Julie Andrews: erinevus redaktsioonide vahel

Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Julie Andrews (muuda)

Redaktsioon: 21. detsember 2021, kell 15:04

Eemaldatud 1113 baiti ,  6 kuu eest
viki + ebavajalik välja
Resümee puudub
(viki + ebavajalik välja)
{{ToimetaAeg|kuu=jaanuar|aasta=2013}}
{{Viitamata|kuu=aprill|aasta=2020}}
{{vikinda}}
[[Pilt:Mary Poppins2.jpg|pisi|Julie Andrews 1964 Mary Poppinsi rollis]]
'''Dame Julie Andrews''' (sünninimi '''Julia Elizabeth Wells'''; sündinud [[1. oktoober|1. oktoobril]] [[1935]] [[Walton-on-Thames]]is) on [[inglased|inglise]] [[näitleja]], [[laulja]] ja [[kirjanik]]. Tema tööd on tunnustatud [[Oscar]]i (parim naisnäitleja filmis [[Mary Poppins (film)|"Mary Poppins"]]), [[Emmy]] ja [[Grammy]]ga.
 
Ta kogus palju kuulsust muusikalfilmidega "[[Mary Poppins (film)|Mary Poppins]]" (1964) ja "[[Helisev muusika (film)|Helisev muusika]]" (1965).
 
== ElukäikLapsepõlv ==
Julie isa [[Ted Wells]] oli raua- ja puutöö õpetaja ning ema [[Barbara Morris Wells]] andis klaveritunde ja töötas poole kohaga oma õe Joani juhitud tantsustuudios [[Pianist|pianistina]]. Nime sai ta oma kahe vanaema, Julia Morrise ja Elizabeth Wellsi järgi. Kui Julie oli kaheaastane, tegi ta oma lavadebüüdi, esinedes tantsukooli lõpuballil haldjana.▼
 
=== Lapsepõlv ===
▲Julie isa [[Ted Wells]] oli raua- ja puutöö õpetaja ning ema [[Barbara Morris Wells]] andis klaveritunde ja töötas poole kohaga oma õe Joani juhitud tantsustuudios [[Pianist|pianistina]]. Nime sai ta oma kahe vanaema, Julia Morrise ja Elizabeth Wellsi järgi.
 
Kui Julie oli kaheaastane, tegi ta oma lavadebüüdi, esinedes tantsukooli lõpuballil haldjana.
 
Aastal [[1939]] sai Barbara pianistikoha [[varietee]]s, kus teiste artistide seas esines kauni [[tenor]]ihäälega [[kanada]] laulja Edward (Ted) Andrews. Peagi moodustasid nad populaarse [[vodevill]]ipaari laval ning armunutepaari eraelus. See ajas sassi Julie vanemate suhted ning nad lahutasid.
 
Julie kasuisa hakkas tüdrukule õpetama laulmist, justkui ettekäändena, et kasutütart paremini tundma õppidaõpetama. Kõigi suureks üllatuseks oli Juliel täielikult väljaarenenud [[laarünks]] (kõri), perfektne helitunnetus ja laiaulatuslik nelja [[oktaav (muusika)|oktaav]]iga [[vokaal]]. JustAuahne Tedja olimusikaalne see,abielupaar keshakkas avastas,Juliest etimelast tüdrukkoolitama ja teda oma kauniturneedele häälegakaasa võiksvõtma. kuulsaksLaval saadaesines kogutulevane [[Suurbritannia|Suurbritannias]]superstaar juba seitsmeaastaselt. NiiTa asuskivõttis üsnaendale auahnekasuisa japerekonnanime musikaalnening abielupaarmuutis Juliesteesnimes imelastviimase koolitamatähe. Kaheksa-aastaselt hakkas Julie võtma laulutunde madame Lilian Stiles-Allenilt, kes oli omal ajal olnud mainekas estraadilaulja. Neist said head sõbrad ja tedatänu omaLilianile turneedeleomandas kaasaJulie tirimaperfektse [[diktsioon]]i.
 
