Andrus Kivirähk

Andrus Kivirähk
Andrus Kivirähk 10. veebruaril 2014 esinemas üritusel "teater/keel" Eesti Draamateatri maalisaalis
Sündinud	17. august 1970 Tallinn, Eesti
Haridus	Tartu Ülikool

Andrus Kivirähk (sündinud 17. augustil 1970) on eesti kirjanik ja ajakirjanik.

Ta on lõpetanud 1988. aastal Tallinna 32. Keskkooli ja 1993. aastal Tartu Ülikooli ajakirjanduse erialal.

Ta töötab toimetaja ja kolumnistina Eesti Päevalehes, kus on esmaavaldatud ka suur osa tema tekste. Varem on ta töötanud Eesti Päevalehe kultuuritoimetajana, Pühapäevalehe huumoritoimetajana ning Eesti Päevalehe huumorikülje "Minu Kroon" toimetajana. Nii 2015. kui ka 2016. aastal nimetas Eesti Päevaleht Andrus Kivirähki Eesti mõjukaimaks kultuuritegelaseks.

Ta on alates 1990. aastast Eesti Üliõpilaste Seltsi liige ja 1996. aastast Eesti Kirjanike Liidu liige.

Looming

Kirjanikuteed alustas Andrus Kivirähk 15aastaselt humoreske kirjutades. Kirjanikuna debüteeris 1984. aastal ajakirjas Pikker. Ta on kirjutanud näidendeid, följetone, proosat, filmistsenaariume ja lastekirjandust. Esimese näidendina jõudis lavale "Vanamehed seitsmendalt" (1992, Eesti Nukuteater) ning teles "Vabariigi valvur" (1994–1995).

Andrus Kivirähki isikupärane huumor rajaneb mängul ideoloogiliste ja keeleklišeedega, hüperboolil ja fantastilisel groteskil. Ta ühendab tavaelu, ajalugu ja poliitikat ka folkloorsete ning mütoloogiliste struktuuridega, nii et tulemuseks on sundimatu absurdikoomika. Oma teostes paljastab ta pühaduse või pühaks pidava elunähtuse ning pöörab selle naljaks. Ta muigab ajaloo ja dogmade üle, huvitub sellest, millisena elab ajalugu rahva teadvuses, võimendab rahvalikku ettekujutust ja pöörab selle naljaks. Keelekoomikat tema teostes loovad veel arvukad sõnamängud, keeletasandite segamine ja realiseeritud metafoorid.

Tähtsamad teosed

Ivan Orava lood (1995)

Andrus Kivirähk sai kirjanikuna tuntuks 1995. aastal, mil ilmus teos "Ivan Orava mälestused. Minevik kui helesinised mäed". Lugu jutustatakse president Konstantin Pätsi hea sõbra sepp Ivan Orava pilgu läbi ning tegevus toimub Teise maailmasõja eelses Eesti Vabariigis. Lood Ivan Orava mälestustest avaldati esialgu Pühapäevalehes ning hiljem ka raamatuna. Uustrükid on ilmunud 2001. aastal (täiendatud trükk), 2008. aastal (Ivan Orava juubeliväljaanne), 2013. aastal ja 2018. aastal (juubeliväljaande uustrükk, sisaldab ka seni trükis ilmumata näidendit "Meri ja Orav"). 2008. aastal anti välja Ivan Orava mälestuste heliraamat, kus teksti loeb Andrus Vaarik.

Ivan Orav suri 2009. aastal ja on maetud Vabaduse väljakule Tallinnas. Tema mälestuseks püstitati sinna kõrge klaasist rist.

Rehepapp ehk November (2000)

Andrus Kivirähki tuntuim teos on romaan "Rehepapp ehk November", mida peetakse tänapäeva eesti kirjanduse tüvitekstiks. 2008. aastaks oli teost müüdud üle 32 000 eksemplari. Seetõttu on Andrus Kivirähk 2000. aastate menukaim eesti kirjanik. Romaan on tõlgitud mh soome, ungari, läti, norra, vene ja prantsuse keelde.

