Filmi mõisteid

Siin on alfabeetiliselt loetletud filmi ja filmikunsti mõisteid.

---

# A B C D E F G H I J K L M N O P Q R S Š Z Ž T U V W Õ Ä Ö Ü X Y

---

A

• aadressplaan (ka aadresskaader, masterkaader, tutvustav kaader) – plaanisuurus, harilikult kaugemas kadreeringus plaan, milles kujutatakse stseenis olevate tegelaste, objektide ja tegevuspaiga ruumisuhteid; see avab harilikult stseeni
• aegvõte (ka aegluubis filmilõik, rapiidis filmilõik, rapiidvõte) – filmimine projitseerimissagedusest suurema sagedusega, mille tulemusena normaalsagedusega mängides filmitud sündmuse tempo aeglustub. Vastand: momentvõte
• A-film (ka A-kategooria film) – suure eelarvega mängufilm. Vastand: B-film
• ajaloofilm (ka ajalooline film) – mängufilmižanr, mille tegevus toimub minevikus
• algusepisood (ka avaepisood) – esimene episood. Vastand: lõpuepisood
• algusstseen (ka avastseen) – esimene stseen. Vastand: lõpustseen
• algustiiter (ka avatiiter, avatiitrid) – filmi alguses näidatav harilikult mittetäielik nimikiri filmi tootmises osalenud inimestest (nt näitlejad, stsenarist, peaoperaator, monteerija, helilooja, produtsendid, režissöör) ning filmi pealkiri. Vastand: lõputiiter
• Ameerika plaan (ka ameerikalik plaan) – inimest kujutav kesk-üldplaan, kus inimene täidab kaadri põlvedeni
• animafilm (ka animatsioonfilm, animatsioon, multiplikatsioonfilm, multifilm, {multianimatsioon}, argiselt multikas) – animatsioonitehnika abil loodud film (nt joonisanimatsioon, arvutianimatsioon, nukufilm)
• animatsioon (ka multiplikatsioon) – staatilisi pilte järjestades loodud liikumisillusioon; mõistet kasutatakse ka animafilmi tähenduses
• animatsioonitehnika (ka animatehnika, animafilmitehnika, multivõttetehnika) – kaaderhaaval objektide joonistamine või liigutamine nõnda, et tekib animatsioon (nt piksilatsioon, stop-motion, rotoskoopia, go-motion)
• anime – Jaapani joonisfilm, millega tähistatakse sealseid traditsioone ja kombestikku järgivat temaatilist ja stilistilist eripära võrreldes lääne joonisfilmiga. Jaapanis tähistab see mõiste igasuguseid joonisfilme
• antropoloogiafilm (ka antropoloogiline film, etnograafiline film, etnograafiafilm) – dokumentaalfilmi žanr, milles püütakse teiste rahvaste materiaalset ja vaimset kultuuri ja olustikku jääduvustada võimalikult ehedalt
• armastusfilm (ka romantiline film, armastuslugu) – mängufilmižanr, mille fookuses on armastus, kirg, tunded ja inimestevahelised suhted
• arvutianimatsioon – animatsioonitehnika, milles kasutatakse animatsiooni loomiseks arvutitehnoloogiat
• assotsiatiivne film – film, millel puudub kindel süžee, selles põhineb episoodide järgnevus assotsiatiivsetel kujutlustel ja kujunditel
• assotsiatiivne montaaž (ka psühholoogiline montaaž) – montaažitehnika, kus kaadrid ühendatakse assotsiatsioone ja kujundeid loovalt. Vastand: loogiline montaaž
• audiovisuaalmeedium – heli ja pilti talletav ja taasesitlust võimaldav vahend (nt film, video, arvuti, side)
• audiovisuaalne (ka helilis-pildiline) – kuulmise ja nägemise abil tajutav
• autorifilm – selge kunstnikupositsiooniga film
• autoritekst – diktoriteksti liik, autoripositsioonilt loetud tekst, sageli minavormis ja filmi autori esitatud

B

• B-film (ka B-kategooria film) – väiksema eelarvega film. Vastand: A-film

C

• cinéma vérité – dokumentaalfilmi žanr, milles püütakse elu jäädvustada vahetult ja spontaanselt, ilma eelneva kontseptsiooni või stsenaariumita, kergesti liigutatava võttetehnika abil ja otseheliga. Termin on pärit Prantsuse filmindusest (tõlkes 'kaamera tõde'). Selle Ameerika vaste on direct cinema