[[Teine maailmasõda|Teise maailmasõja]] lõppedes oli Julie kümneaastane ning ta võis ametlikult koos vanematega laval esineda. Koolivaheaegadel veetis Julie suurema osa ajast turneedel, olles populaarseim osa oma vanemate sõuprogrammis. Aastal 1946 debüteeris Julie raadios, lauldes koos kasuisaga [[duett (žanr)|duett]]e [[BBC]] meelelahutusprogrammis "Monday Night at Eight". 5.detsembril 1946 esines Julie juba iseseisvalt [[London]]i Stage Door Canteenis. Publiku hulgas viibisid muuhulgas kuninganna (hilisem kuninganna-ema) ja [[printsess Margaret]]. Pikapeale jäid Ted ja Barbara tagaplaanile ning Juliest sai põhiesineja, kes peagi üksi turneedel käis.▼
Laval esines tulevane superstaar juba seitsmeaastaselt. Ta võttis endale kasuisa perekonnanime ning muutis eesnimes viimase tähe.
 
12-aastaselt sai tüdruk osa [[Val Parnell]]iParnelli [[revüü]]programmis "Starlight Roof", mida esitati 649 korda [[Londoni Hipodroom]]ilHipodroomil. Samal ajal tegi ta oma debüüdi ka [[Londoni Palladium|Londoni Palladiumi teatri]] programmis "Royal Command Variety Performance". Juliest sai noorim esineja, kes eales kuninglike kõrguste (kuningas [[George VI]] ja [[Elizabeth II|kuninganna Elizabeth]]) ees Palladiumis laulnud.▼
Kaheksa-aastaselt hakkas Julie võtma laulutunde madame [[Lilian Stiles-Allen]]ilt, kes oli omal ajal olnud mainekas [[estraadilaulja]]. Neist said head sõbrad ja tänu Lilianile omandas Julie perfektse [[diktsioon]]i.
 
== Karjäär ==
[[Teine maailmasõda|Teise maailmasõja]] lõppedes oli Julie kümneaastane ning ta võis ametlikult koos vanematega laval esineda. Koolivaheaegadel veetis Julie suurema osa ajast üleriigilistel turneedel, olles populaarseim osa oma vanemate sõuprogrammis.
Julie alustas oma professionaalset karjääri, lauldes kuulsaid [[aaria]]id nagu "Polonees" ooperist "[[Mignon]]". Tema etteasteid saatis selline edu, et peagi kutsuti väike lauluime taas esinema kuninglikule perekonnale. 1947. aasta detsembris saadeti üks filmiproov stuudiole [[Metro Goldwyn Mayer]], ent sealt vastati, et tüdruk on liiga kõhnuke ja ebafotogeeniline. Sellest hoolimata sai Julie tuntuks kui "Inglismaa noorim laulufenomen" ja ta esines edukalt nii lavadel kui ka raadioprogrammides.▼
 
Lauljatarile anti peaosa pantomiim-muusikalis "[[Cinderella]]". Kui ameerika produtsent [[Cy Furer]] nägi Julie Andrewsi Londoni lavastuses "Boyfriend" (1953–1954), tegi ta näitlejatarile ettepaneku sama osa mängida uue trupiga ka [[Broadway (teater)|Broadwayl]]. Julie keeldus, sest ta ei tahtnud kodust lahkuda, pealegi oli temast saanud pere ülalpidaja. Tüdruku pärisisa aga õhutas teda minema: igal juhul annaks töö ookeani taga uusi kogemusi juurde. Julie nõustus võõrsil olema vaid aasta. Ühendriikides tegi Julie kata teledebüüdi, mängides koos [[Bing Crosby]]ga [[Maxwell Anderson]]iAndersoni "High Tori" muusikalises variandis. <ref name="1jv2z" />▼
Aastal 1946 debüteeris Julie raadios, lauldes koos kasuisaga [[duett (žanr)|duett]]e [[BBC]] meelelahutusprogrammis "Monday Night at Eight".
▲5.detsembril 1946 esines Julie juba iseseisvalt [[London]]i Stage Door Canteenis. Publiku hulgas viibisid muuhulgas kuninganna (hilisem kuninganna-ema) ja printsess Margaret. Pikapeale jäid Ted ja Barbara tagaplaanile ning Juliest sai põhiesineja, kes peagi üksi turneedel käis.
 
