René Guénon: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu

Reasisene

Redaktsioon: 10. mai 2007, kell 23:06

René Jean Marie Joseph Guénon (tuntud ka islamipärase nimega Sheikh 'Abd al-Wahid Yahya (15. november 1886 Blois, Prantsusmaa – 7. jaanuar 1951) oli prantsuse okultistlik kirjanik.

Guénon sündis katoliiklikus peres. Nooruses tegeles ta matemaatika ja filosoofiaga.

Aastal 1907 siirdus Pariisi, kus liitus mitmete põrandaaluste kultuuriliikumistega, nagu teosoofia, spiritualism, okultism, gnostitsism ja hinduistliku šivaiitide koolkonnaga.

Neil aastail toimus tema lähenemine islamile, kristlusele ja budismile. Tema esialgne kokkupuude budismiga tekitas temas arusaama, et budism on vaid moonutatud arusaam hinduismist. Hiljem kokku puutudes Ananda Coomaraswamy ja Marco Pallis'ga sai ta selgeks budismi tegeliku olemuse ning hindas ümber oma varasemad seisukohad budismi kohta.

Aastal 1912 sai temast rootsi maalija Ivan Aguéli õhutustele islami järgija.

René Guénon oli aktiivne metafüüsika pooldaja. Ta uuris ja tegeles ka kultuuride vördleva analüüsiga. Guénon käsitleb Läänt kui metafüüsika suhtes "kurti" ja "pimedat" tsivilisatsiooni. Ta pidas mõttetuks kasutada eristavat lähenemist möistetele filosoof ja mõtleja.

Guénon'i on seostatud ka konservatiivse revolutsiooni mõttevooluga.

H.Udami artikkel: ...(Lääne uuem filosoofia kuulutab olematuks püsivuse ja igavikulisuse, reaalsus on pelk arenev ja liikuv, ilma püsivuseta mateeria. See oleks tõepoolest nii, kui reaalsus piirduks ainult mateeriaga, mille olemise vormid on ruum ja aeg. Tänapäeva kultuuris tooni andev inimene polegi vist võimeline mõtlema reaalsuse vormidest, mis pole materiaalsed ega eksisteeri ruumis ja ajas. Kuid metafüüsika, nagu seda käsitab Guénon, tähendab just sellise reaalsuse tunnetamist ja traditsioon elu niisuguses ülemaisuse poole avatud reaalsuses. Ülemaisusest lähtuvad igavesed printsiibid läbistavad sel moel kogu reaalsuse, nii selle vaimse nagu ka materiaalse poole. Eksistentsiaalselt kurtide nüüdisfilosoofide meelehärmiks ei ole maisus ja inimese elu taandatav evolutsiooniks ja arenemiseks. Näiteks ei ole suudetud leida arengut kunstis ja eetikas, reaalsuse nähtumuslikud vormid teisenevad teatud tsükliliste seaduspärade taustal, kuid põhikvaliteedid).

Õpetus

Arenemisõpetuse kriitika: Maisus ja inimese elu ei ole taandatav evolutsiooniks ja arenemiseks. Näiteks ei ole suudetud leida arengut kunstis ja eetikas, reaalsuse nähtumuslikud vormid teisenevad teatud tsükliliste seaduspärade taustal, kuid põhikvaliteedid püsivad; ka loodusseadused ei arene, neil on vaid üldisemaid ja konkreetsemaid avaldumisvorme.
Tsüklite õpetus: reaalsus avaldab ennast tsükliliste protsesside kaudu, iga asi, olles ammendanud oma olemuslikud sisemised võimalused, lõpeb ja tema asemele ilmub reaalsuse olemuslikest võimalustest teine asi. Inimühiskondki areneb tsükliliselt, tsükli alguspunktis valdavad kultuuris olemuslikud ja vaimsed kvaliteedid, kõik see, mida Aristotelese filosoofias piiritleb mõiste forma; religioon domineerib, asjadel ja sündmustel on suuresti sümboolne ja vaimne tähendus; tsükli lõpus hakkab valdama materialism, religioon minetab mõju, inimesed “upuvad” üleni ainesse (see on Aristotelese materia), see tingib loodusteaduste ja tehnika, tootmise ja tarbimise ohjeldamatu arengu, nagu me seda tänapäeval kõikjal näeme. Tsükkel lõpeb siis, kui sellesuunaline areng on ammendanud mateerias peituvad võimalused ja viinud tsivilisatsiooni mateeria “põhjani”. Kuid kaugema mineviku kogemus näitab, et on võimalik “tagasipöördumine” — enne lõplikku lõppu algab uus arengutsükkel, ärganud vaimsus, religioon ja metafüüsiline tunnetus loovad vana materiaalse tsivilisatsiooni varemetele uue: sama moodi, nagu allakäinud antiigi varemetele lõi kristlus keskaja tsivilisatsiooni.

