Aleksander Eelmaa: erinevus redaktsioonide vahel
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
27. rida: | 27. rida: | ||
==Välislingid== |
==Välislingid== |
||
*[https://www.draamateater.ee/inimesed/aleksander-eelmaa Aleksander Eelmaa Draamateatri kodulehel] |
*[https://www.draamateater.ee/inimesed/aleksander-eelmaa Aleksander Eelmaa Draamateatri kodulehel] |
||
*[http://www.linnateater.ee/inimesed/inimesed/aleksander-eelmaa Linnateatri koduleht] |
|||
*[https://epl.delfi.ee/artikkel/51154847/aleksander-eelmaa? Keil, Andres. Aleksander Eelmaa.] Eesti Päevaleht, 10. jaanuar 2009. |
*[https://epl.delfi.ee/artikkel/51154847/aleksander-eelmaa? Keil, Andres. Aleksander Eelmaa.] Eesti Päevaleht, 10. jaanuar 2009. |
||
Redaktsioon: 23. juuli 2021, kell 10:12
Aleksander Eelmaa (6. november 1946 Viljandi – 21. juuli 2021 Saueaugu Teatritalu[1], Ohtla, Lääne-Nigula vald, Lääne maakond) oli eesti näitleja.
Ta õppis aastatel 1968–1969 Eesti NSV Teatriühingu pantomiimistuudios. 1976. aastal lõpetas ta Tallinna 10. Õhtukeskkooli.
Teatrinäitlejana
Aleksander Eelmaa esines Maret Kristali pantomiimirühmas miimina. Aastatel 1976–1981 töötas ta näitlejana Eesti NSV Riiklikus Noorsooteatris, 1981–1990 Vanalinnastuudios, 1990–2006 Eesti Draamateatris ja 2007–2014 Tallinna Linnateatris, 2015–2021 jälle Eesti Draamateatris. Eesti Draamateatris tegi ta 2020/2021. hooajal kaasa kolmes lavastuses: Klaus Manni „Mefistos“, Andrus Kivirähki „Keiserlikus kokas“ ning Helen Käiti ja Mehis Pihla „Lohe needuses“.
Tema viimaseks teatrirolliks jäi Sassi vana osatäitmine Saueaugu Teatritalus 20. juulil 2021 esietendunud lavastuses "Kadunud kodu" (lavastajad Margus Kasterpalu ja Priit Põldma).
Filmi- ja telerollid
Aleksander Eelmaa tegi kaasa paljudes filmides ja telelavastustes, mh "Metskannikesed" (1980), "Rudolf ja Irma" (1985), "Pildikesi Paunverest" (1986), "Viimane suvi" (1987), "Õnne 13" (alates 1993), "Tuli sinu käes" (1996), "Kõrbekuu" (1999), "Ferdinand" (2002), "Agent Sinikael" (2002), "Fender Bender" (2003), "Vanameeste paradiis" (2005), "Vana daami visiit" (2006), "Ruudi" (2006), "Kinnunen" (2007), "Tuulepealne maa" (2008), "Kalevipojad" (2011), "Üks mu sõber" (2011), "Rotilõks" (2011), "Tupiktänava mehed" (2012). Aleksander Eelmaa viimased ülesastumised ekraanil olid tudengifilmides „Vanad mehed ja meri“ (2020) ja „Vinguv jalaluu“ (2021).
Tunnustus
- 1984 – Ants Lauteri nimeline auhind
- 1996 – Suure Vankri auhind
- 2004 – Valgetähe IV klassi teenetemärk[2]
- 2004 – Eesti Kultuurkapitali näitekunsti aastapreemia ("Külmetava kunstniku portree" lavastamise eest Viinistu Kunstimuuseumis)
- 2004 – Eesti Teatrikriitikute Ühenduse Hea Teatri Auhind
- 2005 – Helmi Tohvelmani nimeline auhind
Isiklikku
Ta oli Liisi, Taavi ja Sander-Ott Eelmaa isa.
Viited
Välislingid
- Aleksander Eelmaa Draamateatri kodulehel
- Keil, Andres. Aleksander Eelmaa. Eesti Päevaleht, 10. jaanuar 2009.