=== Minu veetlev leedi ===
▲12-aastaselt sai tüdruk osa [[Val Parnell]]i [[revüü]]programmis "Starlight Roof", mida esitati 649 korda [[Londoni Hipodroom]]il. Samal ajal tegi ta oma debüüdi ka [[Londoni Palladium|Londoni Palladiumi teatri]] programmis "Royal Command Variety Performance". Juliest sai noorim esineja, kes eales kuninglike kõrguste (kuningas George VI ja kuninganna Elizabeth) ees Palladiumis laulnud.
"Pygmalionist" sai igihaljas [[muusikal]] "Minu veetlev leedi", mis tegi noore lavatähe tuntuks mõlemal pool [[Atlandi ookean]]i. [[Kokni]]t purssiv lilleneiu Eliza Doolittle'i, kellest professor Henry Higginsi käe all saab kombekas suurilmadaam, kehastas Julie nii Londoni [[West End|West Endis]] (18 kuud) kui Broadwayl (kaks aastat) ühtekokku 2717 korda. <ref name="f2G1S" />▼
 
=== Professionaalne karjäär ===
Julie alustas oma professionaalset karjääri, lauldes kuulsaid [[aaria]]id nagu "Polonees" ooperist "[[Mignon]]". Tema etteasteid saatis säärane edu, et peagi kutsuti väike lauluime taas esinema kuninglikule perekonnale.
 
▲1947. aasta detsembris saadeti üks filmiproov stuudiole [[Metro Goldwyn Mayer]], ent sealt vastati, et tüdruk on liiga kõhnuke ja ebafotogeeniline. Sellest hoolimata sai Julie tuntuks kui "Inglismaa noorim laulufenomen" ja ta esines edukalt nii lavadel kui ka raadioprogrammides.
 
Lauljatarile anti peaosa pantomiim-muusikalis "[[Cinderella]]".
 
▲Kui ameerika produtsent [[Cy Furer]] nägi Julie Andrewsi Londoni lavastuses "Boyfriend" (1953–1954), tegi ta näitlejatarile ettepaneku sama osa mängida uue trupiga ka Broadwayl. Julie keeldus, sest ta ei tahtnud kodust lahkuda, pealegi oli temast saanud pere ülalpidaja. Tüdruku pärisisa aga õhutas teda minema: igal juhul annaks töö ookeani taga uusi kogemusi juurde. Julie nõustus võõrsil olema vaid aasta. Ühendriikides tegi Julie ka teledebüüdi, mängides koos [[Bing Crosby]]ga [[Maxwell Anderson]]i "High Tori" muusikalises variandis.
 
Aasta lõppes ning lõppesid ka "Boyfriendi" etendused, Julie oli naasmas kodumaale. Veel enne käis ta [[Richard Rodgers]]i ja [[Oscar Hammerstein]]i juures proovilaule esitamas uue muusikali "Pipe Dream" jaoks. <ref name="1jv2z" />
 
▲"Pygmalionist" sai igihaljas muusikal "Minu veetlev leedi", mis tegi noore lavatähe tuntuks mõlemal pool [[Atlandi ookean]]i. [[Kokni]]t purssiv lilleneiu Eliza Doolittle'i, kellest professor Henry Higginsi käe all saab kombekas suurilmadaam, kehastas Julie nii Londoni West Endis (18 kuud) kui Broadwayl (kaks aastat) ühtekokku 2717 korda. <ref name="f2G1S" />
 
Seejärel esitas Julie nimiosa otseülekandena esitatud telelavastuses "Tuhkatriinu" (1957) ning abiellus noorpõlvekallima, kostüümi- ja lavakunstniku Tony Waltoniga. Neil sündis tütar Emma Kate.
 