D

• debüütfilm (ka esikfilm, esmafilm) – filmilooja esimene film, debüütteos
• dekoratsioon – võttepaiga kujundus või selle osa, mille loob kunstnik. Töömahukad dekoratsioonid võidakse ehitada paviljoni
• detailplaan (ka ülisuurplaan, {suur lähiplaan}) – plaanisuurus, kus filmitava objekti või tegelase üksik element (nt inimese nina või suu) täidab kogu ekraani
• dialoog (ka filmidialoog) – kahe või enama tegelase vaheline kõne, tavaliselt on enamik dialoogist esitatud sünkroonse kõnena
• diegees – filmiloo maailm ehk kolmemõõtmeline ruum, mis hõlmab filmis hargnevat lugu, vaataja loodavat rekonstruktsiooni, kus toimuvad sündmused ja liiguvad tegelased. Filmis eristatakse ka diegeetilisi ehk filmimaailma kuuluvaid ning mittediegeetilisi ehk filmimaailma lisatud kaadreid ja helisid (nt taustamuusika)
• diegeetiline heli (ka tegelik heli) – filmis esinev heli, mille allikas on kaadris nähtav või mille kuulumine filmimaailma on filmi tegevustiku põhjal järeldatav. Selle juures eristatakse nihkes diegeetilist heli (heli kõlab enne toimuvate tegevust või pärast tegevuse algust), objektiivset diegeetilist heli (heli kuulevad kõik kaadris olevad tegelased) ja subjektiivset diegeetilist heli (heli kuuleb vaid vaataja, mitte kaadris olevad tegelased). Vastand: mittediegeetiline heli
• diktoritekst – filmikommentaar, filmi helirea osa
• direct cinema – dokumentaalfilmi žanr, millele oli omane ehe ja spontaanne filmimisstiil. Seda kasutasid 1960.–1970. aastate Ameerika Ühendriikide dokumentalistid valgusjõulise optikaga kergete käsikaamerate turule tuleku tuules. Seda žanri on peetud rohkem vaatlevaks kui Euroopa vastet cinéma vérité'd
• dogmefilm – film, mis on loodud manifesti Dogme 95 reeglite järgi: filmida võib üksnes käsikaameraga 35 mm lindile, ilma lisavalgustuse ja -rekvisiitideta, kasutades amatöörnäitlejaid, otseheli ja loomulike allikate heli
• dokumentaalfilm (ka tõsielufilm, dokumentaal, dokfilm, tõsielulinateos, argiselt dokk) – tõsielufilmižanr, tõsielufilm kitsamas tähenduses, selles on kunstiline kujund loodud peamiselt dokumentaalkaadrite abil
• draamafilm (ka draama) – mängufilmižanr, millele on iseloomulik tõsine konflikt ja tugevad emotsioonid
• dramaturgia (ka filmidramaturgia) – teose ülesehitus, eelkõige sisu ja osade sihipärane valik ja paigutus, et pingestada lugu ning juhtida vaataja emotsioone ja mõtlemist
• dünaamiline kaader – liikuvat objekti või sündmust jäädvustav kaader, mis on filmitud sujuvalt võttepunkti ja plaanisuurust muutva kaameraga

E

• eepiline film – mängufilmižanr, millele on iseloomulik rahuliku tempo, lineaarne süžee ja palju tegelasi
• ekraniseering (ka ekraaniversioon, linamugandus, filming) – kirjandusteose alusel loodud film
• eksperimentaalfilm (ka avangardfilm, avangardistlik film, avangardkinematograafia, underground-film) – eksperimenteeriv film, milles ei järgita jutustavat süžeed ja traditsioonilist filmikeelt, vaid luuakse kujundeid metafoorsetest, sümbolistlikest, sürrealistlikest jms seostest lähtudes
• ekspositsioon – sündmustikku sisse juhatav ja tegelasi tutvustav osa filmis
• episood (ka sekvents) – filmi kompositsiooni osa, ühest või mitmest steenist koosnev terviklik tegevuslõik üksiksündmusest või osana ulatuslikumast sündmuste seeriast
• esiplaan – objekti paiknemine kaadriruumis eespool. Vastand: tagaplaan

