Julie Andrews: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Sirvi ajalugu interaktiivselt
← Vanem muudatusUuem muudatus →
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
VisuaalneVikitekst
Resümee puudub
viki + ebavajalik välja
1. rida: 1. rida:
{{ToimetaAeg|kuu=jaanuar|aasta=2013}}
{{Viitamata|kuu=aprill|aasta=2020}}
{{Viitamata|kuu=aprill|aasta=2020}}
{{vikinda}}
[[Pilt:Mary Poppins2.jpg|pisi|Julie Andrews 1964 Mary Poppinsi rollis]]
[[Pilt:Mary Poppins2.jpg|pisi|Julie Andrews 1964 Mary Poppinsi rollis]]
'''Dame Julie Andrews''' (sünninimi '''Julia Elizabeth Wells'''; sündinud [[1. oktoober|1. oktoobril]] [[1935]] [[Walton-on-Thames]]is) on [[inglased|inglise]] näitleja, laulja ja kirjanik. Tema tööd on tunnustatud [[Oscar]]i (parim naisnäitleja filmis [[Mary Poppins (film)|"Mary Poppins"]]), [[Emmy]] ja [[Grammy]]ga.
'''Dame Julie Andrews''' (sünninimi '''Julia Elizabeth Wells'''; sündinud [[1. oktoober|1. oktoobril]] [[1935]] [[Walton-on-Thames]]is) on [[inglased|inglise]] [[näitleja]], [[laulja]] ja [[kirjanik]]. Tema tööd on tunnustatud [[Oscar]]i (parim naisnäitleja filmis [[Mary Poppins (film)|"Mary Poppins"]]), [[Emmy]] ja [[Grammy]]ga.


Ta kogus palju kuulsust muusikalfilmidega "[[Mary Poppins (film)|Mary Poppins]]" (1964) ja "[[Helisev muusika (film)|Helisev muusika]]" (1965).
Ta kogus palju kuulsust muusikalfilmidega "[[Mary Poppins (film)|Mary Poppins]]" (1964) ja "[[Helisev muusika (film)|Helisev muusika]]" (1965).


== Elukäik ==
== Lapsepõlv ==
⚫
Julie isa Ted Wells oli raua- ja puutöö õpetaja ning ema Barbara Morris Wells andis klaveritunde ja töötas poole kohaga oma õe Joani juhitud tantsustuudios [[Pianist|pianistina]]. Nime sai ta oma kahe vanaema, Julia Morrise ja Elizabeth Wellsi järgi. Kui Julie oli kaheaastane, tegi ta oma lavadebüüdi, esinedes tantsukooli lõpuballil haldjana.

=== Lapsepõlv ===
⚫
Julie isa [[Ted Wells]] oli raua- ja puutöö õpetaja ning ema [[Barbara Morris Wells]] andis klaveritunde ja töötas poole kohaga oma õe Joani juhitud tantsustuudios [[Pianist|pianistina]]. Nime sai ta oma kahe vanaema, Julia Morrise ja Elizabeth Wellsi järgi.

Kui Julie oli kaheaastane, tegi ta oma lavadebüüdi, esinedes tantsukooli lõpuballil haldjana.


Aastal [[1939]] sai Barbara pianistikoha [[varietee]]s, kus teiste artistide seas esines kauni [[tenor]]ihäälega [[kanada]] laulja Edward (Ted) Andrews. Peagi moodustasid nad populaarse [[vodevill]]ipaari laval ning armunutepaari eraelus. See ajas sassi Julie vanemate suhted ning nad lahutasid.
Aastal [[1939]] sai Barbara pianistikoha [[varietee]]s, kus teiste artistide seas esines kauni [[tenor]]ihäälega [[kanada]] laulja Edward (Ted) Andrews. Peagi moodustasid nad populaarse [[vodevill]]ipaari laval ning armunutepaari eraelus. See ajas sassi Julie vanemate suhted ning nad lahutasid.


Julie kasuisa hakkas tüdrukule õpetama laulmist, justkui ettekäändena, et kasutütart paremini tundma õppida. Kõigi suureks üllatuseks oli Juliel täielikult väljaarenenud [[laarünks]] (kõri), perfektne helitunnetus ja laiaulatuslik nelja [[oktaav (muusika)|oktaav]]iga [[vokaal]]. Just Ted oli see, kes avastas, et tüdruk oma kauni häälega võiks kuulsaks saada kogu [[Suurbritannia|Suurbritannias]]. Nii asuski üsna auahne ja musikaalne abielupaar Juliest imelast koolitama ja teda oma turneedele kaasa tirima.
Julie kasuisa hakkas tüdrukule laulmist õpetama. Kõigi suureks üllatuseks oli Juliel täielikult väljaarenenud [[laarünks]] (kõri), perfektne helitunnetus ja laiaulatuslik nelja [[oktaav (muusika)|oktaav]]iga [[vokaal]]. Auahne ja musikaalne abielupaar hakkas Juliest imelast koolitama ja teda oma turneedele kaasa võtma. Laval esines tulevane superstaar juba seitsmeaastaselt. Ta võttis endale kasuisa perekonnanime ning muutis eesnimes viimase tähe. Kaheksa-aastaselt hakkas Julie võtma laulutunde madame Lilian Stiles-Allenilt, kes oli omal ajal olnud mainekas estraadilaulja. Neist said head sõbrad ja tänu Lilianile omandas Julie perfektse [[diktsioon]]i.


⚫
[[Teine maailmasõda|Teise maailmasõja]] lõppedes oli Julie kümneaastane ning ta võis ametlikult koos vanematega laval esineda. Koolivaheaegadel veetis Julie suurema osa ajast turneedel, olles populaarseim osa oma vanemate sõuprogrammis. Aastal 1946 debüteeris Julie raadios, lauldes koos kasuisaga [[duett (žanr)|duett]]e [[BBC]] meelelahutusprogrammis "Monday Night at Eight". 5.detsembril 1946 esines Julie juba iseseisvalt [[London]]i Stage Door Canteenis. Publiku hulgas viibisid muuhulgas kuninganna (hilisem kuninganna-ema) ja [[printsess Margaret]]. Pikapeale jäid Ted ja Barbara tagaplaanile ning Juliest sai põhiesineja, kes peagi üksi turneedel käis.
Laval esines tulevane superstaar juba seitsmeaastaselt. Ta võttis endale kasuisa perekonnanime ning muutis eesnimes viimase tähe.


⚫
12-aastaselt sai tüdruk osa Val Parnelli [[revüü]]programmis "Starlight Roof", mida esitati 649 korda Londoni Hipodroomil. Samal ajal tegi ta oma debüüdi ka Londoni Palladiumi teatri programmis "Royal Command Variety Performance". Juliest sai noorim esineja, kes eales kuninglike kõrguste (kuningas [[George VI]] ja [[Elizabeth II|kuninganna Elizabeth]]) ees Palladiumis laulnud.
Kaheksa-aastaselt hakkas Julie võtma laulutunde madame [[Lilian Stiles-Allen]]ilt, kes oli omal ajal olnud mainekas [[estraadilaulja]]. Neist said head sõbrad ja tänu Lilianile omandas Julie perfektse [[diktsioon]]i.


