Jaan Kaplinski

Jaan Kaplinski esinemas kirjandus­festivali HeadRead raames Kloostri Aidas.
Foto: Ave Maria Mõistlik, 31. mai 2014.

Jaan Kaplinski (sündinud 22. jaanuaril 1941 Tartus) on eesti proosakirjanik, luuletaja, tõlkija, kultuurikriitik ja filosoof.

Elukäik

Jaan Kaplinski on sündinud Tartus poola rahvusest õppejõu Jerzy Kaplinski ja eestlannast tantsijatari Nora Raudsepp-Kaplinski pojana.

Ta lõpetas 1958. aastal Tartu 1. Keskkooli ja õppis 1958–1964 Tartu Riiklikus Ülikoolis prantsuse filoloogiat, eriplaani järgi ka strukturaal- ja rakenduslingvistikat. Ta töötas 1964–1972 vanemlaborandina Tartu Riikliku Ülikooli arvutuskeskuses ja sotsioloogialaboris, oli 1968–1970 eesti keele kateedri aspirant ja 1974–1980 Tallinna Botaanikaaias algul nooremteadur, hiljem vaneminsener, tegeldes muu hulgas inimese ja looduse suhete küsimustega. 1980. aastal siirdus ta taas Tartusse, töötas Viljandi teatri Ugala kirjandusala juhatajana ning 1983–1988 uuesti Tartu Riiklikus Ülikoolis, kus ta väliskirjanduse kateedri laborandina juhendas noori tõlkehuvilisi. Hiljem on ta tegutsenud vabakutselisena. 2000. aastal oli ta Tartu Ülikooli vabade kunstide professor.

Alates 1968. aastast on Kaplinski Eesti Kirjanike Liidu liige.

Aastal 1980 oli Kaplinski seotud 40 kirja koostamisega: ta sõnastas kirja esimese versiooni. 40 kiri tõi kaasa läbiotsimise ja surveavaldusi. Eesti taasiseseisvumise algusaastatel tegutses Kaplinski poliitikuna, kuulus Eesti Kongressi ja aastail 1992–1995 Riigikokku. Poliitikasse kutsus teda Edgar Savisaar. Poliitikasse edasi jäämist mõjutas töö iseloom ja riigikogulaste pension.

Looming

Jaan Kaplinski esinemas Tallinna Kirjandusfestivalil.
Foto: Ave Maria Mõistlik, 18. mai 2009.

Luule

Kaplinski esimene luulekogu "Jäljed allikal" ilmus 1965 noorte autorite kassetis. Selles raamatus võib juba ära tunda autori ainuomase hoiaku, kuigi vormiliselt sarnaneb ta tolleaegse luule peavooluga.

Aastal 1967 avaldatud luulekogu "Tolmust ja värvidest" on seevastu Kaplinski mõjukas ja läbimurdeline teos, mis sisaldab tuntud luuletusi ("Vercingetorix ütles", "Me peame ju väga tasa käima", "Üks kuningas oli kord maata"). Silma paistab loodusetaju, mis näib püüdlevat subjekti-objekti piiri kustutamise poole. Suhe ajalooga on pigem tõrjuv, loomupäraselt patsifistlik. Stiil on elliptiline ja metafoorirohke. Vaheldumisi on paigutatud võimsalt voolav vabavärss ja lõppriimilised tekstid, kus väljendus on järsk ja taotleb kirkaid lühivalemeid. Kaplinski ise on selle raamatu kohta öelnud: "Terve luuletuskogu on tegelikult heitlemine piirides, ruutudes, kütketes, enda sõnumine neist lahti, püüd piire liigutada, keset ümber paigutada või temast hoopis loobuda. Kui see viivuks õnnestub, on mina "minata", osaledes kõigis kujudes, värvides ja kõlades, elu küllalisuses, mille vahetu tunnetamine kõigutab selle olematu minu laululaevas pilvede alla."

Põhijoontes samalaadset luulet sisaldab 1976. aastal ilmunud "Ma vaatasin päikese aknasse", kus on palju varem kirjutatud tekste (kõige varasemad juba aastast 1958).

