Austria holokausti mälestusteenistus: erinevus redaktsioonide vahel
PResümee puudub |
Elmar värs (arutelu | kaastöö) PResümee puudub |
||
| 3. rida: | 3. rida: | ||
== Ajalugu == |
== Ajalugu == |
||
Teenistuse organiseeris Austria politoloog Andreas Maislinger 1991. aastal. Meislinger laenas algidee Saksa ''Aktion Sühnezeichen''<nowiki/>'ilt, mille ridades ta Auschwitz-Birkenau muuseumis vabatahtlikuna osales. |
Teenistuse organiseeris Austria politoloog Andreas Maislinger 1991. aastal. Meislinger laenas algidee Saksa ''[[Rahuteenistuse lepitustegevus (Aktion Sühnezeichen)|Aktion Sühnezeichen]]''<nowiki/>'ilt, mille ridades ta Auschwitz-Birkenau muuseumis vabatahtlikuna osales. |
||
Innsbrucki politoloog ja [[Braunau am Inn]]i ([[Adolf Hitler]]i sünnilinn) lähiajaloopäevade teadusdirektor Andreas Maislinger tegi alates 1970. aastate lõpust kampaaniat seda tüüpi alternatiivteenistuse loomiseks, mille eesmärk oli harida inimesi holokausti teemal. 10. oktoobril 1980 esitles ta Austria riigitelevisiooni ORF saates "Kreuzverhor" oma visiooni "kogukonnateenistustest Auschwitzis". Tollane Austria president Rudolf Kirchschläger lükkas tema ettepaneku tagasi põhjendusega, et "austerlasel pole Auschwitzis midagi lunastada". |
Innsbrucki politoloog ja [[Braunau am Inn]]i ([[Adolf Hitler]]i sünnilinn) lähiajaloopäevade teadusdirektor Andreas Maislinger tegi alates 1970. aastate lõpust kampaaniat seda tüüpi alternatiivteenistuse loomiseks, mille eesmärk oli harida inimesi holokausti teemal. 10. oktoobril 1980 esitles ta Austria riigitelevisiooni ORF saates "Kreuzverhor" oma visiooni "kogukonnateenistustest Auschwitzis". Tollane Austria president Rudolf Kirchschläger lükkas tema ettepaneku tagasi põhjendusega, et "austerlasel pole Auschwitzis midagi lunastada". |
||
Redaktsioon: 29. november 2021, kell 17:40
Austria holokausti mälestusteenistus (Österreichischer Gedenkdienst) on Austria kohustusliku ajateenistuse riiklik asendusteenistus, mille osalised teenivad ühe aasta aega holokausti mälestusele pühendatud institutsioonides. "Mälestusteenistus on töö natsionaalsotsialismi ja holokaustiga tegelevates mälestuspaikades, uurimiskeskustes ja õppeasutustes või natsionaalsotsialistliku tagakiusamispoliitika ohvrite hooldusasutustes."[1]
| „ | "Mälestusteenistuse eesmärk on rõhutada Austria kaasosalust holokaustis ja panna meid kõiki teadvustama oma kohustust võidelda selle eest, et seda mitte kunagi enam ei juhtuks." | “ | (Katkend Austria endise kantsleri Franz Vranitzky kõnest Jeruusalemmas juunis 1993) | ||
Ajalugu
Teenistuse organiseeris Austria politoloog Andreas Maislinger 1991. aastal. Meislinger laenas algidee Saksa Aktion Sühnezeichen'ilt, mille ridades ta Auschwitz-Birkenau muuseumis vabatahtlikuna osales.
Innsbrucki politoloog ja Braunau am Inni (Adolf Hitleri sünnilinn) lähiajaloopäevade teadusdirektor Andreas Maislinger tegi alates 1970. aastate lõpust kampaaniat seda tüüpi alternatiivteenistuse loomiseks, mille eesmärk oli harida inimesi holokausti teemal. 10. oktoobril 1980 esitles ta Austria riigitelevisiooni ORF saates "Kreuzverhor" oma visiooni "kogukonnateenistustest Auschwitzis". Tollane Austria president Rudolf Kirchschläger lükkas tema ettepaneku tagasi põhjendusega, et "austerlasel pole Auschwitzis midagi lunastada".
1991. aasta mais teavitas Austria siseminister Franz Löschnak lõpuks kirjas Maislingerit, et Austria valitsus kiidab mälestusteenistuse heaks ja et vajalikud rahalised vahendid annab Austria siseministeerium. 1. septembril 1992 alustas esimene mälestusteenistuja teenistust Auschwitz-Birkenau muuseumis. Sealtpeale on välismaale saadetud sadu Austria ajateenistuskohuslasi, kelle väljavalimise ja harimise eest enne välismaale saatmist vastutab Mälestusteenistuse ühing - Ajaloopoliitilise haridustöö ja rahvusvahelise dialoogi ühing (Verein Gedenkdienst - Verein für historisch-politische Bildungsarbeit und internationalen Dialog).[2]
Teenistuse jaoks soovitatav läbiloetav kirjandus
- Wolfgang Benz, Der Holocaust, München 2001.
- Wolfgang Benz, Barbara Distel, Hgg n., Der Ort des Terrors (Band 1–9), München 2005–2009.
- Werner Bergmann, Die Geschichte des Antisemitismus, München 2010.
- Raul Hilberg, Die Vernichtung der europäischen Juden (Band 1–3), Frankfurt am Main 1999.
- Till Hilmar, Ort, Subjekt, Verbrechen. Koordinaten historisch-politischer Bildungsarbeit zum Nationalsozialismus, Wien 2010.
- Martin Horváth, Anton Legerer, Judith Pfeifer, Stephan Roth, Hg., Jenseits des Schlussstrichs. Gedenkdienst im Diskurs über Österreichs nationalsozialistischer Vergangenheit, Wien 2002.
- Ruth Klüger, Weiter leben – eine Jugend, Stuttgart 2004.
- Primo Levi, Ist das ein Mensch? Die Atempause, München 2011.[3]