== Karjäär ==
[[Teine maailmasõda|Teise maailmasõja]] lõppedes oli Julie kümneaastane ning ta võis ametlikult koos vanematega laval esineda. Koolivaheaegadel veetis Julie suurema osa ajast üleriigilistel turneedel, olles populaarseim osa oma vanemate sõuprogrammis.
⚫
Julie alustas oma professionaalset karjääri, lauldes kuulsaid [[aaria]]id nagu "Polonees" ooperist "[[Mignon]]". Tema etteasteid saatis selline edu, et peagi kutsuti väike lauluime taas esinema kuninglikule perekonnale. 1947. aasta detsembris saadeti üks filmiproov stuudiole [[Metro Goldwyn Mayer]], ent sealt vastati, et tüdruk on liiga kõhnuke ja ebafotogeeniline. Sellest hoolimata sai Julie tuntuks kui "Inglismaa noorim laulufenomen" ja ta esines edukalt nii lavadel kui ka raadioprogrammides.


⚫
Lauljatarile anti peaosa pantomiim-muusikalis "[[Cinderella]]". Kui ameerika produtsent Cy Furer nägi Julie Andrewsi Londoni lavastuses "Boyfriend" (1953–1954), tegi ta näitlejatarile ettepaneku sama osa mängida uue trupiga ka [[Broadway (teater)|Broadwayl]]. Julie keeldus, sest ta ei tahtnud kodust lahkuda, pealegi oli temast saanud pere ülalpidaja. Tüdruku pärisisa aga õhutas teda minema: igal juhul annaks töö ookeani taga uusi kogemusi juurde. Julie nõustus võõrsil olema vaid aasta. Ühendriikides tegi ta teledebüüdi, mängides koos [[Bing Crosby]]ga Maxwell Andersoni "High Tori" muusikalises variandis. <ref name="1jv2z" />
Aastal 1946 debüteeris Julie raadios, lauldes koos kasuisaga [[duett (žanr)|duett]]e [[BBC]] meelelahutusprogrammis "Monday Night at Eight".
⚫
5.detsembril 1946 esines Julie juba iseseisvalt [[London]]i Stage Door Canteenis. Publiku hulgas viibisid muuhulgas kuninganna (hilisem kuninganna-ema) ja printsess Margaret. Pikapeale jäid Ted ja Barbara tagaplaanile ning Juliest sai põhiesineja, kes peagi üksi turneedel käis.


=== Minu veetlev leedi ===
⚫
12-aastaselt sai tüdruk osa [[Val Parnell]]i [[revüü]]programmis "Starlight Roof", mida esitati 649 korda [[Londoni Hipodroom]]il. Samal ajal tegi ta oma debüüdi ka [[Londoni Palladium|Londoni Palladiumi teatri]] programmis "Royal Command Variety Performance". Juliest sai noorim esineja, kes eales kuninglike kõrguste (kuningas George VI ja kuninganna Elizabeth) ees Palladiumis laulnud.
⚫
"Pygmalionist" sai igihaljas [[muusikal]] "Minu veetlev leedi", mis tegi noore lavatähe tuntuks mõlemal pool [[Atlandi ookean]]i. [[Kokni]]t purssiv lilleneiu Eliza Doolittle'i, kellest professor Henry Higginsi käe all saab kombekas suurilmadaam, kehastas Julie nii Londoni [[West End|West Endis]] (18 kuud) kui Broadwayl (kaks aastat) ühtekokku 2717 korda. <ref name="f2G1S" />

=== Professionaalne karjäär ===
Julie alustas oma professionaalset karjääri, lauldes kuulsaid [[aaria]]id nagu "Polonees" ooperist "[[Mignon]]". Tema etteasteid saatis säärane edu, et peagi kutsuti väike lauluime taas esinema kuninglikule perekonnale.

⚫
1947. aasta detsembris saadeti üks filmiproov stuudiole [[Metro Goldwyn Mayer]], ent sealt vastati, et tüdruk on liiga kõhnuke ja ebafotogeeniline. Sellest hoolimata sai Julie tuntuks kui "Inglismaa noorim laulufenomen" ja ta esines edukalt nii lavadel kui ka raadioprogrammides.

Lauljatarile anti peaosa pantomiim-muusikalis "[[Cinderella]]".

⚫
Kui ameerika produtsent [[Cy Furer]] nägi Julie Andrewsi Londoni lavastuses "Boyfriend" (1953–1954), tegi ta näitlejatarile ettepaneku sama osa mängida uue trupiga ka Broadwayl. Julie keeldus, sest ta ei tahtnud kodust lahkuda, pealegi oli temast saanud pere ülalpidaja. Tüdruku pärisisa aga õhutas teda minema: igal juhul annaks töö ookeani taga uusi kogemusi juurde. Julie nõustus võõrsil olema vaid aasta. Ühendriikides tegi Julie ka teledebüüdi, mängides koos [[Bing Crosby]]ga [[Maxwell Anderson]]i "High Tori" muusikalises variandis.

Aasta lõppes ning lõppesid ka "Boyfriendi" etendused, Julie oli naasmas kodumaale. Veel enne käis ta [[Richard Rodgers]]i ja [[Oscar Hammerstein]]i juures proovilaule esitamas uue muusikali "Pipe Dream" jaoks. <ref name="1jv2z" />

⚫
"Pygmalionist" sai igihaljas muusikal "Minu veetlev leedi", mis tegi noore lavatähe tuntuks mõlemal pool [[Atlandi ookean]]i. [[Kokni]]t purssiv lilleneiu Eliza Doolittle'i, kellest professor Henry Higginsi käe all saab kombekas suurilmadaam, kehastas Julie nii Londoni West Endis (18 kuud) kui Broadwayl (kaks aastat) ühtekokku 2717 korda. <ref name="f2G1S" />


Seejärel esitas Julie nimiosa otseülekandena esitatud telelavastuses "Tuhkatriinu" (1957) ning abiellus noorpõlvekallima, kostüümi- ja lavakunstniku Tony Waltoniga. Neil sündis tütar Emma Kate.
Seejärel esitas Julie nimiosa otseülekandena esitatud telelavastuses "Tuhkatriinu" (1957) ning abiellus noorpõlvekallima, kostüümi- ja lavakunstniku Tony Waltoniga. Neil sündis tütar Emma Kate.


=== Mary Poppins ===
Pärast Julie Andrewsi nägemist kuninganna Guinevere'ina muusikalis "Camelot" (1960), kus tema partneriks oli kõva naistemehena tuntud [[Richard Burton]], pakkus [[Walt Disney]] näitlejatarile esimese filmirolli.
Pärast Julie Andrewsi nägemist kuninganna Guinevere'ina muusikalis "Camelot" (1960), kus tema partneriks oli kõva naistemehena tuntud [[Richard Burton]], pakkus [[Walt Disney]] näitlejatarile esimese filmirolli muusikalfilmis "[[Mary Poppins (film)|Mary Poppins]]". Julie abikaasa sai tööd filmi kunstnikuna.

Juliele pakuti rolli muusikalfilmis "[[Mary Poppins (film)|Mary Poppins]]", kuid Julie ei uskunud, et sobib filmi. Walt meelitas teda, kutsus isegi koos endaga [[Disneyland]]i ning demonstreeris oma võlumaailma, mistõttu Julie lõpuks alistus ja võttis rolli vastu.