F

• faabula – filmi aluseks olevate sündmuste ja tegevuse ajaline ja põhjuslik järgnevus
• fabulaarne montaaž (ka loogiline montaaž) – montaažitehnika, kus kaadrid ühendatakse filmi faabula alusel. Vastand: assotsiatiivne montaaž
• fake-documentary (ka libadokumentaal, ingl faked documentary, mockumentary, fake-dokk) – dokumentaal- ja mängufilmi segažanr, mida iseloomustab dokumentaalfilmi imiteeriv lavastuslikkus
• film (ka linateos, ekraniseering) – filmikunsti salvestatud teos, milles on visuaalselt nähtav kaadrite esitus ning mida iseloomustab liikumine ajas ja tavaliselt ka ruumis
• filmiamatöör (ka harrastusnäitleja) – asjaarmastajast filmitegija
• filmiauhind – filmikunsti valdkonna preemia
• filmiheli – üks filmi väljenduslikke osi, mis võib koosneda konkreetse filmi jaoks komponeeritud või varem loodud muusikast, loodus- või tehiskeskkonna helidest, heliefektidest, filmi tegelaste kõnest jm helidest
• filmikeel – filmile iseloomulik märgisüsteem koos sellele omaste väljendusvõimalustega, mis hõlmab filmi pildi ja heli, ruumi ja aja kujutamist ja organiseerimist
• filmikujutis (ka filmipilt) – filmitud objekti kujutis filmilindil
• filmikunst (ka film, kinokunst, kinematograafia, kino) – kunstiliik, milles kasutatakse teose (filmi) loomiseks kinematograafia teel saadud kujutist ja heli ning milles kasutatakse eriomaseid ja teiste kunstiliikide väljendusvahendeid
• filmimuusika (ka ekraanimuusika) – muusikažanr, filmiheli osa, üks filmi väljenduslikke osi, mis võib koosneda konkreetse filmi jaoks komponeeritud või varem loodud muusikast
• filmistiil (ka kujutamisviis, laad, esitluslaad, stilistika) – filmikeele kunstiliste väljendusvahendite iseloomulik kasutusviis
• filmistsenaarium (ka kinostsenaarium) – filmikunsti väljendusvahenditega loodud kirjandusliku stsenaariumi töötlus, mis koondab episoodide ja dramaturgilise arengu täpset kirjeldust ning tegelaste dialooge
• filmitiiter (ka filmitiitrid, tiiter, tiitrid) – graafiline tekst filmis, ka nimekiri filmi tootmises osalenud inimestest, mis jaguneb algus-, lõpu- ja vahetiitriteks ning subtiitriteks
• filmižanr (ka žanr, filmiliik, filmitüüp, formaat, {kino žanr}) – väljakujunenud struktuuri ja sisutunnustega filmivorm, žanre eristatakse liigi, teema, stiili ja ülesehituse järgi
• film noir (ka must film) – mängufilmižanr, millele on iseloomulik tegevustiku toimumine vägivaldses, kriminaalses ja korrumpeerunud linnakeskkonnas, alatud ja neurootilised tegelased ning pildikeeles tugevad valguskontrastid, teravad varjud ja kõle ümbrus
• filmograafia – mingite tunnuste alusel koostatud filmiloend (nt filmilooja, stsenaristi, režissööri, näitleja jt tööde põhiandmeid sisaldav kronoloogiline loend)
• fookus – teravus
• fookustama (ka {fokuseerima}) – teravustama. Kaasnevad mõisted: fookusse võtma, fookuses hoidma, olema fookuses / fookusest väljas

G

• gangsterifilm – Ameerika mängufilmižanr, mille keskmes on kriminaalne tegelane, kes võitleb kohtu- ja politseivõimuga
• grimm (ka jumestus, meik, ingl make-up) – filmikunstis kasutatav näitleja näo ja/või keha jumestus, näoteisendus, mis aitab tal karakterit luua, grimm võib olla neutraalne, ajalooline, fantaasia-, karaktergrimm vm

