Tartu rahu: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Sirvi ajalugu interaktiivselt
← Vanem muudatusUuem muudatus →
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
VisuaalneVikitekst
PResümee puudub
4. rida: 4. rida:
| konflikt = Nõukogude Venemaa ja Eesti vahelise sõja lõpetanud rahuleping
| konflikt = Nõukogude Venemaa ja Eesti vahelise sõja lõpetanud rahuleping
| osa = [[Eesti Vabadussõda|Eesti Vabadussõjast]]
| osa = [[Eesti Vabadussõda|Eesti Vabadussõjast]]
| pilt = [[Pilt:Eesti delegatsiooni liikmed Tartu rahu sõlmimisel. Vasakult - Jaan Poska, kindral Jaan Soots, kolonel Victor Mutt. Fotograaf Armin Lomp (1883-1936).jpg|300px]]
| pilt = Eesti delegatsiooni liikmed Tartu rahu sõlmimisel. Vasakult - Jaan Poska, kindral Jaan Soots, kolonel Victor Mutt. Fotograaf Armin Lomp (1883-1936).jpg
| pildiallkiri = Eesti delegatsiooni liikmed Tartu rahu sõlmimisel. Vasakult: [[Jaan Poska]], kindral [[Jaan Soots]], kolonel [[Victor Mutt]]. Taga väikese laua ääres allkirjastab lepingut [[Ants Piip]].
| pildiallkiri = Eesti delegatsiooni liikmed Tartu rahu sõlmimisel. Vasakult: [[Jaan Poska]], kindral [[Jaan Soots]], kolonel [[Victor Mutt]]. Taga väikese laua ääres allkirjastab lepingut [[Ants Piip]].
| aeg = detsember [[1919]] – jaanuar [[1920]]
| aeg = detsember [[1919]] – jaanuar [[1920]]

Redaktsioon: 5. juuli 2021, kell 22:36

 See artikkel räägib Eesti ja Nõukogude Venemaa vahel sõlmitud rahulepingust; Soome ja Nõukogude Venemaa vahel sõlmitud rahulepingu kohta vaata artiklit Tartu rahu (Soome ja Nõukogude Venemaa); Liivi sõjas 1564 sõlmitud leppe kohta vaata Tartu rahuleping (1564)
Nõukogude Venemaa ja Eesti vahelise sõja lõpetanud rahuleping
Osa Eesti Vabadussõjast
Eesti delegatsiooni liikmed Tartu rahu sõlmimisel. Vasakult: Jaan Poska, kindral Jaan Soots, kolonel Victor Mutt. Taga väikese laua ääres allkirjastab lepingut Ants Piip.
Toimumisaeg detsember 1919 – jaanuar 1920
Toimumiskoht Tartu, Eesti
Tulemus Eesti "iseseisvuse ja rippumatuse" tunnustamine Nõukogude Venemaa poolt
Territoriaalsed
muudatused		 Eesti ja Venemaa vahelise piiri kindlaksmääramine
Osalised
 Eesti Nõukogude Venemaa Nõukogude Venemaa
Väejuhid või liidrid
Eesti Jaan Poska Nõukogude Venemaa Adolf Joffe
Narva 1918 – Joala – Auvere – Rägavere – Punapargi – Kunda – Valkla – Kehra – Vetla – Voose – Priske – Aidu – Kärstna – Tapa – Kunda – Tartu – Utria – Laagna – Narva 1919 – Reola – Pikksaare – Uderna – Kirepi – Paju – Sänna – Pihkva – Marienburg-Jakobstadt – Lemsalu – Võnnu – Krasnaja Gorka – Krivasoo

Tartu rahuleping on 2. veebruaril 1920 Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahel Tartus sõlmitud rahvusvaheline leping, millega lõpetati vabadussõda, määrati Eesti idapiir ning Nõukogude Venemaa tunnustas Eesti Vabariigi iseseisvust.

Leping

Tartu rahu tiitelleht

Tartu rahuleping on koostatud eesti ja vene keeles, registreeritud Rahvasteliidus ning avaldatud koos prantsus- ja ingliskeelse tõlkega Rahvasteliidu dokumentide kogumikus nr XI 1922. aastal.

