Tartu Ülikooli ajalugu

Tartu Ülikooli ajalugu sai alguse 1632. aastal ülikooli asutamisega.

Tavaliselt liigitatakse Tartu Ülikooli ajalugu järgmiselt:

• 1632–1665 Academia Gustaviana: Rootsi võimu aluse ülikooli esimene periood (ladina ülikool)
• 1690–1710 Academia Gustavo-Carolina: Rootsi võimu aluse ülikooli teine periood (alates 1699. aastast Pärnus)
• 1802–1918 Kaiserliche Universität zu Dorpat (saksa ülikool)
• 1893–1918 Kaiserliche Universität Jurjew (venestusaegne ülikool, üleminek vene keelele)
• 1918–1940 Eesti Vabariigi Tartu Ülikool
• 1944–1989 Tartu Riiklik Ülikool Nõukogude võimu all
• 1989 – k.a Tartu Ülikool iseseisvuse taastamise ajal ja järel

Tegelikult on selline periodiseering lihtsustav. 1918. aastal tegutses Saksa okupatsiooni all lühikest aega saksakeelne Landesuniversität Dorpat ning 1941–1944 Eesti Omavalitsuse Tartu Ülikool.

Eelkäijad

1583–1600 ja 1603–1625 tegutses Tartus katoliiklik jesuiitide gümnaasium. Tänapäevast Tartu Ülikooli sellega otseselt ei seostata, kuid kohati on seda peetud ülikooli üheks eelkäijaks.

Tihedamad on seosed ülikoolil 1630–1632 Tartus eksisteerinud luterliku gümnaasiumiga, mille õppejõududest mõni ka ülikoolis õpetamist jätkas.

1602. aastal lubas Södermanlandi hertsog Karl asutada Tartusse ülikooli ja annetada sellele Katariina kloostri varandused Jakobi ja Laia tänava nurgal.

Rootsi aeg Tartu Ülikoolis

Tartu Ülikooli rajaja Johan Skytte monument Toomemäel

Academia Dorpatensis

30. juunil 1632 kinnitas Rootsi kuningas Gustav II Adolf Academia Dorpatensise asutamisüriku. Esimesed üliõpilased immatrikuleeriti 20. ja 21. aprillil 1632. Esimene Tartu ülikooli üliõpilane ja alates 21. aprillist 1632 deposiitor oli Bengt Ekehielm. Academia Dorpatensise (Academia Gustaviana) pidulik avamine toimus 25. oktoobril (vkj 15. oktoobril) 1632. Ülikooli eellaseks oli 1630. aastal asutatud akadeemiline gümnaasium, mis kindralkuberner Johan Skytte ettevõtmisel muudeti ülikooliks.

Academia Gustaviana

Jaani tänav 8, Kunagine Academia Gustaviana hoone

Aktusel pidas Liivimaa kindralkuberner ja ülikooli kantsler Johan Skytte kõne, milles esitas oma seisukoha, et ülikoolis peavad saama õppida mitte üksnes aadlikud ja linnakodanikud, vaid ka vaesed talupojad. See oli kogu Euroopas erakordne nõue. Näiteks Göttingeni ülikoolis õppis veel aastail 1797–1837 ainult üks talupoeg, tulevane Tartu ülikooli rektor Gustav von Ewers.

Academia Gustavianal, nagu ka teistel tolleaegsetel Euroopa ülikoolidel, oli neli teaduskonda: filosoofia-, usu-, õigus- ja arstiteaduskond, kuid traditsioonipäraselt kujunes ülikoolis juhtivaks fakulteediks usuteaduskond.

Tartu ülikooli esimene asukoht, hoone, kus Academia Gustaviana 1632. aastal alustas, oli praeguse Tartu Ülikooli peahoone tagant Toomemäele viiva jalgtee vasakpoolsel platsil, praeguse majandusmaja vastas. 1642. aastast oli ülikooli kasutuses Academia Gustaviana hoone Jaani tänav 8. Pärast tulekahju 1667. aastal oli hoone varemeis, taastamist alustati 1688. aastal Paul von Esseni kava kohaselt. Hoone mõlemal korrusel oli kaks auditooriumi (sh suur loengusaal ülakorrusel) ja ülal paiknes ka raamatukogu. Academia Gustaviana töötas hoones aastatel 1690–1699.