=== Mary Poppins ===
Pärast Julie Andrewsi nägemist kuninganna Guinevere'ina muusikalis "Camelot" (1960), kus tema partneriks oli kõva naistemehena tuntud [[Richard Burton]], pakkus [[Walt Disney]] näitlejatarile esimese filmirolli muusikalfilmis "[[Mary Poppins (film)|Mary Poppins]]". Julie abikaasa sai tööd filmi kunstnikuna.
 
Juliele pakuti rolli muusikalfilmis "[[Mary Poppins (film)|Mary Poppins]]", kuid Julie ei uskunud, et sobib filmi. Walt meelitas teda, kutsus isegi koos endaga [[Disneyland]]i ning demonstreeris oma võlumaailma, mistõttu Julie lõpuks alistus ja võttis rolli vastu.
 
Kuna Julie mees oli hiljuti üliedukalt maha saanud ühe lavatüki kunstilise kujundamisega [[Broadway (teater)|Broadwayl]], võttis Disney ta oma filmile kunstnikuks.
 
Õigupoolest oli "Mary Poppins" (1964) teatud mõttes lohutuseks, et Julie Andrews ei saanud rolli [[Minu veetlev leedi (film)|"Minu veetleva leedi"]] (1963) filmiversioonis.
"Mõistan nüüd paremini, miks mind "Leedisse" ei valitud. Neile oli vaja "nime", mis kindlustaks filmile edu. [[Audrey Hepburn]] oli selleks ideaalne variant (ehkki ta ei osanud laulda ja seda tegi tema eest Marnie Nixon – I.K.), mina olin tuntud aga ainult kui Broadway näitlejatar. Õnneks tuli "Poppins" vahetult pärast seda ja ma ei osanud erilist pettumust tunda. Vaid hiljem olen vaikselt kurtnud." "Minu veetlev leedi" oli nomineeritud aasta hiljem igas suuremas Oscari kategoorias, välja arvatud parim naisnäitleja. See-eest võtis kuldkujukese Julie Andrews Mary Poppinsi rolli eest.
 
=== Helisev muusika ===
"Minu veetlev leedi" oli nomineeritud aasta hiljem igas suuremas Oscari kategoorias, välja arvatud parim naisnäitleja. Selle kuldkujukese sai endale aga Julie Andrews imepärase Mary Poppinsi rolli eest. See oli justkui väike kättemaks.
Sel ajal, kui "Mary Poppinsit" alles monteeriti, sai Julie peaaegu üheaegselt kaks uut filmipakkumist. [[Arthur Hiller]] võttiskaasas näitlejatarita oma sõjavastasesse filmi "Emily amerikaniseerumine" (eesti keeles tuntud ka pealkirjaga "Ainult ohvitseridele"), [[Robert Wise]] aga palkas ta kapten von Trappi seitsmele lapsele koduõpetajaks "[[Helisev muusika (film)|Helisevas muusikas]]" (1965). Kui esimene läks pehmelt öeldes aia taha, siis teisest kujunes läbi aegade menukaim filmimuusikal, mis päästis stuudio 20th Century Fox pankrotist, milles oli suuremal määral süüdi superkulukas ja super-ebaedukas "Kleopatra" [[Elizabeth Taylor|Elizabeth Tayloriga]] nimiosas.▼
 
