Sperm: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Sirvi ajalugu interaktiivselt
← Vanem muudatusUuem muudatus →
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
VisuaalneVikitekst
Valede ja aegunud terminite eemaldamine
Resümee puudub
35. rida: 35. rida:
=== Meestel ===
=== Meestel ===


Spermid on harilikult nööpnõelakujulised. Pikliku pea mõõdud on 5,1 [[µm]] ja 3,1 µm. Kogu seemneraku pikkus umbes 50 μm. Nende eluiga on 4 ööpäeva.
Spermi pea pikkus on umbes 5,1 [[µm]] ja laius 3,1 µm. Spermi pikkus koos sabaga on umbes 50 μm. Nende eluiga on 4 ööpäeva.
Seemnerakk koosneb peast, kaelast, vaheosast ja sabast. Peas kannab seemnerakk [[elu]]tähtsat sõnumit [[munarakk|munaraku]] jaoks. Seal asub mehe organismi [[geneetiline info]], [[haploidsus|haploidsele]] rakule omased 23 [[kromosoom]]i. Info tuleb kiirelt ja efektiivselt kohale toimetada. Sellepärast ongi sperm [[evolutsioon]]iliselt kujunenud võimalikult lihtsa ehitusega, lühikese elueaga rakuks. Spermi ehitus on üldjoontes järgnev: [[info]] on [[DNA]] [[makromolekul]]ide kujul peaosas, õieti selle tuumas, jõujaamad – palju [[mitokonder|mitokondreid]] vaheosas ja [[vibur]] ehk flagellum on edasiliikumiseks. Spermi kael sisaldab [[tsentriool]]i, mis siseneb viljastumisel ka munarakku ning algatab munarakus esimese rakujagunemise. Seemneraku pea on kaetud mütsiga, mida nimetatakse akrosoomiks. Seal toodetakse aineid, mille abil saab seemnerakk siseneda munarakku. Seemnerakud liiguvad edasi nagu viburloomad, nende liikumis[[kiirus]] on väga vilgas. Vastuvoolu on see umbes spermi kehapikkuse jagu sekundis.
Seemnerakk koosneb peast, kaelast, vaheosast ja sabast. Peas kannab seemnerakk [[elu]]tähtsat sõnumit [[munarakk|munaraku]] jaoks. Seal asub mehe organismi [[geneetiline info]], [[haploidsus|haploidsele]] rakule omased 23 [[kromosoom]]i. Info tuleb kiirelt ja efektiivselt kohale toimetada. Sellepärast ongi sperm [[evolutsioon]]iliselt kujunenud võimalikult lihtsa ehitusega, lühikese elueaga rakuks. Spermi ehitus on üldjoontes järgnev: [[info]] on [[DNA]] [[makromolekul]]ide kujul peaosas, õieti selle tuumas, jõujaamad – palju [[mitokonder|mitokondreid]] vaheosas ja [[vibur]] ehk flagellum on edasiliikumiseks. Spermi kael sisaldab [[tsentriool]]i, mis siseneb viljastumisel ka munarakku ning algatab munarakus esimese rakujagunemise. Seemneraku pea on kaetud mütsiga, mida nimetatakse akrosoomiks. Seal toodetakse aineid, mille abil saab seemnerakk siseneda munarakku. Seemnerakud liiguvad edasi nagu viburloomad, nende liikumis[[kiirus]] on väga vilgas. Vastuvoolu on see umbes spermi kehapikkuse jagu sekundis.
Kui [[suguküpsus|suguküpsete]] tütarlaste ja [[naine|naiste]] küpsed munarakud on inimorganismi kõige suurema läbimõõduga rakud, siis seemnerakud, vastupidi, on ühed organismi väikseimad (munarakk on seemnerakust tavaliselt umbes 2000 korda suurem). Pisemad on üksnes ilma [[rakutuum]]ata ja mitokondriteta [[erütrotsüüt|punased verelibled]].
Kui [[suguküpsus|suguküpsete]] tütarlaste ja [[naine|naiste]] küpsed munarakud on inimorganismi kõige suurema läbimõõduga rakud, siis seemnerakud, vastupidi, on ühed organismi väikseimad (munarakk on seemnerakust tavaliselt umbes 2000 korda suurem). Pisemad on üksnes ilma [[rakutuum]]ata ja mitokondriteta [[erütrotsüüt|punased verelibled]].

Redaktsioon: 21. mai 2021, kell 16:21

Spermatozoon
Seemnerakk munarakku sisenemist üritamas, et viljastumine saaks toimuda
Seemnerakk munarakku sisenemist üritamas, et viljastumine saaks toimuda
Taksonoomia

Spermatosoid ehk sperm on enamiku suguliselt sigivate isaste organismi küps sugurakk.[1]

Spermatosoidide ehk spermide arengut nimetatakse spermatogeneesiks. Spermatosoidide küpsemine spermatogeneesis on tuntud kui spermiogeneesiks.

Seemnerakkudest koosneb osaliselt ka seemnevedelik.

