Tallinna Reaalkool: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Sirvi ajalugu interaktiivselt
← Vanem muudatusUuem muudatus →
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
VisuaalneVikitekst
Legurd (arutelu | kaastöö)
47 muudatust
PResümee puudub
Legurd (arutelu | kaastöö)
47 muudatust
42. rida: 42. rida:


=== Koolimüts ===
=== Koolimüts ===
Levinuim Tallinna Reaalkooli sümbol on koolimüts, millel on pikk ajalugu, mille vältel on müts ka muutunud. Lõpliku, praeguseni kestva kuju ja värvi andis Reaali mütsile kunstnik ja Tallinna Reaalkooli kunstipedagoog ning joonistusõpetaja Roman Nyman 1921. aastal. Selle kujunduse kiitis heaks nii pedagoogikanõukogu kui ka aasta hiljem haridusministeerium. Ilmselt sel ajal sai ka Reaalkooli mustast riidest, kuldsete triipudega äärtel ja siksakkidega mütsipõhjas eluõiguse ning jäi kooli sümboliks ja tunnuseks rohkem kui kahekümneks aastaks. 1923. aastal otsustas kooli pedagoogikanõukogu muuta koolimütsi kandmise kohustuslikuks. Peale koolireformi tegi haridusministeerium koolimütside üldises ettekirjutuses muudatusi mille tulemusel ei tohtinud enam põhikooli õpilastel mütsipõhjas olla kuldseid siksakke, kuid gümnasistidel see õigus säilis. Täna pannakse Tallinna Reaalkooli õpilastele oma kooli müts pähe õppeaasta avaaktuse eel kooli direktori ja klassijuhataja poolt.<ref name=":0">{{Netiviide|autor=Andreas Holst|url=https://real.kooliraamatukogud.ee/index.asp?action=102&tid=11511|pealkiri=Tallinna Reaalkooli ajalugu kajastavad teabetekstid: uurimistöö|väljaanne=Tallinna Reaalkool|aeg=2016|vaadatud=27.08.2021}}</ref>
Levinuim Tallinna Reaalkooli sümbol on [[Tekkel|koolimüts]], millel on pikk ajalugu, mille vältel on müts ka muutunud. Lõpliku, praeguseni kestva kuju ja värvi andis Reaali mütsile kunstnik ja Tallinna Reaalkooli kunstipedagoog ning joonistusõpetaja [[Roman Nyman]] 1921. aastal. Selle kujunduse kiitis heaks nii pedagoogikanõukogu kui ka aasta hiljem [[haridusministeerium]]. Ilmselt sel ajal sai ka Reaalkooli mustast riidest, kuldsete triipudega äärtel ja siksakkidega mütsipõhjas eluõiguse ning jäi kooli sümboliks ja tunnuseks rohkem kui kahekümneks aastaks. 1923. aastal otsustas kooli pedagoogikanõukogu muuta koolimütsi kandmise kohustuslikuks. Peale koolireformi tegi haridusministeerium koolimütside üldises ettekirjutuses muudatusi mille tulemusel ei tohtinud enam põhikooli õpilastel mütsipõhjas olla kuldseid siksakke, kuid gümnasistidel see õigus säilis. Täna pannakse Tallinna Reaalkooli õpilastele oma kooli müts pähe õppeaasta avaaktuse eel kooli direktori ja klassijuhataja poolt.<ref name=":0">{{Netiviide|autor=Andreas Holst|url=https://real.kooliraamatukogud.ee/index.asp?action=102&tid=11511|pealkiri=Tallinna Reaalkooli ajalugu kajastavad teabetekstid: uurimistöö|väljaanne=Tallinna Reaalkool|aeg=2016|vaadatud=27.08.2021}}</ref>


