Solfedžo: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu

Reasisene

Redaktsioon: 3. september 2022, kell 17:04

See artikkel räägib noodistlaulmise õpetusest ja sellest välja arenenud õppeainest; Arvo Pärdi teose kohta vaata Solfedžo (Pärt)

Solfedžo (itaalia keeles solfeggio, prantsuse keeles solfège) on 16. sajandi teisel poolel alguse saanud õpetus laulda noodist heliridu, intervalle ja meloodilisi harjutusi keskaegse solmisatsiooni abil, milles igale noodile vastab teatud silpnimetus.

Aja jooksul on solfedžo kujunenud muusikakoolides kompleksseks õppeaineks, praktiliseks õpetuseks muusikahelidest (saksa keeles Tonlehre), mis muusikateoorial põhinedes sisaldab lisaks noodist laulmisele ka noodikirjaõpetust, muusikalise kuulmise arendamist (saksa keeles Gehörbildung, inglise keeles ear training) ja partituurilugemist.

Ajalugu

16. sajandi lõpus – 17. sajandi alguses hakkasid itaalia lauluõpetajad looma ainult vokaalidel põhinevaid kaunistuste laulmise harjutusi, mida nimetati passaažideks (passaggi). Need harjutused aitasid õpilastel arendada hääle liikuvust ja ornamenteerimise võimeid n-ö kaunistatud laulus (canto figurato). Näiteks Zacconi (1592), Cerone (1613) ja Mersenne (1634) kasutasid harjutustes viit vokaali. Samas aga näiteks G. B. Mancini 1774. aastal ilmunud raamatus "Pensieri, e riflessioni pratiche sopra il canto figurato" soovitas kasutada ainult vokaale "a" ja "e".

17. sajandil hakati itaalia lauluõpetajate loodud tekstita vokaalharjutuste laulmiseks kasutama keskaegset solmisatsiooni. Nii kujunes keskaegsetest silpnimetustest (solfeggi) ainult vokaalidel laulmise laiendus.

18. sajandil levisid Itaalia pedagoogilised meetodid laialdaselt. Pariisi konservatooriumi asutamisega 1795. aastal loodi eraldi solfedžo õppekava, mis 19. sajandil arenes muusikaõpetuse süstemaatiliseks põhidistsipliiniks. Prantslaste huvi itaalia õppemeetodite vastu tekkis ajal, kui Pariisis anti välja esimesed solfedžoõpikud, millest esimene oluline kogumik oli "Solfèges d’Italie avec la basse chiffrée" (mis sisaldas muusikanäiteid Leo, Durante, Scarlatti, Hasse, Porpora jt loomingust; raamatu toimetajad olid P. Levesque ja L. Bèche), mis ilmus 1772. aastal ja millest tehti kolm uustrükki ja mitu piraatväljaannet. Teisteks varajasteks kogumikeks olid Girolamo Crescentini kogumik laulmise harjutustest "Raccolta di esercizi per il canto all’uso del vocalizzo" (1811) ja Rossini kogumik "Gorgheggi e solfeggi" (1827). Kõige olulisem meetoditest oli hiljem Danhauseri, Lemoine'i ja Lavignaci kolmeköiteline "Solfège des solfèges" (1910–1911).

Prantsuse solfedžotraditsioon on olnud lähtepunktiks paljudes teistes riikides välja töötatud muusikaliste põhioskuste õpetamise meetoditele, sealhulgas Wedge'i, Hindemithi, Kodályi ja Villa-Lobose meetoditele. Alates II maailmasõjast on eri keeltes trükitud palju solfedžo käsiraamatuid, neist kõige inspireerivam^[viide?] on ehk Lars Edlundi "Modus vetus: gehörstudier i dur/moll-tonalitet" (1967) ja "Modus novus: lärobok i fritonal melodiläsning" (1963).

Noodinimed

Pikemalt artiklis Heli põhinimetus

Kindlaksmääratud do'ga maades kasutatakse neid seitset silpnimetust (koos si'ga), et anda nimed Do-mažoori skaala nootidele, seda tähtede C, D, E, F, G, A ja B asemel. (Näiteks ütleksid nad: "Beethoveni 9. sümfoonia on re-minooris, aga selle 3. osa on Si-bemoll mažooris.") Saksakeelsetes riikides kasutatakse selleks otstarbeks tähti ja solfedžos kasutatavaid silpnimetusi võib kohata vaid nende kasutamisel lehest lugemisel ja kuulmise treenimisel. (Nad ütleksid: "Beethoveni 9. sümfoonia on d-mollis (re-minooris).")