"Rehepapp" on kirjutatud päevikuvormis 1. novembrist 30. novembrini. Raamat räägib pärisorjuseaegsetest eestlastest, kelle elu mõte on varastada, haarata, kokku kanda, näpata ja kõrgemale tõusta oma senisest seisusest. Lisaks on seda nimetatud ülekavaldamise käsiraamatuks. Kivirähk pilkab teoses nimetatud negatiivseid eestlaste iseloomujooni, kuid toob välja ka eestlaste positiivsed jooned, milleks on pragmatism ja ülim kohanemisvõime. "Rehepapis" toimetavad ka mitmed müstilised olendid (näiteks kratid, libahundid, tondid, puugid, vanapagan jt).

Kutselise teatri lavale jõudis "Rehepapp" Eesti Draamateatris (esietendus 10. oktoobril 2001). Dramatiseerija oli Andrus Kivirähk, lavastaja Hendrik Toompere, kunstnik Ervin Õunapuu, kostüümikunstnik Ene-Liis Semper. Osades olid Aarne Üksküla (rehepapina), teistes osades Raimo Pass, Tõnu Kark, Elina Reinold, Dan Põldroos, Kaido Veermäe, Sulev Teppart, Maria Klenskaja, Ivo Uukkivi, Merle Palmiste, Ester Pajusoo, Aleksander Eelmaa, Viire Valdma, Lauri Nebel, Garmen Tabor ja Lydia Toompere.

"Rehepapi" ainetel valminud samanimeline ooper esietendus Vanemuise väikeses majas 18. oktoobril 2013. Muusika autor oli Tauno Aints, libreto autor Urmas Lennuk, lavastaja Marko Matvere, kes laulis ka ise nimiosa. Kunstnik oli Iir Hermeliin, koreograaf Marika Aidla.Teistes osades olid mh Janek Savolainen (kratt), Lauri Saatpalu (Õuna Endel).

Filmiversioon (pealkirjaga "November") valmis Eesti, Hollandi ja Poola koostöös ja esilinastus Eestis 3. veebruaril 2017. Režissöör oli Rainer Sarnet. Peaosades olid Rea Lest, Jörgen Liik ja Arvo Kukumägi.

Mees, kes teadis ussisõnu (2007)

"Mees, kes teadis ussisõnu" on 2007. aastal ilmunud Kivirähki romaan. Teos räägib muistsest Eestist, kus inimesed suundusid metsadest elama küladesse. Ühtlasi räägib raamat ka ristiusu vastuvõtmisest ja oma juurte ja päritolu unustamisest (mille tõttu kaotavad eestlased ka võimaluse appi kutsuda muistset Põhja konna). Teose peategelaseks on Leemet, kes on oma teadmised, tarkuse ja ka võime rääkida ussidega saanud oma onult Vootelelt. Teos käsitlebki Leemeti võitlust vana ja uue eluviisiga, kuid lõpus otsustab Leemet siiski jääda oma juurte juurde, mistõttu saab temast viimane mees, kes teadis ussisõnu.

"Mees, kes teadis ussisõnu" on tõlgitud läti, tšehhi, prantsuse, vene, inglise, taani, hollandi, ungari ja saksa keelde.

Kõik raamatud

Andrus Kivirähk Estonia teatri juubelipidustuste raames autogrammitunnis raamatu "Liblikas" uustrükki tutvustamas 12. septembril 2013