=== Koolisõrmus ja lõpumärk ===
=== Koolisõrmus ja lõpumärk ===
49. rida: 49. rida:
Järgmisel aastal, 1925 korraldati aga juba uus konkurss, mille võitis Alfred Kang-Kaingi. Tema loodud kujunduses võib juba ära tunda kõigi hilisemate Reaali lõpumärkide algkuju. “Endisaegne romb oli kaotanud oma võrdkülgsuse ning asendatud kahe rombi ja ühe kolmnurgaga. Väiksem, valge romb märgi ülaosas kannab lennu numbrit. Sinivalgete püstkriipsudega (Tallinna ja Reaalkooli lipu värvid) kolmnurk on aluseks väiksemale rombile ning kannab teise kihina teksti “T I R”. Rombi läbivad musta ja kullaga kaunistatud stiliseeritud tiivad (kummalgi kuus hoosulge) viitavad Reaalkooli mütsi värvidele”. <ref name=":0" />
Järgmisel aastal, 1925 korraldati aga juba uus konkurss, mille võitis Alfred Kang-Kaingi. Tema loodud kujunduses võib juba ära tunda kõigi hilisemate Reaali lõpumärkide algkuju. “Endisaegne romb oli kaotanud oma võrdkülgsuse ning asendatud kahe rombi ja ühe kolmnurgaga. Väiksem, valge romb märgi ülaosas kannab lennu numbrit. Sinivalgete püstkriipsudega (Tallinna ja Reaalkooli lipu värvid) kolmnurk on aluseks väiksemale rombile ning kannab teise kihina teksti “T I R”. Rombi läbivad musta ja kullaga kaunistatud stiliseeritud tiivad (kummalgi kuus hoosulge) viitavad Reaalkooli mütsi värvidele”. <ref name=":0" />


Juba 1920. aastate teisel poolel hakati lõpumärke pidulikult jagama kooli aastapäeva aktusel ehk 29. septembril. Kõigepealt jagas tolleaegne direktor kiitust tublidele sportlastele ja muusikutele ning seejärel jagati tervele abituuriumile nende märgid. Abituriendid kinkisid seejärel austuse tähisena lõpumärgid direktorile, inspektorile, klassijuhatajatele (ordinaariustele) ja ka paarile soositumale õpetajale, ülendades neid sedasi “auabiturientideks”. Märkide kättejagamise tseremoonia kõrval kehtis traditsioon ka need sisse õnnistada ja seda pidu nimetati “märgipulliks”. Pärast Eesti Vabariigi okupeerimist NSV Liidu poolt 1940. aasta juuni keelati lõpumärkide tegemine ära. [[Hruštšovi sula]] perioodil, 1957. aastal, lõpumärkide tegemine taaselustati, kuid sugugi mitte päris endise lõpumärgi kujul.<ref name=":0" />
Juba 1920. aastate teisel poolel hakati lõpumärke pidulikult jagama kooli aastapäeva aktusel ehk 29. septembril. Kõigepealt jagas tolleaegne direktor kiitust tublidele sportlastele ja muusikutele ning seejärel jagati tervele abituuriumile nende märgid. Abituriendid kinkisid seejärel austuse tähisena lõpumärgid direktorile, inspektorile, klassijuhatajatele (ordinaariustele) ja ka paarile soositumale õpetajale, ülendades neid sedasi “auabiturientideks”. Märkide kättejagamise tseremoonia kõrval kehtis traditsioon ka need sisse õnnistada ja seda pidu nimetati “märgipulliks”. Pärast Eesti Vabariigi okupeerimist [[Nõukogude Liit|NSV Liidu]] poolt 1940. aasta juuni keelati lõpumärkide tegemine ära. [[Hruštšovi sula]] perioodil, 1957. aastal, lõpumärkide tegemine taaselustati, kuid sugugi mitte päris endise lõpumärgi kujul.<ref name=":0" />