H

• hakitud montaaž – montaažitehnika, millele on iseloomulik kiire, katkendlik kaadrivahetus
• harrastusfilm (ka amatöörfilm) – filmiamatööri tehtud film
• helestamine (ka helestumine, väljumine pimendusest, ingl fade-in) – üleminekuefekt, kus tume ekraan aegamööda heleneb, kuni kujutis viimaks kaadrisse ilmub. Vastand: pimendamine
• heli (ka audio) – filmi auditiivne osa
• heliefekt – heli kokkusalvestusel tehniliste vahenditega loodud ebareaalne rõhuasetus helireas (nt heli kiiruse muutus, kaja, ebaloomulikult vali taustaheli)
• helifilm – helindatud film, selle heli võib olla magnetiline, optiline või digitaalne ja esineda kujutisega ühel kandjal või eraldi, kuid on lõplik ja kujutisega sünkroonne. Esimene helifilm oli muusikafilm "Don Juan" (1926)
• helimontaaž (ka heli montaaž, helilindi montaaž) – helitöötlusprotsess, kus kõne, muusika ja taustad sobitatakse monteeritud filmilindiga
• helindamine – filmile heli loomine, st helimontaaž, järelsünkroonimine ja kokkusalvestus
• helirada (ka heliriba, ingl soundtrack) – filmiteose heli, selle kokkusalvestis, aga ka helikandjale pandud filmimuusika valik
• helitaust (ka taustaheli, taust, taustamüra, taustahääl, mürad) – helirajal paiknevad helid, mis ilmestavad filmis kujutatud keskkonda, need võivad olla sünkroonsed või mittesünkroonsed, võtetel vm ajal salvestatud

I

• interjöör – sisevõttepaik (nt võttepaviljon)

J

• joonisfilm (ka joonisanimatsioon) – animafilmižanr, mis koosneb joonistatud kaadritest
• juhtkaader (ka aadressplaan, aadresskaader, masterkaader, tutvustav kaader, {põhiplaan}, ingl master shot) – stseeni avav harilikult kaugemas kadreeringus kaader, mis kujutab steenis olevate tegelaste, objektide ja tegevuspaiga ruumilisi suhteid
• jutustaja – reaalne või kujutletav isik, kelle jutustusena filmilugu esitatakse. Jutustaja võib olla üks filmitegelasi, kaadritagune kommentaator või tinglik sündmuste jälgija