Kõik üliõpilased alustasid õpinguid filosoofiateaduskonnas, mis andis üldisema kõrghariduse ja oli baasiks mingile erialale. Selline üldine kõrgharidus, mis taotles, et üliõpilane oleks kõigeteadja, nõudis kuni kuus aastat kestvaid õpinguid. Igal juhul oli selleks vaja vähemalt kaks aastat. Pärast seda järgnes spetsialiseerumine ja veel kolm aastat õpinguid samas või mõnes muus teaduskonnas. Seega oli normaalne õpiaeg ülikoolis üheksa aastat, kuigi võis toime tulla ka lühema ajaga.

Ülikooli töö Tartus katkes Vene-Rootsi sõja tõttu ja Vene vägede rünnakuga Rootsi Balti provintside vallutamiseks 1656. aastal. Selle käigus kapituleerus ka Tartu linn piiravatele Vene vägedele. Tartu Ülikooli professorid ja üliõpilased põgenesid sõja jalust Tallinna, kuid katse rajada ülikool Eestimaa pealinnas äpardus Tallinna rae vastuseisu tõttu. Professorid said kasutada Tallinna Gümnaasiumi ruume küll kuni 1665. aastani, kus akadeemiline tegevus soikus lõplikult 1665. aastal.

Aastal 1690 sai Tartust jälle ülikoolilinn. Rootsi-vastase koalitsiooni ja 1695.–1697. aasta suure näljahäda tõttu viidi ülikool Tartust Pärnusse.

Academia Gustavo-Carolina

Academia Gustavo-Carolina hoone Pärnus. 1699

28. augustil 1699 Pärnus avatud Academia Gustavo-Carolina pääses Põhjasõja käigus 1708. aastal toimunud Tartu elanikkonna küüditamisest. Esimeseks Pärnu ülikooli rektoriks oli professor Michael Dau. Pärnusse kolinud ülikool sai seal tööd jätkata 1710. aastani, mil selle tegevus katkes seoses linna kapituleerumisega Põhjasõjas Vene vägedele 12. augustil 1710.

Juba enne ülikooli taasavamist 21. augustil 1690 oli arutlusel ülikooli üleviimine Pärnusse ja ka Riiga – plaan, mida pooldas Liivimaa kindralsuperintendent J. Fischer, kes pidi saama ülikooli prokantsleriks. Karl XI pooldas aga Tartut, ning oma seletuses märkis kuningas „... et ülikool juba varem siin on olnud“, rõhutades seega eelnevat järjepidevust. Uuesti tuli ülikooli kolimine jutu alla 1693. aastal senati istungil. Probleemidena toodi esile nii korterite saadavust, nende kõrget hinda kui ka Venemaa piiri lähedust, probleem oli ka toiduainetega ja oma majade ehitamisega, nimelt nõue, et linnamüüridesse võib ehitada vaid kivimaju, mis olid kordades kallimad. Tõsisemalt sai kolimismõte alguse 1695. aasta kevadel, mil ülikooli delegatsioon, s.h kantsler J. J. Hasfer ja prokantsler J. Ficsher Pärnut külastasid ja läbirääkimise pidasid, vaadates üle ka ordulossi mis pidi antama ülikooli käsutusse. Kolimine aga viibis seoses J. J. Hastferi surmaga ja taaselustus alles Erik Dahlbergi ametisse määramisel 1. veebruaril 1696, kes sai samaaegselt ka Liivimaa kindralkuberneriks. Kolimine viibis aga jälle, seekord 1696.–1697. aasta näljahäda tõttu. Teoks sai see alles 1699. aasta suvel, kuna ordulossi kordaseadmine ja remont viibis rahaliste võimaluste puudumise tõttu. 22. juulil 1699 pidas ülikooli senat viimase istungi Tartus ja 23. augustil 1699 peeti esimene istung Pärnus.

Esimene ja ainus doktoriväitekirja kaitsmine Academia Gustavo-Carolinas 1699. aasta 7. detsembril, kui kraadi sai usuteaduste professor O. Moberg.

Ülikooli pitsat ja nimi uuenes alles 1700. aasta juunis, ülikooli uueks nimeks sai Academia Pernaviensis. Kuni selle ajani oli ametlikult kasutusel veel nimi Academia Dorpatensis ja kõnekeelselt Academia Gustavo-Carolina.

