Tallinna Reaalkool: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Legurd (arutelu | kaastöö)
PResümee puudub
Suwa (arutelu | kaastöö)
142. rida: 142. rida:


=== Vilistlaste päev ehk Reaali Sumin ===
=== Vilistlaste päev ehk Reaali Sumin ===
Iga aasta jaanuari viimane laupäev on vilistlaspäev. Päeval võetakse õpilastega mõõtu [[Korvpall|korvpallis]] ja [[Võrkpall|võrkpallis]]. Õhtul on klasside kokkusaamised koolimajas ehk Reaali Sumin.<ref name=":4" />
Iga aasta jaanuari viimane laupäev on vilistlaspäev. Päeval võetakse õpilastega mõõtu [[Korvpall|korvpallis]] ja [[Võrkpall|võrkpallis]] turniir '''Grand Prikk'''.<ref name="R_1961-1970">[https://www.real.edu.ee/ajatelg/1961-70.html Tallinna 2. Keskkool 1960. aastatel, 1961-1970]</ref>. Õhtul on klasside kokkusaamised koolimajas ehk Reaali Sumin.<ref name=":4" />


=== Reaali Ramm ===
=== Reaali Ramm ===

Redaktsioon: 28. august 2021, kell 12:29

See artikkel See artikkel räägib 1881 asutatud koolist. Teiste Tallinna reaalkoolide kohta vaata artiklit Tallinna Reaalkool (täpsustus).

Tallinna Reaalkool
Tallinna Reaalkooli hoone Estonia puiesteel
Asutatud 1881
Kooli tüüp põhikool, gümnaasium
Direktor Ene Saar
Õpilasi 991
Asukoht Tallinn, Harju maakond
Aadress Estonia puiestee 6, Tallinn, 10148
Kooli ajaleht Reaali Poiss
Deviis Üks kõikide, kõik ühe eest!
Koordinaadid 59° 26′ 2″ N, 24° 44′ 57″ E
Koduleht http://www.real.edu.ee
Fail:Reaalkooli logo.png
Reaalkooli logo

Tallinna Reaalkool on gümnaasium Tallinnas, Eesti esimene reaalkool, mis on asutatud 1881. aastal.

Ajalugu

Asutamine

19. saj teisel poolel jõudis tööstuslik pööre Venemaale, sh ka Eestisse. 1857. aastal Tallinna kindlusevööndi kaotamine ja 1870. aastal Balti raudtee avamine andsid Tallinna kaubandusele ja tööstusele võimaluse tugevaks arenguks. Sellest tingituna tekkis vajadus senist hariduselu reformida. 1872. anti Venemaal välja kooliseadus, mille alusel rajati olemasolevate kõrvale uus koolitüüp – reaalkool. Sidudes vajaduse uue haridusasutuse järele samal aastal olnud Peeter Suure 200. sünnipäevaga, sai rajatava kooli nimeks Tallinna Peetri Reaalkool, mida toetasid linnavalitsus ja gildid ühiselt 1700 hõberublaga.[1]

Tegevus Eesti Vabariigi loomisel

Nii iseseisva riigi rajamisel kui ka selle kaitmisel vabadussõjas oli oluline roll ka Tallinna Reaalkooli õpilastel ja õpetajad, eriti võimlemisõpetajal Anton Õunapuul. Ei tasu muidugi unustada, et ka paljud teised Reaalkooli õpetajad eesotsas hilisema direktori Karl Koljo, pikaaegse võimlemisõpetaja Voldemar Resel-Resev ja joonistusõpetaja Roman Nymaniga käisid sõjas.1917. aasta suvel sai Tallinna Reaalkooli õpetajast Anton Õunapuust ühtlasi ka Tallinna miilitsakomissar. Õunapuu asutas 1917. aastal õppuritest erilise üksuse (skaudirühma), mille ta nimetas Õppiva Noorsoo Rooduks. ÕN roodus osales 340 õpilast, kellest tervelt 82 olid Tallinna Reaalkoolist. Õunapuu loodud roodust sai esimene rahvusliku meelsusega jõud Tallinnas.[1]

