Verkiai mõis

Mõisakompleks 1840. aastal

Verkiai mõis (leedu Verkių dvaras) on endine mõis Leedus Vilniuses Verkiai vallas Verkiai linnaosas. Mõisakompleks asub aadressil Žalioji a. 2A.

Ajalugu

Verkiai piirkond on seotud nii Vilniuse asutamise kui ka Radziwillide suguvõsa tekke kohta käivate legendidega. Sealset mõisa on mainitud esimest korda 1387. aastal. Jogaila andis ristiusu vastuvõtmisel mõisa Vilniuse piiskoppide lauamõisaks; Verkiai kujunes ka piiskoppide suviseks residentsiks. Sealses lossis võõrustati ka Władysław IV Wazat. 1648. aastal toimus mõisa juures Verkiai lahing, kus Juri Dolgoruki juhitud Vene väed purustasid poolakate väesalga. Tõenäoliselt hävis toona ka loss.

Uue lossi rajas Konstanty Kazimierz Brzostowski. 1700. aastal otsustas ta vanad varemed lammutada ja rajada nende asemele uue barokkstiilis lossi. 1705. aastal viibis uues lossi Peeter I. XVIII sajandi teisel poolel rajati kaheosaline park.

1762. aastal sai Vilniuse piiskopiks Ignacy Jakub Massalski. 1792. aastal ostis ta Verkiai mõisa endale. 1782. aastal alustas ta uue residentsi rajamist. Kompleksi projekteerisid Marcin Knakfus ja Laurynas Gucevičius. Mõisakompleks valmis 1792. aastaks. Toona püstitati ka paljud kõrvalhooned. Seejärel päris mõisa Helena Apolonia Massalska, kes aga Verkiais ei elanud. 1800. aastal müüs tema abikaasa mõisa Stanisław Piotr Jasieńskile. 1812. aastal laastasid hoone lossis peatunud Prantsuse sõdurid, muutes selle sisuliselt kasutamiskõlbmatuks.

Rüütlite Saal endises häärberis

1839. aastal ostis Jasieńskitelt mõisa Ludwik Adolf Fryderyk Sayn-Wittgenstein-Sayn. Too lasi vana tühjalt seisva häärberi lammutada ja rajas oma eluruumid vasakpoolsesse kontorihoonesse. Sel perioodil tehti mõisas ka Leedu alade esimesed fotod, kui Karol Podczaszyński pildistas ehitisi enne ümberehitustööde algust. Ludwiku surma järel vahetusid mõisa omanikud tihti, keegi neist mõisa korrashoiule rõhku ei pannud. Pargi pindala kahanes endiselt 250 hektarilt 36 hektarini.

Teise maailmasõja järel mõis natsionaliseeriti. 1959. aastal asus sinna Leedu Teaduste Akadeemia, hiljem asus seal LTA Botaanikainstituut. XX sajandi kuuekümnendatel ja seitsmekümnendatel aastatel restaureeriti mõisakompleksi kuuluvad ehitised.

Mõisakompleks

Idapoolsest kontorihoonest sai ümberehituste järel sisuliselt uus häärber

Mõisakompleksist on säilinud häärberi keldrid, kaks kontorihoonet, paviljon, sissesõidutee majad, vahimajake, jääkelder, kaks kasvuhoonet, vesiveski, villa, pumbajaam, teenijate maja, lehmalaut, kaks maja, tallimehe maja, veskimehe maja, veetorn, küün, administratiivhoone, majapidamishoone, tööliste maja, katlamaja, puussepa maja, park, sepikoda, majapidamishoone, postkontor, teadetetulp, purskkaev, lehtla varemed ja piirdemüüri fragmendid koos väravaga. Mõisakompleksi keskne osa on kaitse all kui ala, kus asusid varasemad mõisakompleksid. Mõisasüdame territooriumilt võib leida veel mõisale kuulunud kõrtsi ja restorani Šiaudinė varemed.