Academia Pernaviensis Põhjasõja ajal

Põhjasõjast sai ülikool teada 1700. aasta veebruaris, kui kuuldi Riia piiramisest. Sellele järgnes ärev aeg. Plaaniti ülikool evakueerida ning pitsatid, skeptrid, raamatukogu ja arhiiv eeskätt ära viia, lõpuks pakiti raamatukogu küll ära, aga muu osas jäädi ootele. 1700. aasta mais pandi raamatukogu taas üles ja jätkati ülikooli Pärnus paikasättimist. Suvel tulid sõjapaanika ja puuduse mõjud aga taas esile ning õppetöö ja senati töö katkes 23. augustil, lisaks olid Rootsi pagenud professorid D. Eberhard, L. Braun ja L. Molin. Õppetöö taastus aasta lõpul, pärast seda kui Karl XII oli võitnud Peeter I vägesid Narva all ning jäänud talvituma Laiusel. Ülikooli uueks rektoriks valiti O. Moberg. 1701. aasta kevadel sai ülikool kuninga määrusel uued õppejõud, pärast seda kui oli vallandanud Rootsi pakku põgenenud õppejõud, kes ei olnud tagasi tulnud, ja Rootsis pikemalt olnud matemaatikaprofessori S. Dimbergi, uued professorid määrati küll ametisse alles 1701. aasta sügissemestriks.

Edasistel sõja-aastatel olid ülikoolil mured sõjaväega nii majutuse kui ka varustuse küsimuses, nimelt hoiti ülikooli saalides ja ruumides vahepeal küll sadulaid, püstoleid ja humalaid, ülikooli keldris aga oli pikalt hoiul laskemoon ja püssirohi, kui trükikoda sealt välja koliti. Probleeme oli ka sõdurite majutamisega seoses. Ülikool ja selle teenistujad olid vabastatud kohustusest majutada enda juures sõdureid, aga sellest keelust astuti korduvalt üle ja oodati ülikoolilt paindlikkust, see vaidlus jõudis ka kuningani, kes astus ülikooli privileegide kaitseks välja. Teravaim probleem oli ehk D. Sarcoviusel, kelle korter oli tema ära olles kaptenile ja pärast korteri tagasisaamist hiljem uuesti ooberstleitnandile ära antud, kelle majutamisel koguni uks sisse löödi, et sisse saada ning professori asjad välja tõsteti. See konkreetne juhtum jõudis kuningani, kes nõudis juurdluse alustamist. Olukorra tegi pikantsemaks ja tähtsamaks D. Sarcoviuse valimine rektoriks 1703. aasta lõpul. Ülikool kaotas aga 1703. aastal ühe oma eestkostja ja võitleja seoses kantsler E. Dahlbergi surmaga, see tegi edasise arengu, juurdeehitused ja ülikooli korralikult sisseseadmise problemaatilisemaks, seda eriti sõjaolukorda arvesse võttes.

Ülikooli Pärnu elu ilmestasid krooniline rahapuudus ja sisseseadmise probleemid, professoritele ja üliõpilastele jäi ettenähtud palk ja stipendium esimestel sõja-aastatel maksmata. Lisaks oli probleeme ülikooli peahoone korrashoiuga, nimelt lekkis äsja remonditud ülikoolihoone katus – probleem, mis ajaga kasvas ja nõudis hiljem põhjalikumat remonti, mis hõlmanuks tuhandete katusekivide väljavahetamist. Alatised olid probleemid korteritega nii professorite kui ka üliõpilaste majutamisel, pakuti välja ka ühiselamu loomist ja ühistoitlustamist. Ülikoolil oli ka kindel soov luua oma botaanikaaed, mis Tartus ei olnud teoks saanud sobiva krundi puudumisel. See jäi aga raha ja muude probleemide tõttu tegemata. Omaette muret tekitas kolimise algusaastatel igapäevaelus ka matemaatika professori S. Dimbergi pikk eemalviibimine, kelle ekspertiisi oli vaja tähetorni kavandamisel ja vajalike mõõteriistade soetamiseks.