Tallinna Reaalkool 1930ndatel

1917. aastal jätkus Venemaa sisemine lagunemine I maailmasõja tõttu. Kuigi oktoobripöördega võimule tulnud bolševikud võtsid eesmärgiks Venemaa väljatoomise I maailmasõjast, ei realiseerunud see plaan veel koheselt. Saksamaa jätkas idarindel pealetungi ning 1917. aasta sügisel langesid Lääne-Eesti saared Saksamaa okupatsiooni alla. Saksa vägede edasiliikumine jätkus ning 23. veebruaril 1918 jõudsid Saksa väed Tallinna vahetusse lähedusse. Samal ajal valmistus enamlik võim evakueerumiseks – rüüstati, rööviti ladusid, kaos oli üldine. Vajalik oli kord luua ja korra loojaks sai Õppiva Noorsoo rood. Anton Õunapuu juhtimisel suutsid Õppiva Noorsoo rood täies koosseisus ja Omakaitse üksus 24. veebruaril kindlustada linnas julgeoleku. Kooliõpilaste ülesandeks pärast relvade saamist oli kaitsta Eesti Panga hoonet, Toompead, Reaalkooli ja Postkontorit enamlaste ja siia jäänud vene sõdurite vastu. Tänu õpilaste hoolsale turvateenistusele Eesti Panga hoones õnnestus Päästekomiteel seal 24. veebruaril 1918 välja kuulutada Eesti iseseisvus. Juba järgmisel päeval langes Tallinn Saksa okupatsiooni alla.[1]

Vabadussõda

28. novembril 1918 algas vabadussõda. Suurel osa rahvast ja enamikel maailmasõjast tüdinenud sõdureil puudus usk vabadussõja mõttekusse ja iseseisvuse säilivuse võimalusse. Meestenappus ja madal võitlusmoraal sundis sõjaväe juhtkonda astuma otsustavaid samme, et täiendada rindeväeosi, eriti soomusrongide meeskondi. Uute väeosade komplekteerimiseks läksid Johan Laidoner, P. Kann ja Johan Pitka Beljajeva kooli noori värbama. Tänu sütitavale kõnele suudeti 200 poisist värvata 125, kellest kaksteist olid realistid. Kui kindral A. Tõnisson uusi vabatahtlikke üksusi üle vaatas pidi ta tõdema, et jalaväe üksuseks on neid liiga vähe ja seetõttu määrati nad Soomusrong nr. 2-le. Realistide üksuste tarbeks eraldati 2 esimest vahet rongi otsas. Soomusrong nr. 2 alustas kõigest kümne vaguniga kuid sõja lõpus oli neid juba tervelt kakskümmend. Algselt baseerus soomusrong nr. 2 Aegviidus, kust esimene lähetus oli 28. detsembril 1918 Tapa linna tagasivallutamine, mis aga ebaõnnestus. Esimesed tõelised tuleristsed sai aga üksus samal päeval Anna mõisa all. Rindel oli olukord kehv, ligi 12000-st mehest 6000 olid deserteerinud oma väeüksuse ning läinud tagasi koju. Kõige parem olukord oli soomusrongidel. Soomusrongide koosseis püsis koos, sest see koosnes pea ainult vabatahtlikest ja ohvitseridest.[1]