Keskne kompleks

Häärberi asukoht on Žaliųjų Ežerų g. 49A. Selle lasi rajada Ignacy Jakub Massalski, hoone projekteerisid Marcin Knakfus ja Laurynas Gucevičius. Tegemist oli sümmeetrilise põhiplaaniga hoonega, mille keskosas asus risaliit. Seal oli neli saali ja 30 tuba. Peahoones asusid kabel, varakamber, teatrisaal, suur raamatukogu, relvade ja fossiilide kollektsioonid ning kunstimuuseum. 1812. aastal laastasid häärberi sinna majutatud Prantsuse armee sõdurid, seejärel jäi hoone tühjalt seisma. 1838. aastal mõisa omandanud Ludwik Adolf Fryderyk Sayn-Wittgenstein-Sayn lasi hoone lammutada, ent selle keldrikorrus on osaliselt tänapäevani säilinud. Maa all paikneb keldri läänepoolne osa, kus asub suur sammastega keskne poolringikujuline sammassaal. Sellega on ühendatud ka rida teisi ruume.

Läänepoolne kontorihoone

Aadressil Žaliųjų Ežerų g. 49 asub idapoolne kontorihoone. See rajati Marcin Knakfuse ja Laurynas Gucevičiuse projekti järgi koos häärberiga. XIX sajandi keskpaiku ehitati hoone ümber: lõunaküljele lisati kahekorruseline kasvuhoone, kaguküljele balustraadiga terrass ja bassein, põhjaküljele aga suur saal, torn ja kaks trepikoda. Sisuliselt kujundati hoone uueks häärberiks. Algselt oli tegemist kahekorruselise hoonega, mille kolmandat korrust varjas atika ja mille läänefassaadil asus portaal. Hoone all on keldrikorrus. Põhjapoolsel juurdeehitisel on neljakorruseline torn, selle all on eraldi kelder. Basseini ja kasvuhoonega juurdeehitised on säilinud osaliselt. Ida- ja lääneküljel on risaliidid, läänefassaadil nelja samba, kolmnurkse frontooni ja friisiga portikus. Kolmnurksed frontoonid on ka risaliitidel. Teisel korrusel paiknevad ruumid anfilaadina, ülejäänud korrustel ümber koridoride. Hoonet kaunistab hammaslõikega karniis, lisaks on karniise ka tornil ja risaliitidel. Suur osa hoone sisekujundusest on säilinud, sealhulgas ka Wittgensteinide suguvõsa vappidega puitnikerdused.

Läänepoolne kontorihoone asub aadressil Žaliųjų Ežerų g. 47, See hoone on Marcin Knakfuse ja Laurynas Gucevičiuse projekteeritud kompleksi esialgsel ilmel säilinud osa. Tegemist on nelinurkse põhiplaaniga kolmekorruselise ehitisega, mille kohal on pööning. Kolmandat korrust varjab atika. Loodeküljel asub kelder. Hoonet liigendavad sambad ja nišid. Idafassaadil on keskne nelja sambaga ja talastikuga portikusega joonia orderi risaliit.

Sissepääsutee

Keskse kompleksi juurde viiva sissepääsutee alguses asus sissesõidutee majadeks nimetatav kompleks, selle kõrval asus postkontor. Endise postkontori aadress on Žaliųjų Ežerų g. 22. Tegemist on nelinurkse ühekorruselise hoonega, millel on pööning ja kelder. Tellistest hoonele on hiljem loodeküljele lisatud puidust eeskoda. Pööninguosa on puidust, seda piirab puitkarniis. Tellistest seinu katab lubikrohv.

Sissesõidutee majake

Sissesõidutee majad asuvad aadressil Žaliųjų Ežerų g. 37. Sellel kompleksil on kolm korpust. Keskse kirdepoolse osa moodustab torniga kahekorruseline elumaja. Sellega liituvad kagus ühekorruseline pööninguga tõllakuur ja loodes ühekorruseline pööninguga tall. Neid kaht osa ühendab väravaga piirdemüür. Torni tipus on metallist hobusekujuline tuulelipp. Kirdeosa projekteeris Laurynas Gucevičius, tall ja tõllakuur lisati XIX sajandi keskpaiku. Viimases kahes korpuses on esialgsed ruumid Nõukogude perioodil vaheseintega osaliselt rikutud. Ka on neil otstes frontoonid. Keskse korpuse kirdefassaadil on kuue kivist Toscana orderi sambaga ja talastikuga portikus. Seda kaunistab väljaulatuv talastik. Torni kirde- ja edelaseinal asuvad tornikellad. Loodekorpuse põhjaküljel on tellistest eendehitis. Rajatise vundament on maakividest ja tellistest, seinad tellistest.