1970. aastate algul muutub Kaplinski väljenduslaad napiks. Seda ennustab juba "Valge joon Võrumaa kohale" (1972), mille tekstid on kirjutatud 1967–68. Eriti sõnasäästlik on 1970–1972 valminud "Seesama meri meis kõigis" (avaldatud kogus "Uute kivide kasvamine", 1977), kus Kaplinski värsi mõistet hüljates koostab teksti peamiselt ühesõnalistest ridadest, nii et luuletust valitseb graafiline vertikaal. Sõnastus on väga metafoorne, peaaegu mõistukõneline. Enam-vähem sarnases stiilis on ka 1973–75 kirjutatud poeem "Hinge tagasitulek" (avaldatud alles 1990), kus autor eneserefleksiivselt kirjutab: "kui lihtne on otsida leida metafoor või / kuidas seda eesti keeles peaks nimetama / ja lasta tal minna oma elu elama". Oma poeemi on Kaplinski hiljem iseloomustanud nõnda: "See on šamaani loveretk, kes peab tagasi tooma kadunud hinge. Hinge on meilt röövinud tsivilisatsioon, millesse oleme sattunud ja mida liigse õhinaga teenime, uskudes, et ta on meile annud vabaduse... Hinge tagasitulek tähendaks ka eestlaste taas-saamist päris-eestlasteks".

Minimalistlikku laadi jätkab veel 1982. aastal ilmunud "Raske on kergeks saada", aga metafoorsus on siin taandunud.

1985. aastal ilmus Kaplinski luulekogu "Õhtu toob tagasi kõik", mis lõi tema eelnenud luuleloomingust lahku. Valitseb pealtnäha lihtne kirjeldus, millesse põimuvad paradoksaalsed mõttekäigud ja müstilised äratundmised. Stiil on vaoshoitud, ilma tunderõhkudeta.

"Tükk elatud elu" (1991) jätkab samas laadis, raamatusse kuulub ka pikem proosaluuletus "Läbi metsa".

Luulekogu "Mitu suve ja kevadet" sisaldab peale Kaplinski enese luuletuste tõlkeid hiina luuletaja Su Dungpo (Su Shi) tekstidest. Järelsõnas põhjendab autor valikut sellega, et teda ühendab Su Dungpoga "kiindumus chan-buddhismisse".

Raamatus "Öölinnud. Öömõtted" (1998) on Kaplinski avaldanud eestikeelsete luuletuste kõrval rea tekste soome ja inglise keeles, "Sõnad sõnatusse" (2005) sisaldab venekeelseid. 2001 on Kaplinski eestinduses ilmunud Laozi "Daodejing".

2000. aastal ilmunud "Kirjutatud" on Kaplinski luuletuste koondkogu (üle 900 lk), kus autor on teistmoodi rühmitanud kogu oma selleks ajaks ilmunud luuleloomingu (alapealkiri "Valitud luuletused" on eksitav).

Proosa

1980. aastate lõpust hakkas Kaplinski avaldama oma luulele lähedast autobiograafilist proosat: "Jää ja kanarbik" (ajakirjas 'Looming' 1989, nr 11), "Kust tuli öö" (1990), "Jää ja Titanic" (1995). Üheksakümnendatel aastatel kirjutas ta luule kõrval ka pikemat proosat. Reisikiri "Teekond Ayia Triadasse" (1993) arutleb antiikkultuuri, mütoloogia ja religiooni üle. "Silm" ja "Hektor" (2000) on ulmejutud. "Kevad kahel rannikul" (2000) on vormilt reisikiri, kuid tegelikult erinevaid teemasid puudutav essee, kus muuhulgas leidub tagasivaateid Kaplinski varasemale luuleloomingule. Pühendusteos "Isale" (2003) on autobiograafiline raamat, mis jutustab peamiselt autori noorusajast. Romaani "Seesama jõgi" (2007) tegevus toimub kuuekümnendate aastate Eestis, kuid hoolimata autobiograafilistest joontest ja äratuntavatest prototüüpidest on siiski tegemist fiktsiooniga.

Esseed

Jaan Kaplinski mahukas esseetoodang on suurelt osalt koondatud kogumikesse "Poliitika ja antipoliitika" (1992), "See ja teine" (1996), "Võimaluste võimalikkus" (1997), "Usk on uskmatus" (1998) ja "Kõik on ime" (2004) jm. "Paralleele ja parallelisme" (2009) sisaldab filosoofilisi arutlusi ja mõtteteri. Kogumik on koostatud aastatel 2000–2001 Tartu Ülikoolis peetud loengute põhjal.