Kuna Julie mees oli hiljuti üliedukalt maha saanud ühe lavatüki kunstilise kujundamisega [[Broadway (teater)|Broadwayl]], võttis Disney ta oma filmile kunstnikuks.


Õigupoolest oli "Mary Poppins" (1964) teatud mõttes lohutuseks, et Julie Andrews ei saanud rolli [[Minu veetlev leedi (film)|"Minu veetleva leedi"]] (1963) filmiversioonis.
Õigupoolest oli "Mary Poppins" (1964) teatud mõttes lohutuseks, et Julie Andrews ei saanud rolli [[Minu veetlev leedi (film)|"Minu veetleva leedi"]] (1963) filmiversioonis.
"Mõistan nüüd paremini, miks mind "Leedisse" ei valitud. Neile oli vaja "nime", mis kindlustaks filmile edu. Audrey Hepburn oli selleks ideaalne variant (ehkki ta ei osanud laulda ja seda tegi tema eest Marnie Nixon – I.K.), mina olin tuntud aga ainult kui Broadway näitlejatar. Õnneks tuli "Poppins" vahetult pärast seda ja ma ei osanud erilist pettumust tunda. Vaid hiljem olen vaikselt kurtnud."
"Mõistan nüüd paremini, miks mind "Leedisse" ei valitud. Neile oli vaja "nime", mis kindlustaks filmile edu. [[Audrey Hepburn]] oli selleks ideaalne variant (ehkki ta ei osanud laulda ja seda tegi tema eest Marnie Nixon – I.K.), mina olin tuntud aga ainult kui Broadway näitlejatar. Õnneks tuli "Poppins" vahetult pärast seda ja ma ei osanud erilist pettumust tunda. Vaid hiljem olen vaikselt kurtnud." "Minu veetlev leedi" oli nomineeritud aasta hiljem igas suuremas Oscari kategoorias, välja arvatud parim naisnäitleja. See-eest võtis kuldkujukese Julie Andrews Mary Poppinsi rolli eest.


=== Helisev muusika ===
"Minu veetlev leedi" oli nomineeritud aasta hiljem igas suuremas Oscari kategoorias, välja arvatud parim naisnäitleja. Selle kuldkujukese sai endale aga Julie Andrews imepärase Mary Poppinsi rolli eest. See oli justkui väike kättemaks.
⚫
Sel ajal, kui "Mary Poppinsit" alles monteeriti, sai Julie kaks uut filmipakkumist. [[Arthur Hiller]] kaasas ta oma sõjavastasesse filmi "Emily amerikaniseerumine" (eesti keeles tuntud ka pealkirjaga "Ainult ohvitseridele"), [[Robert Wise]] aga palkas ta kapten von Trappi seitsmele lapsele koduõpetajaks "[[Helisev muusika (film)|Helisevas muusikas]]" (1965). Kui esimene läks pehmelt öeldes aia taha, siis teisest kujunes läbi aegade menukaim filmimuusikal, mis päästis stuudio 20th Century Fox pankrotist, milles oli suuremal määral süüdi superkulukas ja super-ebaedukas "Kleopatra" [[Elizabeth Taylor|Elizabeth Tayloriga]] nimiosas.


⚫
Nüüd ruttasid kõik suuremad lavastajad üksteise võidu näitlejatariga filme väntama. Hollywoodis liikus kõnekäänd: kui saad oma filmi Julie, saad kogu maailma. 1966. aastal mängis Julie koos [[Paul Newman]]iga [[Alfred Hitchcock]]i spiooni[[thriller]]is "Rebitud eesriie".<ref name="R0p5c" />
⚫
Sel ajal, kui "Mary Poppinsit" alles monteeriti, sai Julie peaaegu üheaegselt kaks uut filmipakkumist. Arthur Hiller võttis näitlejatari oma sõjavastasesse filmi "Emily amerikaniseerumine" (eesti keeles tuntud ka pealkirjaga "Ainult ohvitseridele"), Robert Wise aga palkas ta kapten von Trappi seitsmele lapsele koduõpetajaks "[[Helisev muusika (film)|Helisevas muusikas]]" (1965). Kui esimene läks pehmelt öeldes aia taha, siis teisest kujunes läbi aegade menukaim filmimuusikal, mis päästis stuudio 20th Century Fox pankrotist, milles oli suuremal määral süüdi superkulukas ja super-ebaedukas "Kleopatra" Elizabeth Tayloriga nimiosas.

"Oli raske teada siis, mida mõistan nüüd, et "[[Helisev muusika (film)|Helisev muusika]]" oli suurepärane šanss, mille keegi kunagi üldse saada võib," nentis Julie.

⚫
Nüüd ruttasid kõik suuremad lavastajad üksteise võidu näitlejatariga filme väntama. Hollywoodis liikus kõnekäänd: kui saad oma filmi Julie, saad kogu maailma. Agendid, advokaadid, produtsendid – kõik tahtsid osa saada sellest maagilisest puudutusest. Näitlejatar lausa uppus töösse.

1966. aastal mängis Julie koos [[Paul Newman]]iga [[Alfred Hitchcock]]i spiooni[[thriller]]is "Rebitud eesriie".<ref name="R0p5c" />


Tohutu menu ja töökoormus lõid kiilu näitlejatari eraellu. Julie läks Tonyst lahku.<ref name="dpFNc" />
Tohutu menu ja töökoormus lõid kiilu näitlejatari eraellu. Julie läks Tonyst lahku.<ref name="dpFNc" />


Ebaõnn hakkas haarama ka Andrewsi uusi filme. Publik, kes oli harjunud oma lemmikut nägema malbete ja igati kombekate neidude rollides, ei võtnud omaks intrigeerivat ja menu nimel kõigeks valmis olevat Gertrude Lawrence'i Robert Wise'i "Staaris!" (1968). Ka esimene koostöö tulevase abikaasa [[Blake Edwards]]iga "Kallis Lily" (1970) ei toonud loodetud (kassa)tulemust.<ref name="C6tMh" />
Ebaõnn tabas ka Andrewsi uusi rolle. Publik, kes oli harjunud oma lemmikut nägema malbete ja igati kombekate neidude rollides, ei võtnud omaks intrigeerivat ja menu nimel kõigeks valmis olevat Gertrude Lawrence'i Robert Wise'i "Staaris!" (1968). Ka esimene koostöö tulevase abikaasa [[Blake Edwards]]iga filmis "Kallis Lily" (1970) ei toonud loodetud (kassa)tulemust.<ref name="C6tMh" />


