Verkiai mõis

Mõisakompleks aastal 1840

Verkiai mõis (leedu Verkių dvaras) on endine mõis Leedus Vilniuses Verkiai vallas Verkiai linnaosas. Mõisakompleks asub aadressil Žalioji a. 2A.

Ajalugu

Verkiai piirkond on seotud nii Vilniuse asutamise kui ka Radziwillide suguvõsa tekke kohta käivate legendidega. Sealset mõisa mainiti esmakordselt aastal 1387. Jogaila andis ristiusu vastuvõtmisel mõisa Vilniuse piiskoppide lauamõisaks; Verkiai kujunes ka piiskoppide suviseks residentsiks. Sealses lossis võõrustati ka Władysław IV Wazat. Aastal 1648 toimus mõisa juures Verkiai lahing, kus Juri Dolgoruki juhitud vene väed purustasid poolakate väesalga. Tõenäoliselt hävis toona ka loss.

Uue lossi rajas Konstanty Kazimierz Brzostowski. Aastal 1700 otsustas ta vanad varemed maha lammutada ja rajada nende asemele uue barokkstiilis lossi. Aastal 1705 viibis uues lossi Peeter I. XVIII sajandi teisel poolel rajati kaheosaline park.

Aastal 1762 sai Vilniuse piiskopiks Ignacy Jakub Massalski. Aastal 1792 ostis ta Verkiai mõisa endale. Aastal 1782 alustas ta uue residentsi rajamist. Kompleksi kavandasid Marcin Knakfus ja Laurynas Gucevičius. Mõisakompleks valmis aastaks 1792. Toona püstitati ka paljud kõrvalhooned. Seejärel päris mõisa Helena Apolonia Massalska, kes aga Verkiais ei elanud. Aastal 1800 müüs tema abikaasa mõisa Stanisław Piotr Jasieńskile. Aastal 1812 laastasid lossis peatunud prantsuse sõdurid hoone, muutes selle sisuliselt kasutamiskõlbmatuks.

Rüütlite Saal endises häärberis

Aastal 1839 ostis Jasieńskitelt mõisa Ludwik Adolf Fryderyk Sayn-Wittgenstein-Sayn. Too lasi vana tühjalt seisva häärberi maha lammutada ja rajas oma eluruumid vasakpoolsesse kontorihoonesse. Sel perioodil tehti mõisas ka Leedu alade esimesed fotod, kui Karol Podczaszyński pildistas ehitisi enne ümberehitustööde algust. Ludwiku surma järel vahetusid mõisa omanikud tihti, keegi neist mõisa korrashoiule rõhku ei pannud. Pargi pindala kahanes endiselt 250 hektarilt 36 hektarini.

Teise maailmasõja järel mõis natsionaliseeriti. Aastast 1959 asus sinna Leedu Teaduste Akadeemia, hiljem asus seal LTA Botaanikainstituut. XX sajandi kuuekümnendatel ja seitsmekümnendatel aastatel restaureeriti mõisakompleksi kuuluvad ehitised.

Mõisakompleks

Idapoolne kontorihoone kujunes ümberehituste järel sisuliselt uueks häärberiks

Mõisakompleksist on säilinud häärberi keldrid, kaks kontorihoonet, paviljon, sissesõidutee majake, vahimajake, jääkelder, kaks kasvuhoonet, vesiveski, villa, pumbajaam, teenijate maja, lehmalaut, kaks maja, tallmeistri maja, veskimehe maja, veetorm, küün, administratiivhoone, majapidamishoone, tööliste maja, katlamaja, puussepa maja, park, sepikoda, majapidamishoone, postkontor, teadetetulp, purskkaev, lehtla varemed ja piirdemüüri fragmendid koos väravaga. Mõisakompleksi keskne osa on kaitse all kui ala, kus asusid varasemad mõisakompleksid. Mõisasüdame territooriumilt võib leida veel mõisale kuulunud kõrtsi ja restorani „Šiaudinė“ varemed.

Keskne kompleks

Häärberi asukoht on Žaliųjų Ežerų g. 49A. Selle lasi rajada Ignacy Jakub Massalski, hoone kavandasid Marcin Knakfus ja Laurynas Gucevičius. Tegemist oli sümmeetrilise põhiplaaniga hoonega, mille keskosas asus risaliit. Seal oli neli saali ja 30 tuba. Peahoones asusid kabel, varakamber, teatrisaal, suur raamatukogu, relvade ja fossiilide kollektsioonid ning kunstimuuseum. Aastal 1812 laastasid häärberi sinna majutatud prantsuse armee sõdurid, seejärel jäi hoone tühjana seisma. Aastal 1838 mõisa omandanud Ludwik Adolf Fryderyk Sayn-Wittgenstein-Sayn lasi hoone maha lammutada, ent selle keldrikorrus on osaliselt tänapäevani säilinud. Maa all paikneb keldri läänepoolne osa, kus asub suur sammastega keskne poolringikujuline samamssaal. Sellega on ühendatud ka rida teisi ruume.

