Wilhelm Steinitz: erinevus redaktsioonide vahel

Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
P
Keeletoimetasin teksti.
PResümee puudub
P (Keeletoimetasin teksti.)
'''Wilhelm Steinitz''', hiljem '''William Steinitz''' ([[18. mai]] [[1836]] [[Praha]], [[Tšehhi Kuningriik]], tollase [[Austria Keisririik|Austria Keisririigi]] osa – [[12. august]] [[1900]] [[New York]], [[Ameerika Ühendriigid]]) oli [[Austria-Ungari]] ja hiljem [[Ameerika Ühendriigid|Ameerika Ühendriikide]] [[maletaja]] ja esimene ametlik [[male]] maailmameister aastatel 1886–1894.
 
Steinitzist sai maailma parim maletaja tänu oma ründavale mängustiilile, mis oli tema ajajärgule omane. Hiljem arendas taSteinitz välja uudsema positsioonilise mängustiili, millega Steinitzta tuli avalikkuse ette 1873. aastal. Ta demonstreeris oma uue stiili paremust eelmise üle, kuid taolinesee mängustiil tekitas malemaailmas palju furoori ning mõned pidasid seda viisi argpükslikuks. Steinitz aga näitas, et tema uus stiil oli samuti võimeline üles seadmalooma tugevaid rünnakuid nagu eelnev.
 
Steinitz oli tugev teoreetik ning tuntud malekirjanik, ta kaitses oma ideid innukalt. Debatist hoolimata oli Steinitzi stiil 1890ndate1890-ndate alguseks malemaailma juurdunud ning teda on koos [[Paul Morphy]]ga peetud kaasaegse positsioonmale loojaks<ref name="9T1uA" />. Ta suri 1900. aastal haiglas südamerabandusse.
 
==Elulugu==
===Varasemad aastad===
Steinitz sündis [[Praha]] juudigetos [[Austria-Ungari|Austria-Ungari impeeriumis]] ning oli perekonna viimane, 13. laps. Ta õppis malet mängima 12-aastaselt, kuid ei tegelenud sellega algul tõsiselt. Ta lahkus Prahast oma 20. eluaastatel ning suundus [[Viin|Viini]] Polütehnikumi [[matemaatika|matemaatikat]] õppima. Males toimus tema suurim areng 1850ndate1850-ndate lõpus, kui ta võitis Viini meistrivõistlustel 1859. aastal pronksmedali ja 1861. aastal kuldmedali, kogudes 30 punkti 31-st. Sel ajal hakati teda kutsuma Austria [[Paul Morphy|Morphyks]].
 
===Tõus tippu===
Steinitz esindas Austriat 1862. aasta Londoni maleturniiril. Ta saavutas 14 mängija hulgas 6. koha ning otsustas pärast turniiri korraldada omavahelise matši turniiril 5. koha saanud [[Serafino Dubois]]'ga. Pärast matši võitu (5 võitu, 1 viik, 3 kaotust) otsustashakkas ta hakata malega professionaalselt tegelema ning asus elama [[London|Londonisse]]. Ajavahemikus 1862–1863 võitis ta mitut tolle aja nimekat [[Suurbritannia]]s elavat mängijat, sealhulgas [[Joseph Henry Blackburn]]i, [[Frederick Deacon|Frederick Deaconi]] ja [[Augustus Mongredien]]i. Nende edusammude najal kerkis ta maailma tippnimede hulka ning korraldas 1866. aastal matši [[Adolf Anderssen]]iga. Teda peeti tol ajal maailma tugevaimaks aktiivseks mängijaks, kuna võitis aastatel 1851 ja 1862 Londoni maleturniiri ning [[Paul Morphy]] oli malemaailmast eemaldunud.
 
Steinitz võitis matši kaheksa võidu ja kuue kaotusega. Pärast 12ndat12. mängu oli seis 6- : 6, kuid Steinitz võitis viimased kaks mängu. Selle tulemusel peeti teda maailma tugevaimaks maletajaks.
 
Steinitz võitis kõik tähtsamad matšid aastatel 1862–1892. Pärast Andersseni alistamist võitis ta 1866. aastal [[Henry Bird]]i 1866. aastal (7 võitu, 5 viiki, 5 kaotust) ja aastal 1872 ka [[Johannes Zukertort]]i aastal 1872 (7 võitu, 4 viiki, 1 kaotus). Kuid turniiridelTurniiridel tippu jõudmine võttis aga veel aega. 1867. aastal sai ta Pariisi turniirilt 3. koha janing [[Dundee]] 1868. ja [[Baden-Baden]]i 1870. aasta turniirideltturniirilt 2. koha. Oma esimese suurturniiri võitis ta Londonis aastal 1872.
 