Nagu eelnevalt kirjas oli 1940. aastal alanud punaokupatsioonist alates lõpumärkide tegemine keelatud, mis tähendas, et tekkis vajadus sümboli järele, mis ühendaks kõiki Reaalkooli lõpetajaid. Valik langes lõpusõrmuste kasuks. See komme jätkus ja kinnistus saksa okupatsiooni ajal (1941-1944), kuigi sõrmuste tegemine ja kandmine oli koolipoistele ka siis keelatud. Väidetavalt tehti esimesed sõrmused juba 1938. aastal. 1939. aasta sõrmusel oli ovaalsel plaadil “R”-täht ning tammelehed. Seega ei saa väita, et üksnes lõpumärkide keelustamine oli põhjuseks, miks lõpusõrmuseid valmistama hakati. Samas oli lõpumärkide keelustamine üheks põhjuseks, miks sõrmuste tegemine muutus traditsiooniks.<ref name=":0" />
Nagu eelnevalt kirjas oli 1940. aastal alanud [[Nõukogude okupatsioon Eestis (1940–1941)|punaokupatsioonist]] alates lõpumärkide tegemine keelatud, mis tähendas, et tekkis vajadus sümboli järele, mis ühendaks kõiki Reaalkooli lõpetajaid. Valik langes lõpusõrmuste kasuks. See komme jätkus ja kinnistus [[Saksa okupatsioon Eestis (1941–1944)|saksa okupatsiooni ajal]] (1941-1944), kuigi sõrmuste tegemine ja kandmine oli koolipoistele ka siis keelatud. Väidetavalt tehti esimesed sõrmused juba 1938. aastal. 1939. aasta sõrmusel oli ovaalsel plaadil “R”-täht ning tammelehed. Seega ei saa väita, et üksnes lõpumärkide keelustamine oli põhjuseks, miks lõpusõrmuseid valmistama hakati. Samas oli lõpumärkide keelustamine üheks põhjuseks, miks sõrmuste tegemine muutus traditsiooniks.<ref name=":0" />


1940. aasta sügisel otsutas tollane lõpuklass, et tellib endale samuti kooli lõpusõrmused ning esialgu sooviti eeskujuks võtta 1939. aasta sõrmusest. Siis jõuti aga järeldusele, et too tammelehtedega versioon ei sobi ning lõpuklassis õppiv Heino Juurikas, kes oli hea joonistuskäega, tegi uue kavandi – ümmargusel mustal emailplaadil tosinnurga sisse “R” tähe. Heino Juurikas joonistas ja sõrmusele ka Reaali deviisi “Üks kõikide, kõik ühe eest”.<ref name=":0" />
1940. aasta sügisel otsutas tollane lõpuklass, et tellib endale samuti kooli lõpusõrmused ning esialgu sooviti eeskujuks võtta 1939. aasta sõrmusest. Siis jõuti aga järeldusele, et too tammelehtedega versioon ei sobi ning lõpuklassis õppiv Heino Juurikas, kes oli hea joonistuskäega, tegi uue kavandi – ümmargusel mustal emailplaadil tosinnurga sisse “R” tähe. Heino Juurikas joonistas ja sõrmusele ka Reaali deviisi “Üks kõikide, kõik ühe eest”.<ref name=":0" />

Redaktsioon: 27. august 2021, kell 23:16

See artikkel See artikkel räägib 1881 asutatud koolist. Teiste Tallinna reaalkoolide kohta vaata artiklit Tallinna Reaalkool (täpsustus).
Tallinna Reaalkool
Tallinna Reaalkooli hoone Estonia puiesteel
Asutatud 1881
Kooli tüüp põhikool, gümnaasium
Direktor Ene Saar
Õpilasi 991
Asukoht Tallinn, Harju maakond
Aadress Estonia puiestee 6, Tallinn, 10148
Kooli ajaleht Reaali Poiss
Deviis Üks kõikide, kõik ühe eest!
Koordinaadid 59° 26′ 2″ N, 24° 44′ 57″ E
Koduleht http://www.real.edu.ee
Fail:Reaalkooli logo.png
Reaalkooli logo

Tallinna Reaalkool on gümnaasium Tallinnas.


Ajalugu

19. saj teisel poolel jõudis tööstuslik pööre Venemaale, sh ka Eestisse. 1857. aastal Tallinna kindlusevööndi kaotamine ja 1870. aastal Balti raudtee avamine andsid Tallinna kaubandusele ja tööstusele võimaluse tugevaks arenguks. Sellest tingituna tekkis vajadus senist hariduselu reformida. 1872. anti Venemaal välja kooliseadus, mille alusel rajati olemasolevate kõrvale uus koolitüüp – reaalkool. Sidudes vajaduse uue haridusasutuse järele samal aastal olnud Peeter Suure 200. sünnipäevaga, sai rajatava kooli nimeks Tallinna Peetri Reaalkool, mida toetasid linnavalitsus ja gildid ühiselt 1700 hõberublaga.[1]