Leping ratifitseeriti Ülevenemaalise Kesktäitevkomitee poolt 4. veebruaril ja Eesti Asutava Kogu poolt 13. veebruaril 1920. Ratifitseerimiskirjad vahetati Moskvas 30. märtsil 1920 ja sellest päevast hakkas leping kehtima.

Leping koosneb 20 artiklist ja sisaldab peale sõjaseisukorra lõpetamise ka Eesti riigi tunnustamise artikleid, mis käsitlevad piiri-, julgeoleku-, majandus-, sotsiaal- ja liikluspoliitikat.

Läbirääkimiste osapooled

Ees keskel Eesti delegatsiooni juht Jaan Poska, paremal kindral Jaan Soots, Victor Mutt, Ants Piip, Rudolf Paabo ja Rein Eliaser. Vasakul laua otsas Aleksander Oinas, Mait Püüman ja Julius Seljamaa, nende taga istub Ado Birk.

Eesti esindajad läbirääkimistel olid Jaan Poska ja kindral Jaan Soots.

Eesti esindajate juures olid eksperdid kindralstaabi polkovnik Victor Mutt, majandusteadlane Aleksander Oinas, insener Karl Ast ja kaubanduseksperdina Joakim Puhk. Delegatsiooni asjadevalitseja oli vandeadvokaat Rein Eliaser ning sideametnik Vene saatkonna juures välisministri erasekretär leitnant William Tomingas.

Venemaa delegaadid ja eksperdid. Keskel püstiseisva Eesti ohvitseri ees Venemaa delegatsiooni juht Adolf Joffe. Vasakul Leonid Krassin ja Fjodor Kostjajev, paremal Issidor Gukovski.

Venemaa esindajad olid Kesktäidesaatva komitee liige Adolf Joffe, Vene SFNV posti- ja telegraafi rahvakomissar Leonid Krassin, Vene SFNV Välisasjade rahvakomissariaadi kolleegiumi liige Maksim Litvinov, VK(b)P KK liige Karl Radek ja Vene SFNV Riigikontrolli Rahvakomissariaadi kolleegiumi liige Issidor Gukovski.

Venemaa delegatsiooni sekretär oli Nikolai Klõško, sõjalised eksperdid kindralstaabi kindralid Fjodor Kostjajev ja Mihailov, mereväe ekspert krahv Konstantin Benckendorff, kantseleiülem V. Rasolts[1].

Tartus viibisid ka Soome, Ukraina, Valgevene ja Poola vaatlejad.

Läbirääkimised toimusid Tartus Aia tänava majas nr 35.

Rahuläbirääkimiste protsess

Esimese ettepaneku Eesti ja Nõukogude Venemaa vahelise vaherahu sõlmimiseks esitas Nõukogude Venemaa 25. juulil 1919.

Loodearmee II pealetungi ajal Petrogradile 16. novembril 1919 tuli Nõukogude Liidu esindaja Maksim Litvinov Irboska all läbi rinde Eestisse ja 19. novembril sõlmiti Tartus leping pantvangide vahetamise küsimuses ning lepiti kokku vaherahu üle, mis pidi algama 24. novembril 1919. Loodearmee Petrogradi pealetungi luhtumisel aga rahusõlmismisprotsessi Nõukogude Venemaa poolt ei jätkatud.

Eesti ja Venemaa rahusaatkonnad saabusid Tartu 4. detsembril 1919, Eesti rahusaatkonna esimeheks oli määratud J. Poska, Nõukogude Venemaad esindas rahusaatkonna esimehena L. Krassin.

Kuna läbirääkimiste osapoolte nõudmised olid väga erinevad, kujunesid läbirääkimised raskeks, ähvardades isegi katkeda. Samal ajal alustasid Nõukogude Venemaa Punaarmee väed Narva all uuesti pealetungi, et sundida Venemaa diplomaatilise esinduse poolt rahuläbirääkimistel esitatud nõudmisi täitma.[2]

Eesti vägede ülemjuhataja Johan Laidoner oli sunnitud suunama Narva rindele 3. Diviisi väed Lätist, 2. Diviisi kaks polku, Soomusrongide Divisjoni kaks polku ja kolm soomusrongi ning ka Skautide ja Kuperjanovi polgu üksikud roodud.