K

• kaader (ka plaan, filmikaader, montaažikaader, kaadrik) – filmiteose struktuuri väikseim üksus, ühe katkematu filmimise tulemusena saadud ja montaažilõigetega piiratud foto-, video- või digikujutis, millel kujutatu kulgeb ühest vaatepunktist jälgitud pideva tegevusena
• kaadrik (ka kaader, üksikkaader, kaadripilt, pildiväli) – üksik fotokujutis filmilindil, mille mõõtmed määrab filmikaamera pildiaken, ja selle analoog filmikandjal. 1-sekundine filmilõik koosneb tavaliselt 24 kaadrikust (videolõik 25 kaadrikust)
• kaadrikompositsioon (ka kompositsioon) – kaadri vormiline ja ruumiline ülesehitus
• kaadrisisene (ka kaadris) – kaadri piirides toimuv tegevus. Vastand: kaadriväline
• kaadrisisene montaaž – keerulise misanstseeniga kaader, kus tegelase ruumis liikumise korral liigub kaamera temaga kaasa
• kaadrisügavus (ka kaadri sügavus, kaadrisisene perspektiiv) – kaadri ruumilisus, see iseloomustab ruumi sügavusse lahendatud misanstseeni ja selle kajastust filmis
• kaadritagune (hääl) (ka kaadriväline (hääl), ingl voice over) – filmi kommenteeriv või jutustav, helindamise ajal sisse loetud tekst (nt diktoritekst, kommentaar, jutustaja monoloog, tegelase sisehääl)
• kaadriväline (ka kaadrist väljas, kaadri taga) – kaadri piiridest väljaspool toimuv ehk mittenähtav tegevus. Vastand: kaadrisisene
• kaamera liikumine – kaamera liigutamine, mille tulemusena kujutis liigub või muutub selle perspektiiv (nt panoraam-, relsivõte, pealesõit, ärasõit); aga ka tegevust jälgiv, vabalt kaamera võttenurka ja sujuvalt kaadris plaanisuurust muutev võttestiil (ingl travelling), seda kasutatakse tavaliselt käsikaameraga filmitu iseloomustamiseks
• kadreering – kaadriku piiride, plaanisuuruse ja rakursi valik
• kaugplaan (ka kauge plaan, {suur üldplaan}) – plaanisuurus, mis hõlmab avara ruumi, kus tegelane on ümbritsevas keskkonnas vähemärgatav, seda kasutatakse sageli episoodi või stseeni aadressplaanina
• kesk-kaugplaan (ka väga üldine plaan) – plaanisuurus, kus kaadrikompositsioonis domineerib ümbruskond, inimene on küll nähtaval, kuid ta ilme, kehakeel ja riietus on vaid aimatavad
• kesk-lähiplaan (ka kesk-suurplaan) – plaanisuurus, kus objekti kujutis täidab vähemalt inimest kujutatakse alates rinnast
• keskplaan – plaanisuurus, kus objekti kujutis täidab vähemalt pool kaadrist (nt inimest on kujutatud alates vööst ning žeste ja ilmeid võib selgesti eristada)
• kiirluup (ka kiirendus) – normaalsest väiksema kiirusega (sagedusega) filmimise tulemusena saadud filmilõik, mida normaalkiirusega/sagedusega projitseerides kiireneb aeglustatult filmitud sündmuse tempo
• kinematograafia (ka filmikunst, filmimaailm, kinokontekst, argiselt kinomasinavärk, filmiasjandus, filmindus) – kõik filmidega seotu, eelkõige filmitootmise asjaajamis- ja majandusala
• kommertsfilm (ka kassafilm, kassamagnet, menufilm, menuk) – suurt tulu andev film. Vastand: kunstfilm
• kompositsioon (ka filmikompositsioon, ülesehitus) – filmi osade seostatus tervikuks, eelkõige vormiline ja ruumiline ülesehitus, kuid see hõlmab sageli ka dramaturgiat
• komöödiafilm (ka komöödia, filmikomöödia) – mängufilmižanr, millele on iseloomulikud huumor ja nali (nt koomilised olukorrad, veidrikest peategelased). Koomika laadist või karakterist lähtudes eristatakse situatsioonikomöödiat, musta komöödiat, paroodiafilmi jm
• kostüüm – näitleja karakteriloomet toetav riietus
• kostüümidraama – mängufilmižanr, milles kujutatakse kindlat ajalooperioodi ning kus interjöörides ja tegelaste rõivastuses on taotletud autentsust
• kriminaalfilm (ka detektiivfilm, argi krimifilm) – mängufilmižanr, milles kujutatakse kuriteo avastuskäiku
• kroonikafilm (ka kroonika, kinokroonika) – tõsielufilmižanr, mis kujutab päevasündmusi ning võib olla vormistatud filmilõigu või sellistest lõikudest kokku monteeritud filmina
• Kulešovi efekt – montaažiefekt, kus vaatajatel tekivad kaadrite järjestamise, mitte nende sisu põhjal uudsed assotsiatsioonid
• kunstfilm (ka ingl art-movie, art-film, art-house-film, arthouse-film) – selge kunstnikupositsiooni ja omanäolise käekirjaga film. Vastand: (meelelahutuslik) kommertsfilm
• kunstifilm – kunstiteemaline tõsielufilm
• kõne – tegelaste esitatud tekst filmis, ka diktoritekst
• käsikaamera – kerge kaaluga ja väiksemate mõõtmetega kaamera, millega saab filmida käest, statiivi kasutamata

L

• liikuv kaamera – võttetehnika, kus operaator vahetab sageli võttepunkti, rakurssi, plaanisuurust, panoraamib, suumib jne
• loodusfilm – tõsielufilmižanr, mille aineks on ehe loodus
• loogiline montaaž (ka fabulaarne montaaž) – montaažitehnika, kus kaadrid ühendatakse filmi faabula alusel. Vastand: assotsiatiivne montaaž
• lugu (ka filmilugu, narratiiv, ingl story, argiselt stoori) – üldiselt filmi sündmustik ja tegevustik, narratiivi alusmaterjal, mõnes käsitluses kattub see osaliselt faabula terminiga
• lõpuepisood (ka lõppepisood) – viimane episood. Vastand: algusepisood
• lõpustseen (ka lõppstseen) – viimane stseen. Vastand: algusstseen
• lõputiiter (ka lõputiitrid) – filmi lõpus näidatud täielik nimekiri filmi tootmises osalenud inimestest. Vastand: algustiiter