===Esimene malemaailmameister===
Steinitz keskendus pärast 1873. aastat malest kirjutamisele ega osalenud enam turniiridel. Suurturniiridelt oli ta eemal 9üheksa aastat. Tippmalesse naasis ta väga tugevalt 1882. aasta Viini turniiril. Ta saavutas seal jagatud esikoha ning viigistas lisamängud [[Szymon Winawer|Szymon Winaweriga]]. 1883. aastal võitiskaotas agaSteinitz JohannesLondoni Zukertortsuurturniiril suurturniiri Londonis,Johannes kus ta edestas SteinitzitZukertortile. Seetõttu hakatihakkasid mõned kakommentaatorid Zukertorti (keda oli Steinitzi malest eemaloleku ajal üheks parimaks nimetatud) mõne kommentaatori poolt pidama maailma parimaks mängijaks. Vahetult pärast Londoni turniiniturniiri aastal 1883 kolis Steinitz Ameerika Ühendriikidesse ning hakkas aastal 1885 välja andma ja toimetama oma maleajakirja [[International Chess Magazine]]. Aastal 1886 lepitileppisid SteinitziSteinitz ja ZukertortiZukertort vahelomavahel kokku omavaheline matšmatši, kus võitjaks saisaab see, kes võitisvõidab esimesena 10kümme mängu. Sellest matšist sai esimene ametlikult tunnustatud maailmameistrivõistlus. Pärast viit esimest mängu juhtis Zukertort punktidega 4- : 1, kuid lõppkokkuvõttes võitis Steinitz 12½–7 : 7½ (10 võitu, 5 viiki, 5 kaotust) ja temast sai esimene ametlik maailmameister<ref name="Kirev male maailmameistrivõistluste ajalugu" />.
 
===Hilisemad aastad===
 
Alates 1887. aastast hakkas Steinitz avalikult rääkima oma võimalikust eemaldumisest males ja arvas, et varsti saab tema vanuse tõttu maailmameistriks keegi teine. Ta muutis aga lahkumise kohta meelt pärast seda, kui [[Emanuel Lasker]] oli talle esitanud väljakutse maailmameistritiitli mängimise peale. Matš leidis aset aastal 1894 New Yorgis, Philadelphias ja Montrealis. Steinitz oli enesekindel ning arvas, et võidab matši. Esimese matši võitis aga hoopis Lasker. Steinitz vastas teises mängus võiduga ning seis oli pikalt viigis, kuid lõpus võitis Lasker. Steinitzi lõppskoor oli 5 võitu, 4 viiki ja 10 kaotust.<ref name="Kirev male maailmameistrivõistluste ajalugu" /> Seega kaotas Steinitz oma maailmameistritiitli 1894. aastal Emanuel Laskerile.
 
Ta suri 1900. aastal haiglas südamerabandusse.
 
==Mängustiil ja selle muutus==
Kuni aastani 1872 oli Steinitz edu saavutanud, kasutades väga ründavat taktikat, nagu oli ajale omane. Ta oli selle stiiliga mänginud end maailma esinumbriks ja kasutas seda stiili ka aastal 1872, kui ta Zukertorti võitis. Aastal 1873 tema mängustiil aga muutus. Steinitz pani rohkem rõhku positsioonilistele mänguelementidele, näiteks etturi struktuuridele, mänguruumile, kindlatele ratsuväljadele, kahe oda edule jne. Ta oli valmis mängima keerulisi kaitseid, et oma ideede mängitavust demonstreerida. Sellest hoolimata suutis ta veenvalt näidata, et taolineselline mängustiil pole ainult mängitav, vaid pakub võimalusi ka tugevate rünnakute loomisel.
 
Oma üheksa aastaseüheksaaastase pausi ajal (1873–1882) ja kogu oma hilisema karjääri jooksul propageeris Steinitz oma malekirjutisi ja -teooriaid. Suurbritannias tegi ta seda juhtiva spordiajakirja [[The Field|The Fieldi]] kaudu ja hiljem Ameerika Ühendriikidesse suundudes asutas ta seal International Chess Magazine'i ja hakkas selle peatoimetajaks. Paljud tolleaegsed malekirjanikud arvasid, et tema uus mängustiil ja käitumine on argpükslik. Adolf Anderssen kirjeldas Steinitzi stiili järgmiselt: "[[Ignatz Kolisch|Kolisch]] on maanteeröövel ja ähvardab sind püstoliga. Steinitz on aga taskuvaras, kes varastab sinult etturi ja võidab sellega mängu." <ref name="cCkdz" /> Steinitzi teooria juurdus pärast seda, kui ta oli uut stiili kasutades tulnud maailmameistriks aastal 1886 maailmameistriks ning enne tema matši Laskeriga aastal 1894. [[The New York Times]] tunnustas Steinitzi mängustiili, teooriaid ja spordimehelikkust, olles varem avaldanud tema stiili ja isiku kohta ründavaid artikleid.
 
Oma uuendusliku stiili ja selleteemaliste kirjutiste tõttu peetakse Steinitzit koos Paul Morphyga kaasaegse maletaktika rajajaks.
{{viited|allikad=
<ref name="Kirev male maailmameistrivõistluste ajalugu">{{netiviide | URL = http://www.maleliit.ee/et/meedia/109-malenurgad/2547-233.html | Pealkiri = Kirev male maailmameistrivõistluste ajalugu| Autor = [[Margus Sööt]]| Väljaandja = Eesti Maleliit | Keel = Eesti}}</ref>
<ref name="9T1uA">Eesti Entsüklopeediakirjastus. ''Eesti Entsüklopeedia 8'', Tallinn: Tallinna Raamatutrükikoda, 1995.</ref>
<ref name="cCkdz">{{netiviide | URL = http://query.nytimes.com/mem/archive-free/pdf?_r=1&res=9B00EED81639E233A25750C2A9679C94669FD7CF&oref=slogin | Pealkiri = Steinitz, the Chess Champion | Autor = | Failitüüp = | Täpsustus = | Väljaanne = The New York Times| Aeg = Jaanuar, 1887| Keel = Inglise}}</ref>
}}
4

muudatust

Navigeerimismenüü