Detsembris 1918 pandi Tallinna Reaalkooli hoonetes lipnik Leopold Tõnsoni algatusel alus Kalevlaste Malevale, ametlik luba sõjaministeeriumi poolt anti 16. detsember 1918. Organiseerijate hulgas oli ka Reaalkooli võimlemisõpetaja Anton Õunapuu, kellest sai kalevlaste kuulipildujakomando pealik ja Otto Tief. Juba 20. detsembril 1918 alustas Reaalkooli kantseleis tegevust vabatahtlike vastuvõtu büroo, mida juhtis Leopold Tõnson. 22. detsembriks oli kalevlastel koos üle kahe rühma jagu mehi. Kalevlased olid vaevalt nädala õppust saanud kui Johan Pitkalt tuli käsk teha dessant Loksale, sellest võttis osa 60 meest. Enne lõpliku Viru rindele, Jõelähtmesse minekut oli Kalevlaste Malevas 250 meest. Just kalevlaste ja ka soomlaste abiga suudeti taganemisele lõpp teha. Kuuldused lisavägede saabumisest innustas ka teistel rinnetel olevaid sõdureid niivõrd, et kõik vaenlase rünnakud löödi tagasi. Seda momenti, koos inglaste laevastiku saabumisega võib pidada pöördelisteks momentideks vabadussõjas.[1]

Vabadussõjas langenud Tallinna õpetajatele ja õpilastele pühendatud mälestusmärk, mida kutsutakse ka Reaali Poisiks

Esimene realistist õppursõdur, kes vabadussõjas 8. detsembril 1918 hukkus oli Harald Triigel. Algselt maeti ta Järve mõisa ühishauda, kuid tema isa kaevas 1919. aastal surnukeha sealt välja ning mattis Haraldi surnukeha ümber praegusele Siselinna kalmistule. 9. mail 2000 paigaldas Tallinna Reaalkool kangelassõduri mälestuse jäädvustamiseks tema hauale väärika hauatähise, mida käiakse iga aasta Reaalkooli poolt 8. detsembril külastamas. Kolmteist päeva hiljem, 21. detsembril 1918 langes järgmine realist – Gunnar Dobka. Matusetalitlus toimus Niguliste kirikus ja maeti Tallinna Kopli surnuaiale. Matmispaik on kadunud olematusse koos rüüstamiste ja tasandamistega. Mõniste mõisa kaitstes kalevlaste ridades kolmas realistist õppursõdur – Eugen Seeberg. Matusekorraldused toimusid Jaani kirikus ning ta maeti Kopli surnuaiale – haua saatus on sama mis Dobkal. Artur Sisask oli soomusrong nr. 2 sõdur. Ta hukkus 19. märtsil 1919, kui soomusrong nr. 2 dessantrühm koos mereväelaste ja soomusrong nr. 1 meestega läks Orava mõisa tagasi vallutama.[1]

Tähiseid Tallinna Reaalkooli ajaloost

  • 1881: asutati saksa õppekeelega Tallinna Peetri Reaalkool.[2] Tallinna Peetri Reaalkooli hoone[3] on tunnistatud kultuurimälestiseks nr 1072.
  • 1884: valmis peahoone, esimene kooliks projekteeritud hoone Tallinnas, arhitekt Max Höppener ja insener Carl Gustav Jacoby.
  • 1885: I lend lõpetas Tallinna Peetri Reaalkooli.
  • 1918: õppursõdurid liitusid Kaitseliiduga ja läksid Vabadussõtta.
  • 1921: võeti kasutusele must-kuldne koolimüts.
  • 1927: avati "Reaali Poiss" – mälestussammas Vabadussõjas langenud Tallinna õpetajatele ja õpilastele.[4]
  • 1954: kool muudeti segakooliks.
  • 1958: valmis uus õppehoone nn väike maja.
  • 1981: tehti suurem remont kooli juubeliks.
  • 1993: taastati Vabadussõjas langenud Tallinna õpetajate ja õpilaste mälestussammas.
  • 2000: kool jätkas tööd põhjalikult renoveeritud koolihoones.

