Pelmeenid: erinevus redaktsioonide vahel
Resümee puudub |
Resümee puudub Märgis: Tühistatud |
||
| 11. rida: | 11. rida: | ||
==Valmistamine== |
==Valmistamine== |
||
niger balls |
|||
[[Pilt:PELMENY.jpg|550px|pisi|right|Pelmeenide valmistamine]] |
[[Pilt:PELMENY.jpg|550px|pisi|right|Pelmeenide valmistamine]] |
||
Pelmeenitainas koosneb [[jahu]]st, [[muna]]st, veest ja vähesest soolast. Lauale sõelutakse jahukuhi, selle keskele vajutatud lohku valatakse leige vesi, lisatakse muna ja sool ning saadud mass sõtkutakse ühtlaseks tihkeks tainaks. Tainas rullitakse väga õhukeseks. Seejärel lõigatakse vormi või joogiklaasi servaga tainast välja kettad. Iga ketta keskele tõstetakse täidisepall, keeratakse üks tainaäär üle täidise, surutakse kokku ja vormitakse pelmeen. |
Pelmeenitainas koosneb [[jahu]]st, [[muna]]st, veest ja vähesest soolast. Lauale sõelutakse jahukuhi, selle keskele vajutatud lohku valatakse leige vesi, lisatakse muna ja sool ning saadud mass sõtkutakse ühtlaseks tihkeks tainaks. Tainas rullitakse väga õhukeseks. Seejärel lõigatakse vormi või joogiklaasi servaga tainast välja kettad. Iga ketta keskele tõstetakse täidisepall, keeratakse üks tainaäär üle täidise, surutakse kokku ja vormitakse pelmeen. |
||
Redaktsioon: 7. detsember 2021, kell 15:33
 | Artiklis ei ole piisavalt viiteid. (Juuni 2018) |
 | See artikkel vajab toimetamist. (Juuni 2018) |
.jpg)
Pelmeenid (vene keeles пельмени pelmeni < komi ja udmurdi пельнянь pelnjan 'leiva kõrv' < пель 'kõrv' + нянь 'leib')[1][2][3][4][5] on toit, mis koosneb õhukestest täidisega tainatükkidest ja mida enamasti süüakse keedetult või praetult.
Pelmeene ja vareenikuid peetakse vene, ukraina ja teiste slaavi rahvaste rahvustoiduks. Pelmeenidega sarnanevad ka Poola pierogi'd, Ukraina vareenikud, Kaukaasia hinkaalid, Itaalia ravioolid, Tiibeti momod, Kantoni wonton'id, Jaapani gyoza'd, Hiina jiaozi 'd jpt.
Päritolu
Pelmeenide päritolu kohta on mitu teooriat. Esimene väidab, et vene maadeuurijad avastasid need komi ja mansi rahvaste toidulaualt. Teise teooria järgi sõid vene jahimehed pelmeene pikkadel jahiretkedel, kandes neid kotis kaasas – pelmeenid olid külmakraadides külmunud ning neid lõkke peal keetes saadi toitev ja maitsev kõhutäis. Kolmanda ja kõige tõenäolisema teooria järgi pärinevad pelmeenid Hiinast ning Venemaa rahvad õppisid neid tundma mongolite kaudu. Sellegipoolest on teada, et Venemaal söödi pelmeene juba 16. sajandil.
Valmistamine
niger balls
Pelmeenitainas koosneb jahust, munast, veest ja vähesest soolast. Lauale sõelutakse jahukuhi, selle keskele vajutatud lohku valatakse leige vesi, lisatakse muna ja sool ning saadud mass sõtkutakse ühtlaseks tihkeks tainaks. Tainas rullitakse väga õhukeseks. Seejärel lõigatakse vormi või joogiklaasi servaga tainast välja kettad. Iga ketta keskele tõstetakse täidisepall, keeratakse üks tainaäär üle täidise, surutakse kokku ja vormitakse pelmeen.
Keedetud, aurutatud või ahjus küpsetatud pelmeene serveeritakse mitmesuguste kastmetega, hapukoore või sulavõiga, Venemaal lisatakse ka rohelist sibulat või soolakurki.
Hiina köök
Pärimuse järgi leiutati pelmeenid Hiinas kolme kuningriigi ajastul, umbes 225. aastal eKr. Hiina pelmeen koosneb tavaliselt hakklihast ja peeneks hakitud juurviljast, mis on pakitud kas õhukeste või paksude tainatükkide sisse. Populaarsemad lihatäidised koosnevad tavaliselt hakitud sea- või kanalihast, mõnikord kasutatakse ka krevette ja kala. Peale liha on täidises Hiina kapsas, küüslauk, köögiviljad ja hakitud muna. Täidist võib igaüks valmistada oma maitse järgi.
Hiinas on see traditsiooniline roog, mida süüakse näiteks mitmesugustel avaüritustel, õhtul enne Hiina uusaastat ja erilistel peresündmustel.
Vaata ka
- Klimbid
- Koldunõ (koldūnai, kołduny; Leedu, Poola, Valgevene)
- Mantõ (Siber, Mongoolia, Hiina, Korea)
- Pirukas
Viited
- ↑ Kalima J. Syrjänisches Lehngut im Russischen // Finnisch-ugrische Forschungen. XVIII (1927). S. 35-36.
- ↑ Этимологический словарь русского языка Макса Фасмера. Пельмень, том 3, стр. 230.
- ↑ Лыткин В. И., Гуляев Е. С. Краткий этимологический словарь коми языка. М., Наука, 1970, стр. 219.
- ↑ Кривощекова-Гантман А. С. Коми-пермяцкие заимствования в русских говорах Верхнего Прикамья // Этимологические исследования 1981, стр. 59.
- ↑ Похлёбкин В. В. Национальные кухни наших народов. М., изд. Легкая и пищевая промышленность 1983, стр. 276. ISBN 5-9524-0718-8