Enn Tarvel: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Sirvi ajalugu interaktiivselt
← Vanem muudatusUuem muudatus →
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
VisuaalneVikitekst
11. rida: 11. rida:
Aastatel [[1978]]–[[1993]] oli Tarvel Ajaloo Instituudi feodalismiperioodi ajaloo sektori juhataja. Ajaloo Instituudis töötades oli ta mitme ajaloolase juhendaja, teiste seas ka [[Küllike Kaplinski]]le, [[Maia Madar]]ile, [[Raivo Palmaru]]le, [[Teet Veispak]]ile, [[Priit Raudkivi (ajaloolane)|Priit Raudkivi]]le ja [[Jüri Kivimäe]]le. [[1983]]–[[1993]] oli Tarvel majandusajaloo õppejõud [[Tallinna Tehnikaülikool|Tallinna Polütehnilises Instituudis]]. [[1988]]. aastal sai Tarvel professoriks.
Aastatel [[1978]]–[[1993]] oli Tarvel Ajaloo Instituudi feodalismiperioodi ajaloo sektori juhataja. Ajaloo Instituudis töötades oli ta mitme ajaloolase juhendaja, teiste seas ka [[Küllike Kaplinski]]le, [[Maia Madar]]ile, [[Raivo Palmaru]]le, [[Teet Veispak]]ile, [[Priit Raudkivi (ajaloolane)|Priit Raudkivi]]le ja [[Jüri Kivimäe]]le. [[1983]]–[[1993]] oli Tarvel majandusajaloo õppejõud [[Tallinna Tehnikaülikool|Tallinna Polütehnilises Instituudis]]. [[1988]]. aastal sai Tarvel professoriks.


Aastatel [[1992]]–[[1993]] oli Tarvel professor ka [[Sisekaitseakadeemia]]s. Külalisõppejõuna pidas Tarvel [[1980. aastad|1980.]]–[[1990. aastad|1990. aastail]] loenguid ka [[Helsingi ülikool|Helsingi]], [[Turu ülikool|Turu]], [[Toronto ülikool|Toronto]] ja [[Läti ülikool]]is; [[1998]]. aastal ka [[Concordia ülikool]]is. [[1993]]–[[1998]] oli Tarvel aga Baltimaade ajaloo professor [[Stockholmi ülikool]]is.<ref name="Seppel" />
Aastatel [[1992]]–[[1993]] oli Tarvel professor ka [[Sisekaitseakadeemia]]s. Külalisõppejõuna pidas Tarvel [[1980. aastad|1980.]]–[[1990. aastad|1990. aastail]] loenguid ka [[Helsingi ülikool|Helsingi]], [[Turu ülikool|Turu]], [[Toronto ülikool|Toronto]] ja [[Läti ülikool]]is; [[1998]]. aastal ka [[Concordia ülikool]]is. [[1993]]–[[1997]] oli Tarvel aga Baltimaade ajaloo professor [[Stockholmi ülikool]]is.<ref name="Seppel" />


== Teaduslik tegevus ==
== Teaduslik tegevus ==

Redaktsioon: 24. september 2021, kell 11:16

Enn Tarvel Õpetatud Eesti Seltsis ettekannet pidamas

Enn Tarvel (kuni 1939 Treiberg; 31. juulil 1932 Metsiku küla – 22. september 2021)[1] oli eesti ajaloolane.

Elulugu

Tarvel lõpetas 1955. aastal Tartu Riikliku Ülikooli ajaloolasena üldajaloo erialal, tema lõputöö käsitles Inglismaa ajalugu. Seejärel töötas ta Tartusse loodud Rajoonidevahelises Koduloomuuseumis ning pidas loenguid ka Tartu Riiklikus Ülikoolis.

1957. aastal astus ta aspirantuuri Tallinnas ja kaitses 1961. aastal ajalookandidaadi väitekirja Poola-aegse Eesti talurahva ja riigimõisate vaheliste suhete teemal, kuid käsitles laiemalt kogu Poola aega Eestis 16.–17. sajandil. Kandidaaditöö venekeelne tõlge ilmus eraldi raamatuna 1965. aastal (tiitellehe järgi 1964. aastal).[2][3]

1960. aastal asus Tarvel tööle Eesti NSV Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituuti ning 1962. aastal asus ta kirjutama doktoritööd talurahva maksustuse ja maakasutuse teemal, mille ta kaitses 1971. aastal. Doktoritöö ilmus raamatuna 1972. aastal pealkirja all: "Adramaa: Eesti talurahva maakasutuse ja maksustuse alused 13.–19. sajandil".[4]

Aastatel 1978–1993 oli Tarvel Ajaloo Instituudi feodalismiperioodi ajaloo sektori juhataja. Ajaloo Instituudis töötades oli ta mitme ajaloolase juhendaja, teiste seas ka Küllike Kaplinskile, Maia Madarile, Raivo Palmarule, Teet Veispakile, Priit Raudkivile ja Jüri Kivimäele. 1983–1993 oli Tarvel majandusajaloo õppejõud Tallinna Polütehnilises Instituudis. 1988. aastal sai Tarvel professoriks.