Kooli nimed

Direktorid

Sümbolid

Koolimaja

10. juunil 1881. aastal võttis Tallinna linnavalitsus vastu otsuse ehitada Tallinna Peetri Reaalkoolile uus koolihoone. Asukohaks valiti avar ja suur väljak praeguse Estonia puiestee ja Georg Otsa tänava nurgal.[1] Tallinna Reaalkooli peahoone on ehitatud neoklassitsistlikus stiilis ning püstitati 1881–1883 rahvusvahelisel arhitektuurikonkursil väljavalitud projekti järgi, arhitekt Max Höppener, insener Carl Gustav Jacoby. Kolmekorruselise, lameda kelpkatusega historitsistliku hoone peafassaadi liigendab rustikaalsete pilastritega portikus, mille lõpetab kolmnurkne frontoon. Peakorruseid kaunistavad pilastrid ja karniisid. Külgfassaadile avanevate aula akende vahele on paigutatud karüatiidid, skulptor A. Volz.[6]

Hoone on üldjoontes säilitanud oma algse plaanilahenduse. Ruumid on paigutatud ümber keskse piduliku trepikoja ja selle kõrval läbi II ja III korruse ulatuva aula, millesse galeriina avanevad III korruse koridorid.[6] Paraadtrepp annab majale pidulikkust, tagades ühtlasi koridoridele piisava valguse. Peatrepp ühendab omavahel kolme korrust 106 astmega, kõrvaltrepid viivad aga neljandale korrusele 196 astmega.[7]

Aastatel 1999–2000 toimusid Tallinna Reaalkoolis põhjalikud restaureerimistööd, mis lõppesid 2000. aasta septembris. Vastav projekt koostati 1998–1999 aastal AS Tallinna Restauraator projektibüroos, autoriteks arhitekt Katrin Etverk ja sisekujundaja Tiiu Lõhmus, teostus AS Merko Ehitus. Hoonele on lisandunud IV korrus, muutmata hoone ajaloolist välisilmet.[6] Võimaluste piires on taastatud teadaolevad algsed värvilahendused. Töid alustati 1999.a välisvõrkude paigaldamisega, paralleelselt alustati ettevalmistusi välisviimistlustöödeks ja uute trepikodade juurdeehitamiseks, siseruumides tehti lammutustöid ja kontsruktsioonide avamisi.[7]

Koolimüts

Levinuim Tallinna Reaalkooli sümbol on koolimüts, millel on pikk ajalugu, mille vältel on müts ka muutunud. Lõpliku, praeguseni kestva kuju ja värvi andis Reaali mütsile kunstnik ja Tallinna Reaalkooli kunstipedagoog ning joonistusõpetaja Roman Nyman 1921. aastal. Selle kujunduse kiitis heaks nii pedagoogikanõukogu kui ka aasta hiljem haridusministeerium. Ilmselt sel ajal sai ka Reaalkooli mustast riidest, kuldsete triipudega äärtel ja siksakkidega mütsipõhjas eluõiguse ning jäi kooli sümboliks ja tunnuseks rohkem kui kahekümneks aastaks. 1923. aastal otsustas kooli pedagoogikanõukogu muuta koolimütsi kandmise kohustuslikuks. Peale koolireformi tegi haridusministeerium koolimütside üldises ettekirjutuses muudatusi mille tulemusel ei tohtinud enam põhikooli õpilastel mütsipõhjas olla kuldseid siksakke, kuid gümnasistidel see õigus säilis. Täna pannakse Tallinna Reaalkooli õpilastele oma kooli müts pähe õppeaasta avaaktuse eel kooli direktori ja klassijuhataja poolt.[1]

Koolisõrmus ja lõpumärk

Kooli mütsi kõrval on Tallinna Reaalkooli olulisteks sümboliteks lõpumärk ja koolisõrmus. Lõpumärk oli kuuldavasti ka juba 20. sajandi algusaastail kasutusel, kuid vanim märk, mida on õnnestunud leida, pärineb aastast 1918 kuigi ka 1916. aasta vilistlane Georg Meri on väitnud, et ka nende lennul oli olnud sarnane märk. 1924. aastal korraldati esimene disainikonkurss märkide tarbeks, lootusega, et valides enimmeeldinud kujunduse, suudetakse edaspidi kindlam ja ühtsem kujundus põlistada. [1]