M

• maanteefilm (ka ingl road movie) – mängufilmižanr, mida iseloomustab lineaarne kulg auto- või mootorrattarännakul, mis päädib sihtpunkti jõudmisega, tegelasteks on seiklev sõidukijuht koos kaaslastega, iseloomulikuks stiilitunnuseks sõidult filmitud maantee ja maastikud
• mainstream-film (ka peavoolufilm) – suurstuudio finantseeringuga ja nõuete järgi loodud film, millega soovitakse teenida tulu
• melodraama – mängufilmižanr, mille põhitunnusteks on liialdatud tunded, põnev sündmustik, stereotüüpsed karakterid, sageli naissoost peaosaline, heade ja halbade tegelaste vastandus
• misankaader – ühest võttekaadrist koosneva stseeni ruumiline ülesehitus
• misanstseen (ka pr mise-en scène) – stseeni või selle osa ruumiline ülesehitus, tegelaste paiknemine ja liikumine stseenis ning kaamera liikumine ja rakurss stseeni filmimisel
• mittediegeetiline heli (ka kommenteeriv heli) – filmis esinev heli, mille allikat pole kaadris näha ja mille olemasolu pole filmimaailmas toimuva tegevuse põhjal järeldatav (nt diktorihääl, lisatud heliefektid, meeleolumuusika). Vastand: diegeetiline heli
• momentvõte – hetkevõte
• montaaž (ka järjestus) – kaadrite (helilõikude) mõtestatud järjestus
• montaažfilm – film, mis on muust filmimaterjalist (nt filmidest, kroonikatest, filmitud fotodest) kokku monteeritud
• montaažiefekt – rõhutatud kaadrivahetus, mille tulemusena katkeb pildirea reaaluse illusioon, aga ka mis tahes tehniline nipp kaadrite ühenduskohal (nt sulamine, rullimine, pimendumine)
• multiekraan (ka mitmeks jagatud kaader, liigendatud ekraaniväli) – montaaži abil mitmeks ekraaniväljaks jagatud kaader, kus igal väljal võib etenduda eri filmilõik
• muusikal (ka muusikaline komöödia) – Ameerika Ühendriikide mängufilmižanr, mida iseloomustab lüüriline õhustik, suur roll laulul ja tantsul, tegelaste unistustel ja lootustel ning tavaliselt õnnelik lõpp
• muusikasse monteerimine – filmi muusika rütmi järgi monteerimine
• mängufilm (varem ka kunstiline film) – filmi põhiliik, millele on omane lavastatus ning põhinemine kirjanduslikul stsenaariumil ja näitlejate mängul
• märulifilm (ka mürglifilm, action-film, ingl action) – mängufilmižanr, mida iseloomustavad kiire rütm ja tempo, kahe vastaspoole konflikt, palju seiklusi, põnevust, tagaajamisstseene ja trikkvõtteid

N

• narratiiv (ka lugu, filmilugu) – teoses jutustatud lugu, mis tekitab vaatajas jutustamise illusiooni tekitamine tajutava vaatepunkti kaudu, millest filmi lugu esitatakse; mõnes käsitluses samastatakse seda süžeega
• nukufilm – animafilmižanr, milles animeeritakse nukke

O

• originaalstsenaarium (ka algupärane käsikiri) – stsenaarium, mis ei põhine varem loodud kirjandusteosel

P

• panoraam (ka panoraamkaader, panoraamvõte) – filmimistehnika, kus kaamera vaatepunkt liigub mööda telgjoont horisontaalselt (vasakult paremale või vastupidi) või vertikalselt (ülalt alla või vastupidi) ning tekitab liikuva kadreeringu
• paralleelmontaaž (ka paralleelne montaaž) – montaažitehnika, mille korral kaht süžeeliselt järjepidevat tegevust monteeritakse vaheldumisi
• pealesõit (ka peale-zoom) – filmitavale objektile suumides lähenemine. Vastand: ärasõit
• pildiefekt (ka pildiline efekt, visuaalefekt, visuaalne efekt) – illusoorsete ja tehislike elementide lisamine filmi kujutisele mitmesuguste tehniliste võtete abil
• pimendamine (ka pimendumine, pimendus, üleminek pimedusse, ingl fade-out) – üleminekuefekt, kus ekraanil olev kujutis järk-järgult tumeneb, kuni kogu ekraan tumedaks muutub. Vastand: helestamine
• plaan (ka kaader, montaažikaader) – saatilises või liikuvad kadreeringus filmitud, üks katkematu montaažilõigetega piiratud kaadrike jada filmi lõppversioonis
• plaanisuurus – inimese kujutise kadreering ekraanil, mida jaotatakse kaugplaaniks, üldplaaniks, Ameerika plaaniks, kesk-kaugplaaniks, keskplaaniks, kesk-lähiplaaniks, suurplaaniks ja detailplaaniks
• portreefilm (ka filmiportree, portreteering) – tõsielufilmižanr, mille keskmes on konkreetne isik
• postmodernistlik film – film, kus kasutatakse postmodernismi ideid ja tunnuseid, seda iseloomustab kõrgkultuuri ja massikultuuri vahelise piiri ähmastumine ning traditsioonilise väljenduslaadi ümbermängimine popkultuuri sõnavara ja strateegiate abil
• probleemfilm – tõsielufilmižanr, kus keskendutakse kindlale probleemile, seda iseloomustab intervjuude ja kommentaaride suur osakaal
• proloog (ka tiitrite-eelne proloog, tiitrite-eelne lõik) – eellugu, sissejuhatav filmilõik, mis eelneb tavaliselt filmi algustiitritele või esineb koos nendega
• propagandafilm – tõsielufilmižanr, kus propageeritakse kindlat (nt poliitilist ideed), et mõjutada vaataja arvamust, seda iseloomustavad reaalsete inimeste sõnavõtud ja kroonikalik stiil
• põnevusfilm (ka põnevik, põnevuslugu, triller, ingl thriller) – mängufilmižanr, kus luuakse pinge põnevat sündmustikku ja tegelaste psüühilisi üleelamisi kujutades, sageli esitatakse sündmusi ohvri või kurjategija pilgu läbi