Rahulepingule allakirjutanud

Tartu rahulepingu allkirjad
Eesti Vabariigi Valitsuse esindajad
Venemaa Sotsialistliku Föderatiivse Nõukogude Vabariigi esindajad
  • Jaan Poska allkirjastamas lepingut
    Jaan Poska allkirjastamas lepingut
  • Adolf Joffe allkirjastamas lepingut
    Adolf Joffe allkirjastamas lepingut

Lepingu tagajärjed

Hoone Vanemuise tänav 35, kus allkirjastati Tartu rahuleping

Lepingu kohaselt tunnustas Venemaa Eesti iseseisvust igavesest ajast igavesti de jure, loobudes "igaveseks ajaks kõigist suveräänõigustest, mis olid Venemaal Eesti rahva ja maa kohta".

Lepingu kohaselt ei laienenud Eestile endise Venemaa keisririigi võlgade tasumise kohustus.

Eesti ja Venemaa piir määrati kindlaks kuni 1940. aastani püsinud kujul, mille järgi kuulusid Eestile ka Narva-tagused vallad ja Petserimaa. Eesti vabanes kõigist kohustustest Venemaa ees ja sai Venemaa kullafondist 15 miljonit kuldrubla ehk 11,6 tonni kulda. Rahulepingu alusel opteerus Venemaalt Eestisse 38 000 eestlast. Vabadussõja lõpul oli Venemaal umbes 320 eestlaste asundust või keskust ja umbes 190 000 eestlast; rahulepingu kohaselt oli igal Venemaa eestlasel õigus Eestisse elama asuda.

Lepingupooled kohustusid mitte lubama oma territooriumil asuda teisele lepinguosalisele vaenulikke sõjavägesid või teise lepinguosalise riigi valitsemisele pretendeerivaid valitsusi (Eestis likvideeriti Loodearmee).

Nõukogude Venemaa ei täitnud rahulepingut täielikult: takistati eestlaste opteerumist, suur osa sõjategevuse ajal evakueeritud varadest, sealhulgas Voronežisse evakueeritud Tartu Ülikooli varad, jäid tagastamata, lubatud kontsessioonid (näiteks metsa osas) jäid paberile, segakomisjonid ei lahendanud ühtegi tüliküsimust.

Rahvusvahelised suhted

Tartu rahuleping oli Eesti Vabariigile esimene rahvusvaheline leping, Nõukogude Venemaast sai esimene riik, mis tunnustas Eesti Vabariigi iseseisvust. Tartu rahuleping silus mõlemale riigile teed rahvusvahelisse poliitikasse.

Kuna Ukraina oli Tartu rahulepingu sõlmimise ajal, enne Nõukogude Liidu moodustamist, formaalselt iseseisev sotsialistlik nõukogude vabariik, tuli ka temaga opteerumisküsimuste lahendamiseks sõlmida vastav leping.

Mõned Antandi riigid olid rahulepingu sõlmimise vastu. Nõukogude Venemaa oli pärast bolševike võimuletulekut jäänud poliitilisse isolatsiooni. Ka Eestil nappis rahvusvahelist tunnustust. Ükski lääneriik ega Vene valgete võimukandja ei olnud 1920. aasta algul nõus tunnustama Eesti Vabariigi sõltumatust, kuna Eestit peeti enesestmõistetavalt Venemaa osaks.

Eesti ja Venemaa vahelised majandussuhted

Tartu rahulepingu lisas I olid järgmised punktid: "Kaubad, mida veetakse läbi ühe lepinguosalise territooriumi, ei kuulu tollimaksu ega transiidimaksuga maksustamisele. Lastimise tariifid transiitkaupadele ei tohi olla kõrgemad prahtimise hinnast siseturule määratud samasugustele kaupadele. Tallinnas ja teistes Eesti sadamates avatavates vabasadamates võimaldab Eesti Venemaale piirkonnad ja kohad ümberlaadimiseks, hoiustamiseks... Venemaalt saabuvale või temale määratud kaubale... kusjuures maksud sääraste piirkondade ja kohtade eest ei tohi ületada makse, mida kogutakse enese kodanikelt transiitkaupade puhul."