Järgmisel aastal, 1925 korraldati aga juba uus konkurss, mille võitis Alfred Kang-Kaingi. Tema loodud kujunduses võib juba ära tunda kõigi hilisemate Reaali lõpumärkide algkuju. “Endisaegne romb oli kaotanud oma võrdkülgsuse ning asendatud kahe rombi ja ühe kolmnurgaga. Väiksem, valge romb märgi ülaosas kannab lennu numbrit. Sinivalgete püstkriipsudega (Tallinna ja Reaalkooli lipu värvid) kolmnurk on aluseks väiksemale rombile ning kannab teise kihina teksti “T I R”. Rombi läbivad musta ja kullaga kaunistatud stiliseeritud tiivad (kummalgi kuus hoosulge) viitavad Reaalkooli mütsi värvidele”. [1]

Juba 1920. aastate teisel poolel hakati lõpumärke pidulikult jagama kooli aastapäeva aktusel ehk 29. septembril. Kõigepealt jagas tolleaegne direktor kiitust tublidele sportlastele ja muusikutele ning seejärel jagati tervele abituuriumile nende märgid. Abituriendid kinkisid seejärel austuse tähisena lõpumärgid direktorile, inspektorile, klassijuhatajatele (ordinaariustele) ja ka paarile soositumale õpetajale, ülendades neid sedasi “auabiturientideks”. Märkide kättejagamise tseremoonia kõrval kehtis traditsioon ka need sisse õnnistada ja seda pidu nimetati “märgipulliks”. Pärast Eesti Vabariigi okupeerimist NSV Liidu poolt 1940. aasta juuni keelati lõpumärkide tegemine ära. Hruštšovi sula perioodil, 1957. aastal, lõpumärkide tegemine taaselustati, kuid sugugi mitte päris endise lõpumärgi kujul.[1]

Nagu eelnevalt kirjas oli 1940. aastal alanud punaokupatsioonist alates lõpumärkide tegemine keelatud, mis tähendas, et tekkis vajadus sümboli järele, mis ühendaks kõiki Reaalkooli lõpetajaid. Valik langes lõpusõrmuste kasuks. See komme jätkus ja kinnistus saksa okupatsiooni ajal (1941-1944), kuigi sõrmuste tegemine ja kandmine oli koolipoistele ka siis keelatud. Väidetavalt tehti esimesed sõrmused juba 1938. aastal. 1939. aasta sõrmusel oli ovaalsel plaadil “R”-täht ning tammelehed. Seega ei saa väita, et üksnes lõpumärkide keelustamine oli põhjuseks, miks lõpusõrmuseid valmistama hakati. Samas oli lõpumärkide keelustamine üheks põhjuseks, miks sõrmuste tegemine muutus traditsiooniks.[1]

1940. aasta sügisel otsutas tollane lõpuklass, et tellib endale samuti kooli lõpusõrmused ning esialgu sooviti eeskujuks võtta 1939. aasta sõrmusest. Siis jõuti aga järeldusele, et too tammelehtedega versioon ei sobi ning lõpuklassis õppiv Heino Juurikas, kes oli hea joonistuskäega, tegi uue kavandi – ümmargusel mustal emailplaadil tosinnurga sisse “R” tähe. Heino Juurikas joonistas ja sõrmusele ka Reaali deviisi “Üks kõikide, kõik ühe eest”.[1]