Julie hakkas esinema televisioonis. Tema nime kandev sõu võitis 1973. aastal Montreux' festivalil Hõberoosi auhinna, ometigi võeti see telesari esimese hooaja järel programmist maha. Alati optimistlikult meelestatud staar tundis end äkitselt jõuetuna ning hoidis mõne aasta teatri- ja filmielust eemale. Julie Edwardsi nime all kirjutas laulev näitlejatar neil aastail paar raamatut pisikestele lugejatele ("Mandy", 1971 ja "The Last of the Really Great Whangdoodles", 1974). Nende peres kasvasid peale Julie tütre Emma ka Blake'i Jennifer ning adopteeritud vietnami tüdruk Amy Leigh (hiljem adopteerisid Edwardsid veel ühe orvuks jäänud tüdruku Joanna Lynni), kes vajasid hoolt. Kui lapsed olid juba suuremad, ja vimm filmide ebaedu suhtes vaibunud, astus Andrews taas rambivalgusse.
Julie hakkas esinema televisioonis. Tema nime kandev sõu võitis 1973. aastal [[Montreux]]' festivalil Hõberoosi auhinna, ometigi võeti see telesari esimese hooaja järel programmist maha. Alati optimistlikult meelestatud staar tundis end äkitselt jõuetuna ning hoidis mõne aasta teatri- ja filmielust eemale. Julie Edwardsi nime all kirjutas laulev näitlejatar neil aastail paar raamatut pisikestele lugejatele ("Mandy", 1971 ja "The Last of the Really Great Whangdoodles", 1974). Nende peres kasvasid peale Julie tütre Emma ka Blake'i Jennifer ning adopteeritud vietnami tüdruk Amy Leigh (hiljem adopteerisid Edwardsid veel ühe orvuks jäänud tüdruku Joanna Lynni), kes vajasid hoolt. Kui lapsed olid juba suuremad, ja vimm filmide ebaedu suhtes vaibunud, astus Andrews taas rambivalgusse.


=== Tagasi laval ===
Edukat tagasitulekut tähistasid Blake Edwardsi satiirilised ja [[must huumor|musta huumoriga]] vürtsitatud "10" (1979), "S.O.B." (1981) ja eriti "Victor Victoria" (1982), mille uuendatud lavavariant 1995. aastal tõi Julie Andrewsi üle pika aja taas teatripubliku ette. Rolliga kandideeris ta Oscarile, kuid see jäi saamata. Küll aga sai ta Kuldgloobuse.<ref name="1EU7I" />
Edukat tagasitulekut tähistasid Blake Edwardsi satiirilised ja [[must huumor|musta huumoriga]] vürtsitatud "10" (1979), "S.O.B." (1981) ja eriti "Victor Victoria" (1982), mille uuendatud lavavariant 1995. aastal tõi Julie Andrewsi üle pika aja taas teatripubliku ette. Rolliga kandideeris ta Oscarile, kuid see jäi saamata. Küll aga sai ta [[Kuldgloobus|Kuldgloobuse]].<ref name="1EU7I" />


Edwardsil oli kavatsus teha üht päris isiklikku, osalt autobiograafilist perefilmi. Ta mõtles kohe, et tore oleks selles näha enda sõpru ja lapsi ning muidugi oma naist. [[Melodraama]]s "Selline on elu" (1986) tegid kaasa Julie, Emma, Jennifer, Jack Lemmon, tema naine Felicia Farr ja nende poeg Chris. Praktiliselt ilma stsenaariumita, vaid 80-leheküljelise loo üldjutustusega vändati see Edwardsite Santa Monicas asuvas majas vähem kui miljoni dollari eest.
Edwards plaanis teha isikliku, osalt autobiograafilise perefilmi, kus mängiksid tema enda sõbrad ja lapsed ning abikaasa. [[Melodraama]]s "Selline on elu" (1986) tegid kaasa Julie, Emma, Jennifer, Jack Lemmon, tema naine Felicia Farr ja nende poeg Chris. Praktiliselt ilma [[Stsenaarium|stsenaariumita]], vaid 80-leheküljelise loo üldjutustusega vändati see Edwardsite [[Santa Monica|Santa Monicas]] asuvas majas vähem kui miljoni dollari eest. Nimetatud filmis kehastas Julie Andrews vähki põdevat lauljatari, samal ajal kui Andrei Kontšalovski draamas "Duett ühele" (1986) interpreteeris ta kuulsat viiulikunstnikku, kes haigestub [[Polüskleroos|polüskleroosi]]. <ref name="9vpC7" />
Nimetatud filmis kehastas Julie Andrews vähki põdevat lauljatari, samal ajal kui Andrei Kontšalovski draamas "Duett ühele" (1986) interpreteeris ta kuulsat viiulikunstnikku, kes haigestub polüskleroosi. Kas mitte liiga palju õnnetusi üksteise otsa?<ref name="9vpC7" />


Julie Andrews arvab, et kino on kurnavam kui teater.<blockquote>"Mul on vaja, et režissöör mind usaldaks ning mõistaks, et vajan kuumenemiseks pisut aega. Ma pean aru saama, kas olen õigel teel, või pean oma tegelaskujus midagi muutma. Mis puutub kaamerasse, siis on päevi, mil seda minu jaoks ei eksisteeri ja teisi, mil tunnen väga tugevasti selle kohalolu. Stsenaariumilt ootan eelkõige šokki, tugevaid emotsioone. Kui minu ja tegelaskuju vahel midagi toimub, siis tean juba, et see roll on minu jaoks. Kuid see peab olema suurepärane roll ja tore lavastaja. Õieti on väheoluline, kumb tuleb esimesena."</blockquote>Kuigi tänases Ameerikas on turg enamjaolt noortele orienteeritud ja sobivaid rolle on üha raskem leida, usub Julie, et on mõnede oma eakaaslastest kolleegide, nagu [[Diane Keaton]], [[Shirley MacLaine]] ja [[Barbra Streisand]], abil on tal õnnestunud nihutada seda saatuslikku barjääri, mida kujutab endast vanus naise ja näitlejanna jaoks. <blockquote>"Samuti peab igaüks olema võimeline leidma oma isiklikku sisejõudu. Minu oma pärineb minu kujunemisajast lavalaudadel, ajast, mil ma ei mõelnud tõepoolest, et see võiks kuidagi mõjutada mu edasist karjääri. Mõtlen sageli sõnadele, mida ütles mulle "Minu veetleva leedi" libretist – ta arvas, et mängida pikka aega ühte rolli on palju etem kui killustada end väga laiaulatusliku repertuaariga. Tal oli õigus. Publiku ees peab igal õhtul treenima, end täiustama – et olla tõeline. Ilusa rolliga õpitakse palju."</blockquote>Üle pika aja külastas Julie Andrews Londoni West Endi linnaosa ning seda kahel vägagi mõjuval põhjusel. Temast sai Hõbesüdame, Suurbritannia Variety Clubi kõrgelt hinnatud autasu laureaat ning tema häält sai pärast pikka vaheaega (40 aastat!) taas kuulata Londoni teatrilaval. Andrews oli autasu vastu võttes silmnähtavalt liigutatud ning oma tänukõnes ütles ta muuhulgas: "See süda leiab erilise koha nii minu kodus kui ka minu enese südames ja seda väga pikaks ajaks." Endiselt võluv staar rõhutas, et pühendab selle autasu kõigile neile, kes tema kõrval aitasid luua neid populaarseks saanud muusikalisi teatritükke ja linateoseid, milles tal oli au kaasa teha.
Julie Andrews arvab, et kino on kurnavam kui teater.

"Mul on vaja, et režissöör mind usaldaks ning mõistaks, et vajan kuumenemiseks pisut aega. Ma pean aru saama, kas olen õigel teel, või pean oma tegelaskujus midagi muutma. Mis puutub kaamerasse, siis on päevi, mil seda minu jaoks ei eksisteeri ja teisi, mil tunnen väga tugevasti selle kohalolu. Stsenaariumilt ootan eelkõige šokki, tugevaid emotsioone. Kui minu ja tegelaskuju vahel midagi toimub, siis tean juba, et see roll on minu jaoks. Kuid see peab olema suurepärane roll ja tore lavastaja. Õieti on väheoluline, kumb tuleb esimesena."