1709. aasta oktoobris algas uus sõjaärevuse aeg ülikoolis. Järgmise aasta suvel viidi ülikooli raamatukogu ja senat Stockholmi, kus see osaliselt asub tänini, senati protokollid on tagasi Tartus. 1710. aasta suvel oli linnas ka katk ning suur osa linna elanikkonnast k.a professorid surid, s.h loogika ja füüsika professor M. Dau. Kuigi Peeter I lubas säilitada Pärnu ülikooli ja hoolitseda, et keegi ei kannataks puudust, ei olnud võimalik õppetööd Pärnus jätkata. Suur osa Pärnu elanikkonnast oli katku surnud ning üliõpilased ja professorid olid lahkunud või surnud, ülikooli vara oli Rootsi saadetud. Ka pärast Uusikaupunki rahu ei lubanud kohalikud olud Pärnus ülikooli taastada, nagu oli ette nähtud kapitulatsioonitingimustes, osaliselt akadeemilise kodanikkonna puudumise tõttu, aga ka Liivimaa rüütelkonna huvipuuduse tõttu.

Omaette vahepalana võib esile tuua Pärnus jätkunud tava kirjutada eestikeelset luulet ladinakeelsete dissertatsioonide eessõnaks, andes ilmselt vähese mõjuga, aga siiski märgilise panuse Eesti kirjakeele arengusse. Lisaks jätkas ülikool ka loa taotlemist, et trükkida saaks lõunaeestikeelseid ja lätikeelseid tekste, sõjaolukorra tõttu sellele probleemile vastust ei leitud ja kuningas vastavale palvekirjale ei vastanud.

Rootsi aja iseloomustus

Kuna kohalik õppejõudude kaader puudus, loodi see Tartusse kutsutud professoritega, kes säilitasid oma senised teaduskontaktid. Seetõttu kujunes ja arenes ka Tartu Ülikool oma õppetegevuses ühises Euroopa kultuuriruumis. Abi oli ka Lundi Ülikoolist. Õppeained filosoofiateaduskonnas jagunesid pärisfilosoofilisteks (loogika, dialektika, retoorika, eetika, poliitika) ja natuurfilosoofiaks, mis oli seotud loodusteadustega.

Õppetegevuse aluseks oli Petrus Ramuse (Pierre de la Ramée) õpetus, kes võitles selle eest, et teadus vabaneks teoloogia ja Aristotelese autoriteedist. Ajaloo käsitluses oli käsitlus jaotati neljaks üksteisele järgneva suurriigi ajastuks. Täppisteaduste alal on tähelepanuväärne, et Tartu Ülikooli matemaatikaprofessor ja rektor Sven Dimberg hakkas vähemalt 1693. aastast pidama loenguid Newtoni õpetusest – sellal polnud Newtoni gravitatsiooniteooria ka Inglismaal veel kõikjal omaks võetud. Njutoniaanliku füüsika õpetamine jäi siiski Dimbergi isiklikuks algatuseks ning pigem valitses toona samuti edumeelne, aristotellikule skolastikale vastanduv kartesiaanlus.

Olulist osa kultuuriloos etendas see, et paralleelselt organiseerimistöödega ülikooli rajamiseks toimusid ettevalmistused ülikooli trükikoja asutamiseks. Esimeseks Eestis trükitud raamatuks on peetud Henrik Boismanni disputatsiooni. Ülikooli trükikoja viimane trükis ilmus jaanuaris 1710. Üldse ilmus u 1500 üllitist. Academia Gustaviana trükikoja avamisega (avati ülikooli eelkäija Tartu gümnaasiumi juures) sai alguse raamatutrükkimine Eestis.

Tartu Ülikooli avamise kõne, rariteetse raamatu tiitelleht

Maarahva keel Tartu Ülikoolis

Ülikooli asutamisel lubati, et mitut rahvusgruppi ühendavas Liivimaa kubermangus antakse haridust ka ümberkaudsete piirkondade elanikele – peale Lõuna-Eesti elanike veel läti ja ingeri-isuri keeles. Tegelikult toimus õppe- ja teadustöö ainult ladina keeles, sest sellel ajal ei olnud reaalne, et akadeemilist haridust võiks anda mõnes muus keeles. Eestlaste kui talurahva maakeel ei olnud veel arenenud kultuurkeeleks, milles oleks olnud võimalik teadustöö ja ülikooliharidus.

Kohalikud Rootsi võimuesindajad aga soodustasid pastorite ja riigiametnike kohaliku keele õpet. Kuningavõimu korraldusel pidid Baltimail riigiameteid taotlevad kandidaadid õppima vähemalt kaks aastat Tartu (või Pärnu) ülikoolis, et omandada elementaarne keeleoskus. (Korraldust jõustada siiski ei suudetud.) Kohaliku keele õppimine oli soodustav asjaolu õppestipendiumi saamisel. Eesti keele oskus oli õppejõududele vajalik, et olla suuteline otsustama, kas üliõpilase keeleoskus on nõutaval tasemel kirikuõpetaja või riigiametniku kohale asumiseks, samuti Tartu-perioodil ka suhtlemiseks Tõrvandi küla talupoegadega, sest see küla oli jagatud professorite vahel nende sissetulekute suurendamiseks.

