Koostöine etnograafia: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub
Gtkkonto (arutelu | kaastöö)
Resümee puudub
1. rida: 1. rida:
'''Koostöine etnograafia''' (inglise keeles ''collaborative ethnography'') on lähenemine [[etnograafia]]le, mis sihilikult ja selgesõnaliselt rõhutab [[koostöö]]<nowiki/>d igas etapis kogu etnograafilise uurimisprotsessi jooksul. Võrreldes [[antropoloogia]]s tuntud etnograafiaga on siinkohal koostöö esil mitte pelgalt [[välitööd]] läbi viies, vaid juba etnograafilise [[uurimus]]e planeerimise faasis, kui ka selle tulemuste jm kirjutamisel.<ref name="Lassiter 2005">Luke Lassiter. (2005).''The Chicago Guide to Collaborative Ethnography'',Chicago: the University of Chicago Press.</ref>
'''Koostöine etnograafia''' (inglise keeles ''collaborative ethnography'') on lähenemine [[etnograafia|etnograafias]], mis rõhutab [[koostöö]]<nowiki/>d igas etapis kogu etnograafilise uurimisprotsessi jooksul. Võrreldes [[antropoloogia]]s tuntud etnograafiaga on siinkohal koostöö esil mitte pelgalt [[välitööd]] läbi viies, vaid juba etnograafilise [[uurimus]]e planeerimise faasis, kui ka selle tulemuste jm (nt uurimisraporti, aruande, analüüsi tulemuste) kirjutamisel.<ref name="Lassiter 2005">Luke Lassiter. (2005).''The Chicago Guide to Collaborative Ethnography'',Chicago: the University of Chicago Press.</ref>


Eristatakse kahte tüüpi koostöist etnograafiat:
Eristatakse kahte tüüpi koostöist etnograafiat:
13. rida: 13. rida:
2002. aastal esitas Ameerika Antropoloogia Assotsiatsioon ametliku raporti, uurimaks kahele antropoloogile osaks saanud süüdistusi, mis toodi esile 2000. aastal ilmunud raamatus "Darkness in El Dorado". Raamatus süüdistati tunnustatud antropolooge korduvates eetilistes rikkumistes ja võimu ärakasutamises etnograafilises uurimuses, kahjustades sealjuures uuritavate heaolu.<ref name="Gregor, Gross 2004">Gregor, T., Gross, D. (2004). Guilt by Association: The Culture of Accusation and the American Anthropological Association’s Investigation of Darkness in El Dorado. American Anthropologist, 106(4), 687–698.</ref> Ameerika Antropoloogide Assotsiatsiooni poolt esitatud raport toob ühe ametliku soovitusena esile kasutada koostöiseid uurimisviise antropoloogilistes uurimustes. Seda soovitust nähakse ka kui varasema kriitika, kriiside ja konfliktide tipuna antropoloogias, pakkudes võimaliku lahendusena uurida põlisrahvaid ja kultuure viisil, mis soodustab uuritavate materiaalset, sümboolset ja poliitilist [[heaolu]].<ref name="Schwandt" /> Oli ka neid, kes pidasid soovitut koostöisust uurimustes ebaprofessionaalseks, kehtetuks ja ebakompetentseks – koostöise etnograafia eelduseks on uurija ja [[akadeemia]] võimupositsioonist loobumine võrdse partnerlussuhte nimel. Omakorda tähistab see ka kõnelemist ja rääkimist viisil, mis ei ole akadeemiale omane, ainuautorlusest loobumist jmt, mis ei lange kokku akadeemia traditsioonidega. <ref name="Lassiter 2005" />
2002. aastal esitas Ameerika Antropoloogia Assotsiatsioon ametliku raporti, uurimaks kahele antropoloogile osaks saanud süüdistusi, mis toodi esile 2000. aastal ilmunud raamatus "Darkness in El Dorado". Raamatus süüdistati tunnustatud antropolooge korduvates eetilistes rikkumistes ja võimu ärakasutamises etnograafilises uurimuses, kahjustades sealjuures uuritavate heaolu.<ref name="Gregor, Gross 2004">Gregor, T., Gross, D. (2004). Guilt by Association: The Culture of Accusation and the American Anthropological Association’s Investigation of Darkness in El Dorado. American Anthropologist, 106(4), 687–698.</ref> Ameerika Antropoloogide Assotsiatsiooni poolt esitatud raport toob ühe ametliku soovitusena esile kasutada koostöiseid uurimisviise antropoloogilistes uurimustes. Seda soovitust nähakse ka kui varasema kriitika, kriiside ja konfliktide tipuna antropoloogias, pakkudes võimaliku lahendusena uurida põlisrahvaid ja kultuure viisil, mis soodustab uuritavate materiaalset, sümboolset ja poliitilist [[heaolu]].<ref name="Schwandt" /> Oli ka neid, kes pidasid soovitut koostöisust uurimustes ebaprofessionaalseks, kehtetuks ja ebakompetentseks – koostöise etnograafia eelduseks on uurija ja [[akadeemia]] võimupositsioonist loobumine võrdse partnerlussuhte nimel. Omakorda tähistab see ka kõnelemist ja rääkimist viisil, mis ei ole akadeemiale omane, ainuautorlusest loobumist jmt, mis ei lange kokku akadeemia traditsioonidega. <ref name="Lassiter 2005" />