Nüüd ruttasid kõik suuremad lavastajad üksteise võidu näitlejatariga filme väntama. Hollywoodis liikus kõnekäänd: kui saad oma filmi Julie, saad kogu maailma. Agendid,1966. advokaadid,aastal produtsendidmängis –Julie kõikkoos tahtsid[[Paul osaNewman]]iga saada[[Alfred sellestHitchcock]]i maagilisestspiooni[[thriller]]is puudutusest"Rebitud eesriie".<ref Näitlejatarname="R0p5c" lausa uppus töösse./>▼
▲Sel ajal, kui "Mary Poppinsit" alles monteeriti, sai Julie peaaegu üheaegselt kaks uut filmipakkumist. Arthur Hiller võttis näitlejatari oma sõjavastasesse filmi "Emily amerikaniseerumine" (eesti keeles tuntud ka pealkirjaga "Ainult ohvitseridele"), Robert Wise aga palkas ta kapten von Trappi seitsmele lapsele koduõpetajaks "[[Helisev muusika (film)|Helisevas muusikas]]" (1965). Kui esimene läks pehmelt öeldes aia taha, siis teisest kujunes läbi aegade menukaim filmimuusikal, mis päästis stuudio 20th Century Fox pankrotist, milles oli suuremal määral süüdi superkulukas ja super-ebaedukas "Kleopatra" Elizabeth Tayloriga nimiosas.
 
"Oli raske teada siis, mida mõistan nüüd, et "[[Helisev muusika (film)|Helisev muusika]]" oli suurepärane šanss, mille keegi kunagi üldse saada võib," nentis Julie.
 
▲Nüüd ruttasid kõik suuremad lavastajad üksteise võidu näitlejatariga filme väntama. Hollywoodis liikus kõnekäänd: kui saad oma filmi Julie, saad kogu maailma. Agendid, advokaadid, produtsendid – kõik tahtsid osa saada sellest maagilisest puudutusest. Näitlejatar lausa uppus töösse.
 
1966. aastal mängis Julie koos [[Paul Newman]]iga [[Alfred Hitchcock]]i spiooni[[thriller]]is "Rebitud eesriie".<ref name="R0p5c" />
 
Tohutu menu ja töökoormus lõid kiilu näitlejatari eraellu. Julie läks Tonyst lahku.<ref name="dpFNc" />
 
Ebaõnn hakkas haaramatabas ka Andrewsi uusi filmerolle. Publik, kes oli harjunud oma lemmikut nägema malbete ja igati kombekate neidude rollides, ei võtnud omaks intrigeerivat ja menu nimel kõigeks valmis olevat Gertrude Lawrence'i Robert Wise'i "Staaris!" (1968). Ka esimene koostöö tulevase abikaasa [[Blake Edwards]]iga filmis "Kallis Lily" (1970) ei toonud loodetud (kassa)tulemust.<ref name="C6tMh" />
 
Julie hakkas esinema televisioonis. Tema nime kandev sõu võitis 1973. aastal [[Montreux]]' festivalil Hõberoosi auhinna, ometigi võeti see telesari esimese hooaja järel programmist maha. Alati optimistlikult meelestatud staar tundis end äkitselt jõuetuna ning hoidis mõne aasta teatri- ja filmielust eemale. Julie Edwardsi nime all kirjutas laulev näitlejatar neil aastail paar raamatut pisikestele lugejatele ("Mandy", 1971 ja "The Last of the Really Great Whangdoodles", 1974). Nende peres kasvasid peale Julie tütre Emma ka Blake'i Jennifer ning adopteeritud vietnami tüdruk Amy Leigh (hiljem adopteerisid Edwardsid veel ühe orvuks jäänud tüdruku Joanna Lynni), kes vajasid hoolt. Kui lapsed olid juba suuremad, ja vimm filmide ebaedu suhtes vaibunud, astus Andrews taas rambivalgusse.
 