Tartu Ülikooli kasvandikest on eesti keele arendamisel silmapaistev roll: Johann Gutslaff tõlkis lõunaeesti keelde Piibli ja Andreas Virginius 1686. aastal Uue Testamendi. Koos pojaga tõlkis Virginius eesti keelde ka osa Vanast Testamendist ning osales suure katekismuse ja lauluraamatu tõlkimises. Tallinna Toomkiriku eesti koguduse õpetajat Martin Gillaäust (1610–1686) peetakse esimeseks, kes mõistis, milline on eesti keeles omastav kääne.

Keiserlik Tartu Ülikool

18. sajandi lõpul kattusid Vene keskvõimude hariduspoliitilised huvid kohaliku eliidi taotlustega. 21.–22. aprillil 1802 taasavati Tartu ülikool rüütelkondadest sõltuva Balti (provintsiaal)ülikoolina. 12. detsembril 1802 Aleksander I kinnitatud asutamisaktiga sai ülikoolist saksakeelne Keiserlik Tartu Ülikool (Kaiserliche Universität zu Dorpat; Императорский Дерптский университет, Imperatorski Derptski Universitet).

Tartusse taasrajatud ülikool kujunes kogu saksa kultuuri mõju all olevate Venemaa keisririigi Balti provintside teaduselu keskuseks. Tartu ülikool kujunes vene ja saksa kultuuriruumi vaheliste teaduskontaktide sõlmpunktiks.

Pärast ülikooli taasavamist sai korraliseks patoloogia- ja teraapiaprofessoriks Daniel Georg Balk, kes avas 1. mail 1804 haigete ravimiseks ja tudengitele praktika andmiseks Riia mäel linnakodanik Dahlströmi majas 8–10 voodikohaga Clinicumi. Seda peetakse Tartu Ülikooli Kliinikumi alguseks.

Ülikooli klassitsistlikus stiilis peahoone on ehitatud 1804–1809. Aastatel 1856–1859 rajati juurde ka tiibhooned ja ülikooli kirik.

Tartu Ülikooli peahoone

Aastatel 1828–1838 koolitati Tartu Ülikooli Professorite Instituudis tulevasi professoreid Venemaa ülikoolidele.

1803. aastal avati eesti keele lektori ametikoht. Aastal 1838 asutati ülikooli juures Õpetatud Eesti Selts (Gelehrte Estnische Gesellschaft).

Tartu ülikooli dünaamiline areng kestis aastatel 1820–1890, millest aastaid 1855–1880 on peetud akadeemilise enesekesksuse ajastuks, kuid vilistlaste silmis hoopis teiseks õitsenguajaks. Seal õppisid või õpetasid galvanoplastika leiutaja Moritz Hermann Jacobi, kaasaegse embrüoloogia üks rajajaid Karl Ernst von Baer, füüsikalise keemia üks rajajaid Wilhelm Ostwald, vere hüübimise fermentatiivse teooria ja vereülekande aluste väljatöötaja Alexander Schmidt jpt.

Tartu Ülikooli provintsiaalõiguse professor Friedrich Georg von Bunge koostas Balti provintsiaalseadustiku kolmanda jao (Balti Eraseaduse), mis hakkas kehtima 1865. aastal ning kehtis Lätis 1937. ja Eestis 1944. aastani.

Esimesed üliõpilasorganisatsioonid tekkisid maiskondlike korporatsioonidena. 1816. aastal palus rektor Friedrich Eberhard Rambach Tartu politseimeistrilt linna valvama ühte kasakapolku, et ära hoida sõda üliõpilaste vahel. 1824–1855 olid korporatsioonid ametlikult keelatud, 1862. aastal korporatiivne üliõpilasriik legaliseerus.

Eesti üliõpilaste koondumine algas 1870. aastal "Kalevipoja" ühislugemistelt. Kalevipoja-õhtutelt sai alguse Eesti Üliõpilaste Selts (1873–1881 tegutseti seltsi Vironia nime all). 1884. aastal pühitseti Eesti Üliõpilaste Seltsi lipp, sinimustvalge trikoloor.