Iseloomustus

Spermid esinevad kõigis loomarühmades, aga nad on oma kujult, suuruselt ja struktuurilt väga erinevad. Neid jaotatakse üldtunnuste järgi sabaga spermideks (flagellospermid) ja sabata spermideks (aflagelloidsed spermid). Neist viimased on iseloomulikud vaid üksikutele rühmadele nematoodide, vähilaadsete ja ämblikulaadsete seas.[2]

Roomajatel

Madudel

Isastel madudel on spermatosoidide ja paaritumishooaja kindlaks määramine veidi raskendatud. Nii näiteks võib soojema kliimaga maades spermatogenees toimuda aastaringselt. Madude suguelundkonna struktuuride (munandid, munandimanus, neeru-sugusegmendid, seemnejuha jpm) uurimiseks tuleb elavad maod enamasti 'ohverdada' (eutaneerida), spermatosoidide uurimiseks võib abi olla kloaagi läbipesust spetsiaalse lahusega.

Küpsenud seemnerakke hoitakse enne hemipeenisest väljutamist seemnejuhas.[3]

Emaste madude munajuhas

Isaste madude poolt kopulatsiooni käigus väljutatud seemnerakkude säilitamise täpseid mehhanisme emase mao kehas käesoleval ajal ei tunta. Emakalihaste 'keerdumise' hüpoteesi ei pea mõned uurijad usaldusväärseks. Ka ei ole selge seemnerakkude säilitamise piirkond emase mao kehas, tõenäoliselt on seemnerakud näiteks rästiklastel, kuni ovulatsioonini, hoiul munajuhas aga täpse piirkonna osas pole kokkuleppele jõutud, need on kas munajuhalehtris või emakas.[4]

Uurijate arvates säilivad isaste madude seemnerakud viljastumisvõimelisena emaste madude munajuhas 5–7 aastani.

Imetajatel

Meestel

Spermi pea pikkus on umbes 5,1 µm ja laius 3,1 µm. Spermi pikkus koos sabaga on umbes 50 μm. Nende eluiga on 4 ööpäeva. Seemnerakk koosneb peast, kaelast, vaheosast ja sabast. Peas kannab seemnerakk elutähtsat sõnumit munaraku jaoks. Seal asub mehe organismi geneetiline info, haploidsele rakule omased 23 kromosoomi. Info tuleb kiirelt ja efektiivselt kohale toimetada. Sellepärast ongi sperm evolutsiooniliselt kujunenud võimalikult lihtsa ehitusega, lühikese elueaga rakuks. Spermi ehitus on üldjoontes järgnev: info on DNA makromolekulide kujul peaosas, õieti selle tuumas, jõujaamad – palju mitokondreid vaheosas ja vibur ehk flagellum on edasiliikumiseks. Spermi kael sisaldab tsentriooli, mis siseneb viljastumisel ka munarakku ning algatab munarakus esimese rakujagunemise. Seemneraku pea on kaetud mütsiga, mida nimetatakse akrosoomiks. Seal toodetakse aineid, mille abil saab seemnerakk siseneda munarakku. Seemnerakud liiguvad edasi nagu viburloomad, nende liikumiskiirus on väga vilgas. Vastuvoolu on see umbes spermi kehapikkuse jagu sekundis. Kui suguküpsete tütarlaste ja naiste küpsed munarakud on inimorganismi kõige suurema läbimõõduga rakud, siis seemnerakud, vastupidi, on ühed organismi väikseimad (munarakk on seemnerakust tavaliselt umbes 2000 korda suurem). Pisemad on üksnes ilma rakutuumata ja mitokondriteta punased verelibled.

Ajaloolist

Spermatosoide kirjeldas esimesena Antoni van Leeuwenhoek 1680. aastal, kuid pidas neid parasiitideks.

Spermid sarnanevad loomarakkudest kõige enam tagaviburiliste ühise eellasega. Tagaviburilised (Opisthokonta) on ühisnimetus suurele eukarüootide rühmale, mille koosseisu kuuluvad kõik looma- ja seeneriigi esindajad ning mõned protistide klassid. Nende ühistunnuseks on, et tagaviburiliste ujuvatel rakkudel paikneb liikumist võimaldav vibur raku tagaosas.

Vaata ka

Viited

  1. ↑ Meditsiinisõnastik. Tõlkijad Katrin Rehemaa, Sirje Ootsing, Laine Trapido. Tallinn, 2004, lk 680. ISBN 9985-829-55-7
  2. ↑ Jüri Kärner (1997). Sissejuhatus arengubioloogiasse. Tartu Ülikooli Kirjastus. ISBN 9985-56-284-4
  3. ↑ Roy W. McDiarmid, Mercedes S. Foster, Craig Guyer, J, Whitfiled Gibbons, Neil Chernoff, Reptile Biodiversity: Standard Methods for Inventory and Monitoring, lk 159 – 160, 2012, University of California Press, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 30.05.2014) (inglise keeles)
  4. ↑ DUSTIN S. SIEGEL, DAVID M. SEVER, UTERO-MUSCULAR TWISTING AND SPERM STORAGE IN VIPERIDS, Herpetological Conservation and Biology 1(2):87-92, veebiversioon (vaadatud 30.05.2014) (inglise keeles)

Välislingid

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Sperm&oldid=5903275"