Sofija Gubaidulina: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub |
Märgised: Mobiilimuudatus Mobiiliveebi kaudu |
||
| 12. rida: | 12. rida: | ||
* 1991 [[Premio Franco Abbiati]] |
* 1991 [[Premio Franco Abbiati]] |
||
* 1991 [[Heidelberger Künstlerinnenpreis]] |
* 1991 [[Heidelberger Künstlerinnenpreis]] |
||
* 1992 Venemaa riiklik preemia |
* 1992 [[Venemaa riiklik preemia]] |
||
* 1998 [[Praemium Imperiale]] |
* 1998 [[Praemium Imperiale]] |
||
* 1999 [[Léonie Sonningi muusikaauhind]] |
* 1999 [[Léonie Sonningi muusikaauhind]] |
||
Redaktsioon: 7. november 2021, kell 16:13
Sofija Gubaidulina (vene keeles София Асгатовна Губайдулина, tatari keeles София Әсгать кызы Гобәйдуллина, tatari latiniseeringus Sofia Äsğät qızı Ğöbäydullina; sündinud 24. oktoobril 1931 Tšistopolis) on tatari päritolu Venemaa helilooja.
Gubaidulina lõpetas 1954 Kaasani konservatooriumi klaveri ja kompositsiooni erialal. Ta õppis kompositsiooni edasi Moskva Konservatooriumis Nikolai Peiko juures, hiljem aspirantuuris Vissarion Šebalini juures.
Gubaidulinat loetakse Alfred Schnittke ja Edison Denissovi kõrval üheks juhtivaks vene uue muusika rajaleidjaks.[1] Läänes sai ta tuntuks eelkõige tänu oma viiulikontserdi "Offertorium" esitustele Gidon Kremeri poolt.
1992. aastast elab Gubaidulina Saksamaal.
Tunnustus
- 1987 Prix de Monaco
- 1991 Premio Franco Abbiati
- 1991 Heidelberger Künstlerinnenpreis
- 1992 Venemaa riiklik preemia
- 1998 Praemium Imperiale
- 1999 Léonie Sonningi muusikaauhind
- 2002 Polar Music Prize
- 2009 Euroopa kirikumuusika auhind
- 2010 Sõpruse orden
Viited
- ↑ Igor Garšnek, "Sofia Gubaidulina ida ja lääne vahel". Sirp, 8. detsember 2011.