Vana Anatoomikum rajati 19. sajandil

1889. aastal alanud venestuslaines muudeti Tartu ülikool tavaliseks Venemaa kõrgemaks õppeasutuseks Imperatorski Jurjevski Universitet (Императорский Юрьевский университет). 1895 kehtestati õppekeeleks vene keel. Hoolimata suurtest muudatustest üliõpilaskonnas ja professuuris jäi Tartu vene ülikool rahvusvaheliseks teaduskeskuseks. Tartu ülikooli erilisus Venemaa kontekstis seisnes selles, et ta haris impeeriumile kõigis teadusvaldkondades silmapaistvaid teadlasi ja kõrgemaid riigiametnikke, eriti õiguse ja diplomaatia valdkonnas.

Esimene maailmasõda ja Saksa okupatsioon

17. augustil 1915 lubati naised nii Tartu Ülikoolis kui ka teistes Venemaa Keisririigi kõrgkoolides meestest täitmata õppekohtadele täieõiguslike üliõpilastena. Muudatus oli seotud esimese maailmasõjaga, mis viis paljud mehed rindele ja mille tõttu leiti olevat sobilik naiste õigusi laiendada täitamaks vabaks jäänud õppekohti. Õigus vabakuulajatena ülikooli õppetööst osa võtta oli naistel juba 1905. aastast.

Maailmasõja keerises häiris 1915. aastast alates akadeemilist elu ülikooli varade ja isikkoosseisu evakueerimine. 1918. aasta veebruaris toimunud Eesti okupeerimine Saksa keisririigi vägede poolt, venekeelse ülikoolihariduse keelamine okupatsioonivõimude poolt 20. märtsiks tähendas Tartus vene ülikooli lõppu 1918. aasta kevadel ja vene ülikooli "vabatahtlik" evakueerumine Voroneži vabastas tee uuele saksa provintsiülikoolile – Balti Hertsogiriigi provintsiaalülikoolile (Landesuniversität Dorpat).

Provintsiaalülikool avati 15. septembril 1918, kuid oli sunnitud paari kuu pärast oma tegevuse lõpetama. 1918. aastal oli Tartu Ülikooli (Landesuniversität Dorpat) Tartu Ülikooli rektor Saksa okupatsiooni ajal Karl Dehio, viimane sakslasest ülikooli rektor. Saksa võimude poolt määrati ülikooli kuraatoriks prof. dr. Theodor Schiemann. 27. novembril 1918 andis sõjaväekomando komandör Tartu ülikooli üle Eesti Ajutise Valitsuse moodustatud komisjonile.

Eesti aeg Tartu Ülikoolis

1. detsembril 1919 alustas ülikool tööd eestikeelse Eesti Vabariigi Tartu Ülikoolina. Õppetööga tegi algust 347 üliõpilast, kellest 90% olid eestlased. Pärast Vabadussõja lõppu 1920. aastal hakkas tudengite arv kiirelt kasvama ning sama õppeaasta lõpuks oli tudengite arv juba enam kui kahekordistunud.

1919. aastal alustati õppetööd viie teaduskonnaga: õppida sai arstiteadust, filosoofiat, matemaatika- ja loodusteadusi, veterinaariat ja põllumajandust. Peatselt lisandusid usuteaduskond ja õigusteaduskond.

Esialgset õppejõudude nappust aitasid leevendada kutsutud teadlased ja õppejõud Soomest, Rootsist ja Saksamaalt, kes aga ei osanud eesti keelt.

Algul juhtis ülikooli kuraator. 1920. aastal Tartu Ülikooli rektoriks nimetatud Henrik Koppelist alates on juhtunud, et enamiku ülikooli rektorite perekonnanimi algab K-tähega. Kuni 1937. aasta lõpuni kuulus ülikooli rektori ametikoht katkematult Eesti Üliõpilaste Seltsile.

1926. aastal asus rahaminister Leo Sepp seisukohale, et tarvitusele tuleks võtta kõik võimalikud abinõud, et vähendada üliõpilaste arvu, kuna ülikooli ülalpidamise kulud on riigile üle jõu.

1. jaanuaril 1938 jõustus ülikoolide seadus ja Eestis oli kaks samaõiguslikku ülikooli: Tartu Ülikool Tartus ja Tallinna Tehnikaülikool Tallinnas. Uue põhiseaduse alusel olid mõlema ülikooli rektorid Riiginõukogu liikmed.