  • 1881: asutati saksa õppekeelega Tallinna Peetri Reaalkool.[2] Tallinna Peetri Reaalkooli hoone[3] on tunnistatud kultuurimälestiseks nr 1072.
  • 1884: valmis peahoone, esimene kooliks projekteeritud hoone Tallinnas, arhitekt Max Höppener ja insener Carl Gustav Jacoby.
  • 1885: I lend lõpetas Tallinna Peetri Reaalkooli.
  • 1918: õppursõdurid liitusid Kaitseliiduga ja läksid Vabadussõtta.
  • 1921: võeti kasutusele must-kuldne koolimüts.
  • 1927: avati "Reaali Poiss" – mälestussammas Vabadussõjas langenud Tallinna õpetajatele ja õpilastele.[4]
  • 1954: kool muudeti segakooliks.
  • 1958: valmis uus õppehoone nn väike maja.
  • 1981: tehti suurem remont kooli juubeliks.
  • 1993: taastati Vabadussõjas langenud Tallinna õpetajate ja õpilaste mälestussammas.
  • 2000: kool jätkas tööd põhjalikult renoveeritud koolihoones.

Sümbolid

Koolimüts

Levinuim Tallinna Reaalkooli sümbol on koolimüts, millel on pikk ajalugu, mille vältel on müts ka muutunud. Lõpliku, praeguseni kestva kuju ja värvi andis Reaali mütsile kunstnik ja Tallinna Reaalkooli kunstipedagoog ning joonistusõpetaja Roman Nyman 1921. aastal. Selle kujunduse kiitis heaks nii pedagoogikanõukogu kui ka aasta hiljem haridusministeerium. Ilmselt sel ajal sai ka Reaalkooli mustast riidest, kuldsete triipudega äärtel ja siksakkidega mütsipõhjas eluõiguse ning jäi kooli sümboliks ja tunnuseks rohkem kui kahekümneks aastaks. 1923. aastal otsustas kooli pedagoogikanõukogu muuta koolimütsi kandmise kohustuslikuks. Peale koolireformi tegi haridusministeerium koolimütside üldises ettekirjutuses muudatusi mille tulemusel ei tohtinud enam põhikooli õpilastel mütsipõhjas olla kuldseid siksakke, kuid gümnasistidel see õigus säilis. Täna pannakse Tallinna Reaalkooli õpilastele oma kooli müts pähe õppeaasta avaaktuse eel kooli direktori ja klassijuhataja poolt.[1]

Koolisõrmus ja lõpumärk

Kooli mütsi kõrval on Tallinna Reaalkooli olulisteks sümboliteks lõpumärk ja koolisõrmus. Lõpumärk oli kuuldavasti ka juba 20. sajandi algusaastail kasutusel, kuid vanim märk, mida on õnnestunud leida, pärineb aastast 1918 kuigi ka 1916. aasta vilistlane Georg Meri on väitnud, et ka nende lennul oli olnud sarnane märk. 1924. aastal korraldati esimene disainikonkurss märkide tarbeks, lootusega, et valides enimmeeldinud kujunduse, suudetakse edaspidi kindlam ja ühtsem kujundus põlistada. [1]

Järgmisel aastal, 1925 korraldati aga juba uus konkurss, mille võitis Alfred Kang-Kaingi. Tema loodud kujunduses võib juba ära tunda kõigi hilisemate Reaali lõpumärkide algkuju. “Endisaegne romb oli kaotanud oma võrdkülgsuse ning asendatud kahe rombi ja ühe kolmnurgaga. Väiksem, valge romb märgi ülaosas kannab lennu numbrit. Sinivalgete püstkriipsudega (Tallinna ja Reaalkooli lipu värvid) kolmnurk on aluseks väiksemale rombile ning kannab teise kihina teksti “T I R”. Rombi läbivad musta ja kullaga kaunistatud stiliseeritud tiivad (kummalgi kuus hoosulge) viitavad Reaalkooli mütsi värvidele”. [1]

Juba 1920. aastate teisel poolel hakati lõpumärke pidulikult jagama kooli aastapäeva aktusel ehk 29. septembril. Kõigepealt jagas tolleaegne direktor kiitust tublidele sportlastele ja muusikutele ning seejärel jagati tervele abituuriumile nende märgid. Abituriendid kinkisid seejärel austuse tähisena lõpumärgid direktorile, inspektorile, klassijuhatajatele (ordinaariustele) ja ka paarile soositumale õpetajale, ülendades neid sedasi “auabiturientideks”. Märkide kättejagamise tseremoonia kõrval kehtis traditsioon ka need sisse õnnistada ja seda pidu nimetati “märgipulliks”. Pärast Eesti Vabariigi okupeerimist NSV Liidu poolt 1940. aasta juuni keelati lõpumärkide tegemine ära. Hruštšovi sula perioodil, 1957. aastal, lõpumärkide tegemine taaselustati, kuid sugugi mitte päris endise lõpumärgi kujul.[1]