== Nüüdisaja koostöine etnograafia ==
== Koostöine etnograafia tänapäeval ==
Koostöö uuritavatega on tänapäeval üks olulisemaid eetilisi, teoreetilisi ja [[metodoloogia]]alaseid küsimusi antropoloogias, luues ka tingimusi ja kujundades nii uuringu disaini kui ka tulemuste levitamist. Koostöises etnograafias võib näha lahendust võimuküsimustele, mida etnograafid oma töös kohtavad.<ref name="Seligmann, Ester 2020" /> Koostöine etnograafia aitab ületada ka antropoloogias nähtuvat koloniaalvõimu, oma ideaalses vormis ei oma etnograafid autoriteeti või kontrolli koostöises etnograafias.<ref name="Seligmann, Ester 2020" />
Koostöö uuritavatega on nüüdisajal üks olulisemaid eetilisi, teoreetilisi ja [[metodoloogia]]alaseid küsimusi antropoloogias, luues ka tingimusi ja kujundades nii uuringu disaini kui ka tulemuste levitamist. Koostöises etnograafias võib näha lahendust võimuküsimustele, mida etnograafid oma töös kohtavad.<ref name="Seligmann, Ester 2020" /> Koostöine etnograafia aitab ületada ka antropoloogias nähtuvat koloniaalvõimu, oma ideaalses vormis ei oma etnograafid autoriteeti või kontrolli koostöises etnograafias.<ref name="Seligmann, Ester 2020" />


Koostöine etnograafia loob võrdsema positsiooni uurija ja uuritava vahel, mis omakorda loob võimaluse veelgi sügavamaks arusaamaks kultuurist ja [[fenomen]]ist, mida uuritakse. Koostöö kaasuurijatega loob suurema eelduse ka selleks, et tulemused ei ole kirjeldatud pelgalt etnograafi enda tõlgendustest lähtuvalt, vaid arvestavad ka kaasuurija kui uuritava arusaamu ja tõlgendusi.<ref name="Lassiter 2005" />
Koostöine etnograafia loob võrdsema positsiooni uurija ja uuritava vahel, mis omakorda loob võimaluse veelgi sügavamaks arusaamaks kultuurist ja [[fenomen]]ist, mida uuritakse. Koostöö kaasuurijatega loob suurema eelduse ka selleks, et tulemused ei ole kirjeldatud pelgalt etnograafi enda tõlgendustest lähtuvalt, vaid arvestavad ka kaasuurija kui uuritava arusaamu ja tõlgendusi.<ref name="Lassiter 2005" />

Redaktsioon: 18. mai 2021, kell 10:11

Koostöine etnograafia (inglise keeles collaborative ethnography) on lähenemine etnograafias, mis rõhutab koostööd igas etapis kogu etnograafilise uurimisprotsessi jooksul. Võrreldes antropoloogias tuntud etnograafiaga on siinkohal koostöö esil mitte pelgalt välitööd läbi viies, vaid juba etnograafilise uurimuse planeerimise faasis, kui ka selle tulemuste jm (nt uurimisraporti, aruande, analüüsi tulemuste) kirjutamisel.[1]

Eristatakse kahte tüüpi koostöist etnograafiat:

  • koostöö teiste uurijatega, kellega ühiselt planeeritakse, viiakse läbi, analüüsitakse ja esitatakse etnograafilise uurimuse tulemused. See tähistab meeskondlikku lähenemist etnograafilisele tööle; [2]
  • koostöö uuritavatega, kellega ühiselt planeeritakse, viiakse läbi, analüüsitakse ja esitatakse etnograafilise uurimuse tulemused. See lähtekoht näeb ette, et uuritavatest saavad kaasuurijad või konsultandid, kes on võrdsed partnerid uurijale.[1]

Koostöist etnograafiat võib käsitleda kui innovatsioonilist lähenemist etnograafilistele meetoditele [3], ent igal juhul on tegu nii teoreetilise lähenemisega kui ka etnograafilise uurimuse kirjutamise viisiga.[1]