R

• rekvisiit – filmi lavastuses näitleja mingi tegevuse matkimiseks kasutatav ese (nt tarbeese või filmi jaoks valmistatud ese)
• ringvaade (ka ringvaatefilm, kinožurnaal) – tõsielufilmižanr, mis koosneb mitmest iseseisva süžeega kroonikalõigust, nn ringvaatepalast
• rütm – filmi(stseeni) kõiki elemente ja väljendusvahendeid hõlmav ajalise ja ruumilise liikumise korrastatud vaheldumine

S

• seiklusfilm – mängufilmižanr, mille keskmes on põnevad olukorrad ja seiklused, reisid, ekspeditsioonid, vallutused, seda iseloomustab tavaliselt romantiline alatoon ja palju looduskaadreid
• staatiline kaader – liikumatut objekti jäädvustav kaader, mis on filmitud paigalseisva kaameraga võttepunkti ja plaanisuurust muutmata
• staatiline kaamera (ka seisev kaamera, liikumatu rakurss) – filmimistehnika, kus filmitakse ühest võttepunktist liikumatu kaameraga
• statiivkaamera – kaamera, mida kasutatakse ainult statiiviga, tavaliselt on see suur vahetatava optikaga sünkroonkaamera
• stoppkaader – kaader, milles ei toimu tegevust, filmilindi korral saadakse efekt üht kaadrikut pidevalt korrates
• struktuur (ka filmistruktuur, filmi struktuur) – linateose üldine ülesehitus, elementide korrastatud kogum
• stseen (ka filmistseen) – filmi kompositsiooni osa, millele on omane aja, koha ja tegevuse ühtsus, see võib koosneda misanstseenidest
• stsenaarium (ka filmistsenaarium, käsikiri, filmikäsikiri, ingl screenplay, argiselt skript) – filmi üksikasjalik kirjalik kavand, mis sisaldab tulevase filmi dramaturgiat ja tegelaskonda. Mängufilmile kirjutatakse kolm stsenaariumivarianti: kirjanduslik, filmija ja režiistsenaarium, tõsielufilmil on tavaliselt ideekavand ja stsenaarium
• subjektiivne plaan – filmimistehnika, kus kaamera võttepunktid ühtivad tegelaste vaatepunktidega
• subtiiter – selgitava tekstiga tiiter filmi ekraanikujutise allosas (nt esineja nime, ametikohta jms või dialoogi tõlget vahendav kiri)
• suurplaan (ka suur plaan, lähiplaan, lähivõte) – plaanisuurus, kus kaadris kujutatud konkreetne objekt täidab enamiku kaadrist, inimesest on näha pea ja kael
• sõltumatu film (ka indie-film, ingl independent film) – suurstuudio rahastuseta ja nõueteta loodud film. Vastand: mainstream-film
• süžee (ka filmisüžee) – teoseks arendatud faabula, filmi aluseks olevate sündmuste ja tegevuste kulgemise järjekord
• süžeepööre (ka süžeekäänak) – järsk muutus filmi sündmustiku kulus

