekunstide, eriti [[portselan]]ikeraamika toetajana. Samuti toetas ta [[valgustusajastu]] filosoofe, nende seas [[Voltaire]]'i. Kaasaegsed kriitikud pidasid tema poliitilist mõju kahjulikuks, kuid tänapäeva ajaloolased suhtuvad temasse positiivsemalt, rõhutades ta edu kunstide edendajana ning Prantsusmaa rahvusliku uhkuse kaitsjana – nii näiteks asutati tema algatusel 1751 Pariisis maailma vanim sõjaakadeemia [[École Militaire]], 1756. aastal aga tänini tegutsev [[Sèvres'i portselanivabrik]].<ref>James A. Moncure, ed. ''Research Guide to European Historical Biography: 1450–present'' (4 vol 1992); 4:1646–53</ref> Kunstiloolase [[Melissa Hyde]]'i sõnul ajendas Pompadouri-vastast kriitikat hirm muutuste ees ühiskondlikus ja soolises hierarhias, mida esindas madalale päritolule vaatamata esile tõusnud Pompadouri mõjuvõim.<ref>{{Cite journal|last=Hyde|first=Melissa|date=2000|title=The "Makeup" of the Marquise: Boucher's Portrait of Pompadour at Her Toilette|jstor=3051397|journal=The Art Bulletin|volume=82|issue=3|pages=457|doi=10.2307/3051397}}</ref>
Pompadour paistis silma arhitektuuri ja tarbekunstide, eriti [[portselan]]ikeraamika toetajana. Samuti toetas ta [[valgustusajastu]] filosoofe, nende seas [[Voltaire]]'i. Kaasaegsed kriitikud pidasid tema poliitilist mõju kahjulikuks, kuid tänapäeva ajaloolased suhtuvad temasse positiivsemalt, rõhutades ta edu kunstide edendajana ning Prantsusmaa rahvusliku uhkuse kaitsjana – nii näiteks asutati tema algatusel 1751 Pariisis maailma vanim sõjaakadeemia [[École Militaire]], 1756. aastal aga tänini tegutsev [[Sèvres'i portselanivabrik]].<ref>James A. Moncure, ed. ''Research Guide to European Historical Biography: 1450–present'' (4 vol 1992); 4:1646–53</ref> Kunstiloolase [[Melissa Hyde]]'i sõnul ajendas Pompadouri-vastast kriitikat hirm muutuste ees ühiskondlikus ja soolises hierarhias, mida esindas madalale päritolule vaatamata esile tõusnud Pompadouri mõjuvõim.<ref>{{Cite journal|last=Hyde|first=Melissa|date=2000|title=The "Makeup" of the Marquise: Boucher's Portrait of Pompadour at Her Toilette|url=https://archive.org/details/sim_art-bulletin_2000-09_82_3/page/457|jstor=3051397|journal=The Art Bulletin|volume=82|issue=3|pages=457|doi=10.2307/3051397}}</ref>


Tema isa oli François Poisson, ema Madeleine de la Motteb. 1741. aastal abiellus ta [[Charles Guillaume Le Normant d'Étiolles]]'iga (1717–99).
Tema isa oli François Poisson, ema Madeleine de la Motteb. 1741. aastal abiellus ta [[Charles Guillaume Le Normant d'Étiolles]]'iga (1717–99).

Redaktsioon: 21. oktoober 2022, kell 22:21

Madame de Pompadour
Madame de Pompadour, François Boucher' maal (1756)
Sünninimi Jeanne Antoinette Poisson
Sünniaeg 29. detsember 1721
Pariis, Prantsusmaa
Surmaaeg 15. aprill 1764
Pariis
Tegevusala Louis XV armuke
Abikaasa Charles Guillaume Le Normant d'Étiolles
Lapsed Charles Guillaume Louis (1741–42)
Alexandrine-Jeanne (1744–1754)
Pompadouride vapp

Madame de Pompadour ehk markiis de Pompadour, kodanikunimega Jeanne Antoinette Poisson (29. detsember 1721, Pariis, Prantsusmaa – 15. aprill 1764, Pariis) oli Prantsuse õukondlane, kuningas Louis XV favoriit ja 1745–1751 tema ametlik armuke.[1] Ta hoolitses kuninga päevakava eest, oli hinnatud abiline ja nõuandja, vaatamata ta nõrgale tervisele ja paljudele poliitilistele vaenlastele. Kuningalt hankis ta endale ja sugulastele rea tiitleid ning rajas terve võrgustiku toetajatest ja sõltlastest. Madame de Pompadour vältis hoolikalt vastandumist kuningannale Marie Leszczyńskale. 8. veebruaril 1756 nimetati Madame de Pompadour kuninganna 13. saatjadaamiks, mis oli tollal õukonnas üks hinnatumaid ameteid.[2]

Pompadour paistis silma arhitektuuri ja tarbekunstide, eriti portselanikeraamika toetajana. Samuti toetas ta valgustusajastu filosoofe, nende seas Voltaire'i. Kaasaegsed kriitikud pidasid tema poliitilist mõju kahjulikuks, kuid tänapäeva ajaloolased suhtuvad temasse positiivsemalt, rõhutades ta edu kunstide edendajana ning Prantsusmaa rahvusliku uhkuse kaitsjana – nii näiteks asutati tema algatusel 1751 Pariisis maailma vanim sõjaakadeemia École Militaire, 1756. aastal aga tänini tegutsev Sèvres'i portselanivabrik.[3] Kunstiloolase Melissa Hyde'i sõnul ajendas Pompadouri-vastast kriitikat hirm muutuste ees ühiskondlikus ja soolises hierarhias, mida esindas madalale päritolule vaatamata esile tõusnud Pompadouri mõjuvõim.[4]

Tema isa oli François Poisson, ema Madeleine de la Motteb. 1741. aastal abiellus ta Charles Guillaume Le Normant d'Étiolles'iga (1717–99).

Viited

  1. ↑ Eleanor Herman, Sex with Kings: 500 Years of Adultery, Power, Rivalry, and Revenge (New York: Barnes and Noble, 2011), lk 9; Gere Charlotte and Marina Vaizey, Great Women Collectors (London: Philip Wilson, 1999), lk 45.
  2. ↑ Algrant, Christine Pevitt (2002). Madame de Pompadour Mistree of France. New York: Grove Press. Lk 9, 13, 115, 187.
  3. ↑ James A. Moncure, ed. Research Guide to European Historical Biography: 1450–present (4 vol 1992); 4:1646–53
  4. ↑ Hyde, Melissa (2000). "The "Makeup" of the Marquise: Boucher's Portrait of Pompadour at Her Toilette". The Art Bulletin. 82 (3): 457. DOI:10.2307/3051397. JSTOR 3051397.

Kirjandus

  • Évelyne Lever. "Madame Pompadour (1721–1764): metress, poliitik, metseen" Tallinn: Kunst, 1997 (sari "Kuningaraamat")
  • Algrant, Christine Pevitt. "Madame de Pompadour: Mistress of France" (2003)
  • Jones, Colin. "Madame de Pompadour: Images of a Mistress" (2002)
  • Mitford, Nancy. "Madame De Pompadour" (1954)

Välislingid

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Madame_de_Pompadour&oldid=6225546"