• "Ivan Orava mälestused. Minevik kui helesinised mäed" (1995; ilmus Pühapäevalehes ning Rahva Hääles; täiendatud trükid 2001, 2008, 2013 ja 2018, Varrak)
• "Kaelkirjak" (1995, Tiritamm; 2000, 2007, 2008, Tänapäev); vene keeles "Жираф" (KPD 2008)
• "Õlle kõrvale" (1996, AS Vaho)
• "Kalevipoeg" (1997, BNS)
• "Vanamehed seitsmendalt. Jalutuskäik vikerkaarel" (1997; Loomingu Raamatukogu)
• "Pagari piparkook" (1999, Kupar)
• "Liblikas" (1999 ja 2007, Tuum; 2013, Varrak)
• "Sirli, Siim ja saladused" (1999, 2002, 2006, 2008, 2011-2017, Varrak); läti keeles "Sirli, Sīms un noslēpumi" (Liels un mazs 2009); vene keeles "Сирли, Сийм и секреты" (KPD 2008), ungari keeles "Sari, Samu es a titkok" (Cerkabella 2008), leedu keeles "Sirle, Simas ir slepiniai" (Kronta 2010), sloveeni keeles "Sara, Simon in skrivnosti" (KUD Sodobnost International 2015)
• "Rahva oma kaitse" (koos Mart Juurega; 2000, Tänapäev)
• "Rehepapp ehk November" (2000, Varrak, 2016; soome keeles Otava 2002 "Riihiukko", tõlkija Kaisu Lahikainen; norra keeles "Trollskap i november", Pax forlag, Oslo 2004, tõlkija Turid Farbregd); läti keeles "Rijkuris jeb Novembris", tõlkija Zane Balode (Lauku Avīze 2009); vene keeles "Ноябрь, или Гуменщик", tõlkija Tatjana Verhoustinskaja (Aleksandra 2008), prantsuse keeles "Les Groseilles de Novembre", tõlkija Antoine Chalvin (Le Tripode 2014)
• "Sibulad ja šokolaad" (näidendid; Varrak, 2002; avaldanud koos Tõnu Ojaga)
• "Papagoide päevad" (näidendite kogumik; 2002)
• "Lotte reis lõunamaale" (2002, Varrak, 2012, Eesti Joonisfilm); itaalia keeles "Lotte. L’avventuroso viaggio al sud" (De Bastiani 2019, vene keeles "Путешествие Лотты в тёплые края" (2017, Eesti Joonisfilm), läti keeles "Lotes ceļojums uz dienvidiem" (Zvaigzne ABC 2013)
• "Romeo ja Julia" (2003; soome keeles Absurdia 2004 Romeo ja Julia, tõlkija Mika Keränen)
• "Vargamäe vanad ja noored" (2003)
• "Limpa ja mereröövlid" (Varrak, 2004, 2006, 2009, 2013, 2018); vene keeles "Лимпа и пираты" (Varrak 2009)
• "Vaene üliõpilane" (2004; sarjast "Kuulamisraamat")
• "Vargamäe vanad ja noored lähevad Euroopasse" (2004)
• "Wremja. Timur ja tema meeskond" (2004; koos Mart Juurega)
• "Wremja. Zorro märk" (2004; koos Mart Juurega)
• "Jutud" (kogumik; 2005)
• "Adolf Rühka lühikene elu" (näidendiraamat; 2005)
• "Vargamäe vanad ja noored tembutavad jälle" (2005)
• "Aabitsa kukk" (2006, Eesti Keele Sihtasutus)
• "Leiutajateküla Lotte" (2006, Eesti Joonisfilm); läti keeles "Lote no Izgudrotāju ciema" (Zvaigzne ABC 2010), vene keeles "Лотте из Деревни Изобретателей" (Eesti Päevaleht 2009), soome keeles "Keksijäkylän Lotta" (Otava 2008)
• "Mees, kes teadis ussisõnu" (2007); läti keeles "Vīrs, kas zināja čūskuvārdus" (Lauku Avīze 2011); tšehhi keeles "Muž, ktery rozumel hadi reči" (Kniha zlin 2011); prantsuse keeles "L´homme qui savait la langue des serpents" (Attila 2012)
• "Sürrealistid" (näidendiraamat; 2007, Eesti Draamateater)
• "Voldemar" (näidendiraamat; 2007,Eesti Draamateater)
• "Kaka ja kevad" (2009, Varrak); vene keeles "Весна и какашка" (Varrak 2010); läti keeles "Kaka un pavasaris" (Liels un mazs 2012), alamsaksa keeles "De Schiet un dat Fröhjohr" (Plaggenhauer 2015), saksa keeles "Der Schiet und das Frühjahr" (Willegoos 2015), soome keeles "Koiranne alkaa kohta kukkia" (Otava 2016)
• "Jumala lood" (2009, Eesti Päevaleht)
• "Vombat" (näidendiraamat; 2011)
• "Kevadine Luts" (2012, Loomingu Raamatukogu)
• "Lood" (2012, Eesti Keele Sihtasutus)
• "Maailma otsas. Pildikesi heade inimeste elust" (2013, Eesti Keele Sihtasutus)
• "Konna musi" (2013, Varrak); vene keeles "Поцелуй лягушку!" (Varrak 2014), saksa keeles "Frösche küssen" (Willegoos 2015)
• "Suur Tõll" (2014, Varrak)
• "Karneval ja kartulisalat" (2015, Varrak); soome keeles "Kun Musti muni mummon" (WSOY 2018), läti keeles "Karnevāls un kartupeļu salāti" (Liels un mazs 2016), vene keeles "Карнавал и картофельный салат" (Varrak 2016)
• "Inimväärne elu" (2015)
• "Oskar ja asjad" (2015, Film Distribution); vene keeles "Оскар и вещи" (KPD 2019), läti keeles "Oskars un lietas" (Liels un mazs 2018), poola keeles "Oskar i rzeczy" (Widnokrąg 2018)
• "Tilda ja tolmuingel" (2018, FD Distribution)
• "Millest kõneleb vana taksojuht kuupaistel" (2018)
• "Köster" (2018)
• "Sinine sarvedega loom" (2019)
• "Tont ja Facebook" (2019)
• "Puulased ja tohtlased" (2020)

