Wilhelm Steinitz: erinevus redaktsioonide vahel

Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Eemaldatud 250 baiti ,  7 kuu eest
P
Keeletoimetasin teksti.
PResümee puudub
P (Keeletoimetasin teksti.)
'''Wilhelm Steinitz''', hiljem '''William Steinitz''' ([[18. mai]] [[1836]] [[Praha]], [[Tšehhi Kuningriik]], tollase [[Austria Keisririik|Austria Keisririigi]] osa – [[12. august]] [[1900]] [[New York]], [[Ameerika Ühendriigid]]) oli [[Austria-Ungari]] ja hiljem [[Ameerika Ühendriigid|Ameerika Ühendriikide]] [[maletaja]] ja esimene ametlik [[male]] maailmameister aastatel 1886–1894.
 
Kuigi SteinitzSteinitzist sai maailma parimaksparim maletaja maletajakstänu oma ründavaründavale mängustiiligamängustiilile, mis oli tema ajajärgule omane,. Hiljem arendas ta hiljem välja uudsema positsioonilise mängustiili, millega taSteinitz tuli avalikkuse ette 1873. aastal. Ta demonstreeris oma uue stiili paremust eelmise stiili üle, kuid taoline mängustiil tekitas malemaailmas palju furoori ning mõned pidasid seda stiiliviisi argpükslikuks. Steinitz aga näitas, et tema uus stiil oli samuti võimeline üles seadma tugevaid rünnakuid nagu eelnevgi stiileelnev.
 
Steinitz oli tugev teoreetik ning ka tuntud malekirjanik, ta ja kaitses oma ideid innukalt. Debatist hoolimata oli temaSteinitzi stiil 1890. aastate1890ndate alguseks juba malemaailma juurdunud ning teda on koos [[Paul Morphy]]ga peetud kaasaegse positsioonmale üheks loojaks<ref name="9T1uA" />. Ta suri 1900. aastal haiglas südamerabandusse.
 
==Elulugu==
===Varasemad aastad===
Steinitz sündis [[Praha]] juudigetos [[Austria-Ungari|Austria-Ungari impeeriumis]] ning oli oma perekonnasperekonna viimane, 13. laps. Ta õppis malet mängima 12-aastaselt, kuid ei tegelenud sellega algul tõsiselt. Ta lahkus Prahast oma 20. eluaastatel ning suundus [[Viin|Viini]] Polütehnikumi [[matemaatika|matemaatikat]] õppima. Males toimus tema suurim areng 1850. aastate1850ndate lõpus, kui ta võitis Viini meistrivõistlustel 1859. aastal pronksmedali ja 1861. aastal juba kuldmedali, kogudes 30 punkti 31-st. Sel ajal hakati teda kutsuma Austria [[Paul Morphy|Morphyks]].
 
===Tõus tippu===
Steinitz esindas Austriat 1862. aasta Londoni maleturniiril. Ta saavutas 14 mängija hulgas 6. koha ning otsustas pärast turniiri korraldada omavahelise matši turniiril 5. koha saanud [[Serafino Dubois]]'ga. Pärast matši võitu (5 võitu, 1 viik, 3 kaotust), otsustas ta hakata malega professionaalselt tegelema hakata ning asus elama [[London|Londonisse]]. Ajavahemikus 1862–1863 võitis ta üsna mitut tolle aja nimekat [[Suurbritannia]]s resideerivatelavat mängijat, sealhulgas [[Joseph Henry Blackburn]]i, [[Frederick Deacon|Frederick Deaconi]]it ja [[Augustus Mongredien]]i. Nende edusammude najal kerkis ta maailma tippnimede hulka ning korraldas siis 1866. aastal matši [[Adolf Anderssen]]iga,. kedaTeda peeti tol ajal maailma tugevaimaks aktiivseks mängijaks, kuna tavõitis oli võitnudaastatel 1851. ja 1862. aasta Londoni maleturniiri ja kunaning [[Paul Morphy]] oli malemaailmast eemaldunud.
 
Steinitz võitis matši 8kaheksa võidu ja 6kuue kaotusega. võita,Pärast kusjuures pärast 12.12ndat mängu oli seis 6-6 viigis, kuid Steinitz võitis viimased kaks mängu. Selle tulemusenatulemusel hakatipeeti teda pidama maailma tugevaimaks maletajaks.
 