Alates 1940. aastast

Peahoone põleng 1965. aastal

Esimesel nõukogulikul õppeaastal 1940/1941 suleti üliõpilasühendused ja akadeemilised seltsid ning katkesid senised teaduskontaktid Lääne-Euroopa teaduskeskuste ja ülikoolidega. Toimus õppekavade ühtlustamine Nõukogude Liidus kehtivatega ja üleminek üleliidulisele õppekorraldusele: kehtestati kursuste süsteem, õppekavadesse lülitati kohustuslikena uuest ideoloogiast marksismist-leninismist lähtunud õppeained, NSV Liidu ajalugu. Vabariigi presidendi dekreediga 06.08.1940 likvideeriti usuteaduskond. 09.10.1940 kinnitas Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu Tartu Riikliku Ülikooli ajutise põhikirja. Eesti NSV RKN määrusega 09.10.1940 sai ülikooli ametlikuks nimetuseks Tartu Riiklik Ülikool (TRÜ). 28.09.1940 viidi Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi seadlusega majandusteaduskond Tallinna Tehnikaülikooli juurde. 1940–1941 allus ülikool Eesti NSV Hariduse Rahvakomissariaadile. Vastavalt 9. oktoobril 1940 kinnitatud Tartu Riikliku Ülikooli ajutisele põhikirjale oli TRÜ-s kuus teaduskonda: arsti-, ajaloo-keele-, matemaatika-loodus-, õigus-, põllumajandus- ja loomaarstiteaduskond.

Saksa okupatsioonivõimude saksakeelne Ostland-Universität in Dorpat kavandati kogu Baltikumi tarvis. Kuid hetkevajadusi arvestavalt avati eestikeelsena Eesti Omavalitsuse Tartu Ülikool, mis tugines 1938. aasta ülikooliseadusele. Sõjaaja tingimustes olid eelistatud arsti-, loomaarsti- ja põllumajandusteadused.

Ülikooli asutamise 350. juubeli auks nimetati ülikooli järgi üks mäetipp Pamiiri mäestikus

Teise maailmasõja sõjatules hävis mitmeid ülikoolile kuulunud hooneid, õppejõudude ja teenistujate eluasemeid ja raamatukogusid.

1944. aasta sügisel jätkati 1941. aasta suvel pooleli jäänud ümberkorraldusi. Ülikool allutati Eesti NSV Hariduse Rahvakomissariaadile ja alates 1946. aastast NSV Liidu Kõrgema Hariduse Ministeeriumile. 1949. ja 1950. aasta alguse kataklüsmid ja repressioonid ei jätnud puudutamata ka ülikooli. 1944. aasta sügisel alustas Tartu Riiklik Ülikool tööd seitsme teaduskonnaga: ajaloo-keele-, arsti-, matemaatika-loodus-, õigus-, põllumajandus-, loomaarstiteaduskond ja kehalise kasvatuse instituut. 1946. aastal eraldus põllumajandusteaduskonna metsaosakond, omaette metsandusteaduskonnaks. Aastatel 1947–1948 jagunes TRÜ matemaatika-loodusteaduskond ajutiselt füüsika-matemaatika ja bioloogia-geograafiateaduskonnaks.

1951. aastal loodi ülikooli veterinaariateaduskonna, põllumajandusteaduskonna ja metsandusteaduskonna baasil Eesti Põllumajanduse Akadeemia. EPA koosseisu läksid põllumajandus-, veterinaaria- ja metsandusteaduskond. Aastatel 1955–1963 kuulus kehakultuuriteaduskond omaette osakonnana arstiteaduskonna koosseisu, 1963. aastal taastati kehakultuuriteaduskond. 1961. aastal jagunes matemaatika-loodusteaduskond kaheks: bioloogia-geograafia ja füüsika-matemaatikateaduskonnaks. 1967. aastal jagunes TRÜ füüsika-matemaatikateaduskond füüsika-keemia- ja matemaatikateaduskonnaks. 1968. aastal eraldus õigusteaduskonnast majandusteaduskond. 16.04.1973 moodustati Tartu Riikliku Ülikooli ajaloo-keeleteaduskonna baasil kaks eraldi teaduskonda: ajalooteaduskond ja filoloogiateaduskond.