Seitse kokkulepitud silpnimetust on (inglise keelt kõnelevates riikides) do, re, mi, fa, sol, la ja si. Muusikalistest silpnimetustest räägib Rodgersi ja Hammersteini laul "Do-re-mi" muusikalist „Helisev muusika“.

@@ 4. rida: / 4. rida: @@
 '''Solfedžo''' ([[itaalia keel]]es ''solfeggio'', [[prantsuse kee]]les ''solfège'') on 16. sajandi teisel poolel alguse saanud õpetus [[laulmine|laulda]] [[partituur|noodist]] [[helirida|heliridu]], [[intervall (muusika)|intervalle]] ja [[meloodia|meloodilisi]] harjutusi keskaegse [[solmisatsioon]]i abil, milles igale [[noot (muusika)|noodile]] vastab teatud [[silpnimetus]].
-Aja jooksul on solfedžo kujunenud [[muusikakool]]ides kompleksseks [[õppeaine]]ks, praktiliseks [[õpetus muusikahelidest|õpetuseks muusikahelidest]] ([[saksa keel]]es ''Tonlehre''), mis [[muusikateooria]]le põhinedes sisaldab lisaks noodist laulmisele ka [[noodikiri|noodikirjaõpetust]], [[muusikaline kuulmine|muusikalise kuulmise]] arendamist (saksa keeles ''Gehörbildung'', inglise keeles ''ear training'') ja [[partituur]]ilugemist.
+Aja jooksul on solfedžo kujunenud [[muusikakool]]ides kompleksseks [[õppeaine]]ks, praktiliseks [[õpetus muusikahelidest|õpetuseks muusikahelidest]] ([[saksa keel]]es ''Tonlehre''), mis [[muusikateooria|muusikateoorial]] põhinedes sisaldab lisaks noodist laulmisele ka [[noodikiri|noodikirjaõpetust]], [[muusikaline kuulmine|muusikalise kuulmise]] arendamist (saksa keeles ''Gehörbildung'', inglise keeles ''ear training'') ja [[partituur]]ilugemist.
 ==Ajalugu==
@@ 11. rida: / 11. rida: @@
 . sajandil hakati itaalia lauluõpetajate loodud tekstita vokaalharjutuste laulmiseks kasutama keskaegset [[solmisatsioon]]i. Nii kujunes keskaegsetest silpnimetustest (''solfeggi'') ainult vokaalidel laulmise laiendus.
-. sajandil levisid Itaalia pedagoogilised meetodid laialdaselt. Pariisi konservatooriumi asutamisega 1795. aastal loodi eraldi solfedžo õppekava, mis 19. sajandil arenes muusikaõpetuse süstemaatiliseks põhidistsipliiniks. Prantslaste huvi itaalia õppemeetodite vastu tekkis ajal, kui Pariisis anti välja esimesed solfedžoõpikud, millest esimene oluline kogumik oli "Solfèges d’Italie avec la basse chiffrée" (mis sisaldas muusikanäiteid Leo, Durante, Scarlatti, Hasse, Porpora jt loomingust; raamatu toimetajad olid P. Levesque ja L. Bèche), mis ilmus 1772. aastal ja millest tehti kolm uustrükki ja mitu piraatväljaannet. Teisteks varajasteks kogumikeks olid Girolamo Crescentini kogumik laulmise harjutustest "Raccolta di esercizi per il canto all’uso del vocalizzo" (1811) ja Rossini kogumik "Gorgheggi e solfeggi" (1827). Kõige olulisem meetoditest oli hiljem Danhauseri, Lemoine'i ja Lavignaci kolmeköiteline "Solfège des solfèges" (1910-1911).