SeejärelSteinitz võitis Steinitz kõik tähtsamad matšid aastatel 1862–1892. Pärast Andersseni alistamist alistasvõitis ta matšides [[Henry Bird]]i 1866. aastal (7 võitu, 5 viiki, 5 kaotust) ja ka [[Johannes Zukertort]]i aastal 1872 (7 võitu, 4 viiki, 1 kaotus). Kuid turniiridel tippu jõudmine võttis veel aega. 1867. aastal sai ta Pariisi turniirilt 3. koha ja [[Dundee]] 1868. ja [[Baden-Baden]]i 1870. aasta turniiridelt 2. koha. Oma esimese suurturniiri võitis ta Londonis aastal 1872.
 
===Esimene malemaailmameister===
Steinitz keskendus pärast 1873. aastat malest kirjutamisele ega osalenud enam turniiridel. Suurturniiridelt oli ta eemal 9 aastat. Tippmalesse naasis ta väga tugevalt 1882. aasta Viini turniiril. Ta saavutas seal jagatud esikoha ning viigistas lisamängud [[Szymon Winawer|Szymon Winaweriga]]. 1883. aastal võitis aga Johannes Zukertort suurturniiri Londonis, kus ta edestas Steinitzit. Seetõttu hakati ka Zukertorti (keda oli Steinitzi malest eemaloleku ajal üheks parimaks nimetatud) mõne kommentaatori poolt pidama maailma parimaks mängijaks. 1883. aastal vahetult pärast Londoni turniiri kolis Steinitz Ameerika Ühendriikidesse ning hakkas aastal 1885 välja andma ja toimetama oma maleajakirja [[International Chess Magazine]]. Aastal 1886 lepiti Steinitzi ja Zukertorti vahel kokku omavaheline matš, kus võitjaks sai see, kes võitis esimesena 10 mängu. Sellest matšist sai esimene ametlikult tunnustatud maailmameistrivõistlus. Pärast viit esimest mängu juhtis Zukertort punktidega 4-1, kuid lõppkokkuvõttes võitis Steinitz 12½–7½ (10 võitu, 5 viiki, 5 kaotust) ja temast sai esimene ametlik maailmameister<ref name="Kirev male maailmameistrivõistluste ajalugu" />.
Steinitz keskendus pärast 1873. aastat rohkem malest kirjutamisele ega osalenud enam turniiridel. Kokku oli ta suurturniiridelt eemal 9 aastat.
Tippmalesse naasis ta väga tugeval 1882. aasta Viini turniiril. Ta saavutas seal esikoha jagamise ning viigistas lisamängud [[Szymon Winawer|Szymon Winaweriga]]. 1883. aastal võitis aga Johannes Zukertort suurturniiri Londonis, kusjuures ta edestas seal Steinitzit, mistõttu hakati ka Zukertorti (keda oli juba Steinitzi malest eemaloleku ajal üheks parimaks nimetatud) mõne kommentaatori poolt pidama ka maailma parimaks mängijaks.
1883. aastal vahetult pärast Londoni turniiri asus Steinitz elama Ameerika Ühendriikidesse ning hakkas seal 1885. aastal välja andma ja toimetama oma maleajakirja International Chess Magazine.
1886. aastaks lepiti Steinitzi ja Zukertorti vahel kokku ka omavahelise matši korraldamine, kus võitjaks sai see, kes võitis esimesena 10 mängu. Sellest matšist said esimesed ametlikult tunnustatud maailmameistrivõistlused. Pärast viit esimest mängu juhtis Zukertort punktidega 4-1, kuid lõppkokkuvõttes võitis Steinitz 12½–7½ (10 võitu, 5 viiki, 5 kaotust) ja temast sai esimene ametlikult tunnustatud maailmameister<ref name="Kirev male maailmameistrivõistluste ajalugu" />.
 
===Hilisemad aastad===
[[Pilt:Lasker-Steinitz.jpg|pisi|Steinitz (paremal) kaitsmas maailmameistritiitlit Laskeri vastu, 1894]]
Steinitz osales ka hilisematel maailmameistrivõistlustel. 1889. aastal saavutas ta [[Havanna|Havannas]] [[Mihhail Tšigorin|Mihhail Tšigorini]] vastu peetud matšis 10 võitu, 1 viigi ja 6 kaotust. 1890. aastal alistas ta New Yorgis [[Isidor Gunsberg|Isidor Gunsbergi]] pärast 10 võitu, 9 viiki ja 4 kaotust. 1892. aastal võitis ta taas Havannas napilt Tšigorinit (10 võitu, 5 viiki, 8 kaotust)<ref name="Kirev male maailmameistrivõistluste ajalugu" />. Alates 1887. aastast oli ta ka avalikult hakanud rääkima oma võimalikust malest eemaldumisest ja arvas, et varsti saab tema vanuse tõttu maailmameistriks keegi teine. Ta muutis malest lahkumise kohta aga meelt pärast seda, kui Lasker oli talle esitanud väljakutse maailmameistritiitli eest mängimisele. Nendevaheline matš leidis aset aastal 1894 New Yorgis, Philadelphias ja Montrealis. Steinitz oli endas kindel ning arvas, et ta võidab matši kindlalt. Kuid esimese matši võitis hoopis Lasker. Steinitz vastas teises mängus võiduga ning seis oli pikalt viigis, kuid lõpus võttis Lasker oma ning Steinitzi matši lõppskooriks jäi 5 võitu, 4 viiki ja 10 kaotust.<ref name="Kirev male maailmameistrivõistluste ajalugu" /> Seega kaotas Steinitz oma maailmameistritiitli 1894. aastal [[Emanuel Lasker]]ile.
 