=== Tagasi laval ===
Edukat tagasitulekut tähistasid Blake Edwardsi satiirilised ja [[must huumor|musta huumoriga]] vürtsitatud "10" (1979), "S.O.B." (1981) ja eriti "Victor Victoria" (1982), mille uuendatud lavavariant 1995. aastal tõi Julie Andrewsi üle pika aja taas teatripubliku ette. Rolliga kandideeris ta Oscarile, kuid see jäi saamata. Küll aga sai ta [[Kuldgloobus|Kuldgloobuse]].<ref name="1EU7I" />
 
EdwardsilEdwards oli kavatsusplaanis teha üht päris isiklikkuisikliku, osalt autobiograafilistautobiograafilise perefilmi. Ta mõtles kohe, etkus toremängiksid oleks selles nähatema enda sõprusõbrad ja lapsilapsed ning muidugi oma naistabikaasa. [[Melodraama]]s "Selline on elu" (1986) tegid kaasa Julie, Emma, Jennifer, Jack Lemmon, tema naine Felicia Farr ja nende poeg Chris. Praktiliselt ilma [[Stsenaarium|stsenaariumita]], vaid 80-leheküljelise loo üldjutustusega vändati see Edwardsite [[Santa Monica|Santa Monicas]] asuvas majas vähem kui miljoni dollari eest. Nimetatud filmis kehastas Julie Andrews vähki põdevat lauljatari, samal ajal kui Andrei Kontšalovski draamas "Duett ühele" (1986) interpreteeris ta kuulsat viiulikunstnikku, kes haigestub [[Polüskleroos|polüskleroosi]]. <ref name="9vpC7" />
Nimetatud filmis kehastas Julie Andrews vähki põdevat lauljatari, samal ajal kui Andrei Kontšalovski draamas "Duett ühele" (1986) interpreteeris ta kuulsat viiulikunstnikku, kes haigestub polüskleroosi. Kas mitte liiga palju õnnetusi üksteise otsa?<ref name="9vpC7" />
 
Julie Andrews arvab, et kino on kurnavam kui teater.<blockquote>"Mul on vaja, et režissöör mind usaldaks ning mõistaks, et vajan kuumenemiseks pisut aega. Ma pean aru saama, kas olen õigel teel, või pean oma tegelaskujus midagi muutma. Mis puutub kaamerasse, siis on päevi, mil seda minu jaoks ei eksisteeri ja teisi, mil tunnen väga tugevasti selle kohalolu. Stsenaariumilt ootan eelkõige šokki, tugevaid emotsioone. Kui minu ja tegelaskuju vahel midagi toimub, siis tean juba, et see roll on minu jaoks. Kuid see peab olema suurepärane roll ja tore lavastaja. Õieti on väheoluline, kumb tuleb esimesena."</blockquote>Kuigi tänases Ameerikas on turg enamjaolt noortele orienteeritud ja sobivaid rolle on üha raskem leida, usub Julie, et on mõnede oma eakaaslastest kolleegide, nagu [[Diane Keaton]], [[Shirley MacLaine]] ja [[Barbra Streisand]], abil on tal õnnestunud nihutada seda saatuslikku barjääri, mida kujutab endast vanus naise ja näitlejanna jaoks. <blockquote>"Samuti peab igaüks olema võimeline leidma oma isiklikku sisejõudu. Minu oma pärineb minu kujunemisajast lavalaudadel, ajast, mil ma ei mõelnud tõepoolest, et see võiks kuidagi mõjutada mu edasist karjääri. Mõtlen sageli sõnadele, mida ütles mulle "Minu veetleva leedi" libretist – ta arvas, et mängida pikka aega ühte rolli on palju etem kui killustada end väga laiaulatusliku repertuaariga. Tal oli õigus. Publiku ees peab igal õhtul treenima, end täiustama – et olla tõeline. Ilusa rolliga õpitakse palju."</blockquote>Üle pika aja külastas Julie Andrews Londoni West Endi linnaosa ning seda kahel vägagi mõjuval põhjusel. Temast sai Hõbesüdame, Suurbritannia Variety Clubi kõrgelt hinnatud autasu laureaat ning tema häält sai pärast pikka vaheaega (40 aastat!) taas kuulata Londoni teatrilaval. Andrews oli autasu vastu võttes silmnähtavalt liigutatud ning oma tänukõnes ütles ta muuhulgas: "See süda leiab erilise koha nii minu kodus kui ka minu enese südames ja seda väga pikaks ajaks." Endiselt võluv staar rõhutas, et pühendab selle autasu kõigile neile, kes tema kõrval aitasid luua neid populaarseks saanud muusikalisi teatritükke ja linateoseid, milles tal oli au kaasa teha.
Julie Andrews arvab, et kino on kurnavam kui teater.
 
