Aristide Maillol: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Sirvi ajalugu interaktiivselt
← Vanem muudatusUuem muudatus →
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
VisuaalneVikitekst
Resümee puudub
Resümee puudub
24. rida: 24. rida:


== Elulugu ==
== Elulugu ==
Aristide Maillol sündis 1861. aastal Banyuls-sur-Meris [[Pyrénées-Orientalesi departemang]]us talunike peres. Juba lapsena otsustas ta kunstnikuks hakata. Kooliteed alustas ta Perpignanis Saint-Louis de Gonzague koolis. 1881. aastal kolis ta [[Pariis]]i, et alustada kunstiõpinguid.<ref name=":1" /> [[École des Beaux-Arts|Pariisi Kaunite Kunstide Kooli]] võeti ta vastu alles viiendal katsel.<ref name=":2" /> Õpinguid alustas ta [[Jean-Léon Gérôme]] ja [[Alexandre Cabanel]]i käe all, kuid tüdines üsna pea nende liiga [[Akadeemiline kunst|akadeemilisest]] kunstilisest lähenemisest. Esimestel maalidel on näha teiste, samal ajal tegutsenud kunstnike mõjutusi. Maillol kuulus kunstnike rühmitusse Nabis, kellega koos esines paaril näitusel.<ref name=":3" /> Aristide Maillol suri 1944. aastal autoõnnetuse tagajärjel.<ref name=":2" />
Aristide Maillol sündis 1861. aastal Banyuls-sur-Meris [[Pyrénées-Orientalesi departemang]]us talunike peres. Juba lapsena otsustas ta kunstnikuks hakata. Kooliteed alustas ta Perpignanis Saint-Louis de Gonzague koolis. 1881. aastal kolis ta [[Pariis]]i, et alustada kunstiõpinguid.<ref name=":1" /> [[École des Beaux-Arts|Pariisi Kaunite Kunstide Kooli]] võeti ta vastu alles viiendal katsel.<ref name=":2" /> Õpinguid alustas ta [[Jean-Léon Gérôme]]'i ja [[Alexandre Cabanel]]i käe all, kuid tüdines üsna pea nende liiga [[Akadeemiline kunst|akadeemilisest]] kunstikäsitlusest. Esimestel maalidel on näha teiste, samal ajal tegutsenud kunstnike mõjutusi. Maillol kuulus kunstnike rühmitusse [[Nabis]], kellega koos esines paaril näitusel.<ref name=":3" /> Aristide Maillol suri 1944. aastal autoõnnetuse tagajärjel.<ref name=":2" />


== Eraelu ==
== Eraelu ==

Redaktsioon: 23. mai 2021, kell 17:04

Aristide Maillol
Aristide Maillol 1925. aastal
Sünninimi Aristide Joseph Bonaventure Maillol
Sündinud 8. detsember 1861
Banyuls-sur-Mer, Prantsusmaa
Surnud 27. september 1944 (82-aastaselt)
Banyuls-sur-Mer
Rahvus prantslane
Tegevusala maal, skulptuur, tarbekunst
Kunstivool nabiid

Aristide Joseph Bonaventure Maillol (8. detsember 1861 Banyuls-sur-Mer, Prantsusmaa – 27. september 1944 Banyuls-sur-Mer, Prantsusmaa) oli prantsuse päritolu skulptor, maalikunstnik ja graafik.[1]

Elulugu

Aristide Maillol sündis 1861. aastal Banyuls-sur-Meris Pyrénées-Orientalesi departemangus talunike peres. Juba lapsena otsustas ta kunstnikuks hakata. Kooliteed alustas ta Perpignanis Saint-Louis de Gonzague koolis. 1881. aastal kolis ta Pariisi, et alustada kunstiõpinguid.[2] Pariisi Kaunite Kunstide Kooli võeti ta vastu alles viiendal katsel.[3] Õpinguid alustas ta Jean-Léon Gérôme'i ja Alexandre Cabaneli käe all, kuid tüdines üsna pea nende liiga akadeemilisest kunstikäsitlusest. Esimestel maalidel on näha teiste, samal ajal tegutsenud kunstnike mõjutusi. Maillol kuulus kunstnike rühmitusse Nabis, kellega koos esines paaril näitusel.[4] Aristide Maillol suri 1944. aastal autoõnnetuse tagajärjel.[3]

Eraelu

1896. aasta juulis abiellus Maillol Clotilde Narcisiga, kes oli üks tema töölisi tapeeditöökojas. Nende ainus poeg Lucian sündis sama aasta oktoobris.[4]

