Erinevus lehekülje "Kirishitan" redaktsioonide vahel

Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Lisatud 6521 baiti ,  6 kuu eest
Info lisamine
(Lisasin esimesed lõigud.)
 
(Info lisamine)
 
=== '''1.1. Ristiusu saabumine''' ===
Kuigi eurooplasi ja sealhulgas kristlasi sattus Jaapanisse ka varem, loetakse ristiusu ametlikuks alguseks seal 1549. a., mil Jaapanisse saabus jesuiidist misjonär [[Francis Xavier|Francis Xavier (1506-1552).[1]].<ref name="Deal2009">Deal, William E. 2009. Keskaeg ja uusaeg Jaapanis, tlk. Maret Nukke. Tallinn: Tänapäev.</ref> Oma elu pühendas ta roomakatoliku kirikule ja [[Jesuiidid|Jesuiitide Ordule]], millele oli väga oluline misjonitöö Portugali mõjualadel. See viis Xavier’ juba 1540. a. Portugali kuninga nõudmisel Indiasse[2]<ref [3]name="Miyazaki2003">Miyazaki, Kentaro. 2003. „Roman Catholic Mission in Pre-Modern Japan“. Handbook of Christianity in Japan, ed. Mark R. Mullins: 1-18. Leiden, Boston: Brill.</ref><ref name="MormandoThomas2006">Mormando, Franco; Thomas, Jill G. (edd.). 2006. Francis Xavier and the Jesuit Missions in the Far East. Massaschusetts: The Jesuit Institute of Boston College.</ref> ja sealt edasi Jaapanisse.
 
Üks vanimaid kirjalikke ülestähendusi Jaapanit külastanud eurooplaste poolt on pärit 1547. a ja selle on raportina kirja pannud Portugali merekapten Jorge Alvares. Selle raporti andis Alvares 1547. a Xavier’le Melakas Malaisias, kus tulevane pühak peatus mõneks päevaks oma teekonnal Maluku saartelt Indoneesias Goasse Indias. Alvaresega oli koos Jaapanist põgenenud Anjiro (ka Yajiro), kellelt kuuldud lugude põhjal nägi Xavier Jaapanis suurepärast võimalust evangeeliumi kuulutamiseks.<ref name="Boxer1951">Boxer, C. R. 1951. The Christian Century in Japan, 1549-1650. Berkeley and Los Angeles: University of California Press; London: Cambridge University Press.</ref>
----[1] Deal, William E. 2009. Keskaeg ja uusaeg Jaapanis, tlk. Maret Nukke. Tallinn: Tänapäev.
 
Anjiro läks kaasa Xavier’ga tema teenijana ja astus ristiusku 1548. a, üsna varsti peale Goas maabumist. Temast sai esimene jaapanlasest kristlane, ristinimega Paulo de Santa Fé.<ref name="Higashibaba2001">Higashibaba, Ikuo. 2001. Christianity in Early Modern Japan: Kirishitan Belief and Practice. Leiden, Boston, Köln: Brill.</ref> Koos veel mõne kaaskonnaga ühinenud jaapanlasega õppis ta juurde portugali keelt ning oli hiljem abiks ka Xavier’ tõlgina Jaapanis. 1549. a randus nende laev Kagoshimas Jaapani lõunaosas Kyushu saarel, Anjiro kodulinnas. Xavier’ kaaskonnas oli peale Anjiro veel kaks jesuiidi misjonäri, Anjiro vend ja kolm teenrit.<ref name="Boxer1951" /><ref name="Higashibaba2001" />
[2] Miyazaki, Kentaro. 2003a. „Roman Catholic Mission in Pre-Modern Japan“. Handbook of Christianity in Japan, ed. Mark R. Mullins: 1-18. Leiden, Boston: Brill.
 
=== '''1.2. Ristiusu levik ja õitseng''' ===
[3] Mormando, Franco; Thomas, Jill G. (edd.). 2006. Francis Xavier and the Jesuit Missions in the Far East. Massaschusetts: The Jesuit Institute of Boston College.
Päris algul ei saatnud Portugali misjonäre kuigi suur edu. Selle põhjuseks olid peamiselt keelelised ja maailmavaatelised erinevused, samuti suured kultuurilised erinevused, mis tekitasid osapoolte vahel arusaamatusi. Probleeme tekitasid kohalikud kombed ja religioossed vaated, mida misjonäridel oli raske mõista ja mida nad eriti ka ei austanud.<ref name="Deal2009" /> Xavier lahkus Jaapanist 1551.a ja selleks ajaks oli kristlik kogukond kasvanud tuhande hingeni.<ref name="Boxer1951" />
 
Euroopast tulnud katoliiklased olid kristliku sajandi algul Jaapanis teretulnud. Nende saabumise ajaks oli Jaapan kodusõdade käigus killustunud ja jagatud suure arvu omavahel sõdivate daimyode vahel. Kui misjonärid lähenesid kohalikele daimyodele ja esimesed neist ka kristlusesse pöördusid, saatis missiooni suurem edu. Võõrastelt loodeti saada kasu kaubavahetuse näol ja selleks oldi valmis ka usku vahetama.<ref name="Elisonas1991">Elisonas, Jurgis. 1991. „Christianity in Japan“. The Cambridge History of Japan, ed. John Whitney Hall. Cambridge: Cambridge University Press, pp 301-372. DOI: 10.1017/CHOL9780521223553.008</ref>
 