Üks lepingu lisapunktide tagajärgi oli, et Nõukogude Venemaa müüs 1920. aastate alguses suure osa Venemaa Keisririigi ning elanikkonnalt ja kirikutelt äravõetud tohututest kulla- ja väärismetallide varudest Läänele maha just Eesti panga G. Scheel & Co kaudu. Nendes tehingutes rikastusid vahendajatena nii paljud Eesti ärimehed kui ka Eesti riik. Mõningate uurijate arvates aitas just nendest tehingutest saadud kasu Nõukogude võimul 1920. aastatel Venemaal majanduslikult püsima jääda.

Tartu rahuläbirääkimiste rahvusvaheline mõõde

Tartu rahulepingu sõlmimine näitas, et Nõukogude Venemaaga on võimalik läbirääkimisi pidada ja rahvusvahelisi lepinguid sõlmida. Tartu rahule järgnesid Venemaa rahulepingud Leeduga 12. juulil 1920, Lätiga 11. augustil 1920, Soomega 14. oktoobril 1920 ja Poolaga 18. märtsil 1921.

Piiriläbirääkimised

Lõplik rahulepingu alusel sõlmitud riigipiiri kulgemine Eesti ja Venemaa vahel

Reaktsioonid

Enn Tarveli hinnangul nägid Vene bolševikud Tartu rahu üldiselt vaid ajutise takistusena millele pidi lõpu tegema peatselt Eestis ja läänes laiemalt algav revolutsioon. Lenin on Tartu rahu kohta öelnud "[...] see järeleandmine ei ole tehtud igaveseks", olles kindel, et kohalikud töölised kukutavad siiski Eesti valitsuse ja loovad Nõukogude Eesti. Tarveli andmetel soovitas ta üheksa kuud hiljem Venemaa Revolutsioonilise Sõjanõukogu aseesimehel karistada Eestit ja Lätilt sõjaliselt, tungides kusagil kas või versta võrra üle piiri ja puua seal üles 100–1000 kohalikku ametnikku ja rikkurit.[3]

Jaan Poska ütles rahu kohta Asutavas Kogus: "maitskem rahu, aga hoidkem alal ja kasvatagem oma sõjalist jõudu!"[3]

Hans Pöögelmann, üks Eesti enamlaste juhtfiguure, kirjutas Tartu rahu kohta: "rahu on tehtud, elagu võitlus!"[3]

Ajaloolaste hinnangud

Ajaloolane Enn Tarvel on Tartu rahu kohta kirjutanud, et tegu oli Eesti Vabariigi poolt vaadatuna ülimalt õigeaegse ja oskuslikult sõlmitud lepinguga. Ta toob põhjendusena välja, et Eesti sai endale rahulepinguga etnilised ja ajaloolised piirid, mis olid ühtlasi ka strateegiliselt Eestile kasulikud (osutades ka asjaolule, et Nõukogude Liit ei jätnud samu riigipiire isegi Eesti NSV-le). Samuti põhjendab ta lepingu kasulikkust asjaoluga, et Eesti sai lepingu tingimuste järgi Vene keisririigi kullafondi jagamisel 15 miljonit rubla (3%). Õigeaegsuse osas viitab ta asjaoludele, et nii rahvas kui sõjavägi olid rahuks küpsed, ja ka Jaan Poska arvamusele Pariisi rahukonverentsi järel (jaanuari lõpp 1920), et "enamlastega tuleb rahu teha - muidu me ei jaksa aasta pärast enam sõdida Vene valgetega, kui need kallale tuleksid".[3]

Vaata ka

Viited

  1. ↑ Ajakirja Kaitse Kodu Tartu rahu erinumbrist. 1. veebruar 1930
  2. ↑ "Iseseisvuse aeg 1941–44". Eesti. Üld. Kd 11. Eesti entsüklopeedia. 2002. Lk 301.
  3. ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 Tarvel 2018, lk 208.

Kirjandus

Välislingid

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Tartu_rahu&oldid=5925844"