Kujunemine

Koostöise etnograafia kujunemise alguseks võib lugeda 1960.–1970. aastatel toimunud arutelud antropoloogiale osaks saanud kriitika üle.[1] Peamiseks kriitikaks heideti antropoloogiale ette selle koloniaalset pärimust ja võimu positsiooni kasutamist uuritavate suhtes . 1986. aastal andis Cliffordi ja Marcuse teos „Kultuuri kirjutades“ – teos, mida peetakse postmodernistliku antropoloogia manifestiks [4] – tõuke antropoloogia uuendamisele, sealhulgas ka koostöise etnograafia kujunemisele. Antropoloogia ning koostöise etnograafia arengut on olulisel määral mõjutanud ka kriitilised sotsiaalteadused, feminism ja postmodernism.[5] 20. sajandil nihkus tähelepanu antropoloogia sisemisest kriitikast ja olemasolevast kirjandusest tulenevalt koostööle etnograafilistes uuringutes. Koostöövõimalused välitöödel muutusid tähtsamateks osadeks etnograafias, uuritavad ei olnud enam, võrreldes varasemaga, muutumatud ja staatilised.[6]

2002. aastal esitas Ameerika Antropoloogia Assotsiatsioon ametliku raporti, uurimaks kahele antropoloogile osaks saanud süüdistusi, mis toodi esile 2000. aastal ilmunud raamatus "Darkness in El Dorado". Raamatus süüdistati tunnustatud antropolooge korduvates eetilistes rikkumistes ja võimu ärakasutamises etnograafilises uurimuses, kahjustades sealjuures uuritavate heaolu.[7] Ameerika Antropoloogide Assotsiatsiooni poolt esitatud raport toob ühe ametliku soovitusena esile kasutada koostöiseid uurimisviise antropoloogilistes uurimustes. Seda soovitust nähakse ka kui varasema kriitika, kriiside ja konfliktide tipuna antropoloogias, pakkudes võimaliku lahendusena uurida põlisrahvaid ja kultuure viisil, mis soodustab uuritavate materiaalset, sümboolset ja poliitilist heaolu.[5] Oli ka neid, kes pidasid soovitut koostöisust uurimustes ebaprofessionaalseks, kehtetuks ja ebakompetentseks – koostöise etnograafia eelduseks on uurija ja akadeemia võimupositsioonist loobumine võrdse partnerlussuhte nimel. Omakorda tähistab see ka kõnelemist ja rääkimist viisil, mis ei ole akadeemiale omane, ainuautorlusest loobumist jmt, mis ei lange kokku akadeemia traditsioonidega. [1]

Nüüdisaja koostöine etnograafia

Koostöö uuritavatega on nüüdisajal üks olulisemaid eetilisi, teoreetilisi ja metodoloogiaalaseid küsimusi antropoloogias, luues ka tingimusi ja kujundades nii uuringu disaini kui ka tulemuste levitamist. Koostöises etnograafias võib näha lahendust võimuküsimustele, mida etnograafid oma töös kohtavad.[3] Koostöine etnograafia aitab ületada ka antropoloogias nähtuvat koloniaalvõimu, oma ideaalses vormis ei oma etnograafid autoriteeti või kontrolli koostöises etnograafias.[3]

Koostöine etnograafia loob võrdsema positsiooni uurija ja uuritava vahel, mis omakorda loob võimaluse veelgi sügavamaks arusaamaks kultuurist ja fenomenist, mida uuritakse. Koostöö kaasuurijatega loob suurema eelduse ka selleks, et tulemused ei ole kirjeldatud pelgalt etnograafi enda tõlgendustest lähtuvalt, vaid arvestavad ka kaasuurija kui uuritava arusaamu ja tõlgendusi.[1] Koostöise etnograafia planeerimisel koostöös uuritavate kogukonnaga on ka omad väljakutsed: ajamahukas protsess, milles võib ilmneda nii huvide konflikte (akadeemiline huvi etnograafi poolt vs kogukonna huvi enda kuvandi kujutamiseks) kui ka muudatusi uurimisprotsessis ja -fookuses.[1]

Viited

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 Luke Lassiter. (2005).The Chicago Guide to Collaborative Ethnography,Chicago: the University of Chicago Press.
  2. May, R. A. B., Pattillo-McCoy, M. (2000). Do You See What I See? Examining Collaborative Ethnography. Qualitative Inquiry, 6(1), 65–87.
  3. 3,0 3,1 3,2 Seligmann, L. J., Ester, B. P. (2020). Innovations in Ethnographic Methods. American Behavioral Scientist, 64(2), 176–197.
  4. Bottos, L. (2006). Lummav antropoloog, kes purustas etnograafia lummuse. Sirp. 24.11.2006.
  5. 5,0 5,1 Schwandt, T. A. (2007). The SAGE Dictionary of Qualitative Inquiry. Sage Publications.
  6. Marcus, G. (2004). The Passion of Antrhopology in the U.S., circa 2004. Antrhopological Quarterly, 78(3), 673–695.
  7. Gregor, T., Gross, D. (2004). Guilt by Association: The Culture of Accusation and the American Anthropological Association’s Investigation of Darkness in El Dorado. American Anthropologist, 106(4), 687–698.