Isetus: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Sirvi ajalugu interaktiivselt
← Vanem muudatusUuem muudatus →
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
VisuaalneVikitekst
PResümee puudub
Viimsi (arutelu | kaastöö)
523 muudatust
Resümee puudub
2. rida: 2. rida:
{{Budism}}
{{Budism}}
[[File:QC Harrington4 tango7174.jpg|thumb|right|350x350px]]
[[File:QC Harrington4 tango7174.jpg|thumb|right|350x350px]]
'''Isetus''' ([[sanskriti keel]]es ''anātman''; [[paali keel]]es ''anattā''; [[tiibeti keel]]es ''bdag med''; [[hiina keel]]es 無 我 ''wu wo''; [[jaapani keel]]es ''muga'') on [[budism]]is üks kesksemaid mõisteid.
'''Isetus''' ([[sanskriti keel]]es ''anātman''; [[paali keel]]es ''anattā''; [[tiibeti keel]]es ''bdag med''; [[hiina keel]]es 無 我 ''wu wo''; [[jaapani keel]]es ''muga'') on [[budism|budismi]] mõiste, mis otsetõlkes tähendab enda isiku eitamist ja mida on mitmeti tõlgendatud. Kõige üldisemalt võib öelda, et et ühtegi inimest ei ole võimalik üheselt defineerida ja seepärast ei ole vaja ka seda teha: inimene ise arvab endast ühes hetkes ühte moodi, teised inimesed teisiti; inimese välimus, mõtted, teod, oskused jne on pidevas muutumises.


Isetus koos [[püsitus]]e (''anitya'') ja [[Dukkha|kannatus]]ega (''duḥkha'') on [[olemasolu tunnused|kõige olemasoleva tunnused]] (''trilakṣaṇa'').
Isetus koos [[püsitus]]e (''anitya'') ja [[Dukkha|kannatus]]ega (''duḥkha'') on [[olemasolu tunnused|kõige olemasoleva tunnused]] (''trilakṣaṇa'').

Redaktsioon: 21. oktoober 2021, kell 21:58

 See artikkel räägib budismi mõistest. Isetu ja omakasupüüdmatu käitumise kohta vaata artiklit altruism.
Osa artiklitest teemal
Budism

Isetus (sanskriti keeles anātman; paali keeles anattā; tiibeti keeles bdag med; hiina keeles 無 我 wu wo; jaapani keeles muga) on budismi mõiste, mis otsetõlkes tähendab enda isiku eitamist ja mida on mitmeti tõlgendatud. Kõige üldisemalt võib öelda, et et ühtegi inimest ei ole võimalik üheselt defineerida ja seepärast ei ole vaja ka seda teha: inimene ise arvab endast ühes hetkes ühte moodi, teised inimesed teisiti; inimese välimus, mõtted, teod, oskused jne on pidevas muutumises.

Isetus koos püsituse (anitya) ja kannatusega (duḥkha) on kõige olemasoleva tunnused (trilakṣaṇa).

"Isetuse õpetus" on Buddha teine jutlus pärast virgumist ja seadmuseratta käimapanemist.

Budismi järgi ei ole iseendal ega ühelgi seadmusel ehk dharmal püsivat omaolekut. Enesetunnetus moodustub koostisosadest, need omakorda on aga pidevas muutumises ja sõltuvad tingimustest.[1] Iseendast kinni hoidmine põhjustab valu, rahulolematust ja kannatusi.[2][3] Kuna ainult inimene ise saab kannatada, siis isetul inimesel kannatused lakkavad.

Buddha esimeses jutluses (Seadmuseratta käimapanemine) loetletakse mitmeid kannatusi tekitavaid asjaolusid ning tuuakse siis esile nende kõigi algpõhjus, milleks on inimene ise, tema isiksus.

„Lühidalt: viis isiksuse moodustajat valmistavad kannatusi.[4][5]

Isiksusega võrdset viletsust ei ole olemas.[6]“

Etümoloogia ja tõlkevasted

Sanskritikeelne ātman ja paalikeelne attā on algtekstides kasutusel tavalise enesekohase asesõnana[7] (eesti keeles "ise", käänduvana "enda ~ enese", "end ~ ennast" jne).[8] Etümoloogiliselt võib sanskritikeelne ātman ja paalikeelne attā tuleneda sõnast, mis algselt tähendas "hingamist".[9]

Eitava prefiksiga mõisted anātman ja anattā tähendavad seega kedagi, kes on "isetu", "ilma endata", "endast loobunud" või kelle tunnuseks on "isetus" või kes ei tähtsusta ennast.

Sanskriti- ja paalikeelsetele sõnadele (ātman, attā) lähedased mõisted on ka jīva (hing), pudgala (isiksus) ning sattva (olend). Kõrvuti sõnade ātman või attā otsese tõlkevastega (ise) on kasutusel ka muid vasteid nagu "isiksus", "mina", "ego" vmt, mistõttu mõistete anātman ja anattā vastetena võib esineda ka "minatus" vmt.