Nõukogude okupatsiooni ajal olid koolisõrmused kujunduselt üsna sarnased praeguste sõrmustega. Need olid samuti hõbedast, keskel mustal taustal koolimärk. Põhiline erinevus seisnes selles, et praegu on sõrmustel R-täht ja tol ajal oli IIK. Lisaks oli tammelehtede ning teksti kujundus veidi teistsugune ja koolimärki ümbritsevatel sakkidel puudus punkt, mis praegustel sõrmustel on. Nii praegustel kui tollastel sõrmustel on kooli deviis, kuid sõnastus on veidi erinev. 100. lennu sõrmustel on „üks kõikide, kõik ühe eest“ ning praegustel „kõik ühe eest, üks kõikide“.“[8]

Hoolimata sellest, et sõrmused ei tohtinud olla R-tähega, lasid pea igast lennust mõned inimesed omale R-iga sõrmused teha. Kõiki sõrmuseid pidi küll kontrollima, kuid väga suure põhjalikkusega seda siiski ei tehtud. Osa õpilastest lasi hiljem IIK R-i vastu välja vahetada. Need, kellel oli sugulasi, kes olid varem Reaalkoolis õppinud, kandsid vanu sõrmuseid, millel oli samuti R-täht.[8]

Traditsioonid

Vabariigi aastapäeva tähistamine

Igal aastal vabariigi aastapäeva eel asetavad Vabadussõjast osa võtnud kolme Tallinna kooli (Tallinna Reaalkooli, Jakob Westholmi Gümnaasiumi ja Gustav Adolfi Gümnaasiumi) õpilasesindused ja direktorid ühise pärja Vabadussõjas langenud õpilaste ja õpetajate ausambale. Tseremoonial osaleb Tallinna linnapea.[9]

Presidendiaktus

Eesti Vabariigi juubeliaastapäeval, iga viie aasta järel, toimub Reaalkooli aulas aastapäeva aktus vabariigi presidendi osavõtul. Pidulikul aktusel osalevad Vabadussõjast osa võtnud Tallinna koolide (Tallinna Reaalkooli, Jakob Westholmi Gümnaasiumi ja Gustav Adolfi Gümnaasiumi) esindajad.[9]

Kooli sünnipäev

Kooli sünnipäeva tähistatakse igal aastal 29. septembril ühise piduliku sünnipäevatordi söömisega, kus autasustatakse kõige väljapaistvamaid õpilasi (näiteks rahvusvaheliste olümpiaadide võitjaid). Samas antakse õpilastele üle ka Tallinna Reaalkooli tegevuse edendamiseks loodud fondide stipendiumid.[9]

Märgiaktus ja -pidu

Viimase aasta sügisel saavad abituriendid ja nende poolt valitud õpetajad märgiaktusel lõpumärgid.

Õhtusel tantsupeol osalevad kõik gümnaasiumi õpilased. Kell 21.00 laulavad abituriendid nooremad õpilased majast välja salmiga: “Välja, välja koolimaja seest, sest aeg on minna tudule, kel märki pole ees!”. Seejärel lunastatakse märgid kindla rituaali järgi.[9]

Sõrmuste pidu

See on traditsiooniline, väljaspool maja toimuv üritus, mille organiseerivad sõrmuste saajad ise. Sõrmused lunastatakse kindla rituaali järgi (rapiir, sõrmused, hõbekarikas, küünlad, ladinakeelne deviis).[9]

Lõpukell

Viimasel koolipäeval tullakse kooli rahvariietes. Toimub aktus, mille lõpetab Konstantin Türnpu “Lahkumise laul”. Viimast korda heliseb kell 12 korda. Pärast seda, kätest kinni, käiakse läbi kooliruumid, staadionipiirded ja Raekoja plats. Pidu lõpeb Rocca al Mare Vabaõhumuuseumis pikniku ja rahvalike mängudega.[9]

Särgava pea pesu

Ernst Peterson Särgava (hüüdnimi Habe) oli kauaaegne Reaalkooli eesti keele õpetaja ja kooliinspektor. 1998. aastast on tema kuju Reaalkooli vastas haljasalal ja abituuriumil austav ülesanne Habeme pea tema sünnipäeval, 29. aprill puhtaks pesta. Särgava haual Metsakalmistul süüdatakse traditsiooniliselt küünal kell 18.00.[9]

