Daniel Dennett: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P pisitoimetamine using AWB
12. rida: 12. rida:


== Kvaalideeliminativism ==
== Kvaalideeliminativism ==
Dennett küsib: miks ei peaks [[teadvus]] olema [[neuroteadus|neuro]]- ja [[tunnetusteadus]]ega jäägitult seletatav? Üks klassikaline probleem on [[vaimuseisund]]ute elamus- ehk kogemussisu ([[kvaalid]]). Kui endale nõelaga näppu torgatakse, siis ei teki mitte ainult teatud [[aju]]protsessid ning lõpuks teatud [[käitumine]], vaid see on ka valus ([[valu]]tunne on kvaal). Asjaolu, et see on valus ning nimetatud ajuprotsessid ei leia aset ilma samaaegse valuaistinguta, viivad Dennetti järelduseni, et iga teadvuseelamus on seotud mingi neuraalse protsessiga. Dennett viitab [[kvaalide probleem]]ile, nagu selle on püstitanud näiteks [[Thomas Nagel]], [[Joseph Levine]] ja [[David Chalmers]].
Dennett küsib: miks ei peaks [[teadvus]] olema [[neuroteadus|neuro]]- ja [[tunnetusteadus]]ega jäägitult seletatav? Üks klassikaline probleem on [[vaimuseisund]]ite elamus- ehk kogemussisu ([[kvaalid]]). Kui endale nõelaga näppu torgatakse, siis ei teki mitte ainult teatud [[aju]]protsessid ning lõpuks teatud [[käitumine]], vaid see on ka valus ([[valu]]tunne on kvaal). Asjaolu, et see on valus ning nimetatud ajuprotsessid ei leia aset ilma samaaegse valuaistinguta, viivad Dennetti järelduseni, et iga teadvuseelamus on seotud mingi neuraalse protsessiga. Dennett viitab [[kvaalide probleem]]ile, nagu selle on püstitanud näiteks [[Thomas Nagel]], [[Joseph Levine]] ja [[David Chalmers]].


Enamik naturalistlikult meelestatud filosoofe vastab kvaalide probleemile püüdega näidata, miks teatud läbielamine (kogemus) koosneb teatud ajuprotsessidest, [[funktsionaalne seisund|funktsionaalsetest seisunditest]] või muust taolisest. Dennett aga leiab, et kvaalide probleem on [[pseudoprobleem]]. Ta püüab näidata, et kvaalide mõiste ei ole koherentne. Üks tema keskne argument põhineb [[verifikatsionism]]il: et kvaalide kohta käivate väidete tõeväärtust pole põhimõtteliselt võimalik kindlaks teha, siis puudub neil väidetel tähendus.
Enamik naturalistlikult meelestatud filosoofe vastab kvaalide probleemile püüdega näidata, miks teatud läbielamine (kogemus) koosneb teatud ajuprotsessidest, [[funktsionaalne seisund|funktsionaalsetest seisunditest]] või muust taolisest. Dennett aga leiab, et kvaalide probleem on [[pseudoprobleem]]. Ta püüab näidata, et kvaalide mõiste ei ole koherentne. Üks tema keskne argument põhineb [[verifikatsionism]]il: et kvaalide kohta käivate väidete tõeväärtust pole põhimõtteliselt võimalik kindlaks teha, siis puudub neil väidetel tähendus.

Redaktsioon: 4. august 2021, kell 14:38

Daniel Dennett, 2006.

Daniel Clement Dennett (sündinud 28. märtsil 1942 Bostonis) on USA filosoof, üks juhtivaid vaimufilosoofe.

Elulugu

Dennett õppis Harvardi ülikoolis ja Oxfordi Ülikoolis.

Ta on Tuftsi Ülikooli filosoofiaprofessor ja tunnetusteaduse keskuse direktor.

Intentsionaalsus

 Pikemalt artiklis Intentsionaalsus

Intentsionaalsus on vaimunähtuste suunatus. Näiteks mõte, et p, on suunatud p-le.