Interpretatsioonid

Enese tundmine "endana" tuleneb mõttelisest abstrahheeringust, sõnakasutusest, millega seotakse kokku oma kogemuste, vaimsete ja füüsilisete nähtuste mitmekesine voog.[10]

Iseenesest ei ole millelgi püsivat sisu, mõtet, tähendust ega väärtust. Kõik mõisted, väited ja seisukohad, aga ka tajud, kogemused ja teadvuse seisundid on suhtelised, subjektiivsed ja sõltuvad kontekstist. Kõik need on omandatud ja omaks võetud teiste inimeste abil ja nende kaudu, läbi ühiskonna, kasvatuse jmt. Tähendus, mõte, otstarve, väärtus või eesmärk omistatakse kõigele isiklikult reageerides, läbi suhete, läbi parajasti enda omaks peetavate vaadete ja arvamuste. Inimese enda keelekasutuse ja mõtlemise tõttu võib tekkida veel palju uusi, suhtelisi ja üksnes tema enda ettekujutuses eksisteerivaid nähtusi ja aspekte, nagu aeg, ruum, minevik, tulevik ja olevik jmt.[11]

Tegelikult on kõik objektid ja subjektid meele poolt loodud, kokku pandud tingimustest ja põhjustest ning on seetõttu oma olemuselt meelepettelised ja ebapüsivad.[12] Teatud tingimuste ja põhjuste koosluses võib ilmneda midagi nendele vastavat, kuid see kaob kohe, kui kaovad selle aluseks olevad põhjused ja tingimused. Kuna kõik olemasolev on pidevas tekkimises ja lakkamises, pole ka võimalik, et eksisteeriks iseseisev ‘mina’. "Ise" on vaid asesõna ja sellega määratletav on pidevalt muutuv koostisosade kogum. Iseenda pidamist püsivaks ja selle järele haaramist peetakse budismis kannatuse põhjuseks.[13] Kuna "tõelist mina" polegi olemas, siis ei saa selleni ka jõuda.[14]

Kolm aspekti

Paali kaanoni tekstides võib eristada kolme käsitlust isetusest (anatta).

  1. Ontoloogilises mõttes puudub omaolek või iseseisev olemine kõigil seadmustel ehk maailma asjadel ja nähtustel (sabbe dhamma anatta), mistõttu on isetus nende kõigi üldine omadus või tunnus, nii nagu ka püsitus (anitya).
  2. Psühholoogilises mõttes pole "ennast" (või "hinge", "isiksust" vmt) kellelgi (etam mamam eso 'ham asmi, eso me atta ti), mistõttu on see vaid ettekujutus, mis on moodustunud ebapüsivatest koostisosadest.
  3. Tekstides eristatakse "iseendana olemist" kui "vale vaadet" ja "isetust" kui "õiget vaadet".[15]

Theravaada

Theravaada koolkondades on isetuse kontseptsioon kesksel kohal. Mistahes püsiva "hinge" või "iseenda" eitamine eristab budismi selgesti nii kristlusest kui hinduismist.[16] Õigupoolest polegi siin tegemist seesuguse fenomeni eitamisega, pigem jäetakse see tähelepanuta, peetakse vähe oluliseks. Enese tähtsustamist, iseenda üle uhkuse tundmist peetakse üheks suuremaks takistuseks vaimse arenemise teel.[17] Oma "tõelise mina" otsimine ja/või avastamine, omaenda isiksuse analüüsimine, iseenda vahekorrad maailma, universumi või jumala(te)ga jmt pole budismis kunagi olnud olulised teemad. Niisamuti pole olulised ka küsimused "hinge" või mingi muu püsiva alge edasi kestmisest või ümber sündimisest.

Mahajaana

Mahajaanas, on 'hing' (jīva), 'ise' (ātman), 'olend' (sattva) ja 'isiksus' (pudgala) neli väärvaadet, millele ei saa omistada iseseisvat olemist ega tähendust, nagu väidab «Teemantsuutra»: “Ei saa rääkida, et ta on bodhisattva, kui temas toimib mõiste ‘ise’ või mõiste ‘olend’ või mõiste ‘hing’ või toimib mõiste ‘isiksus’.”[18]

Mahajaana õpetustes, eriti šuunjavaadas, peetakse kõiki seadmusi tühjadeks ja isetuteks, sest ka need on ilma püsiva olemuse ja kindla tähenduseta, eksisteerides vaid tinglikult üleüldise põhjuslikkuse tõttu. Seda seisukohta esindab näiteks «Südasuutra» väide: “Kõik seadmused on märgistatud tühjusega. Need ei teki ja need ei kao, need ei ole määrdunud ja neid ei saa määrida, neid ei saa lihtsamaks teha ja neid ei saa keerulisemaks teha.”

Praktika

Isetus on budistlikus pühendumuslikus praktikas kesksel kohal. Ilma tegeliku rakenduseta poleks sel mõtetki. Ei pea igale poole ise sekkuma, midagi arvama või hindama, tegema või muutma. Ilma oma soovide ja tahtmisteta, ilma hirmude ja lootusteta, rahulikult, sihikindlalt ja veendunult on võimalik eemaldada kõik takistused ning elada õigel viisil.

