Hernhuutlus Eestis

Liivimaale jõudsid esimesed hernhuutlased eesotsas Christan Davidiga 1729. aastal ja rajasid koguduse Tallinna. Esimene suur usuline ärkamine eestlaste keskel algas Lõuna-Eestis Urvastes 1736. aastal.

Vennastekogudustele oli teed sillutanud Baltimaades juba Põhjasõja-aastatel levima hakanud Saksamaalt pärinev usu-uuendus pietism. Pietiste ei rahuldanud luteri kiriku konservatiivsus, nad taotlesid usu sügavamat sisemist tunnetamist ja kõlbelisemat elu. 1730. aastatel saavutas pietism Eesti pastorkonna hulgas laia leviku. Paljud neist suhtusid pooldavalt vennastekogudusse, kuna see tõi just lihtrahva usule lähemale.

Hernhuutlus levis rändkäsitööliste kaudu, keda nende vagaduse tõttu Põhjasõjast tühjaks jäänud maal meelsasti mõisates töökäteks oodati. 1736 külastas Eestit hernhuutlaste juht krahv Zinzendorf, pärast seda kasvas liikumise populaarsus kiiresti. 1740. aastatel oli Eestis vennastekogudustesse hõlmatud ligi 12 000 inimest, olulisim keskus oli Saaremaa. Ehitati palvemaju, sh Saksamaalt saadud toetustega.

Zinzendorfi abiga avaldati 1739 eestikeelne piiblitõlge. Eestlastest kirjamehed tõlkisid ja kirjutasid hernhuutlikke tekste. Vennastekogudustes pandi üldse suurt rõhku lugemis- ja kirjutamisoskuse levitamisele, tõlgiti usule äratavat kirjandust, kirjutati ise. Asutati ja peeti ülal talurahvakoole. Samas võideldi rahvapärimuse, vanade uskumuste ja tavadega. Hernhuutlased tõid kirikusse koorilaulu, samas sai see saatuslikuks Eesti vanemale rahvalaulule, mis hakkas elavast traditsioonist kaduma. Hävitati arvukalt maarahva omausuga seotud ohvrikohti, samuti ehteid, muusikariistu ja luksusasju.

Kõlblustaotlustes läksid hernhuutlased kohati äärmustesse, nende usulises praktikas esines ekstaatilist käitumist, mitmes paigas hakati esitama sotsiaalseid nõudmisi, toimus rahvarahutusi. Üks käremeelsem mõisavastane prohvet oli Rõugest pärit Tallima Paap. Kiriku ja aadli hirm sündmuste üle kontrolli kaotada viis selleni, et 1743 keelustas keisrinna Jelizaveta I vennastekoguduse liikumise.

1764 andis Katariina II vennastekogudustele taas loa tegutseda, kuid täieliku tegevusvabaduse andis neile 1817. aastal Aleksander I. Järgnes liikumise uus kõrgaeg. Vennastekogudustega seotud või nende poolt inspireeritud oli 19. sajandi esimestel kümnenditel levinud ekstaatiliste prohvetite, nn taevaskäijate liikumine. Vennastekoguduse teine laine Eestis kestis kuni aastani 1857, mil lõpetati misjoniprojekt. 1840. aastatel oli vennastekogudustel üle 70 000 liikme, aastaks 1918 oli neid järel u 3000. 1948 keelustas nõukogude okupatsioonivõim vennastekoguduste tegevuse. Vaatamata keelustamisele tegutsesid mitmed kogudused edasi ka nõukogude ajal (luterliku koguduse filiaalina). Nii on tänapäevani säilinud:

Hageri vennastekoguduse palvemaja

• Harku tänava palvemaja Tallinna Nõmme linnaosas Harku tn 48
• Hageri palvemaja Hageri kihelkonnas
• Saku-Tõdva palvemaja Hageri kihelkonnas
• Kulli palvemaja (Saulepi külas) Varbla kihelkonnas
• Pikavere palvemaja Mihkli kihelkonnas
• Vaida palvemaja Jüri kihelkonnas
• Nabala palvemaja (Paekna külas) Jüri kihelkonnas
• Jaanimäe palvemaja Rõuge kihelkonnas

Mõned vennastekogudused on tagasi saanud oma ajaloolise hoone ja on seal taas tegevust alustanud:

• Kuusalu palvemaja (Soodla tee 12/Männi 10) Kuusalu kihelkonnas
• Pühalepa palvemaja Pühalepa kihelkonnas (nõuk. ajal kasutati kirikuna)
• Nissi palvemaja (Metsa tn 24) Nissi kihelkonnas
• Saku alevi palvemaja

Tänapäeval võib liikumise poolt olla Eestis haaratud u 100 inimest.

Vennastekoguduste liikumist on peetud Eestimaa ja Liivimaa talurahva sisuliseks ristiusustajaks. Samas murendasid vennastekogudused usku luterliku kiriku tsentraliseeritud ja monopoolsesse usulisse autoriteeti. Hernhuutlus on mõjutanud ka eestlaste rahvuslikku ärkamist – ühelt poolt läbi nende edendatud kirjaoskuse, teiselt poolt läbi koguduse sisedemokraatia ja ühistegevuse. Paljud Eesti juhtivad kultuuri- ja ühiskonnategelased (Kreutzwald, Jakobson, Hurt, Reiman, Tõnisson, Jannsen) olid hernhuutliku taustaga.

Välislingid

• Eesti Evangeelse Vennastekoguduse veebileht
• Gustav Suits, Vanemast vennastekoguduse kirjandusest., Koguteosest Raamatu osa Eesti arengus, 1935
• Rudolf Põldmäe, Eesti vennastekoguduse kirjandusest XVIII sajandi keskel., Eesti Kirjandus nr. 6,7 1936
• Rudolf Põldmäe, Eesti vennastekoguduse võitlusest rahva joomapahega. – Eesti Kirjandus nr.6 1938
• "Vennaksed". Herrnhuti vennastekoguduse rajamisest meie kodumaal. Kiriku vastuseis ei lämmatanud usuliikumist. Kuberner Šahhovskoi osa luteri kiriku ja vennastekoguduse vastasena. – Eesti Sõna, nr. 134, 11 juuni 1944