+. sajandil levisid Itaalia pedagoogilised meetodid laialdaselt. Pariisi konservatooriumi asutamisega 1795. aastal loodi eraldi solfedžo õppekava, mis 19. sajandil arenes muusikaõpetuse süstemaatiliseks põhidistsipliiniks. Prantslaste huvi itaalia õppemeetodite vastu tekkis ajal, kui Pariisis anti välja esimesed solfedžoõpikud, millest esimene oluline kogumik oli "Solfèges d’Italie avec la basse chiffrée" (mis sisaldas muusikanäiteid Leo, Durante, Scarlatti, Hasse, Porpora jt loomingust; raamatu toimetajad olid P. Levesque ja L. Bèche), mis ilmus 1772. aastal ja millest tehti kolm uustrükki ja mitu piraatväljaannet. Teisteks varajasteks kogumikeks olid Girolamo Crescentini kogumik laulmise harjutustest "Raccolta di esercizi per il canto all’uso del vocalizzo" (1811) ja Rossini kogumik "Gorgheggi e solfeggi" (1827). Kõige olulisem meetoditest oli hiljem Danhauseri, Lemoine'i ja Lavignaci kolmeköiteline "Solfège des solfèges" (1910–1911).
-Prantsuse solfedžotraditsioon on olnud lähtepunktiks paljudes teistes riikides välja töötatud muusikaliste põhioskuste õpetamise meetoditele, sealhulgas Wedge'i, Hindemithi, Kodályi ja Villa-Lobose meetoditele. Alates II maailmasõjast on eri keeltes trükitud palju solfedžo käsiraamatuid, Neist kõige inspireerivam{{lisa viide}} on ehk Lars Edlundi "Modus vetus: gehörstudier i dur/moll-tonalitet" (1967) ja "Modus novus: lärobok i fritonal melodiläsning" (1963).
+Prantsuse solfedžotraditsioon on olnud lähtepunktiks paljudes teistes riikides välja töötatud muusikaliste põhioskuste õpetamise meetoditele, sealhulgas Wedge'i, Hindemithi, Kodályi ja Villa-Lobose meetoditele. Alates II maailmasõjast on eri keeltes trükitud palju solfedžo käsiraamatuid, neist kõige inspireerivam{{lisa viide}} on ehk Lars Edlundi "Modus vetus: gehörstudier i dur/moll-tonalitet" (1967) ja "Modus novus: lärobok i fritonal melodiläsning" (1963).
 == Noodinimed ==
 {{vaata|Heli põhinimetus}}
-Kindlaksmääratud do'ga maades kasutatakse neid seitset silpi (koos si'ga), et anda nimed Do-[[mažoor]]i skaala nootidele, seda tähtede [[C (muusika)|C]], [[D (muusika)|D]], [[E (muusika)|E]], [[F (muusika)|F]], [[G (muusika)|G]], [[A (muusika)|A]] ja [[B (muusika)|B]] asemel. (Näiteks ütleksid nad: "Beethoveni 9. sümfoonia on re-minooris, aga selle 3. osa on Si-bemoll mažooris.) Saksakeelsetes riikides kasutatakse selleks otstarbeks tähti ja solfedžo silpe võib kohata vaid nende kasutamisel lehest lugemisel ja kuulmise treenimisel. (Nad ütleksid: Beethoveni 9. sümfoonia on d-mollis (re-[[minoor]]is).)
+Kindlaksmääratud do'ga maades kasutatakse neid seitset silpnimetust (koos si'ga), et anda nimed Do-[[mažoor]]i skaala nootidele, seda tähtede [[C (muusika)|C]], [[D (muusika)|D]], [[E (muusika)|E]], [[F (muusika)|F]], [[G (muusika)|G]], [[A (muusika)|A]] ja [[B (muusika)|B]] asemel. (Näiteks ütleksid nad: "Beethoveni 9. sümfoonia on re-minooris, aga selle 3. osa on Si-bemoll mažooris.") Saksakeelsetes riikides kasutatakse selleks otstarbeks tähti ja solfedžos kasutatavaid silpnimetusi võib kohata vaid nende kasutamisel lehest lugemisel ja kuulmise treenimisel. (Nad ütleksid: "Beethoveni 9. sümfoonia on d-mollis (re-[[minoor]]is).")
-Seitset kokkulepitud silpi nimetatakse (inglise keelt kõnelevates riikides): do, re, mi, fa, sol, la ja si. Muusikalistest silpidest räägib Rodgersi ja Hammersteini laul "Do-re-mi" muusikalist „[[Helisev muusika]]“.
+Seitse kokkulepitud silpnimetust on (inglise keelt kõnelevates riikides) do, re, mi, fa, sol, la ja si. Muusikalistest silpnimetustest räägib Rodgersi ja Hammersteini laul "Do-re-mi" muusikalist „[[Helisev muusika]]“.
 [[Kategooria:Muusika]]