Väljaspool Eestit

Jaan Kaplinski on tänapäeva Eesti tuntumaid ja tõlgitumaid kirjanikke. Tema teoseid on tõlgitud inglise, rootsi, soome, prantsuse, heebrea, ungari, läti, leedu, islandi, taani, tšehhi jt keeltesse. Kui 2007. aastal tõlgiti Göteborgi raamatumessi jaoks rootsi keelde 21 eesti kaasaegset kirjandusteost (seda nimetati sajandialguse suurimaks eesti kultuuriekspordiks), oli nende seas ka Jaan Kaplinski "Kusagil maailma äärel". Eesti kutsuti selle raamatumessi peaesinejaks.

Tunnustus

• 1968 – Juhan Liivi luuleauhind ("Tolmust ja värvidest...")
• 1985 – Juhan Smuuli nimeline kirjanduse aastapreemia ("Tule tagasi helmemänd")
• 1990 – Eesti Kirjanike Liidu aastapreemia (kodu- ja välismaises perioodikas avaldatud artiklite ja esseede eest)
• 1992 – Eino Leino auhind
• 1995 – Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia ("Mitu suve ja kevadet")
• 1997 – Riigivapi IV klassi teenetemärk
• 1997 – Balti Assamblee kirjanduspreemia ("Jää ja Titanic", "Mitu suve ja kevadet")
• 1997 – Eesti Kultuurkapitali kirjanduse aastapreemia (esseekogud "See ja teine" ja "Võimaluste võimalikkus")
• 1999 – Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia ("Silm")
• 2000 – Eesti Kultuurkapitali kirjanduse aastapreemia (luule koondkogu "Kirjutatud", romaanid "Silm" ja "Hektor" ning esseeraamat "Kevad kahel rannikul ehk tundeline teekond Ameerikasse")
• 2003 – Max Jacobi auhind
• 2003 – Tartu linna aukodanik ja Tartu Suurtähe kavaler
• 2004 – Virumaa kirjandusauhind ("Isale")
• 2006 – Riigivapi III klassi teenetemärk
• 2009 – Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia („Paralleele ja parallelisme”)
• 2010 – Eesti Rahvuskultuuri Fondi elutöö tänuauhind
• 2012 – Juhan Liivi luuleauhind ("Nelikümmend aastat tagasi")
• 2015 – Vene preemia
• 2016 – Eesti Vabariigi kultuuripreemia elutöö eest
• 2016 – Euroopa kirjandusauhind
• 2017 – Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia (venekeelse autori kirjandusauhind – "Улыбка Вегенера“ („Wegeneri naeratus“))
• 2018 – Andrei Belõi auhind
• 2020 – Bernard Kangro kirjanduspreemia (raamatute «Latsepõlve suve» ja «Piirpääsukese Euroopa. Baikalist Assoorideni» eest).

Teosed

Luule

• Jäljed allikal (1965)
• Kalad punuvad pesi (1966)
• Tolmust ja värvidest (1967)
• Valge joon Võrumaa kohale (1972)
• Ma vaatasin päikese aknasse (1976)
• Uute kivide kasvamine (1977)
• Raske on kergeks saada (1982)
• Tule tagasi helmemänd (1984)
• Õhtu toob tagasi kõik (1985)
• Käoraamat. Luulet 1956–1980 (1986)
• Hinge tagasitulek (1990)
• Tükk elatud elu. Tekste 1986–1989 (1991)
• Mitu suve ja kevadet (1995)
• Öölinnud. Öömõtted. Luuletusi 1995–1997 (1998)
• Sõnad sõnatusse (2005; eesti ja vene keeles)
• Vaikus saab värvideks (2006)
• Teiselpool järve (2008)
• Tiivulise sõrme jälg (avaldamata, vene keeles)

Proosa

• Kust tuli öö (1990)
• Teekond Ayia Triadasse (1993)
• Jää ja Titanic (1995)
• Silm / Hektor (2000)
• Kevad kahel rannikul ehk Tundeline teekond Ameerikasse (2000)
• Kajakas võltsmunal (2000)
• Isale (2003)
• Seesama jõgi (2007)
• Jää ... (2009)
• Jutte (2014)
• Latsepõlve suve (2019)

Näitekirjandus

• "Neljakuningapäev" (lavastatud aastal 1977, raamatuna ilmunud 2015)
• "Liblikas ja peegel" (kirjutatud aastal 1980)