"Mul on vaja, et režissöör mind usaldaks ning mõistaks, et vajan kuumenemiseks pisut aega. Ma pean aru saama, kas olen õigel teel, või pean oma tegelaskujus midagi muutma. Mis puutub kaamerasse, siis on päevi, mil seda minu jaoks ei eksisteeri ja teisi, mil tunnen väga tugevasti selle kohalolu. Stsenaariumilt ootan eelkõige šokki, tugevaid emotsioone. Kui minu ja tegelaskuju vahel midagi toimub, siis tean juba, et see roll on minu jaoks. Kuid see peab olema suurepärane roll ja tore lavastaja. Õieti on väheoluline, kumb tuleb esimesena."
 
Kuigi tänases Ameerikas on turg enamjaolt noortele orienteeritud ja sobivaid rolle on üha raskem leida, usub Julie, et on mõnede oma eakaaslastest kolleegide, nagu Diane Keaton, Shirley MacLaine ja Barbra Streisand, õnnestunud nihutada seda saatuslikku barjääri, mida kujutab endast vanus naise ja näitlejanna jaoks.
 
"Samuti peab igaüks olema võimeline leidma oma isiklikku sisejõudu. Minu oma pärineb minu kujunemisajast lavalaudadel, ajast, mil ma ei mõelnud tõepoolest, et see võiks kuidagi mõjutada mu edasist karjääri. Mõtlen sageli sõnadele, mida ütles mulle "Minu veetleva leedi" libretist – ta arvas, et mängida pikka aega ühte rolli on palju etem kui killustada end väga laiaulatusliku repertuaariga. Tal oli õigus. Publiku ees peab igal õhtul treenima, end täiustama – et olla tõeline. Ilusa rolliga õpitakse palju."
 
Üle pika aja külastas Julie Andrews Londoni West Endi linnaosa ning seda kahel vägagi mõjuval põhjusel. Temast sai Hõbesüdame, Suurbritannia Variety Clubi kõrgelt hinnatud autasu laureaat ning tema häält sai pärast pikka vaheaega (40 aastat!) taas kuulata Londoni teatrilaval.
 
Andrews oli autasu vastu võttes silmnähtavalt liigutatud ning oma tänukõnes ütles ta muuhulgas: "See süda leiab erilise koha nii minu kodus kui ka minu enese südames ja seda väga pikaks ajaks." Endiselt võluv staar rõhutas, et pühendab selle autasu kõigile neile, kes tema kõrval aitasid luua neid populaarseks saanud muusikalisi teatritükke ja linateoseid, milles tal oli au kaasa teha.
 
Näitlejataril ei tundu olevat erilisi lemmikuid oma linatööde hulgas, välja arvatud need, mis jätsid mälestuse harmoonilistest võttepäevadest – muidugi "Helisev muusika", "Emily amerikaniseerumine", "Victor Victoria" ja eelkõige "Selline on elu".
Üht igatses ta kaua aega: "Tunnen puudust publikust saalis. Kui ma viibin vaatajana etendusel, mis mind vaimustab ja kuulen aplausi, mõtlen endamisi: mulle meeldiks praegu ise olla laval..."
 
