Pūčkoriai mõis

Valukoja varemed

Pūčkoriai mõis (varem ka Puškarnia mõis, leedu Pūčkorių dvaras) on endine mõis Leedus Vilniuses Naujoji Vilnia vallas Pūčkoriai linnaosas. Mõisakompleks asub Pūčkoriai linnamäe ja Pūčkoriai paljandi jalamil, aadressidel Pūčkorių g. 5, 9 ja 15.

Mõisakompleks jääb Pavilniai regionaalparki, sealhulgas Pūčkoriai maastikukaitsealale ja Tuputiškėse botaanilisele kaitsealale.

Sealne mõis pärineb XIV sajandist ja kuulus XVII sajandini Leedu suurvürstidele. Omal ajal oli seal Leedu suurvürstide valukoda, kus valati suurtükke, ühtlasi katsetati neid Vilnia kallastel. See valukoda on nime andnud ka piirkonnale ja mõisale (poola puszkarnia tähendab suurtükkide valutehast. Valukoja tootlikkusest annab tunnistust asjaolu, et kui rootslased aastal 1625 Biržai lossi purustasid, omandasid nad sõjasaagina 60 suurtükki, mis olid kõik valatud Pūčkoriai mõisa aladel.

Aastal 1797 läks mõis riiginõunik Loskarjovi omandisse, aastast 1804 aga Sidorovičiuste omandisse. Advokaat Stanislovas Sidorovičiuse ajal märgiti maha valduse piirid, rajati vesiveski, rajati uus mõisakompleksi viiv tee. Veel sajandi esimesel poolel said sealse valduse omanikeks Izmailskid. Stepan Izmailski rajas veskisse puitmassi tootmise, millest sai hiljem paberivabrik. Vabrik tootis puidumassi, paberit ja kartongi aastani 1915, mil selle seadmed Saksamaale toimetati. Aastal 1905 oli Puškarnia mõisas ja asulas 205 elanikku.

Aastal 1921, mil piirkond oli Poola võimu all, omandas riik mõisalt 6 hektari suuruse ala. Sinna rajati maa-alused kindlustised, mis olid osa Vilniuse ümber rajatud suuremast kindlustiste kompleksist. Osa mõisa maid omandas raudtee. Aastal 1927 ostis riik veel osa maad uue tee (Stepono Batoro g.) rajamiseks. Aastal 1928 m00di veel üks tükike raudtee ääres asunud maad. Aastal 1929 suri Olga Izmailska ja mõisa päris tema tütretütar Irena Romankevič, kelle valdusesse see jäi Teise maailmasõjani. Aastal 1931 oli Puškarnia mõisas 12 elanikku. Nõukogude perioodil mõis võõrandati, selle omanik küüditati aga Siberisse. Sõjas said mõisa hooned kannatada, vabrikuhoone põles maha. Sõja järel rajati häärberisse kohaliku sovhoosi kontorihoone. Izmailskite suguvõsa eestvedamisel on osad mõisa hooned tänapäeval restaureeritud.

Mõisakompleksist on kaitse all ait, küün, omanike maja, teenijate maja, lauda ja vesiveski varemed.

Vilnia org jagab mõisakompleksi kolmeks osaks. Esindusossa jääb komplekis kaguossa, majapidamisala kompleksi kirdeossa ja tööstusliik osa kompleksi edelaossa. Kompleksi kuuluvad ka vanad teed ja paisjärv. Säilinud on mitme majandushoone varemed, mis ei ole iseseisvalt kaitse all, ka annavad kaldakindlustised märku alast, kus asus teine paisjärv. Mõisasüda rajati XVIII sajandi lõpuaastatest XX sajandi algusaasteni. Kompleksi osaks on loode-kagu sihiline allee ja vesiveski kanal.

Mõisaomanike maja asub aadressil Pūčkorių g. 15. Hoone pärineb XVIII sajandi lõpuaastatest ja XIX sajandi algusaastest. Tegemist on ühekorruselise hoonega, mille kohal on pööning. Maja edela-, kagu- ja kirdeosas on keldrid. Sealsed ruumid paiknevad anfilaadina. Edela- ja kirdefassaadidel on frontoonid, ka on frontoonid loode- ja kagukülje eeskodadel. Frontoonidel asuvad kaaraknad. Eeskojad on kujundatud nelja frontoone toetava sambaga portikustena. Fassaade liigendavad puidust poolsambad ja profileritud puidust karniisd. Kagukülje eeskoja ümber on puidust balustraad. Keldriosa seinad on lääneküljel tellistest ja maakividest, idaosas maakividest. Keldriruumid on tellistest silindervõlvidega. Ülejäänud hoone on puidust.

Veski varemed asuvad aadressil Pūčkorių g. 9. Veski rajati XIX sajandi esimesel poolel, ent aastal 1884 ehitati see paberivabriku tarbeks ümber. Hoone rekonstrueeriti taas XX sajandi algul, mil paberivabrik oli oma töö lõpetanud. Veskist on säilinud maakividest ja tellistest müürid, need on osalt ka XX sajandi keskpaiku varemetesse rajatud uue ehitise osadeks.

Teenijate maja aadress on Pūčkorių g. 5. See valmis XIX sajandi esimesel poolel. Tegemist on nelinurkse põhiplaaniga ühekorruselise pööninguga hoonega, mille idaküljel on kelder. Hoone on tules kannatada saanud. Loodepoolsem osa ehitati pärast põlengut uuesti, ent ilma seal varem asunud eeskojata, ka on uus kirdekülje tellistest sein. Keskosas paikneb mantelkorsten, mille all on köök. Kogu edelaosa eel on varjualune. Keldriosa seinad on maakividest, keldriruumid on tellistest silindervõlvidega. Ülejäänud hoone on valdavalt puidust, mõned seinad on ka tellistest.

Ait asub aadressil Pūčkorių g. 3. See on lihtne ühekorruseline pööninguga puitehitis, mis valmis XX sajandi algul. Sissepääsu ees on neljale sambale toetuv katusealune. XIX sajandi esimesel poolel valminud küün asub aadressil Pūčkorių g. 1. See on nelinurkne tellistest sammaste ja nende vahele jäävate puitseintega ehitis. Edelakülje sambad on rajatud kontraforssidena. Loodeküljel on puidust kahe poolega ja metallist hingedega värav. Lauda varemed asuvad aadressil Pūčkorių g. 7. Tegemist on nelinurkse põhiplaaniga ühekorruselise hoonega, millel on tellistest sambad ja nende vahele jäävad puitseinad. Laut valmis XIX sajandi lõpus-XX sajandi alguses. Lauda loodepoolsem ots ja seal asunud tellistest seintega eeskoda on hävinud.