Alates 1887. aastast hakkas Steinitz avalikult rääkima oma võimalikust eemaldumisest males ja arvas, et varsti saab tema vanuse tõttu maailmameistriks keegi teine. Ta muutis aga lahkumise kohta meelt pärast seda, kui [[Emanuel Lasker]] oli talle esitanud väljakutse maailmameistritiitli mängimise peale. Matš leidis aset aastal 1894 New Yorgis, Philadelphias ja Montrealis. Steinitz oli enesekindel ning arvas, et võidab matši. Esimese matši võitis aga hoopis Lasker. Steinitz vastas teises mängus võiduga ning seis oli pikalt viigis, kuid lõpus võitis Lasker. Steinitzi lõppskoor oli 5 võitu, 4 viiki ja 10 kaotust.<ref name="Kirev male maailmameistrivõistluste ajalugu" /> Seega kaotas Steinitz oma maailmameistritiitli 1894. aastal Emanuel Laskerile.
 
==Mängustiil ja selle muutus==
Kuni aastani 1872 oli Steinitz edu saavutanud, kasutades väga ründavat taktikat nagu oli ajale omane. Ta oli selle stiiliga mänginud ennastend maailma esinumbriks ja kasutas seda stiili ka aastal 1872, kui ta Zukertorti võitis. KuidAastal 1873. aastal tema mängustiil aga muutus. TaSteinitz hakkaspani rohkem rõhku panema positsioonilistele mänguelementidele, näiteks etturi struktuuridele, mänguruumile, kindlatele ratsuväljadele, kahe oda edule jne. Kuigi taTa oli tihti valmis mängima keerulisi kaitseid, selleks et oma ideede mängitavust demonstreerida,. Sellest hoolimata suutis ta siiski veenvalt näidata, et taoline mängustiil pole mitte ainult mängitav, vaid pakub võimalusi ka tugevate rünnakute loomiseksloomisel.
 
Oma üheksa aastaliseaastase pausi ajal (1873–1882) ja kogu oma hilisema karjääri jooksul propageeris Steinitz oma malekirjutisi ja oma teooriaid. Suurbritannias tegi ta seda juhtiva spordiajakirja [[The Field|The Fieldi]] kaudu ja hiljem Ameerika Ühendriikidesse suundudes asutas ta seal International Chess Magazine'i ja hakkas selle peatoimetajaks. Paljud tolleaegsed malekirjanikud arvasid, et tema uus mängustiil ja käitumine on argpükslik. Adolf Anderssen kirjeldas SteinnitziSteinitzi stiili järgmiselt: "[[Ignatz Kolisch|Kolisch]] on maanteeröövel ja ähvardab sind püstoliga. Steinitz on aga taskuvaras, kes varastab sinult etturi ja võidab sellega mängu." <ref name="cCkdz" /> Steinitzi teooria juurdus pärast seda, kui ta oli stiili kasutades tulnud maailmameistriks aastal 1886 ning enne tema matši Laskeriga aastal 1894. [[The New York Times]] tunnustas Steinitzi mängustiili, teooriaid ja spordimehelikkust, olles varem avaldanud tema stiili ja isiku kohta ründavaid artikleid.
Steinitzi teooria hakkas juurduma pärast seda, kui ta oli seda stiili kasutades 1886. aastal maailmameistriks tulnud ning enne tema 1894. aasta matši Laskeriga, tunnustas tema mängustiili, teooriaid ja spordimehelikkust isegi [[The New York Times]], kes oli varem avaldanud tema stiili ja isiku suhtes ründavaid artikleid.
 
Oma uuendusliku stiili ja selleteemaliste kirjutiste tõttu peetakse Steinitzit koos Paul Morphyga kaasaegse malemaletaktika taktika rajajateksrajajaks.
 
== Viited ==
4

muudatust

Navigeerimismenüü