See probleem sai lahendatud 1995. aastal, kui Blake Edwards võttis üles 14 aastat varem filmitud "Victor Victoria" käsikirja, millening siiskohanadas selle koos heade semude Henry Mancini ja Leslie Bricusse'iga kohandas Broadway jaoks. Julie mängis taas naissoost meesteimiteerijat Victoria Granti, kes olude sunnil esineb meessoost naisteimiteerijana. Tähenduslik Broadway lavastuses oli veelka see, et näitejuhina tegutses Julie tütar Emma Walton. Andrews osales ka "Dr. Doolittle'i" uues lavaversioonis, andes oma hääle papagoi Polüneesia käsutusse. Lavastusest, kus tegid kaasa suured loomnukud, kujunes unustamatu elamus nii lastele kui nende vanematele.
 
Andrews osales ka "Dr. Doolittle'i" uues lavaversioonis, andes oma hääle papagoi Polüneesia käsutusse. Lavastusest, kus tegid kaasa suured loomnukud, kujunes unustamatu elamus nii lastele kui nende vanematele.
 
Kuid siis juhtus midagi paratamatut: lauljataril tekkis tõsiseid probleeme häälega ning ta otsis abi kirurgidelt. Operatsioon aga ebaõnnestus ning Julie kaotas võime laulda. Kuid Andrews ei lasknud pead norgu ning asus esinema draamalavastustes. Muuhulgas sai ta taas koos mängida oma "Heliseva muusika" kapteniga, kanada näitleja [[Christopher Plummer|Christopher Plummeriga]], Hallmark Televisioni telelavastuses "Kuldse tiigi ääres", mida kinoekraanil olid esitanud Katharine Hepburn ja [[Henry Fonda]].
 
Hiljaaegu2001. võisimeaastal võis Julie Andrewsi näha meiegi kinodes jooksnud komöödiafilmis "Printsessi päevikud" ning selle järjes, milles ta tegi esimese katse peale õnnetut operatsiooni taas laulda. Julie Andrews pole vaatamata kõrgele eale oma ustavate fännide suureks rõõmuks veel loorberitele puhkama jäänud, vaid ta kirjutab autobiograafiat. 2009 andis ta välja CD-kogumiku "The Julie Andrews Collection".
Julie Andrews pole vaatamata kõrgele eale oma ustavate fännide suureks rõõmuks veel loorberitele puhkama jäänud, vaid ta kirjutab autobiograafiat. Hiljaaegu andis ta välja CD-kogumiku "The Julie Andrews Collection".
 
Julie Andrews on viie täiskasvanud lapse (tütar Emma, Blake'i kaks last Jennifer ja Geoffrey ning kaks 1974. aastal adopteeritud tüdrukut Amy ja Joanna) ema.
 
==MärkusedTsitaadid==
<div class="references-small">{{viited|allikad=
{{viited|allikad=
<ref name="1jv2z">Rodgersile Julie meeldis ning ta küsis, kas laulvale näitlejatarile on tehtud veel teisigi pakkumisi. Andrews vastas, et käis prooviesinemistel härrade Lerneri ja Loewe'i juures, kes on loomas muusikali Bernard Shaw' "Pygmalioni" ainetel. Richard oli hetke vait ja ütles siis: "Kui nad sind võtavad, ära neile ära ütle. Kui sa neilt rolli ei saa, on meilgi sinu jaoks tööd."</ref>
<ref name="f2G1S">"Mängisin Elizat väga kaua, vahel see oli lausa piin. Kaheksa etendust nädalas, ilma raadiomikrofonideta, nagu nüüd kombeks, laval olid vaid mõned püsimikrofonid. Sageli tekkis mul probleeme häälega – see tekitas mulle tõelist hirmu. Energiat jätkus mul küllalt, ent hääl... Keegi ei taha ju publikut petta, kõik tahavad olla värsked ja suurepärased ning anda oma parimat," meenutas Andrews.</ref>
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/wiki/Eri:Mobiilierinevus/6015614"

Navigeerimismenüü