Soomekeelses tõlkekogumikus "Tallinnasta pois – groteskia virolaista proosaa" (Absurdia, 2003) ilmusid Kivirähki jutud "Miesten kongressi" (tõlkija Petteri Aarnos), "Vahva nainen" (tõlkija Seija Kerttula) ja "Ugri" (tõlkija Iiris Heino).

Näidendid

Andrus Kivirähk oma raamatusse "Lood" autogramme jagamas 9. oktoobril 2012

• "Vanamehed seitsmendalt" (lavastatud Nukuteatris 1992; lavastaja Eero Spriit ja Ugalas 2009, lavastaja Peeter Tammearu)
• "Sibulad ja šokolaad" (lavastatud Eesti NSV Riiklikus Noorsooteatris 1993 (lavakunstikateedri XVI lennu õppelavastus lastele), VAT Teatris 1999)
• "Jalutuskäik vikerkaarel" (lavastatud Eesti Draamateatris 1994)
• "Rikka õelusel ei ole piire" (lavastatud Nukuteatris 1995)
• "Suur lahing Petuulia linna all" (lavastatud Raadioteatris 1996)
• "Atentaat" (lavastatud Eesti Draamateatris 1997)
• "Säärane soolikas ehk Kuidas Kreutzwald oma õnne leidis" (lavastatud Pärnu Endlas 1997)
• "Kakand ja kakand" (lavastatud Pärnu Endlas 1998)
• "Papagoide päevad" (lavastatud Eesti Draamateatris 2000; ise ka lavastaja)
• "Hiired pööningul" (lavastatud Pärnu Endlas 2001)
• "Rehepapp" (lavastatud Võru Teatriateljee egiidi all Metsavenna talu saeveskis 2001; lavastaja Taago Tubin)
• "Rehepapp" (lavastatud Eesti Draamateatris 2001; lavastaja Hendrik Toompere)
• "Rehepapp ja näärisokk" (lavastatud Eesti Draamateatris 2001)
• "Eesti matus" (lavastatud Eesti Draamateatris 2002; lavastaja Priit Pedajas
• "Uus jõuluvana" (lavastatud Eesti Draamateatris 2003; lavastaja Andrus Vaarik)
• "Romeo ja Julia" (lavastatud Vanemuises; lavastaja Mati Unt)
• "Helesinine vagun" (lavastatud Ugalas 2003; lavastaja Taago Tubin)
• "Aabitsa kukk" (lavastatud Eesti Draamateatris 2004; ise ka lavastaja)
• "Adolf Rühka lühikene elu" (lavastatud Eesti Draamateatris 2005; lavastaja Ingomar Vihmar)
• "Teatriparadiis" (lavastatud Vanemuises 2006; lavastaja Ain Mäeots)
• "Syrrealistid" (lavastatud Viinistu Kunstimuuseumis 2006; lavastaja Hendrik Toompere juunior)
• "Voldemar" (lavastatud Eesti Draamateatris 2007; lavastaja Merle Karusoo)
• "Keiserlik kokk" (lavastatud Viinistu Kunstimuuseumis 2008, lavastaja Ingomar Vihmar)
• "Ingel, ingel vii mind taeva" (lavastatud VAT Teatris 2009; lavastaja Aare Toikka)
• "Vombat" (lavastatud Eesti Draamateatris 2009; lavastaja Merle Karusoo)
• "Vassiljev ja Bubõr ta tegid siia" (lavastatud Eesti Draamateatris 2010; lavastaja Merle Karusoo)
• "Neegri vabastamine kõrgel kunstilisel tasemel" (lavastatud Eesti Draamateatris 2010; lavastaja Hendrik Toompere juunior)
• "Valged daamid" (lavastatud 2011, lavastaja Merle Karosoo)
• "Karin ja Pearu" (lavastatud VAT Teatris 2012; lavastaja Aare Toikka)
• "Kaheksa varbaga kuningas" (lavastatud teatris KukunIkka 2012; lavastaja Kalju Orro)
• "Kevadine Luts" (lavastatud Eesti Draamateatris 2012; lavastaja Uku Uusberg)
• "Köster" (lavastatud Tallinna Linnateatris 2016; ise ka lavastaja ja muusikaline kujundaja)
• "Alias" (lavastatud VAT Teatris 2016; lavastaja Aare Toikka)
• "Vaimude tund Koidula tänavas" (lavastatud Eesti Draamateatris 2017; lavastaja Priit Pedajas)
• "Kaarnakivi perenaine" (Endla teatri ja Kuressaare Linnateatri ühistöö, valminud EV 100 projekti "Sajandi lugu" raames, esietendus 1. detsembril 2017 Endla Suures saalis ja 6. detsembril 2017 Kuressaare Linnateatris, lavastaja Peeter Tammearu)
• "Isamaa pääsukesed" (Eesti Draamateatri ja Nargenfestivali ühistöö, kuulub EV 100 teatrisarja "Sajandi lugu", esietendus 15. juunil 2018, lavastaja Aare Toikka)
• "Elu ja armastus" (lavastatud Endla teatris, esietendus 3. novembril 2018, A. H. Tammsaare romaani ainetel,lavastaja Aare Toikka)