Vahimajake

Neist tagapool piiras keskset kompleksi piirdeaed, mis on säilinud sissesõidutee väravate juures. Kaks kõrgemat tellistest tulpa piiravad keskset väravat, neist mõlemal pool on madalamad tulbad, mis eraldavad jalgväravaid.

Keskse kompleksi eel asus vahimajake. Selle aadress on Žaliųjų Ežerų g. 41. Tegemist on nelinurkse põhiplaaniga ühekorruselise hoonega, mille kohal on pööning. Korstnad on kaarjate niššide ja profileeritud karniisiga. Kaguküljel on varjualune, mida toestab Toscana orderi puidust sammas. Edelaküljel on kolme seinaga erker; kui see välja arvata, on maja akendeks topeltkaaraknad. Hoone seinad on tellistest.

Kasvuhooned

Teine kasvuhoone

Esimene säilinud kasvuhoone asub aadressil Žaliųjų Ežerų g. 51. Sellel on kolm ühekorruselist tiiba, mis on ühendatud keskse, samuti ühekorruselise osaga. Teise maailmasõjani oli tegemist majandushoonega, mille juures tehti pidevalt uuendusi. Hiljem restaureeriti see ja jagati kolmeks osaks: üks osa jäi kasvuhooneks, teise ossa rajati eluruumid, kolmandasse näitusesaal. Põhjapoolsel küljel asub kolmnurkne frontoon.

Samal aadressil asub ka teine kasvuhoone. See on sümmeetriline kahe tiivaga ja kõrgema keskse osaga ehitis. Keskne risaliit on kahekorruseline, tiivad aga ühekorruselised ja pööninguga. Varem oli lõunaküljel ka eenduv poolkorrusega osa, mis pole aga säilinud. Tiibade katustel on betoonist hammastikuga tellistest korstnad, keskrisaliidi korsten on profileeritud karniisiga. Lõuna, lääne- ja idafassaade kaunistab profileeritud karniis.

Kasvuhoonena oli kasutusel ka üks idapoolse kontorihoone nüüdseks hävinud juurdeehitistest.

Eluhooned

Villa aastal 1890

Aadressil Verkių g. 77 paikneb villa. See on nelinurkse põhiplaaniga kolmekorruseline pööninguga maja. Selle korstnad on omavahel ühendatud kahe tellistest seinakesega. Säilinud on sealse trepikoja kolmanda korruse puidust balustraad. XX sajandi teisel poolel ehitati hoone ümber – eemaldati soklit katnud rustika ja muudeti ka ukseava.

Teenijate maja asub aadressil Žaliųjų Ežerų g. 26. Tegemist on kahekorruselise pööninguga hoonega, mille teisel korrusel asuvad edela- ja kirdeküljel avatud galeriid. Esimene korrus asub soklis, teine korrus on puidust. Esimese kooruse ruumid paiknevad boksidena, teisel korrusel ümber keskse koridori. Galeriisid toestavad nelinurksed puitsambad. Kirdepoolsel galeriil on osaliselt säilinud selle dekoratiivne puitpiire. Vundament on maakividest, sokkel kollastest tellistest. Hoonet kaunistavad sarikate ja tugitalade väljaulatuvad nikerdatud otsad.