Jaapan oli sel ajal sengoku või „sõdade riik“ ning üleminek feodaal- ja majandusühiskonnale oli lõppemas. Rahva killustatus aitas tugevasti kaasa nende kristianiseerimisele ja eriti oli abiks just daimyode eeskuju. Mõnel pool pöörduti tervete piirkondade kaupa. Arvatavalt isegi suurem osa kristlusesse pöördumistest toimus läbi massiristimiste ja sõjapealike käsul.<ref name="Higashibaba2001" /> Kodusõdade (1482-1558) ja kiirete sotsiaalsete muutuste perioodil pakkus ta inimestele uut väärtuste süsteemi. Võtmefiguurideks olid daimyod ja aastakümnete vältel leidsid kristlikud misjonärid toetust mitmete tugevate Jaapani sõjaliste liidrite poolt (näiteks Oda Nobunaga, Toyotomi Hideyoshi).
 
1570-ndatel aastatel küündis kristlusesse pöördunute arv 100 000 inimeseni ja 17. sajandi algul 300 000 - 370 000<ref name="Deal2009" /><ref name="Higashibaba2001" /><ref name="Bowker2002">Bowker, John. 2002. Cambridge’i illustreeritud religioonide ajalugu. Cambridge: Cambridge University Press.</ref> või isegi 750 000 inimeseni.<ref name="Boxer1951" />
 
=== '''1.3.Tagakiusamise algus''' ===
Kodusõdade käigus killustunud Jaapan koondus 17. sajandi alguseks üheks terviklikuks riigiks ühtse sõjalise jõu alla ning selle arhitektid olid võimsad ja ambitsioonikad sõjalised liidrid Tokugawa Ieyasu, Oda Nobunaga ja Toyotomi Hideyoshi. See oli kristlaste jaoks oluline muutus. Uus suhtumine kristlikku kirikusse oli osa riigi ühendamise strateegiast, mille kohaselt allutati kõik sõjalised, poliitilised, majanduslikud ja religioossed jõud keskvõimule.
 
Toyotomi Hideyoshi andis 1587. a välja määruse kristlus keelustada ning käskis kõigil kristlastel riigist lahkuda ja kõigil pöördunutel usust lahti öelda.<ref name="Boxer1951" /> Esialgu ei võetud seda piisavalt tõsiselt ja misjonitegevus jätkus, ka valitsus eriti ei sekkunud.<ref name="Deal2009" /> Ainult kolm kristlast lahkus riigist.<ref name="Boxer1951" />
 
 
 
1597. a andis Toyotomi Hideyoshi välja uue kirishitan vastase määruse ja lasi 5. veebruaril Nagasakis risti lüüa 26 kristlast. Nende seas oli kuus eurooplasest frantsiskaanlast, 17 jaapanlasest frantsiskaanlast ja kolm jaapanlasest jesuiiti (Higashibaba 2001: 135, Miyazaki 2003a: 11). Kristlus keelustati kui õõnestav religioon. Kahtlusalused kristlased pidid avalikult usust lahti ütlema, sooritades ''fumie'' ehk astudes vasest plaadile, millel oli ristilöödu, Jumalaema või mõni muu kristlik kujutis (Bowker 2002: 167). ''Fumie'' kui meelsuse kontroll oli psühholoogiline piinariist usklike avastamiseks, aga ka nende usku tagasilangemise vältimiseks, sest hiljem pidi seda kordama igal aastal (Miyazaki 2003a: 14). Kes seda ei teinud, neid ootas surm või piinamine. Piinamise eesmärk oli viia inimene pigem apostaasini ja iga hinna eest vältida ohvri surma, sest sellised surmad kuulutati kristlaste poolt märterluseks (kui olid täidetud ka teised tingimused, sealhulgas olulisematena piht ja asjaolu, et kannatuse põhjuseks oli ohvri religioon).
 
Peale Toyotomi Hideyoshi surma 1598.a. arenes kristlik kirik siiski edasi ja toimus isegi veel massiristimisi kuni 1614.a., mil tagakiusamise poliitikat tõhustati oluliselt ja asuti rakendama täiel määral. Nüüd juba Tokugawa šogunaadis. Tokugawa Ieyasu (1543-1616) kehtestas oma positsiooni kuulsas Sekigahara lahingus 1600.a. Toyotomi klanni vastu, lõi Edo ''bakufu'' ehk sõjalise valitsuse 1603.a. ja lasi end keiser Go-Yozeil määrata selle valitsuse juhiks šoguniks (Higashibaba 2001: 131). Tokugawa Ieyasu oli kristluse suhtes esialgu siiski üsna tolereeriv, kuna oli huvitatud kasumlikust kaubavahetusest Euroopaga ja seega ametlikust poliitikast hoolimata lasi misjonäridel (kuigi vastumeelselt) veel tegutseda (Higashibaba 2001: 136).
 
 
== Viited ==
{{viited}}
9

muudatust

Navigeerimismenüü