Kuigi tänases Ameerikas on turg enamjaolt noortele orienteeritud ja sobivaid rolle on üha raskem leida, usub Julie, et on mõnede oma eakaaslastest kolleegide, nagu Diane Keaton, Shirley MacLaine ja Barbra Streisand, õnnestunud nihutada seda saatuslikku barjääri, mida kujutab endast vanus naise ja näitlejanna jaoks.

"Samuti peab igaüks olema võimeline leidma oma isiklikku sisejõudu. Minu oma pärineb minu kujunemisajast lavalaudadel, ajast, mil ma ei mõelnud tõepoolest, et see võiks kuidagi mõjutada mu edasist karjääri. Mõtlen sageli sõnadele, mida ütles mulle "Minu veetleva leedi" libretist – ta arvas, et mängida pikka aega ühte rolli on palju etem kui killustada end väga laiaulatusliku repertuaariga. Tal oli õigus. Publiku ees peab igal õhtul treenima, end täiustama – et olla tõeline. Ilusa rolliga õpitakse palju."

Üle pika aja külastas Julie Andrews Londoni West Endi linnaosa ning seda kahel vägagi mõjuval põhjusel. Temast sai Hõbesüdame, Suurbritannia Variety Clubi kõrgelt hinnatud autasu laureaat ning tema häält sai pärast pikka vaheaega (40 aastat!) taas kuulata Londoni teatrilaval.

Andrews oli autasu vastu võttes silmnähtavalt liigutatud ning oma tänukõnes ütles ta muuhulgas: "See süda leiab erilise koha nii minu kodus kui ka minu enese südames ja seda väga pikaks ajaks." Endiselt võluv staar rõhutas, et pühendab selle autasu kõigile neile, kes tema kõrval aitasid luua neid populaarseks saanud muusikalisi teatritükke ja linateoseid, milles tal oli au kaasa teha.


Näitlejataril ei tundu olevat erilisi lemmikuid oma linatööde hulgas, välja arvatud need, mis jätsid mälestuse harmoonilistest võttepäevadest – muidugi "Helisev muusika", "Emily amerikaniseerumine", "Victor Victoria" ja eelkõige "Selline on elu".
Näitlejataril ei tundu olevat erilisi lemmikuid oma linatööde hulgas, välja arvatud need, mis jätsid mälestuse harmoonilistest võttepäevadest – muidugi "Helisev muusika", "Emily amerikaniseerumine", "Victor Victoria" ja eelkõige "Selline on elu".
90. rida: 54. rida:
Üht igatses ta kaua aega: "Tunnen puudust publikust saalis. Kui ma viibin vaatajana etendusel, mis mind vaimustab ja kuulen aplausi, mõtlen endamisi: mulle meeldiks praegu ise olla laval..."
Üht igatses ta kaua aega: "Tunnen puudust publikust saalis. Kui ma viibin vaatajana etendusel, mis mind vaimustab ja kuulen aplausi, mõtlen endamisi: mulle meeldiks praegu ise olla laval..."


See probleem sai lahendatud 1995. aastal, kui Blake Edwards võttis üles 14 aastat varem filmitud "Victor Victoria" käsikirja, mille siis koos heade semude Henry Mancini ja Leslie Bricusse'iga kohandas Broadway jaoks. Julie mängis taas naissoost meesteimiteerijat Victoria Granti, kes olude sunnil esineb meessoost naisteimiteerijana. Tähenduslik Broadway lavastuses oli veel see, et näitejuhina tegutses Julie tütar Emma Walton.
See probleem sai lahendatud 1995. aastal, kui Blake Edwards võttis üles 14 aastat varem filmitud "Victor Victoria" käsikirja ning kohanadas selle koos Henry Mancini ja Leslie Bricusse'iga Broadway jaoks. Julie mängis naissoost meesteimiteerijat Victoria Granti, kes olude sunnil esineb meessoost naisteimiteerijana. Tähenduslik oli ka see, et näitejuhina tegutses Julie tütar Emma Walton. Andrews osales ka "Dr. Doolittle'i" uues lavaversioonis, andes oma hääle papagoi Polüneesia käsutusse. Lavastusest, kus tegid kaasa suured loomnukud, kujunes unustamatu elamus nii lastele kui nende vanematele.

Andrews osales ka "Dr. Doolittle'i" uues lavaversioonis, andes oma hääle papagoi Polüneesia käsutusse. Lavastusest, kus tegid kaasa suured loomnukud, kujunes unustamatu elamus nii lastele kui nende vanematele.


Kuid siis juhtus midagi paratamatut: lauljataril tekkis tõsiseid probleeme häälega ning ta otsis abi kirurgidelt. Operatsioon aga ebaõnnestus ning Julie kaotas võime laulda. Kuid Andrews ei lasknud pead norgu ning asus esinema draamalavastustes. Muuhulgas sai ta taas koos mängida oma "Heliseva muusika" kapteniga, kanada näitleja Christopher Plummeriga, Hallmark Televisioni telelavastuses "Kuldse tiigi ääres", mida kinoekraanil olid esitanud Katharine Hepburn ja Henry Fonda.
Kuid siis juhtus midagi paratamatut: lauljataril tekkis tõsiseid probleeme häälega ning ta otsis abi kirurgidelt. Operatsioon aga ebaõnnestus ning Julie kaotas võime laulda. Kuid Andrews ei lasknud pead norgu ning asus esinema draamalavastustes. Muuhulgas sai ta taas koos mängida oma "Heliseva muusika" kapteniga, kanada näitleja [[Christopher Plummer|Christopher Plummeriga]], Hallmark Televisioni telelavastuses "Kuldse tiigi ääres", mida kinoekraanil olid esitanud Katharine Hepburn ja [[Henry Fonda]].


Hiljaaegu võisime Julie Andrewsi näha meiegi kinodes jooksnud komöödiafilmis "Printsessi päevikud" ning selle järjes, milles ta tegi esimese katse peale õnnetut operatsiooni taas laulda.
2001. aastal võis Julie Andrewsi näha komöödiafilmis "Printsessi päevikud" ning selle järjes, milles ta tegi esimese katse peale õnnetut operatsiooni taas laulda. Julie Andrews pole vaatamata kõrgele eale oma ustavate fännide suureks rõõmuks veel loorberitele puhkama jäänud, vaid ta kirjutab autobiograafiat. 2009 andis ta välja CD-kogumiku "The Julie Andrews Collection".
Julie Andrews pole vaatamata kõrgele eale oma ustavate fännide suureks rõõmuks veel loorberitele puhkama jäänud, vaid ta kirjutab autobiograafiat. Hiljaaegu andis ta välja CD-kogumiku "The Julie Andrews Collection".


Julie Andrews on viie täiskasvanud lapse (tütar Emma, Blake'i kaks last Jennifer ja Geoffrey ning kaks 1974. aastal adopteeritud tüdrukut Amy ja Joanna) ema.
Julie Andrews on viie täiskasvanud lapse (tütar Emma, Blake'i kaks last Jennifer ja Geoffrey ning kaks 1974. aastal adopteeritud tüdrukut Amy ja Joanna) ema.