Tartu Riikliku Ülikooli rektoraadi moodustasid Tartu Riikliku Ülikooli rektor, neli prorektorit (teadus- ja haldusprorektor ning kaks õppeprorektorit ja tähtsamate ühiskondlike organisatsioonide juhid eesotsas EKP TRÜ Komitee sekretäriga. Õppetegevuses jagunesid teaduskonnad osakondadeks ja osakonnad kateedriteks. Teaduskonna tööd juhtis dekanaat eesotsas dekaaniga, kelle kinnitas kolmeks aastaks ametisse rektor.

Lisaks teaduskondade juurde kuuluvatele erialakateedritele eksisteerisid üleülikoolilised kateedrid: marksismi-leninismi aluste (alates 1944/45. õppeaastast NLKP ajaloo kateeder), poliitilise ökonoomia ning dialektilise ja ajaloolise materialismi kateeder (alates 1945/46. õa filosoofia), sõjalise õpetuse, pedagoogika ja metoodika ja 1964. aastast teadusliku kommunismi kateeder.

Pool sajandit pärast eestikeelse ülikooli avamist oli üliõpilaste arv üle 4100 ja neist 81% olid eestlased. Teaduskondi oli kaheksa, üliõpilaste arvult oli suurim arstiteaduskond.

Ülikool taasiseseisvas Eestis

Taasiseseisvunud Eestis on ülikool asunud laienema Maarjamõisa väljale. Sinna on rajatud näiteks tehnoloogiainstituut, Chemicum ja Physicum

Aastail 1989–1992 muudeti Tartu ülikooli organisatsiooni ja akadeemilist sisu ning taastati akadeemilised traditsioonid.

1990. aastatel rajati mitu kolledžit:

• 1996. aasta mais loodi Pärnu Majanduskooli baasil Pärnu kolledž;
• 1996. aastal loodi Türi kolledž, mis suleti aga 2011;
• 1998. aasta aprillis loodi EuroFaculty baasil Euroopa kolledž;
• 1999. aasta juulis loodi Narva Kõrgkooli baasil Narva kolledž.

Rajatud on ka uusi õppehooneid. Nende seas näiteks Biomeedikum (1999), matemaatika-informaatikateaduskonna õppehoone (2003), Chemicum (2009), Omicum (2011) ja Physicum (2014).

2003. aastast kuulub Tartu Ülikool Coimbra gruppi, kuhu kuulub veel 36 Euroopa ülikooli, ja Utrechti võrgustikku, kuhu kuulub veel 33 Euroopa ülikooli.

2005. aasta augustis ühines Tartu Ülikooliga Viljandi Kultuuriakadeemia.

2016. aastal jõustus reform, millega koondati erinevad struktuuriüksuses nelja valdkonna alla. Otsus kinnitati vaatamata teaduskondade avalikule protestile, mida ajakirjanduses vedasid eest eelkõige õigus- ja usuteaduskond. Otsuse aluseks toodi administratiivsed põhjendused, mis ei pidavat mõjutama õppe- ja teadustööd.

Enne seda oli ülikoolil üheksa teaduskonda (arstiteaduskond, filosoofiateaduskond, kehakultuuriteaduskond, loodus- ja tehnoloogiateaduskond, majandusteaduskond, matemaatika-informaatikateaduskond, sotsiaal- ja haridusteaduskond, usuteaduskond ja õigusteaduskond) ja neli kolledžit. Pärast reformi on ülikoolis humanitaarteaduste ja kunstide valdkond, sotsiaalteaduste valdkond, meditsiiniteaduste valdkond ning loodus- ja täppisteaduste valdkond.

Vaata ka

• Professorite Instituut
• Tartu ülikooli ujumisõpetaja
• Tartu ülikooli vehklemisõpetaja

Kirjandus

• Helmut Piirimäe. Tartu ülikooli ajalugu I 1632–1798. Tallinn: Eesti Raamat ja Valgus 1982.
• Karl Siilivask. Tartu ülikooli ajalugu II 1798–1918. Tallinn: Eesti Raamat ja Valgus 1982.
• Karl Siilivask ja Hillar Palamets. Tartu ülikooli ajalugu III 1918–1982. Tallinn: Eesti Raamat ja Valgus 1982.

Välislingid

• Malle Ermel ja Lea Leppik "Tartu ülikooli varad esimese maailmasõja keerises: Nižni Novgorod, Perm või Voronež?" ERR Novaator, 13. november 2015
• Kadri Asmer "Galerii: Kuidas nad Tartusse ülikooli ehitasid?" ERR Novaator, 4. oktoober 2016