Aastatel 1992–1993 oli Tarvel professor ka Sisekaitseakadeemias. Külalisõppejõuna pidas Tarvel 1980.–1990. aastail loenguid ka Helsingi, Turu, Toronto ja Läti ülikoolis; 1998. aastal ka Concordia ülikoolis. 1993–1997 oli Tarvel aga Baltimaade ajaloo professor Stockholmi ülikoolis.[2]

Teaduslik tegevus

Tarvel uuris Eesti ajaloo teemasid muinasajast tänapäevani. Tema peamised uurimisvaldkonnad olid poliitiline ajalugu, agraarajalugu ja kohalugu.

Tarveli teaduslikus tegevuses oli oluline osa Vana-Liivimaad käsitlevate keskaegsete kroonikate tõlkimisel, toimetamisel ja kommenteerimisel. Muu hulgas oli ta 1982. aastal ilmunud Richard Kleisi tõlgitud Henriku Liivimaa kroonika eestikeelse tõlke teaduslik toimetaja ja kommenteerija (teos on ilmunud Tarveli täiendatud kommentaaridega veel 1993., 2005. ja 2013. aastal; viimane ilmus muutmata kujul veel ka 2018. aastal).[5]

1983. aastal ilmus tema sulest monograafia "Lahemaa ajalugu" ning 2018. aastal Eesti ajaloo üldkäsitlus "Eesti rahva lugu". Tarvel on ka üldkäsitluste "Eesti talurahva ajalugu" (1992) ja "Eesti ajalugu III" (2013) üks autoreid.

Tarvel uuris ka Nõukogude okupatsiooni Eestis ning eriti selle repressioone.[2]

Tarvel osales alates 1960. aastaist aktiivselt ka entsüklopeediate kirjutamisel, koostamisel ja toimetamisel; viimati TEA Entsüklopeedia juures.[2]

Ta suhtus enda sõnul sallimatult kristlikku kirikusse ning euroopalikku lähenemisse regionaalajaloole ja rahvuslikkusele.[6]

Tunnustus

Isiklikku

Tarvel oli üliõpilasseltsi EYS Veljesto liige.[2]

Tema lell oli ajaloolane Peeter Tarvel.

Teoseid

  • Adramaa: Eesti talurahva maakasutuse ja maksustuse alused 13.–19. sajandil. Tallinn: Eesti Raamat, 1972
  • Henriku Liivimaa kroonika = Heinrici Chronicon Livoniae. Eessõna ja kommentaaride autor, tõlkinud Richard Kleis. Tallinn, 1982, 2. trükk 1993, 3. trükk 2005 (viimases kahes trükis puudub ladinakeelne tekstiosa)
  • Lahemaa ajalugu. Tallinn: Eesti Raamat, 1983; kordustrükk 1993, Tallinn: Huma
  • Eesti talurahva ajalugu. 1. Tegevtoimetaja (peatoimetaja: Juhan Kahk). Tallinn: Olion, 1992
  • An economic history of the Baltic countries. Stockholm: Department of Baltic Studies at Stockholm University, 1997; koos Juhan Kahkiga
  • Liivimaa vanem riimkroonika. Teaduslik toimetaja. Tõlkinud ja kommenteerinud Urmas Eelmäe. Tallinn, 2003
  • Documents on the Soviet military occupation of Estonia in 1940. Tallinn, Estonian Academy Publishers, 2006; koos Tõnu Tannbergiga
  • Dionysius Fabriciuse, Viljandi kiriku praosti Liivimaa ajaloo lühiülevaade neljas osas aastast tuhat ükssada viiskümmend kaheksa kuni aastani 1610 = Dionysii Fabricii, Praepositi pontificii Felinensis, Livonicae historiae compendiosa series in quatuor digesta partes ab anno millesimo centesimo quinquagesimo octavo usque ad annum MDCX. Eessõna ja kommentaaride autor ning üks teaduslikest toimetajatest. Tõlkinud Jaan Unt, toimetanud Kai Tafenau. Tartu, 2010
  • Eesti ajalugu III. Vene-Liivimaa sõjast Põhjasõjani. Kaasautor koos Enn Küngi, Margus Laidre, Ivar Leimuse, Aivar Põldvee, Anti Selarti, Marten Seppeli, Kai Tafenau ja Ülle Tarkiaisega. Tartu: Tartu Ülikooli ajaloo ja arheoloogia instituut, 2013
  • Ajalookimbatused. Toimetanud Marten Seppel ja Urmas Tõnisson. Eesti mõttelugu 109. Tartu: Ilmamaa, 2013
  • Eesti rahva lugu. Tallinn: Varrak, 2018

Viited

  1. ↑ Suri ajaloolane Enn Tarvel, ERR, 23 september 2021
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 Marten Seppel, "Enn Tarveli sammust ja rammust." Sõnasse püütud minevik: in honorem Enn Tarvel. Tallinn: Argo, 2009, lk 11–28.
  3. ↑ Энн Тарвел. Фольварк, пан и подданный : аграрные отношения в польских владениях на территории Южной Эстонии в конце XVI - начале XVII в. Таллин : Академия наук Эстонской ССР, 1964
  4. ↑ Kirje ESTER-is
  5. ↑ Henriku Liivimaa kroonika 1982. aasta versioon; 1993. aasta versioon; 2005. aasta versioon; 2013. ja 2018. aasta versioon
  6. ↑ "Ei maksa arvata, et vanus kedagi targaks teeb".
  7. ↑ Teenetemärkide kavaleride andmekogu – 3458

Välislingid

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Enn_Tarvel&oldid=5966165"