Kvaalideeliminativism

Dennett küsib: miks ei peaks teadvus olema neuro- ja tunnetusteadusega jäägitult seletatav? Üks klassikaline probleem on vaimuseisundite elamus- ehk kogemussisu (kvaalid). Kui endale nõelaga näppu torgatakse, siis ei teki mitte ainult teatud ajuprotsessid ning lõpuks teatud käitumine, vaid see on ka valus (valutunne on kvaal). Asjaolu, et see on valus ning nimetatud ajuprotsessid ei leia aset ilma samaaegse valuaistinguta, viivad Dennetti järelduseni, et iga teadvuseelamus on seotud mingi neuraalse protsessiga. Dennett viitab kvaalide probleemile, nagu selle on püstitanud näiteks Thomas Nagel, Joseph Levine ja David Chalmers.

Enamik naturalistlikult meelestatud filosoofe vastab kvaalide probleemile püüdega näidata, miks teatud läbielamine (kogemus) koosneb teatud ajuprotsessidest, funktsionaalsetest seisunditest või muust taolisest. Dennett aga leiab, et kvaalide probleem on pseudoprobleem. Ta püüab näidata, et kvaalide mõiste ei ole koherentne. Üks tema keskne argument põhineb verifikatsionismil: et kvaalide kohta käivate väidete tõeväärtust pole põhimõtteliselt võimalik kindlaks teha, siis puudub neil väidetel tähendus.

Kas masinad mõtlevad?

Artiklis "Can machine think?" (1985) väidab ta, et Turingi test on piisavalt tugev mõtlemisvõime test.

Naturalistlik vaade inimesele

"Inimene on looduslik olend, kes on evolutsiooni käigus tekkinud loomade maailmast." See on Dennetti järgi "Darwini ohtlik idee" (1995), mis sunnib meid vaatama inimesele naturalistliku pilguga. See tähendab, et inimese olemuses ei ole midagi mõistatuslikku, midagi sellist, mida loodusteadused põhimõtteliselt seletada ei saaks. Seetõttu etendab evolutsiooniteooria ka inimese käitumise ja mõtlemise seletamisel keskset osa. Et kultuuriline evolutsioon ei ole seletatav geenivalikuga, on Dennett saanud üheks tuntumaks meemimõiste pooldajaks. Meemid on Dennettil geenide analoogid kultuurilises evolutsioonis.

Vaimufilosoofias on Dennettile vastu väidetud, et loodusteadused ei saa seletada inimese vaimu, eriti teadvust. Suur osa Dennetti mõtlemisest on pühendatud katsele seda vastuväidet kummutada.

Dennett kuulutab end ateistiks. Ta ei ole ateismis siiski täiesti kindel, vaid sama kindel kui teistes väidetes (näiteks Russelli teekannu mitteolemasolus).[1]

Peale selle kuulub Dennett bright-liikumisse, kuhu kuuluvad naturalistliku maailmapildiga inimesed. Kui see mõiste aastal 2003 kasutusele võeti, kirjutas Dennett ka ajalehte New York Times artikli "The Bright Stuff". Artikkel algab sõnadega: "Meile, bright'idele on aeg küps oma maailmavaadet tunnistada. Bright on naturalistliku maailmapildiga inimene, kes on üleloomulikust vaba. Meie, bright'id ei usu kummitustesse, haldjatesse ega lihavõttejänesesse – ega Jumalasse."

Tunnustus

Isiklikku

Daniel Dennett on abielus Susan Bell Dennettiga. Neil on kaks last.

Publikatsioone

Raamatud

Artikleid

Viited

Kirjandus

  • Dennett and His Critics: Demystifying Mind, Bo Dahlbom (toim). Philosophers and Their Critics. Oxford: Blackwell, 1993
  • Dennett's Philosophy: A Comprehensive Assessment, Don Ross, Andrew Brook, David Thompson (toim). Cambridge, Mass.: MIT Press, 2000.
  • On Dennett, John Symons, Wadsworth Philosophers Series. Belmont, California: Wadsworth, 2000
  • Daniel Dennett, Andrew Brook (toim), Don Ross Cambridge University Press, 2002
  • Daniel Dennett, Matthew Elton, Polity Press, 2003

Välislingid