J. R. R. Tolkien

J. R. R. Tolkien
J. R. R. Tolkien 1940ndatel
Sünninimi	John Ronald Reuel Tolkien
Sündinud	3. jaanuar 1892 Bloemfontein, Oranje Vaba Riik (tänapäeval Lõuna-Aafrika Vabariik)
Surnud	2. september 1973 (81-aastaselt) Bournemouth, Dorset, Suurbritannia
Puhkepaik	Wolvercote'i surnuaed, Oxford
Rahvus	britt
Alma mater	Exeteri Kolledž
Elukutse	kirjanik, akadeemik, keeleteadlane, luuletaja
Žanr	imeulme, kirjanduskriitika, mütopoeesia
Tuntud teoseid	"Kääbik, ehk sinna ja tagasi" "Sõrmuste isand" "Silmarillion" "Lõpetamata lood"
Abikaasa	Edith Bratt (a. 1916; s. 1971)
Lapsed	John Francis (1917–2003) Michael Hilary (1920–1984) Christopher Tolkien (1924-2020) Perekond Tolkien#Priscilla Tolkien (1929–)
Sugulased	Loetelu

John Ronald Reuel Tolkien (3. jaanuar 1892 Bloemfontein – 2. september 1973 Bournemouth) oli inglise kirjanik, luuletaja, keeleteadlane ja akadeemik, kes on enim tuntud "Kääbik, ehk sinna ja tagasi" ning "Sõrmuste isand" autorina.

Tolkieni surma järel avaldas ta poeg Christopher mitu isa märkmete ja materjalide põhjal koostatud teost, nende hulgas "Silmarillion". See teoste kogum koos "Kääbiku" ja "Sõrmuste Isandaga" moodustab laiema tekstikorpusse, mille keskmes on väljamõeldud maailma Arda ja selle piirkond Keskmaa, ning kuhu kuuluvad proosateosed, poeemid, ent ka ka esseed, fiktiivsed ajalood ja leiutatud keeled. Tolkieni ise kasutas selle kohta koondnimetust legendaarium.

Kuigi ulmekirjandust oli viljeletud ka enne Tolkieni, tõi "Kääbiku" ja "Sõrmuste isande" laialdane menu kaasa žanri laiema populariseerumise. Seetõttu peetakse Tolkieni modernse ulmekirjanduse teerajajaks. 2008. aastal sai Tolkien The Timesi avaldatud nimekirjas "50 suurimat Briti kirjanikku pärast 1945. aastat" kuuenda koha. Forbesi 2009. aastal koostatud suurima sissetulekuga surnud kuulsuste edetabelis oli Tolkien viiendal kohal.

Elulugu

Tolkien spetsialeeris Oxfordi Ülikoolis keskinglise keele lääne-midlandsi dialektile. Ta elas suhteliselt tavapärast ja tähelepandamatut väikekodanlikku elu: pidas loenguid, kasvatas lapsi, elas Oxfordi äärelinnas ja hoolitses aia eest. Tolkien suri vaikselt ja rahulikult, kui ta oli 81-aastane. Tema elu oli kahtlemata täis akadeemilist sära, kuid seda väga kitsal erialal, mis tavainimesele üldjuhul väga vähe (kui üldse) huvi pakub. Sellegipoolest sai ta hakkama millegi sellisega, mis muutis ta legendiks juba tema eluajal. Selle millegi loomise aluseks oli tema huvi keelte, nende kujunemise ja ajaloo vastu.

Tolkieni huvitas eriti muistse Põhja-Euroopa ja vanad anglosaksi pärimused. Päevast päeva vanade legendide keskel elamine viis ta ilmselt sellisesse seisundisse, kus ta arvatavasti suutis tunda ja mõelda, nagu seda tehti sajandite eest. Koltunud ürikute kaudu jõudis Tolkienini nende kaugete sündmuste kaja aegade hämarusest. Kindlasti oli osa legende tuhandete aastate vanused. Nende materjalide keskel viibides ja töötades küpses temas juba tudengipäevil pead tõstnud iha: luua mütoloogia Inglismaa jaoks. Sellele soovile võlgneme me tänu selliste kultusteoste nagu "Kääbik" ja "Sõrmuste isand" olemasolu eest. Mütoloogiat ennast kirjeldab raamat "Silmarillion".