Teosed

Nüüdismaailma kriis ?
Ida metafüüsika (eesti keeles 1997)
Islami esoterism
Lindude keel (Vikerkaar” nr. 5-6, 1996)
Märkusi kosmiliste tsüklite õpetuse kohta
Loomine ja manifestatsioon.

Välislingid

@@ 28. rida: / 28. rida: @@
 == Õpetus ==
-*Areenemisõpetuse kriitika: Maisus ja inimese elu ei ole taandatav evolutsiooniks ja arenemiseks. Näiteks ei ole suudetud leida arengut kunstis ja eetikas, reaalsuse nähtumuslikud vormid teisenevad teatud tsükliliste seaduspärade taustal, kuid põhikvaliteedid püsivad; ka loodusseadused ei arene, neil on vaid üldisemaid ja konkreetsemaid avaldumisvorme.
+*'''Arenemisõpetuse kriitika''': Maisus ja inimese elu ei ole taandatav evolutsiooniks ja arenemiseks. Näiteks ei ole suudetud leida arengut kunstis ja eetikas, reaalsuse nähtumuslikud vormid teisenevad teatud tsükliliste seaduspärade taustal, kuid põhikvaliteedid püsivad; ka loodusseadused ei arene, neil on vaid üldisemaid ja konkreetsemaid avaldumisvorme.
-*Tsüklite õpetus: reaalsus avaldab ennast tsükliliste protsesside kaudu, iga asi, olles ammendanud oma olemuslikud sisemised võimalused, lõpeb ja tema asemele ilmub reaalsuse olemuslikest võimalustest teine asi. Inimühiskondki areneb tsükliliselt, tsükli alguspunktis valdavad kultuuris olemuslikud ja vaimsed kvaliteedid, kõik see, mida Aristotelese filosoofias piiritleb mõiste forma; religioon domineerib, asjadel ja sündmustel on suuresti sümboolne ja vaimne tähendus; tsükli lõpus hakkab valdama materialism, religioon minetab mõju, inimesed “upuvad” üleni mateeriasse (see on Aristotelese materia), see tingib loodusteaduste ja tehnika, tootmise ja tarbimise ohjeldamatu arengu, nagu me seda tänapäeval kõikjal näeme. Tsükkel lõpeb siis, kui sellesuunaline areng on ammendanud mateerias peituvad võimalused ja viinud tsivilisatsiooni mateeria “põhjani”. Kuid kaugema mineviku kogemus näitab, et on võimalik “tagasipöördumine” — enne lõplikku lõppu algab uus arengutsükkel, ärganud vaimsus, religioon ja metafüüsiline tunnetus loovad vana materiaalse tsivilisatsiooni varemetele uue: sama moodi, nagu allakäinud antiigi varemetele lõi kristlus keskaja tsivilisatsiooni.
+*'''Tsüklite õpetus''': reaalsus avaldab ennast tsükliliste protsesside kaudu, iga asi, olles ammendanud oma olemuslikud sisemised võimalused, lõpeb ja tema asemele ilmub reaalsuse olemuslikest võimalustest teine asi. Inimühiskondki areneb tsükliliselt, tsükli alguspunktis valdavad [[kultuur]]is olemuslikud ja vaimsed kvaliteedid, kõik see, mida [[Aristoteles]]e filosoofias piiritleb mõiste ''forma''; [[religioon]] domineerib, asjadel ja sündmustel on suuresti sümboolne ja vaimne tähendus; tsükli lõpus hakkab valdama materialism, religioon minetab mõju, inimesed “upuvad” üleni ainesse (see on Aristotelese materia), see tingib [[loodusteadus]]te ja [[tehnika]], tootmise ja tarbimise ohjeldamatu arengu, nagu me seda tänapäeval kõikjal näeme. Tsükkel lõpeb siis, kui sellesuunaline areng on ammendanud mateerias peituvad võimalused ja viinud tsivilisatsiooni mateeria “põhjani”. Kuid kaugema mineviku kogemus näitab, et on võimalik “tagasipöördumine” — enne lõplikku lõppu algab uus arengutsükkel, ärganud vaimsus, religioon ja metafüüsiline tunnetus loovad vana materiaalse tsivilisatsiooni varemetele uue: sama moodi, nagu allakäinud antiigi varemetele lõi [[kristlus]] keskaja [[tsivilisatsioon]]i.
 == Teosed ==