Looming

Aristide Mailloli bareljeef "Baleriin", 1896

Maillol alustas oma kunstilist karjääri kõigepealt maalikunstnikuna. Üsna pea leidis ta, et otsest annet tal sellel alal pole, ning alustas uute suundade otsingut. 1889. aastal toimus Cafe Volpinis näitus, kus Maillol nägi esimest korda Paul Gaguini teoseid. Gauguin ja Maillol kohtusid üldse vaid korra ning suuremat sõprust nende vahel ei tekkinud, siiski olid tööd suureks inspiratsiooniks ning muutsid tema varasemat suunda tugevalt. Gauguini soovitusel astus Maillol kunstiühingusse Nabis, kuhu kuulusid impressionistid ja juugendist mõjutatud noored kunstnikud, nende seas ka sellised tolle aja kuulsad kunstnikud nagu Edouard Vuillard, Georges Lacombe ja Maurice Denis. 1895. ja 1896. aastal esines ta koos nabiidega näitustel Louis le Barc de Boutteville galeriis Pariisi. Mailloli toonane looming kannab tugevaid nabiide mõjutusi. Sel ajastul valminud teoste hulka kuuluvad näiteks maalid "Pesija naine" ja "Naine päikesevarjuga".[3]

1889. aastal hakkas Maillol kujundama tapeete ja kangaid. 1893. aastal avas Banyulis töökoja, palgates isegi töölisi. Isevärvitud vill tegi tema lõngad ja kangad ainulaadseks. Inspiratsiooni sai ta Musée de Clunys nähtud keskaja kunstist. Aja jooksul hakkas Mailloli nägemine halvenema ning ta oli sunnitud tapeedi- ja kangadisainist loobuma, proovides kätt hoopis skulptorina.[3] Tema esimesed juugendmõjutustega madalreljeefid olid teostatud puidus. Tuntuimad neist on "Tantsiv naine" (D’Orsay muuseum), "Naine mandoliiniga" (Mailloli muuseum) ja "Naine mõtisklevas poosis" (Mailloli muuseum). Üsna pea loobus ta puidu kasutamisest, kuna selle viimistlemine oli liiga ajakulukas ning võttis kasutusele savi ja terrakota.[3] Sajandivahetuseks oli Maillol välja kujundanud oma kindla stiili, mis tegi ta hiljem ülemaailmselt tuntuks.[4]

Aristide Maillol, "La Pensée" ehk "La Méditerranéenne", pronks, 1905. Perpignani raekoja sisehoovis

Maillol loomingu keskne teema oli naise keha. Teda huvitas naise kaha massi, volüümikuse, joonelisuse ja ruumilisuse kujutamine.[1] Erinevalt skulptor Auguste Rodinist, kes keskendus pigem emotsionaalsele poolele, oli Maillol huvitatud vormist.[4] Esialgu kujutas ta riietatud naisi, kuid abiellunud Clotilde Narcis'ga tulid tema loomingusse aktiskulptuurid. Ta on kujutatud naisi paljudes poosides, lihtsustades ja harmoniseerides naisekeha vormi.[5] 1902. aastal märkas Mailloli töid kunstikaupmees Ambroise Vollard, kes oli varem olnud ka Cezanne’i, Renoiri, Picasso ja Van Goghi toetaja. Tänu temale leidis Maillol jõukamaid kliente ning sai kasutusele võtta kallemaid materjale nagu pronks ja marmor. Säärane tunnustus ja rahaline toetus andis Maillolile skulptorina suurema enesekindluse. Samal aastal toimus tema esimene isikunäitus Vollardi galeriis, kus oli välja pandud tema kangad, pisiplastika, maalid ja esimesed skulptuurid.[3]

1900. aastal alustas Maillol oma esimest suuremat skulptuuri, milleks oli "Istuv naine" (pronks). Esimese variandiga ta väga rahule ei jäänud ning paar aastat hiljem valmis teine versioon "La Méditerranée". See kujutas poolistuvas-poollebavas asendis naist, modellina kasutas Maillol oma abikaasat. Kriitikud on öelnud, et mõne rakursi alt meenutab skulptuur kuubikut.[1] "La Méditerranéenne" jõudis ka 1905. aasta Pariisi Sügissalongi, kus teos sai suure tähelepanu osaliseks. Teost märkasid mitmed jõukad kliendid, kes tellisid Maillolilt mitmeid pronkskujusid. Oma versiooni teosest tellis 1923. aastal ka Prantsusmaa valitsus (see versioon kuulub D’Orsay muuseumile Pariisis). Pärast näitusel osalemist annetas Maillol "La Méditerranéenne" Perpignani linnale.[2] Järgmisteks olulisteks teosteks sellest perioodist on 1907. aastal valminud skulptuurid "Iha" ja "Rattur". Kuigi Maillol keskendus reeglina ainult naisekeha kujutamisele, oli "Rattur" üks kolmest meesfiguurist tema loomingus. "Rattur" loodi jalgrattur Gaston Colini auks ning kujutas endast saledat, kuid lihaselist meesvormi. Kriitikutelt see teos heakskiitu ei leidnud, seda nimetati ülepingutatuks.[3] Teised meesfiguurid tema loomingus kannavad nimesid "Atleet" ja "Surev sõdalane".[6]