Stsenaariumid

• "Setu vurle küüsis" (1993)
• Seitsmeosaline teleseriaal "Vabariigi valvur" (1994–1995)
• "Keegi veel" (1997)
• "Tom ja Fluffy" (1997)
• "Libarebased ja kooljad" (1998)
• "Saamueli Internet" (2000)
• "Lotte reis lõunamaale" (2000)
• "Lepatriinude jõulud" (2001)
• Telelavastus "Minu veetlev Kunder" (2003)
• "Leiutajateküla Lotte" (2006)
• "Lotte ja kuukivi saladus" (2011)
• "Lotte ja kadunud lohed" (2019)

Tunnustus

• 1994 – Oskar Lutsu huumoripreemia
• 1995 – Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia ("Ivan Orava mälestused")
• 1998 – Friedebert Tuglase novelliauhind ("Kunstnik Jaagup")
• 2000 – Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia ("Rehepapp")
• 2000 Eesti Kultuurkapitali audiovisuaalse kunsti aastapreemia (koos Heiki Ernitsa, Janno Põldma, Regina Lukk-Toompere, Olav Ehalaga; südamliku huumoriga joonisfilmi “Lotte” loojad)
• 2001 – Virumaa kirjandusauhind ("Rehepapp")
• 2003 – Tammsaare romaaniauhind ("Rehepapp")
• 2004 – Valgetähe V klassi teenetemärk
• 2004 – Nukitsa konkurss, 2. koht kirjanike kategoorias ("Lotte reis lõunamaale")
• 2004 – Järje Hoidja ("Limpa ja mereröövlid")
• 2005 – Aasta Rosin (kogumik "Ruttu tuttu! Eesti isade unejutte", autorid Karl-Martin Sinijärv, Veiko Belials, Andrus Kivirähk, Juhani Püttsepp, Contra, Jürgen Rooste, Jaanus Vaiksoo, Kivisildnik, Peeter Sauter, Jaan Tätte ja Peep Pedmanson; pildid: Jüri Mildeberg)
• 2006 – Nukitsa konkurss, 1. koht kirjanike kategoorias ("Limpa ja mereröövlid")
• 2007 – Eesti Vabariigi kultuuripreemia ("Leiutajateküla Lotte" ning näidendid "Sürrealistid" ja "Teatriparadiis")
• 2007 – Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia ("Voldemar")
• 2007 – Virumaa kirjandusauhind ("Mees, kes teadis ussisõnu")
• 2008 – Eesti Teatriliidu algupärase dramaturgia auhind
• 2008 – Nukitsa konkurss, 1. koht kirjanike kategoorias ("Leiutajateküla Lotte")
• 2008 – Eduard Vilde nimeline kirjandusauhind ("Mees, kes teadis ussisõnu")
• 2008 – Stalker ("Mees, kes teadis ussisõnu")
• 2008 – IBBY aunimekiri ("Leiutajateküla Lotte")
• 2010 – Nukitsa konkurss, 1. koht kirjanike kategoorias ("Kaka ja kevad")
• 2010 – Läti laste- ja noortežürii – 2. koht ("Sirli, Siim ja saladused")
• 2011 – Läti Janis Baltvilksi lastekirjanduse preemia ("Leiutajateküla Lotte")
• 2013 – Läti Janis Baltvilksi lastekirjanduse preemia ("Kaka ja kevad")
• 2013 – Eesti Kultuurkapitali kirjanduse aastapreemia (romaan "Maailma otsas. Pildikesi heade inimeste elust" ning jätkuv kõrgtasemel tegusus eest erinevates kirjanduslaadides, tunnustades ühtlasi ka romaani "Mees, kes teadis ussisõnu" rahvusvahelist edu)
• 2013 – Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia ("Maailma otsas. Pildikesi heade inimeste elust")
• 2014 – Le Grand Prix de l’Imaginaire – parim välismaine romaan ("L'homme qui savait la langue des serpents")
• 2015 – White Ravens ("Suur Tõll")
• 2015 – Hea lasteraamat ("Oskar ja asjad")
• 2016 – Eduard Vilde nimeline kirjandusauhind ("Oskar ja asjad")
• 2016 – Nukitsa konkurss, 2. koht kirjanike kategoorias ("Karneval ja kartulisalat")
• 2016 – Astrid Lindgreni mälestusauhinna kandidaat
• 2016 – Tartu lastekirjanduse auhind ("Oskar ja asjad")
• 2018 – Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia ("Tilda ja tolmuingel")
• 2018 – Järje Hoidja ("Tilda ja tolmuingel")
• 2018 – Hea lasteraamat ("Tilda ja tolmuingel")
• 2020 – Nukitsa konkurss, 1. koht kirjanike kategoorias ("Tont ja Facebook")