Tööliste majas asus varem talulaste kool

Tallimehe maja asub aadressil Verkių g. 67. Algselt oli tegemist nelinurkse põhiplaaniga ühekorruselise hoonega, mille kohal asus pööning. Viimasel mõisaplaanil on näha hoone praegune kuju, kui idakülje ukse kohale rajati eeskoda. Läänekülg on säilinud algupärasena, seal on säilinud ka vana frontooni ehtinud puitpits. Lõunakülge kaunistavad sarikate väljaulatuvad nikerdatud otsad. Läänefassaadil ulatuvad välja tugitalad, mille otsad on samuti nikerdatud.

Veskimehe maja asub aadressil Verkių g. 81. Tegemist on nelinurkse põhiplaaniga pööningu ja poolkeldriga ehitisega, mille edela- ja kaguküljel on puidust juurdeehitised. Pööningukorrusel on kaarjad nišid-ukseavad (neid on nii XX sajandil kui ka XXI sajandi alguses nii suletud kui ka avatud). Vundament ja sokkel on maakividest, hoone ise tellistest.

Kupja maja asub aadressil Verkių g. 71 See on nelinurkse põhiplaaniga ühekorruseline pööninguga ehitis. Nii põhja- kui ka lõunaküljel on puidust juurdeehitised. Ida- ja läänefrontoonidel on kaarjad aknaavad. Neist läänepoolne on suletud, idapoolsemasse on hiljem sobitatud uus nelinurkne aken. Hoonel on tellistest karniis.

Tööliste maja asub aadressil Žaliųjų Ežerų g. 30. See on kahekorruseline nelinurkne pööninguga hoone. Kaguküljele on lisatud ühekorruseline juurdeehitis. XIX sajandist pärit litograafial on hoonet kujutatud mansardkorrusega. Ka olid teise korruse aknad XIX sajandi teise pooleni ovaalsed. Hoonet piirab profileeritud tellistest karniis, mis on edela- ja kaguküljel hammaslõikega. Hoone on põletatud tellistest.

Pumbajaam

Puussepa maja asub aadressil Verkių g. 110. See on nelinurkse põhiplaaniga ühekorruseline hoone, millel on pööning. Nii loode- kui ka kaguküljele on hiljem püstitatud juurdeehitised. Edela- ja kagukülgi kaunistavad väljaulatuvad talaotsad, ka on sealsetel akendel hammaslõikega raamid.

Paviljonis asub Verkiai regionaalpargi juhtkond

Muud ehitised

Veski asub aadressil Verkių g. 100. See on nelinurkse põhiplaaniga kahekorruseline hoone, millel on ka soklikorrus ja pööning. Kuni I maailmasõjani käivitas seda vesi, seejärel elekter. Veski tegutses 1975. aastani. 1984. aastal hävis tules hoone katus, põlesid ka puidust veskidetailid. 1986. aastal hoone rekonstrueeriti, lõunaküljele lisati soklikorrusega ühel tasandil olev juurdeehitis, mis ulatub osaliselt maa alla ja millel asub väliterrass. 1997. aastal taastati rekonstrueerimise käigus hoone kirdeküljel olnud tamm ja veekanal. Pööningu kohal on profileeritud tellistest karniis, hoonet ehivad metallist ankrud. Veski on ehitatud maakividest ja tellistest, välja arvatud kirdeosa, mis on täielikult maakividest. Soklikorrusel asub endine veski metallist ülekandesüsteem.

Paviljon asub aadressil Žaliųjų Ežerų g. 53. Tegemist on ruudukujulise põhiplaaniga kahekorruselise hoonega, mille keskel on kuppel. Hoonel on pööning ja kelder. Kupli ümber paiknevad ringis paviljoni 12 korstent. Sealsed ruumid paiknevad anfilaadina ümber keskse saali. Aastail 1962–1984 tehti hoone põhjapoolsemas osas ümberehitusi, eraldati tube ja lisati uksi. Sissepääs asub hoone loodeküljel kahe samba taga. Paviljoni kaunistab hammaslõikega karniis. Varasemad pildid näitavad, et selle küljel on asunud ka balustraadiga lodža. Hoone vundament on tellistest ja maakividest, sokkel ja seinad tellistest. Keldrit ehivad pilastrid ja sambad, esimese korruse põhiline dekoratiivne element on valgeks lubjatud karniisid. Kupli kessoonil on rosettornament, kupli jalamil on profileeritud karniis. Karniisi hammaslõige on näiline, see on sinna maalitud.