T

• tagaplaan – objekti paiknemine kaadriruumis tagapool. Vastand: esiplaan
• tagasivaade (ka tagasihüpe, retrospektiiv, ingl flashback) – süžeepööre ajas, stseen või kaader minevikust
• teema – teost läbiv juhtmõte, millele on allutatud sündmustik, karakterid ja esitusviis
• tonaalsus (ka toon) – ühest põhitoonist lähtuv värvikäsitlus, muljet loova värvi küllastatus kujutisel
• tõsielufilm (ka dokumentalistika, filmidokumentalistika, dokumentaalfilm, kinodokumentalistika, dokumentaalkinematograafia) – filmikunsti põhiliik, tõsielusündmusi kajastav film, milles on kasutatud peamiselt reaalselt toimunud sündmuste filmitud materjali

U

• ulmefilm – mängufilmižanr, mida iseloomustavad ebareaalne tegevuspaik, tegelaskond ja sündmustik
• uurimusfilm (ka teadusfilm, teaduslik film, teaduslik uurimusfilm) – tõsielufilmižanr, mille jäädvustatakse kinematograafia vahendeid kasutades teaduseksperiment või -katse

V

• vaatepunkt – kaamera võttepunkt, kust filmiti, seda kasutatakse eriti nn tegelase pilgu läbi filmitud kaadri või stseeni kirjeldamiseks
• vahetiiter – filmikaadrite vahele monteeritud tiiter (nt vahepealkiri), tummfilmis asendasid vahetiitrid dialoogi
• varjatud kaamera (ka peidetud kaamera) – maskeeritud kaamera, millega filmitakse salaja, filmitavate teadmata, et saada ehe jäädvustus
• vestern (ka ingl western) – mängufilmižanr, mille tegevus toimub tavaliselt 19. sajandi lõpu Ameerika Ühendriikides, keskmes on konflikt seadusliku võimu ja karmides tingimustes elavate inimeste moraali vahel, iseloomulikud on tulistamisstseenid, hobustega kihutamine, rongiröövid, rasked loodustingimused, armastuslugu
• võttepaik (ka võttekoht, võttekeskkond) – koht, kus filmivõte toimub, neutraalsema tähendusega kui võtteplats
• võttepunkt – kaamera asukoht filmimise ajal, seda iseloomustavad kaugus objektist, kõrgus ja võttesuund
• võtterakurss (ka rakurss) – kaamera suhestumine filmitava objektiga, ka nurk, mille all objekti filmitakse
• väärtfilm (ka kvaliteetfilm) – kunstiliselt õnnestunud, filmiloo seisukohast oluline teos

Õ

• õppefilm – tõsielufilmižanr, mis on loodud õpetamiseks, selles võidakse kasutada mängu- ja animafilmi elemente
• õudusfilm (ka hirmufilm, ingl horror, argi õudukas) – mängufilmižanr, millele on iseloomulik reaalsuse ja müstika põimumine, vaataja ühtaegu hirmutamine ja kütkestamine

Ä

• ärasõit (ka ingl zoom-out, {mahasõit}, {maha-zoom}) – filmitavast objektist suumides kaugenemine. Vastand: pealesõit

Ü

• üksikplaan – plaan, kus on kujutatud ainult üht tegelaskuju või objekti
• üldplaan (ka üldine plaan) – plaanisuurus, mis haarab suhteliselt avarat ruumi, näidates filmitavat objekti täies suuruses (nt inimest täies pikkuses)
• üleõlaplaan (ka üleõlavõte, üleõlakaader) – plaani/vastasplaani vaheldumisel kasutatav tavaliselt dialoogistseeni kadreering, kus vaateväljas domineeriva tegelase õlg ja/või kukal jääb nähtavale ning selle tulemusena tugevneb tegelaste ruumiline pidevus

Allikad

• Margit Maran (2007). Filmiterminid ajakirjas Teater. Muusika. Kino (magistritöö). Tallinn: Tallinna Ülikooli filoloogiateaduskond, eesti filoloogia osakond.
• Reena Lootus (2011). Inglise-eesti animafilmi valiksõnastik (magistritöö). Tartu: Tartu Ülikool.
• Triin Thalheim (2011). Väike inglise-eesti seletav filmisõnastik (magistritöö). Tartu: Tartu Ülikool.
• Eero Vakker (2014). Filmi järeltootmise inglise-eesti valiksõnastik (magistritöö). Tartu: Tartu Ülikooli germaani, romaani ja slaavi filoloogia instituut.