Tsitaate

• Inimene tahab endale ikka väikesegi võimaluse jätta, ta ei lepi kunagi paratamatusega. ("Mees, kes teadis ussisõnu", 2007)
• Ebaõnn tuleb nagu kibe rohi alla neelata. ("Pagari piparkook", 1999)
• Päheõpitud luuletust võib lugeda igaüks ja kellele tahes, kuid oma loodud värsid pühendatakse vaid ühele ainsale inimesele. Seetõttu on nad ülimalt väärtuslikud. ("Rehepapp", 2000)
• See on meie, eestlaste, õnnetus, et totraid on palju. Siuksed teevad tervele rahvale häbi. ("Rehepapp", 2000)
• Ebameeldivad asjad on nagu vihm: kunagi nad meile kaela tulevad, aga sellepärast pole mõtet muretseda seni kuni päike paistab. ("Mees, kes teadis ussisõnu", 2007)

Isiklikku

Andrus Kivirähki ema on endine nukunäitleja Ingrid Kivirähk (sündinud 1931). Tema vend on sotsioloog Juhan Kivirähk ja õde on Tiina Vapper.

Andrus Kivirähk on abielus ajakirjanik Ilona Martsoniga, kellega tal on tütred Kaarin, Liisa ja Teele.

Välislingid

• Andrus Kiviräha tekste
• Fotod
• Andrus Kivirähk. "Augustivalgus", ETV (intervjuu Urmas Otile)
• Eva Kübar. "Näidendeid on palju vaja, romaane jõuab veel sada aastat lugeda" Postimees, 10. jaanuar 2009
• Ülo Külm. Usutlus: Andrus Kivirähk: ­"Kirjanduses ei saa ­erinevaid autoreid ­mõõta!" Nelli Teataja, 3. veebruar 2012
• Uue romaani "Maailma otsas. Pildikesi heade inimeste elust" esitlus Rahvusraamatukogus, vestlevad Andrus Kivirähk ja Mart Juur. Arvustus.com, 4. aprill 2013
• Naera uuesti: Juure ja Kivirähu õel huumor vürtsitas euroõhtut: pähe said nii paksud, geid kui ka Jaak Madison, www.Publik.ee, 20. mai 2015
• Veiko Märka. Andrus Kivirähk. Väliselt tagasihoidlik, silmapaistmatu ja ebateatraalne – aga millised ideed! Eesti Päevaleht, 9. detsember 2016