Nagu eelnevalt kirjas oli 1940. aastal alanud punaokupatsioonist alates lõpumärkide tegemine keelatud, mis tähendas, et tekkis vajadus sümboli järele, mis ühendaks kõiki Reaalkooli lõpetajaid. Valik langes lõpusõrmuste kasuks. See komme jätkus ja kinnistus saksa okupatsiooni ajal (1941-1944), kuigi sõrmuste tegemine ja kandmine oli koolipoistele ka siis keelatud. Väidetavalt tehti esimesed sõrmused juba 1938. aastal. 1939. aasta sõrmusel oli ovaalsel plaadil “R”-täht ning tammelehed. Seega ei saa väita, et üksnes lõpumärkide keelustamine oli põhjuseks, miks lõpusõrmuseid valmistama hakati. Samas oli lõpumärkide keelustamine üheks põhjuseks, miks sõrmuste tegemine muutus traditsiooniks.[1]

1940. aasta sügisel otsutas tollane lõpuklass, et tellib endale samuti kooli lõpusõrmused ning esialgu sooviti eeskujuks võtta 1939. aasta sõrmusest. Siis jõuti aga järeldusele, et too tammelehtedega versioon ei sobi ning lõpuklassis õppiv Heino Juurikas, kes oli hea joonistuskäega, tegi uue kavandi – ümmargusel mustal emailplaadil tosinnurga sisse “R” tähe. Heino Juurikas joonistas ja sõrmusele ka Reaali deviisi “Üks kõikide, kõik ühe eest”.[1]

Kooli nimed

Direktorid

Õpetajaid

Vaata ka

Viited

  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 Andreas Holst (2016). "Tallinna Reaalkooli ajalugu kajastavad teabetekstid: uurimistöö". Tallinna Reaalkool. Vaadatud 27.08.2021.
  2. ↑ Tähiseid Tallinna Reaalkooli ajaloost (viimati vaadatud 26. veebruar 2018. a.)
  3. ↑ 1072 Tallinna Peetri Reaalkooli hoone, 1881-1884.a. kultuurimälestiste riiklikus registris
  4. ↑ 16. september 2006, Üks kõikide, kõik ühe eest, err.ee
  5. ↑ http://www.real.edu.ee/index.php/ajalugu/tallinna-reaalkooli-direktorid
  6. ↑ Tiit Lauk, Džässi ja rahvamuusika suhetest Eestis 20. sajandi I poolel, Kirjandusmuuseum

Kirjandus

  • Revalscher protestantischer Kalender für das Jahr 1898 : welches ein Gemeinjahr von 365 Tagen ist : nebst Adressbuch für Estland, 1898, lk. 95
  • Mehed Vabaduse Puiesteelt : Tallinna Peetri Reaalkooli, Tallinna I Reaalkooli ja Tallinna Poeglaste Reaalgümnaasiumi kunagiste õpilaste poolt koostatud mälestusteos oma auväärt kooli 90-nda aastapäeva tähistamiseks. Uppsala : Realistid vabas maailmas, 1972 (Uppsala : Arostryck). Teavik Tallinna Reaalkool E-kataloogis ESTER
  • Reaali Teine Raamat : Tallinna Reaalkooli kunagiste õpilaste poolt koostatud : mälestusteos meie lugupeetud kooli 110-nda aastapäeva tähistamiseks, New York ja Toronto, 1991. Teavik Tallinna Reaalkool E-kataloogis ESTER
  • Ühe Vabadussamba lugu. 1993. ISBN 9985-801-12-1
  • Tallinna Reaalkool 1881–2001: vilistlased. 2002. ISBN 9985-849-23-X
  • Märt Karmo, 2011. Must-kuldne müts me peas... II, Tallinna Reaalkool 1920-1940, Saksa Reaalkool 1919-1939.
  • "Reaal ajas" (2006, film, lavastaja Hardi Volmer)

Välislingid

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Tallinna_Reaalkool&oldid=5952301"