Koos isetuse praktiseerimisega arenevad virgumise tegurid (satta bojjhagā), ületavad toimingud (pāramī), neli mõõtmatut (brahmavihāra) jm. Kõigi nende hulka kuulub võrdne suhtumine (upekkhā), mis on kõikide olendite nägemine samal viisil, taskaalustatult, hoidumine vahetust reageerimisest, teadlikkus.[19] Igapäevases elus vähenevad ka vajadused tähelepanu, tunnustuse jmt järele.[20]

Pühendunud mungad ja nunnad on loobunud nimest ja omandist, kannavad ühesuguseid rüüsid, neil on paljaks aetud pea, üks söögikord päevas ja nad elatuvad üksnes almustest. Hommikuti kõnnivad nad paljajalu ümbruskonnas, silmi maast tõstmata, kelleltki midagi palumata, võttes vastu vaid seda, mida neile vabatahtlikult pakutakse. Nad on valinud tsölibaadi ja vaesuse; maistest asjadest vaba, isetu ja alandliku elu.

Lisaks budistliku kloostri igapäevaelule praktiseeritakse isetust ka mitmesuguste meeleharjutuste abil. Selleks võivad olla tavalised ja lihtsad tööd või kohustused, aga ka mõnevõrra arendatumad vaimsed tehnikad, mida praktiseeritakse üheskoos või ka eraldi. Olulisel kohal nende hulgas on meelerahu (samatha) ja läbinägemine (vipassanā) harjutamine.

Meelerahu

Meelerahu harjutamise eesmärgiks on meele täielik rahunemine, kontrollimatu mõtetevoolu ja tunnetetulva vaibumine. Selles seisundis ei võeta enam midagi isiklikult, ei hinnata midagi, ei võrrelda midagi ega kedagi ega suhestuta ka ise kuidagi. Oma tahtmatute reaktsioonide ja häirivate meeleliigutuste vaibudes areneb seeläbi teadlikkus ning tekivad võimed näha ja mõista kõike palju paremini. Rahu ja selge pilk ehk eristav vaatlemine tähistavad kahte väga olulist teostusviisi: püütakse äratada endas kõigesse rahulikku suhtumist ja selge pilguga kõike eristada.[21]

Läbinägemine

Vaata ka

Viited

  1. ↑ Ida mõtteloo leksikon. [1]
  2. ↑ Peter Harvey (2012). An Introduction to Buddhism: Teachings, History and Practices. Cambridge University Press. pp. 57–62. ISBN 978-0-521-85942-4.
  3. ↑ Peter Harvey (2015). Steven M. Emmanuel (ed.). A Companion to Buddhist Philosophy. John Wiley & Sons. pp. 34–37. ISBN 978-1-119-14466-3.
  4. ↑ Budismi Instituut: tõlked. [2]
  5. ↑ Seadmuseratta käimapanemine (Dhammacakkappavattana sutta, SN 56.11)
  6. ↑ Dhammapada, 202.
  7. ↑ Näiteks lauset "Ta ise hüppas vette" võib sanskriti keeles väljendada lausega "Tema ātman hüppas vette", ilma et see tähendaks igavest ja surematut hinge. – Rupert Gethin. Budismi alused. Tõlkinud Lauri Liiders. Tartu Ülikooli kirjastus, 2021. ISBN 9789949035472, lk 211.
  8. ↑ Eesti Keele Instituut. Sõnaveeb.[3]
  9. ↑ Rupert Gethin. Budismi alused. Tõlkinud Lauri Liiders. Tartu Ülikooli kirjastus, 2021. ISBN 9789949035472, lk 180.
  10. ↑ Rupert Gethin. Budismi alused. Tõlkinud Lauri Liiders. Tartu Ülikooli kirjastus, 2021. ISBN 9789949035472, lk 186-187.
  11. ↑ Cūḷa Vedalla Sutta (MN 44) [4]
  12. ↑ Bhikkhu Ṭhitañāṇo. Teadvustatud elu.[5]
  13. ↑ Bodhi Laama Erik Drew Jung
  14. ↑ Bhikkhu Ṭhitañāṇo. Teadvustatud elu.[6]
  15. ↑ Steven Collins (1990). Selfless Persons: Imagery and Thought in Theravada Buddhism. Cambridge University Press. pp. 3–5, 35–36, 96–97, 109–116, 163, 193. ISBN 978-0-521-39726-1.
  16. ↑ Oliver Leaman (2002). Eastern Philosophy: Key Readings. Routledge. pp. 23–27. ISBN 978-1-134-68919-4.
  17. ↑ Steven Collins (1990). Selfless Persons: Imagery and Thought in Theravada Buddhism. Cambridge University Press. pp. 93–94. ISBN 978-0-521-39726-1.
  18. ↑ Ida mõtteloo leksikon: hing.[7]
  19. ↑ Bhikkhu Ṭhitañāṇo. Teadvustatud elu, lk 60.
  20. ↑ Linnart Mälli loeng "Budismi pühakirjad" I, 2003. [8]
  21. ↑ Linnart Mälli loeng "Bodhisattva tee", 2002. [9]

Välislingid

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Isetus&oldid=5980037"