Läänepoolne kontorihoone

Aadressil Žaliųjų Ežerų g. 49 asub idapoolne kontorihoone. See rajati Marcin Knakfus ja Laurynas Gucevičiuse projekti kohaselt koos häärberiga. XIX sajandi keskpaiku ehitati hoone ümber - lõunaküljele lisati kahekorruseline kasvuhoone, kaguküljele balustraadiga terrass ja bassein, põhjaküljele aga suur saal, torn ja kaks trepikoda. Sisuliselt kujundati hoone uueks häärberiks. Algselt oli tegemist kahekorruselise hoonega, mille kolmandat korrust varjas atika ja mille läänefassaadil asus portaal. Hoone all on keldrikorrus. Põhjapoolsel juurdeehitisel on neljakorruseline torn, selle all on eraldi kelder. Basseini ja kasvuhoonega juurdeehitised on säilinud osaliselt. Ida- ja lääneküljel on risaliidid, läänefassaadil nelja samba, kolmnurkse frontooni ja friisiga portikus. Kolmnurksed frontoonid on ka risaliitidel. Teisel korrusel paiknevad ruumid anfilaadina, ülejäänud korrustel ümber koridoride. Hoonet kaunistab hammaslõikega karniis, lisaks on karniise ka tornil ja risaliitidel. Suur osa hoone sisekujundusest on säilinud, sealhulgas ka Wittgensteinide suguvõsa vappidega puitnikerdused.

Läänepoolne kontorihoone asub aadressil Žaliųjų Ežerų g. 47, See hoone on Marcin Knakfus ja Laurynas Gucevičiuse kavandatud kompleksi esialgsel ilmel säilinud osa. Tegemist on nelinurkse põhiplaaniga kolmekorruselise ehitisega, mille kohal on pööning. Kolmandat korrust varjab atika. Loodeküljel asub kelder. Hoonet liigendavad sambad ja nišid. Idafassaadil on keskne nelja sambaga ja talastikuga portikusega joonia orderi risaliit.

Kasvuhooned

Teine kasvuhoone

Esimene säilinud kasvuhoone asub aadressil Žaliųjų Ežerų g. 51. Sellel on kolm ühekorruselist tiiba, mis on ühendatud keskse, samuti ühekorruselise osaga. Teise maailmasõjani oli tegemist majandushoonega, mille juures tehti pidevalt uuendusi. Hiljem restaureeriti see ja jagati kolmeks osaks - üks osa jäi tegutsema kasvuhoonena, teise ossa rajati eluruumid, kolmandasse näitusesaal. Põhjapoolsel küljel asub kolmnurkne frontoon.

Samal aadressil asub ka teine kasvuhoone. See on sümmeetriline kahe tiivaga ja kõrgema keskse osaga ehitis. Keskne risaliit on kahekorruseline, tiivad aga ühekorruselised ja pööninguga. Varem oli lõunaküljel ka eenduv poolkorrusega osa, mis pole aga säilinud. Tiibade katustel on betoonist hammastikuga tellistest korstnad, keskrisaliidi korsten on profileeritud karniisiga. Lõuna, lääne- ja idafassaade kaunistab profileeritud karniis.

Kasvuhoonena oli kasutusel ka üks idapoolse kontorihoone nüüdseks hävinud juurdeehitistest.

Muud ehitised

Paviljon asub aadressil Žaliųjų Ežerų g. 53. Tegemist on ruudukojulise põhiplaaniga kahekorruselise hoonega, mille keskel on kuppel. Hoonel on nii pööning kui ka kelder. Kupli ümber paiknevad ringis paviljoni 12 korstent. Sealsed ruumid paiknevad anfilaadina ümber keskse saali. Aastail 1962-1984 tehti hoone põhjapoolsemas osas ümberehitusi, eraldati tube ja lisati uksi. Sissepääs asub hoone loodeküljel kahe samba taga. Paviljoni kaunistab hammaslõikega karniis. Varasemad pildid näitavad, et selle küljel on asunud ka balustraadiga lodža. Hoone vundament on tellistest ja maakividest, sokkel ja seinad tellistest. Keldrit ehivad pilastrid ja sambad, esimese korruse põhiline dekoratiivne element on valgeks lubjatud karniisid. Kupli kessoonil on rosettornament, kupli jalamil on profileeritud karniis. Karniisi hammaslõige on näiline, see on sinna maalitud.

Kuusnurkne jääkelder asub aadressil Žaliųjų Ežerų g. 47. Ühekorruselisel puidust hoonel on nii pööning kui kelder.