Vilistlaste päev ehk Reaali Sumin

Iga aasta jaanuari viimane laupäev on vilistlaspäev. Päeval võetakse õpilastega mõõtu korvpallis ja võrkpallis turniir Grand Prikk.[10]. Õhtul on klasside kokkusaamised koolimajas ehk Reaali Sumin.[9]

Reaali Ramm

Georg Lurichi mälestuseks peetakse võistlust Reaali Ramm, kus selgitatakse välja tugevaim realist.[9]

Õpetajaid

Vilistlased

Vaata ka

Viited

  1. 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 1,12 Andreas Holst (2016). "Tallinna Reaalkooli ajalugu kajastavad teabetekstid: uurimistöö". Tallinna Reaalkool. Vaadatud 27.08.2021.
  2. Tähiseid Tallinna Reaalkooli ajaloost (viimati vaadatud 26. veebruar 2018. a.)
  3. 1072 Tallinna Peetri Reaalkooli hoone, 1881-1884.a. kultuurimälestiste riiklikus registris
  4. 16. september 2006, Üks kõikide, kõik ühe eest, err.ee
  5. http://www.real.edu.ee/index.php/ajalugu/tallinna-reaalkooli-direktorid
  6. 6,0 6,1 6,2 Tallinna Reaalkool. "Tallinna Reaalkooli hoone". Tallinna Reaalkool. Vaadatud 28.08.2021.
  7. 7,0 7,1 Toming, Heilike (2011). "Tallinna Reaalkooli koolitreppide ajalugu ja geoloogia". Tallinna Reaalkool. Vaadatud 27.08.2021.
  8. 8,0 8,1 Puur, Liisa - Maria (2013). "Tallinna Reaalkooli 100. lend: uurimistöö". Tallinna Reaalkool. Vaadatud 27.08.2021.
  9. 9,0 9,1 9,2 9,3 9,4 9,5 9,6 9,7 9,8 Tallinna Reaalkool. "Traditsioonilised üritused". Tallinna Reaalkool. Vaadatud 28.08.2021.
  10. Tallinna 2. Keskkool 1960. aastatel, 1961-1970
  11. Tiit Lauk, Džässi ja rahvamuusika suhetest Eestis 20. sajandi I poolel, Kirjandusmuuseum

Kirjandus

  • Revalscher protestantischer Kalender für das Jahr 1898 : welches ein Gemeinjahr von 365 Tagen ist : nebst Adressbuch für Estland, 1898, lk. 95
  • Mehed Vabaduse Puiesteelt : Tallinna Peetri Reaalkooli, Tallinna I Reaalkooli ja Tallinna Poeglaste Reaalgümnaasiumi kunagiste õpilaste poolt koostatud mälestusteos oma auväärt kooli 90-nda aastapäeva tähistamiseks. Uppsala : Realistid vabas maailmas, 1972 (Uppsala : Arostryck). Teavik Tallinna Reaalkool E-kataloogis ESTER
  • Reaali Teine Raamat : Tallinna Reaalkooli kunagiste õpilaste poolt koostatud : mälestusteos meie lugupeetud kooli 110-nda aastapäeva tähistamiseks, New York ja Toronto, 1991. Teavik Tallinna Reaalkool E-kataloogis ESTER
  • Ühe Vabadussamba lugu. 1993. ISBN 9985-801-12-1
  • Tallinna Reaalkool 1881–2001: vilistlased. 2002. ISBN 9985-849-23-X
  • Märt Karmo, 2011. Must-kuldne müts me peas... II, Tallinna Reaalkool 1920-1940, Saksa Reaalkool 1919-1939.
  • "Reaal ajas" (2006, film, lavastaja Hardi Volmer)

Välislingid