Administratiivhoone asub aadressil Jeruzalės g. 45 Tegemist on ruudukujulise põhiplaaniga hoonega, mille idaküljel on poolringikujuline apsiid. Edelaküljel on mansardkorrus ja kelder. Aastal 1840 läbi viidud rekonstruktsioonitööde käigus rajati idaküljele poolkaaraknaga peasissepääs, apsiid sai poolkaarekujulised aknad. Hoonet rekonstrueeriti taas aastail 1975–1977; nende tööde käigus sai maja uue katuse. Idaküljel on nelinurksed nišid. Keldris on tellistest silindervõlvid, ka ülejäänud hoone on rajatud eri liiki tellistest.

Mõisa katlamaja

Pumbajaam asub aadressil Verkių g. 102. Hoone rajati XIX sajandi alguses vesiveskina, ent sajandi teisel poolel ehitati see ümber pumbajaamaks. See on ühekorruseline nelinurkse põhiplaaniga hoone, millel on pööning. Hoone soklikorrus asub kahel tasapinnal, kuna alumine osa ehitati veskimehhanismide tarbeks ojaga ühele tasapinnale. Loodeküljel asub puitkarkassiga ja frontooniga eeskoda, mida ehib profileeritud puidust hammaslõikega karniis. Sokkel on maakividest ja tellistest, pealmine osa tellistest. Varem asunud esimesel korrusel möldri ruumid, soklikorruse ülemisel poolel jahvatati vilja, alumisel poolel asusid ülekandemehhanismid. Seal on säilinud kaks metallist veskiratast.

Veetorn

Mõisa katlamaja on nelinurkse põhiplaaniga ühekorruseline hoone, millel on ka pööning. Maja tellistest korstna kaunistusteks on hammaslõikega karniisid. Põhjaküljel on frontoon. Maja piirab pööningukorrust eraldav tellistest karniis. Tellistest hoone asub maakividest soklil.

Veetorn asub aadressil Žaliųjų Ežerų g. 43. See on kuusnurkse põhiplaaniga kolmekorruseline keldriga hoone. Hoonet liigendavad põhja- ja lõunaküljel nelinurksed ja ruudukujulised nišid. Sokkel on maakividest, seinad tellistest. Lääneküljel asub puitkarkassiga eeskoda, millel on frontoon. Eeskoda liigendab puidust hammaslõikega simss, torni ennast liigendavad hammaslõigega tellistest karniisid. Hoones asub metallist veepaak, esimest ja teist korrust läbib silindrikujuline šaht, kus paikneb torustik.

Aadressil Verkių g. 69 asub ühekorruseline mansardkorrusega hoone. Selle korstnad on punastest tellistest, neid kaunistab profileeritud karniis. Hoone idafassaadil on nišid. Lõunaküljel asub puidust galerii. Hoone on rajatud tellistest tulpadest, mille vahele on laotud õhemad tellistest vaheseinad.

Kuusnurkne jääkelder asub aadressil Žaliųjų Ežerų g. 47. Ühekorruseline puidust hoone on pööningu ja keldriga. Ka sepikoda on ühekorruseline ehitis. See on maakividest hoone, mille loode- ja edelaküljel asuvad kollastest tellistest akna- ja ukseavad.

Lehmalaut asub aadressil Žaliųjų Ežerų g. 24. Ühekorruseline hoone on pööninguga. Sees toestavad seda sambad, väljas kaunistavad nišid. Kagufassaadil asuvad varasemate metallkonstruktsioonide roostetanud jäänused, seal asub ka algse ilme säilitanud kahe poolega puidust uks. Küün asub aadressil Žaliųjų Ežerų g. 14. See on ühekorruseline pööninguga hoone, mille põhja-, lääne- ja lõunaküljel on puidust kahe poolega väravad. Küün asub maakividest soklil. Seinad koosnevad tellistest tulpadest, mille vahele on rajatud puidust osad.