==Märkused==
==Tsitaadid==
<div class="references-small">
<div class="references-small">{{viited|allikad=
{{viited|allikad=
<ref name="1jv2z">Rodgersile Julie meeldis ning ta küsis, kas laulvale näitlejatarile on tehtud veel teisigi pakkumisi. Andrews vastas, et käis prooviesinemistel härrade Lerneri ja Loewe'i juures, kes on loomas muusikali Bernard Shaw' "Pygmalioni" ainetel. Richard oli hetke vait ja ütles siis: "Kui nad sind võtavad, ära neile ära ütle. Kui sa neilt rolli ei saa, on meilgi sinu jaoks tööd."</ref>
<ref name="1jv2z">Rodgersile Julie meeldis ning ta küsis, kas laulvale näitlejatarile on tehtud veel teisigi pakkumisi. Andrews vastas, et käis prooviesinemistel härrade Lerneri ja Loewe'i juures, kes on loomas muusikali Bernard Shaw' "Pygmalioni" ainetel. Richard oli hetke vait ja ütles siis: "Kui nad sind võtavad, ära neile ära ütle. Kui sa neilt rolli ei saa, on meilgi sinu jaoks tööd."</ref>
<ref name="f2G1S">"Mängisin Elizat väga kaua, vahel see oli lausa piin. Kaheksa etendust nädalas, ilma raadiomikrofonideta, nagu nüüd kombeks, laval olid vaid mõned püsimikrofonid. Sageli tekkis mul probleeme häälega – see tekitas mulle tõelist hirmu. Energiat jätkus mul küllalt, ent hääl... Keegi ei taha ju publikut petta, kõik tahavad olla värsked ja suurepärased ning anda oma parimat," meenutas Andrews.</ref>
<ref name="f2G1S">"Mängisin Elizat väga kaua, vahel see oli lausa piin. Kaheksa etendust nädalas, ilma raadiomikrofonideta, nagu nüüd kombeks, laval olid vaid mõned püsimikrofonid. Sageli tekkis mul probleeme häälega – see tekitas mulle tõelist hirmu. Energiat jätkus mul küllalt, ent hääl... Keegi ei taha ju publikut petta, kõik tahavad olla värsked ja suurepärased ning anda oma parimat," meenutas Andrews.</ref>

Redaktsioon: 21. detsember 2021, kell 15:04

Julie Andrews 1964 Mary Poppinsi rollis

Dame Julie Andrews (sünninimi Julia Elizabeth Wells; sündinud 1. oktoobril 1935 Walton-on-Thamesis) on inglise näitleja, laulja ja kirjanik. Tema tööd on tunnustatud Oscari (parim naisnäitleja filmis "Mary Poppins"), Emmy ja Grammyga.

Ta kogus palju kuulsust muusikalfilmidega "Mary Poppins" (1964) ja "Helisev muusika" (1965).

Lapsepõlv

Julie isa Ted Wells oli raua- ja puutöö õpetaja ning ema Barbara Morris Wells andis klaveritunde ja töötas poole kohaga oma õe Joani juhitud tantsustuudios pianistina. Nime sai ta oma kahe vanaema, Julia Morrise ja Elizabeth Wellsi järgi. Kui Julie oli kaheaastane, tegi ta oma lavadebüüdi, esinedes tantsukooli lõpuballil haldjana.

Aastal 1939 sai Barbara pianistikoha varietees, kus teiste artistide seas esines kauni tenorihäälega kanada laulja Edward (Ted) Andrews. Peagi moodustasid nad populaarse vodevillipaari laval ning armunutepaari eraelus. See ajas sassi Julie vanemate suhted ning nad lahutasid.

Julie kasuisa hakkas tüdrukule laulmist õpetama. Kõigi suureks üllatuseks oli Juliel täielikult väljaarenenud laarünks (kõri), perfektne helitunnetus ja laiaulatuslik nelja oktaaviga vokaal. Auahne ja musikaalne abielupaar hakkas Juliest imelast koolitama ja teda oma turneedele kaasa võtma. Laval esines tulevane superstaar juba seitsmeaastaselt. Ta võttis endale kasuisa perekonnanime ning muutis eesnimes viimase tähe. Kaheksa-aastaselt hakkas Julie võtma laulutunde madame Lilian Stiles-Allenilt, kes oli omal ajal olnud mainekas estraadilaulja. Neist said head sõbrad ja tänu Lilianile omandas Julie perfektse diktsiooni.

Teise maailmasõja lõppedes oli Julie kümneaastane ning ta võis ametlikult koos vanematega laval esineda. Koolivaheaegadel veetis Julie suurema osa ajast turneedel, olles populaarseim osa oma vanemate sõuprogrammis. Aastal 1946 debüteeris Julie raadios, lauldes koos kasuisaga duette BBC meelelahutusprogrammis "Monday Night at Eight". 5.detsembril 1946 esines Julie juba iseseisvalt Londoni Stage Door Canteenis. Publiku hulgas viibisid muuhulgas kuninganna (hilisem kuninganna-ema) ja printsess Margaret. Pikapeale jäid Ted ja Barbara tagaplaanile ning Juliest sai põhiesineja, kes peagi üksi turneedel käis.

12-aastaselt sai tüdruk osa Val Parnelli revüüprogrammis "Starlight Roof", mida esitati 649 korda Londoni Hipodroomil. Samal ajal tegi ta oma debüüdi ka Londoni Palladiumi teatri programmis "Royal Command Variety Performance". Juliest sai noorim esineja, kes eales kuninglike kõrguste (kuningas George VI ja kuninganna Elizabeth) ees Palladiumis laulnud.

Karjäär

Julie alustas oma professionaalset karjääri, lauldes kuulsaid aariaid nagu "Polonees" ooperist "Mignon". Tema etteasteid saatis selline edu, et peagi kutsuti väike lauluime taas esinema kuninglikule perekonnale. 1947. aasta detsembris saadeti üks filmiproov stuudiole Metro Goldwyn Mayer, ent sealt vastati, et tüdruk on liiga kõhnuke ja ebafotogeeniline. Sellest hoolimata sai Julie tuntuks kui "Inglismaa noorim laulufenomen" ja ta esines edukalt nii lavadel kui ka raadioprogrammides.

Lauljatarile anti peaosa pantomiim-muusikalis "Cinderella". Kui ameerika produtsent Cy Furer nägi Julie Andrewsi Londoni lavastuses "Boyfriend" (1953–1954), tegi ta näitlejatarile ettepaneku sama osa mängida uue trupiga ka Broadwayl. Julie keeldus, sest ta ei tahtnud kodust lahkuda, pealegi oli temast saanud pere ülalpidaja. Tüdruku pärisisa aga õhutas teda minema: igal juhul annaks töö ookeani taga uusi kogemusi juurde. Julie nõustus võõrsil olema vaid aasta. Ühendriikides tegi ta teledebüüdi, mängides koos Bing Crosbyga Maxwell Andersoni "High Tori" muusikalises variandis. [1]

Minu veetlev leedi

"Pygmalionist" sai igihaljas muusikal "Minu veetlev leedi", mis tegi noore lavatähe tuntuks mõlemal pool Atlandi ookeani. Koknit purssiv lilleneiu Eliza Doolittle'i, kellest professor Henry Higginsi käe all saab kombekas suurilmadaam, kehastas Julie nii Londoni West Endis (18 kuud) kui Broadwayl (kaks aastat) ühtekokku 2717 korda. [2]

Seejärel esitas Julie nimiosa otseülekandena esitatud telelavastuses "Tuhkatriinu" (1957) ning abiellus noorpõlvekallima, kostüümi- ja lavakunstniku Tony Waltoniga. Neil sündis tütar Emma Kate.