1904. aastaks oli Maillolil Pariisi lähedal Marly-le-Rois oma ateljee, kus ta veetis enamuse oma ajast, kuid talved oli kunstnik siiski kodulinnas. 1906. aastal telliti Maillolilt monument, mälestamaks Louis Blanquid, kes oli oma põhimõtete tõttu pea poole oma elust vanglas veetnud.[1] See skulptuur oli agressiivse hoiakuga akt naisest ning kandis nime "Ahelreaktsioon". Teos polnud Maillolile ja tema stiilile üldsegi iseloomulik. Reeglina on tema teosed rafineeritud, tundlikud, süütud ja melanhoolsed.[7]

1908. aastal reisis Maillol Kreekasse, kus ta tutvus lähemalt vanakreeka klassikalise kunstiga. Oma märkmetes kirjeldab ta, et nähtud arhitektuur ja kunstiteosed täiustasid teda kui skulptorit väga palju.[5][8]

Maillol läks oma karjääri jooksul korduvalt skulptuuride juurest tagasi kahemõõtmeliste teoste juurde. Enim eelistas ta siiski skulptorina töötada. 1912. aastal lõi ta versiooni puulõikeid Vergiliuse eepose jaoks ning hiljem illustreeris ka poeet Paul Verlaine'i luulekogu "Laulud temale". 1939. aastal jätkas ta isegi maalimist.[9]

Aristide Maillol, "Jõgi", Pariisis

Suur hulk Mailloli teoseid asub praegu temanimelises muuseumis Pariisis. Muuseumi asutas kunstniku sõber Dina Vierny, kes oli aastaid Mailloli (nagu ka Henri Matisse’i ja Pierre Bonnardi) modell. Vierny oli muusaks skulptuuridele "Mägi", "Õhk ja mägi". Mailloli kodu on tehtud samuti muuseumiks. Seal on võimalik näha kunstniku visandeid ja muid töid. New Yorgis asuva Metropoli Opera treppi kaunistavad kolm Mailloli pronkskuju: "Suvi", "Põlvitav naine" ja "Debussy monument", mis loodi kuulsa helilooja Claude Debussy auks.[1] 1976. aastal toimus New Yorgis Mailloli retrospektiivne näitus, kus eksponeeriti peaaegu kõiki tema tuntumaid teoseid. Tema figuratiivsed teosed mõjutasid omakorda Alberto Giacomettit ja Henry Moore’i. Mailloli huvi geomeetria vastu rajas teed abstraktsetele skulptoritele nagu Constantin Brancusi ja Jean Arp.[3][10]

Aristide Mailloli originaalteosed on väljas Metropolitani moodsa kunsti muuseumis, Solomon. R. Guggenheimi muuseumis New Yorgis, Foggi kunstimuuseumis Harvardis, Ermitaažis, Hirshhorni muuseumis ja skulptuuriaias Washingtonis, Folkwangi muuseumis Essenis, Washingtoni Rahvusgaleriis, Louvre'is, Londoni Tate Modernis ja Müncheni Neue Pinakothekis.[1] Tema teoseid on ka erakogudes.

Tema loomingu esimene välisnäitus toimus 1913. aastal Rotterdamer Kunstringis Hollandis. 12 aastat hiljem toimus esimene suurem näitus Ameerikas. Esimeses maailmasõjas hukkunute mälestamiseks tegi ta tasuta neli monumenti: 1921. aastal Elne'is, 1922. aastal Céretis, 1923. aastal Port-Vendresis ja 1933. aastal Banyuls-sur-Meris. Henri Barbusse auks tegi ta skulptuuri "Jõgi". Viimane teos, "Hermonie", jäi kunstniku ootamatu surma tõttu poolikuks.[2][4]

"Pomone à la tunique" ehk "Pomona tuunikas" pronks, 1921, Musée Hyacinthe-Rigaud, Perpignan

Teoseid

  • "Öö" (1909)
  • "Iha"
  • "Õhus"
  • "Rattur"
  • "Harmoonia" (1944)
  • "Flora ja suvi" (1911)
  • "Debussy monument" (1930–1933)
  • "Põlvitav naine" (1909), Ermitaaži muuseum, Peterburi
  • "La Méditerranée"
  • "Naine krabiga"
  • "Venus" (1918–1928)
  • "Ile de France" (1910–1925)
  • "Nümfid aasal" (1931–1937)
  • "Eva a la pomme" (1899)
  • "Jeune fille a la draperie" (1921)
  • "Kevad" (1911)
  • "Pomone langetatud kätega" (1921)
  • "Jeune fille allongee" (1921)
  • "Femme assise sur ses talons" (1900)

Viited

  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 "Aristide Maillol". Vaadatud 03.12.2017.
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 "Aristide Maillol". Vaadatud 06.12.2017.
  3. ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 3,6 3,7 "Aristide Maillol". Vaadatud 06.12.2017.
  4. ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 "Aristide Maillol".
  5. ↑ 5,0 5,1 "Aristide Maillol".
  6. ↑ "Aristide Maillol".
  7. ↑ "Aristide Maillol".
  8. ↑ "Aristide Maillol".
  9. ↑ "Aristide Maillol".
  10. ↑ "Aristide Maillol".

Välislingid

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Aristide_Maillol&oldid=5904551"