Lasteraamatud

• Kuhu need värvid jäävad (1975) koos Tiia Toometiga
• Udujutt (1977)
• Kes mida sööb, kes keda sööb (1977)
• Jänes (1980)
• Jalgrataste talveuni (1987)
• Kaks päikest (2005)
• Põhjatuul ja lõunatuul (2006)

Artiklid ja esseed

• Poliitika ja antipoliitika (1992)
• See ja teine (1996)
• Võimaluste võimalikkus (1997)
• Usk on uskmatus (1998)
• Euroopa piirid ja piirivalvurid (EE 2003)
• Kõik on ime (Sarjast "Eesti mõttelugu") (2004)
• Paralleele ja parallelisme. (Artiklid ja killud. Sarjast "Kaasaegne mõte.") Tartu Ülikooli Kirjastus 2009. 276 lk. ISSN 1736-3136. ISBN 978-9949-19-040-9
• Eesti, estoranto ja teised keeled (2020)

Artikleid perioodikas

• Eesti ja Eurussia..., EPL.ee, 9. september 2009
• Müür ja karneval, EPL.ee, 10. november 2009

Isiklikku

Praegu elab Jaan Kaplinski peamiselt oma maakodus Vana-Mutiku talus Põlvamaal.

Jaan Kaplinski abikaasa on Tiia Toomet. Tal on lapsed Maarja Kaplinski, Lemmit Kaplinski, Lauris Kaplinski, Ott-Siim Toomet, Elo-Mall Toomet ja Märt-Matis Lill.

Kaplinskil on diagnoositud amüotroofne lateraalskleroos. Ta talvitab oma abikaasaga Sámose saarel. Ta hakkas kirjanduse vastu huvi tundma pärast vene klassikalise luule lugemist. Kaplinski nimetab oma peaaegu-ristiisaks Indro Montanellit. Nooruses veetis Kaplinski aega luteri vaimulike ja teoloogidega. Kaplinski on katoliiklane. Ta on end nimetanud müstikuks ja Riigikogu pensionäriks. Teda ristis frantsiskaan ja laulatas jesuiit. Ta sööb väga vähe liha.

Vaata ka

• Portreefilm "Kaplinski süsteem"

Välislingid

• Kodulehekülg
• Kaplinski blogi
• Sven Vabar "Selline vastaline koer" Intervjuu Jaan Kaplinskiga, Looming 10/2004
• Teet Korsten "See on nii ilus, et ma ei saa lehte keerata!" Intervjuu Jaan Kaplinskiga Põhjarannik, 22. märts 2005
• Teet Korsten Jaan Kaplinski: "Kõige ohtlikum on jääda kinni ühte tõekspidamisse!" Põhjarannik, 24.märts 2005
• Jaan Kaplinski saates "Kukul külas", 15. oktoober 2006, 1. osa, 2. osa
• Jaan Kaplinski intervjuu Kaheksanda Mai Liikumisele
• Kolm luulekogu ja Laozi Daodejing pdf-formaadis (arhiiviversioon)
• Jaan Kaplinski loengud Ööülikoolis
• Külli-Riin Tigasson, Janek Salme. Jaan Kaplinski: eestlased – Euroopa ebausklikud, EPL, 23. detsember 2008
• Kaplinski: NATO-l poleks jõudu Eestit kaitsta, ERR uudised, 2. jaanuar 2009
• Kaarel Kressa. Kaplinski: ka lollust võiks uurida EPL.ee, 6. märts 2009
• Sven Vabar "Jaan Kaplinski ja fantastika" Intervjuu Jaan Kaplinskiga, Looming 4/2009
• Kaarel Kressa, "Jaan Kaplinski vaatab vahelduseks maailma looma perspektiivi kaudu", Eesti Päevaleht, 24. juuli 2009
• Andreas Ventsel. Kaplinski paigalseis, Sirp, 13. november 2009
• Margus Mikomägi. JAAN KAPLINSKI Hiina puhvaika ja Vene viltidega Eesti talves, Maaleht, 31. detsember 2009
• Erik Rand: Eestlastel on säilinud oskus rasked ajad üle elada, epl.ee, 1. jaanuar 2010 (intervjuu)
• Joonas Hellerma. Vaimsuse ajatu seadus Kaplinskis Eesti Päevaleht, 29. jaanuar 2011
• Mihhail Trunin. Mõned mõtted Jaan Kaplinski venekeelse luuleraamatu kohta Sirp, 9. juuli 2014
• Jaan Kaplinski Eesti biograafilises andmebaasis ISIK