Mary Poppins

Pärast Julie Andrewsi nägemist kuninganna Guinevere'ina muusikalis "Camelot" (1960), kus tema partneriks oli kõva naistemehena tuntud Richard Burton, pakkus Walt Disney näitlejatarile esimese filmirolli muusikalfilmis "Mary Poppins". Julie abikaasa sai tööd filmi kunstnikuna.

Õigupoolest oli "Mary Poppins" (1964) teatud mõttes lohutuseks, et Julie Andrews ei saanud rolli "Minu veetleva leedi" (1963) filmiversioonis. "Mõistan nüüd paremini, miks mind "Leedisse" ei valitud. Neile oli vaja "nime", mis kindlustaks filmile edu. Audrey Hepburn oli selleks ideaalne variant (ehkki ta ei osanud laulda ja seda tegi tema eest Marnie Nixon – I.K.), mina olin tuntud aga ainult kui Broadway näitlejatar. Õnneks tuli "Poppins" vahetult pärast seda ja ma ei osanud erilist pettumust tunda. Vaid hiljem olen vaikselt kurtnud." "Minu veetlev leedi" oli nomineeritud aasta hiljem igas suuremas Oscari kategoorias, välja arvatud parim naisnäitleja. See-eest võtis kuldkujukese Julie Andrews Mary Poppinsi rolli eest.

Helisev muusika

Sel ajal, kui "Mary Poppinsit" alles monteeriti, sai Julie kaks uut filmipakkumist. Arthur Hiller kaasas ta oma sõjavastasesse filmi "Emily amerikaniseerumine" (eesti keeles tuntud ka pealkirjaga "Ainult ohvitseridele"), Robert Wise aga palkas ta kapten von Trappi seitsmele lapsele koduõpetajaks "Helisevas muusikas" (1965). Kui esimene läks pehmelt öeldes aia taha, siis teisest kujunes läbi aegade menukaim filmimuusikal, mis päästis stuudio 20th Century Fox pankrotist, milles oli suuremal määral süüdi superkulukas ja super-ebaedukas "Kleopatra" Elizabeth Tayloriga nimiosas.

Nüüd ruttasid kõik suuremad lavastajad üksteise võidu näitlejatariga filme väntama. Hollywoodis liikus kõnekäänd: kui saad oma filmi Julie, saad kogu maailma. 1966. aastal mängis Julie koos Paul Newmaniga Alfred Hitchcocki spioonithrilleris "Rebitud eesriie".[3]

Tohutu menu ja töökoormus lõid kiilu näitlejatari eraellu. Julie läks Tonyst lahku.[4]

Ebaõnn tabas ka Andrewsi uusi rolle. Publik, kes oli harjunud oma lemmikut nägema malbete ja igati kombekate neidude rollides, ei võtnud omaks intrigeerivat ja menu nimel kõigeks valmis olevat Gertrude Lawrence'i Robert Wise'i "Staaris!" (1968). Ka esimene koostöö tulevase abikaasa Blake Edwardsiga filmis "Kallis Lily" (1970) ei toonud loodetud (kassa)tulemust.[5]

Julie hakkas esinema televisioonis. Tema nime kandev sõu võitis 1973. aastal Montreux' festivalil Hõberoosi auhinna, ometigi võeti see telesari esimese hooaja järel programmist maha. Alati optimistlikult meelestatud staar tundis end äkitselt jõuetuna ning hoidis mõne aasta teatri- ja filmielust eemale. Julie Edwardsi nime all kirjutas laulev näitlejatar neil aastail paar raamatut pisikestele lugejatele ("Mandy", 1971 ja "The Last of the Really Great Whangdoodles", 1974). Nende peres kasvasid peale Julie tütre Emma ka Blake'i Jennifer ning adopteeritud vietnami tüdruk Amy Leigh (hiljem adopteerisid Edwardsid veel ühe orvuks jäänud tüdruku Joanna Lynni), kes vajasid hoolt. Kui lapsed olid juba suuremad, ja vimm filmide ebaedu suhtes vaibunud, astus Andrews taas rambivalgusse.

Tagasi laval

Edukat tagasitulekut tähistasid Blake Edwardsi satiirilised ja musta huumoriga vürtsitatud "10" (1979), "S.O.B." (1981) ja eriti "Victor Victoria" (1982), mille uuendatud lavavariant 1995. aastal tõi Julie Andrewsi üle pika aja taas teatripubliku ette. Rolliga kandideeris ta Oscarile, kuid see jäi saamata. Küll aga sai ta Kuldgloobuse.[6]

Edwards plaanis teha isikliku, osalt autobiograafilise perefilmi, kus mängiksid tema enda sõbrad ja lapsed ning abikaasa. Melodraamas "Selline on elu" (1986) tegid kaasa Julie, Emma, Jennifer, Jack Lemmon, tema naine Felicia Farr ja nende poeg Chris. Praktiliselt ilma stsenaariumita, vaid 80-leheküljelise loo üldjutustusega vändati see Edwardsite Santa Monicas asuvas majas vähem kui miljoni dollari eest. Nimetatud filmis kehastas Julie Andrews vähki põdevat lauljatari, samal ajal kui Andrei Kontšalovski draamas "Duett ühele" (1986) interpreteeris ta kuulsat viiulikunstnikku, kes haigestub polüskleroosi. [7]

Julie Andrews arvab, et kino on kurnavam kui teater.

"Mul on vaja, et režissöör mind usaldaks ning mõistaks, et vajan kuumenemiseks pisut aega. Ma pean aru saama, kas olen õigel teel, või pean oma tegelaskujus midagi muutma. Mis puutub kaamerasse, siis on päevi, mil seda minu jaoks ei eksisteeri ja teisi, mil tunnen väga tugevasti selle kohalolu. Stsenaariumilt ootan eelkõige šokki, tugevaid emotsioone. Kui minu ja tegelaskuju vahel midagi toimub, siis tean juba, et see roll on minu jaoks. Kuid see peab olema suurepärane roll ja tore lavastaja. Õieti on väheoluline, kumb tuleb esimesena."

Kuigi tänases Ameerikas on turg enamjaolt noortele orienteeritud ja sobivaid rolle on üha raskem leida, usub Julie, et on mõnede oma eakaaslastest kolleegide, nagu Diane Keaton, Shirley MacLaine ja Barbra Streisand, abil on tal õnnestunud nihutada seda saatuslikku barjääri, mida kujutab endast vanus naise ja näitlejanna jaoks.

"Samuti peab igaüks olema võimeline leidma oma isiklikku sisejõudu. Minu oma pärineb minu kujunemisajast lavalaudadel, ajast, mil ma ei mõelnud tõepoolest, et see võiks kuidagi mõjutada mu edasist karjääri. Mõtlen sageli sõnadele, mida ütles mulle "Minu veetleva leedi" libretist – ta arvas, et mängida pikka aega ühte rolli on palju etem kui killustada end väga laiaulatusliku repertuaariga. Tal oli õigus. Publiku ees peab igal õhtul treenima, end täiustama – et olla tõeline. Ilusa rolliga õpitakse palju."

Üle pika aja külastas Julie Andrews Londoni West Endi linnaosa ning seda kahel vägagi mõjuval põhjusel. Temast sai Hõbesüdame, Suurbritannia Variety Clubi kõrgelt hinnatud autasu laureaat ning tema häält sai pärast pikka vaheaega (40 aastat!) taas kuulata Londoni teatrilaval. Andrews oli autasu vastu võttes silmnähtavalt liigutatud ning oma tänukõnes ütles ta muuhulgas: "See süda leiab erilise koha nii minu kodus kui ka minu enese südames ja seda väga pikaks ajaks." Endiselt võluv staar rõhutas, et pühendab selle autasu kõigile neile, kes tema kõrval aitasid luua neid populaarseks saanud muusikalisi teatritükke ja linateoseid, milles tal oli au kaasa teha.

Näitlejataril ei tundu olevat erilisi lemmikuid oma linatööde hulgas, välja arvatud need, mis jätsid mälestuse harmoonilistest võttepäevadest – muidugi "Helisev muusika", "Emily amerikaniseerumine", "Victor Victoria" ja eelkõige "Selline on elu".

Üht igatses ta kaua aega: "Tunnen puudust publikust saalis. Kui ma viibin vaatajana etendusel, mis mind vaimustab ja kuulen aplausi, mõtlen endamisi: mulle meeldiks praegu ise olla laval..."

See probleem sai lahendatud 1995. aastal, kui Blake Edwards võttis üles 14 aastat varem filmitud "Victor Victoria" käsikirja ning kohanadas selle koos Henry Mancini ja Leslie Bricusse'iga Broadway jaoks. Julie mängis naissoost meesteimiteerijat Victoria Granti, kes olude sunnil esineb meessoost naisteimiteerijana. Tähenduslik oli ka see, et näitejuhina tegutses Julie tütar Emma Walton. Andrews osales ka "Dr. Doolittle'i" uues lavaversioonis, andes oma hääle papagoi Polüneesia käsutusse. Lavastusest, kus tegid kaasa suured loomnukud, kujunes unustamatu elamus nii lastele kui nende vanematele.

Kuid siis juhtus midagi paratamatut: lauljataril tekkis tõsiseid probleeme häälega ning ta otsis abi kirurgidelt. Operatsioon aga ebaõnnestus ning Julie kaotas võime laulda. Kuid Andrews ei lasknud pead norgu ning asus esinema draamalavastustes. Muuhulgas sai ta taas koos mängida oma "Heliseva muusika" kapteniga, kanada näitleja Christopher Plummeriga, Hallmark Televisioni telelavastuses "Kuldse tiigi ääres", mida kinoekraanil olid esitanud Katharine Hepburn ja Henry Fonda.

2001. aastal võis Julie Andrewsi näha komöödiafilmis "Printsessi päevikud" ning selle järjes, milles ta tegi esimese katse peale õnnetut operatsiooni taas laulda. Julie Andrews pole vaatamata kõrgele eale oma ustavate fännide suureks rõõmuks veel loorberitele puhkama jäänud, vaid ta kirjutab autobiograafiat. 2009 andis ta välja CD-kogumiku "The Julie Andrews Collection".

Julie Andrews on viie täiskasvanud lapse (tütar Emma, Blake'i kaks last Jennifer ja Geoffrey ning kaks 1974. aastal adopteeritud tüdrukut Amy ja Joanna) ema.

Tsitaadid

  1. ↑ Rodgersile Julie meeldis ning ta küsis, kas laulvale näitlejatarile on tehtud veel teisigi pakkumisi. Andrews vastas, et käis prooviesinemistel härrade Lerneri ja Loewe'i juures, kes on loomas muusikali Bernard Shaw' "Pygmalioni" ainetel. Richard oli hetke vait ja ütles siis: "Kui nad sind võtavad, ära neile ära ütle. Kui sa neilt rolli ei saa, on meilgi sinu jaoks tööd."
  2. ↑ "Mängisin Elizat väga kaua, vahel see oli lausa piin. Kaheksa etendust nädalas, ilma raadiomikrofonideta, nagu nüüd kombeks, laval olid vaid mõned püsimikrofonid. Sageli tekkis mul probleeme häälega – see tekitas mulle tõelist hirmu. Energiat jätkus mul küllalt, ent hääl... Keegi ei taha ju publikut petta, kõik tahavad olla värsked ja suurepärased ning anda oma parimat," meenutas Andrews.
  3. ↑ "Mind erutas väga mõte teha tööd koos Hitchiga. Ta oli mu vastu väga kena, kõneles palju ja muudkui õpetas. Ta selgitas mulle objektiivide erinevusi ja lubas kaamerasilmast piiluda, kuid ei andnud mingeid juhtnööre stsenaariumi ja rolli osas. Taipasin, et teda lõbustasid kõige enam roimad ja muu selline, mitte dialoogid ja armastusstseenid. Ta oli suur manipulaator. Kui Paul ja mina palusime luba proovida oma stseeni enne võtet, vastas ta alati: Mu lapsed, tehke, mida ise tahate."
  4. ↑ "Kui ta vajas rohkem tuge, kui mina suutsin anda, üritasin eeskätt edeneda omas ametis. Ma ei tea, kuidas seda oleksingi saanud lahendada. Kui sulle äkki langeb sülle selline tohuvabohu, nagu meil, inimestega ikka juhtub nii. Lähedased inimesed elavad üle hirmsaid hetki. Me ei saanud hakkama," meenutas Walton. "Kuid me oleme jäänud headeks sõpradeks," väidab Julie. "Tunneme teineteist läbi ja lõhki, praktiliselt lapsepõlvest peale. Elasime koos palju aastaid. Kahju ainult, et meie abielu koos ei püsinud."
  5. ↑ "Kui ma Julie'ga kohtusin, tundsin õige pea, et temas on veel palju kasutamata andeid. Seni oldi teda täielikult klassifitseeritud Mary Poppinsiks või Maria von Trappiks, ent järsk imid˛imuutus, mida me püüdsime ette võtta, ei tulnud kasuks ei filmidele ega talle endale," meenutas Edwards.
  6. ↑ "Blake üllatab mind pidevalt, nii võtteplatsil kui argielus. Ta on mulle pakkunud alati erinevaid, isegi provokatiivseid rolle, nagu "S.O.B.-s", kus mul tuli esmakordselt paljastada oma rind."
  7. ↑ "Need olid täiesti erinevad rollid. Blake'i filmis pidin ma olema tugev naine, kes kurtmata võitleb oma haigusega ning on jätkuvalt oma perekonnale toeks. Kontšalovski linateoses, vastupidi, mässasin oma ülekohtuse saatuse vastu, plahvatasin ja karjusin. Blake kasutas tähtsa sõnumi edastamisel komöödiaimpulsse, sellal kui Andrei kasutas raevukaid sõnu – suure jõu ja võimuga, nii filmis kui stuudios."
1960. aastad
1970. aastad
1980. aastad
1990. aastad
2000. aastad
2010. aastad
2020. aastad
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Julie_Andrews&oldid=6015614"