J. R. R. Tolkien töötas eri rahvaste folkloorse materjaliga, muistendite ja müütidega ning kujundas seda materjali vastavalt oma eesmärkidele. Tolkien "sulatas" pärimusliku materjali ümber ja valas uude vormi. Ta andis kangelastele näod, nimed ja ruumi tegutsemiseks. Lisaks sellele piiritles ta ka ajalised raamid. Seda hoolimata asjaolust, et võlujõududest tulvil maailmas on aja kulg mitmesuunaline ning täpselt määratletud ajal on vaid dekoratiivne väärtus. Kasutades aastaarve, muudab Tolkien oma kangelaste ajaloo "reaalsemaks", kui seda suudavad tavapäraselt muinasjuttudes kasutatud terminid nagu "ammu", "ennemuiste" või "vanasti". Valmis salapärane, kõige väiksemate detailideni põhjalikult läbi mõeldud maailm mitmesuguste asukate, sugupuude, erinevate keelte, üksikasjalike kaartide ja isegi oma kalendritega.

Tolkieni kuulsuse üks esilekerkivamaid põhjuseid ongi asjaolu, et ta muutis piiri fantaasiamaailma ja reaalsuse vahel õhemaks kui kunagi varem. Ja see ongi üks tema üüratu populaarsuse põhjuseid – muinasjutumaailmast on saanud midagi käegakatsutavat. Midagi, mis eksisteeriks justkui siinsamas kõrval – pruugib vaid harjunud keskkonnast veidi eemalduda, minna loodusesse ja oledki Keskmaal.

Tolkienist sai alguse viljakas ja lugejamenukas ilukirjanduslik traditsioon. Ta on justkui kaasautoriks kõigile sama rada käivaile hilisematele tekstidele. Traditsiooni loov tekst peabki andma kõigile tulevastele kindla põhja – mängureeglid, kujundid, suhted, struktuurid, mida on alati võimalik uuesti kasutada. Tolkien lõi oma loominguga võimaluse sedalaadi fantaasiakirjanduseks.

Tolkieni loodu ja sellega haakuv nii sõnas, pildis kui ka helis on justkui muster, mida võib igas suunas edasi joonistada. See muster tundub kummaliselt tuttav ja omane, sest need mustrid on kokku segatud paljude rahvaste kollektiivse mälust.

Lapsepõlv

J. R. R. Tolkien sündis Lõuna-Aafrikas Bloemfonteini linnas. Mõlemad tema vanemad olid pärit Birminghamist. Ta isa Arthur Tolkien pärines kuulsast klaveritootjate perekonnast, mis oli laostunud. See oli peamiseks põhjuseks, miks Arthur Tolkien üritas leida õnne asumaalt. Bloemfontein asus sisemaal. Linna ümbrus kubises hüäänidest, huntidest ja metskoertest. Sealne kliima ei sobinud kõigile, nende hulka kuulus ka Ronaldi ema Mabel, kes igatses tagasi "vanale heale Inglismaale".

1895. aastal tuli Mabel koos laste, Ronaldi ja tema venna Hilaryga Inglismaale puhkusele. Arthur pidi lõpetama oma töö ja perele järele sõitma, kuid haigestus reumaatilisse palavikku ning suri, olles 38-aastane. Mabel jäi lastega oma vanemate juurde Birminghami. Ronaldile meeldis vanavanemate juures ja täiskasvanuna tõdes ta, et kuigi tema nimi on Tolkien, pärinevad tema anded ja kasvatus emapoolsetelt vanavanematelt – Suffieldidelt.

Mabel kolis lastega Birminghami lähedale Sarehole'i külla. Seda aega oma elust on Ronald nimetanud õnneajaks, kuid see jäi väga üürikeseks. Sealne vaikne maaolustik, rõõmsad inimesed, kaunid rohelised niidud ja aasad olid tõenäoliselt kääbikute ja Maakonna prototüübid. Mabel hakkas peagi oma poegi õpetama. Ronald oli andekas laps: juba nelja-aastaselt oskas ta lugeda ja varsti õppis ta ka korralikult kirjutama. Ronaldi lemmiktundideks olid keeled. Ema tutvustas teda juba varastel Sarehole'i päevadel ladina keele algtõdedega. Sõnade kõla ja kuju huvitas poissi samavõrd kui nende tähendus ning ema pani tähele, et poeg on eriti andekas just erinevates keeltes.

Vabal ajal luges Ronald palju. Tema lemmiklektüüri moodustasid Andrew Langi "Haldjaraamatud", eriti "Punane haldjaraamat", milles oli ka lugu Sigurdist, kes tappis lohe Fafniri – kummaline ja võimas lugu, mis leidis aset nimetus Põhjalas. Siit saab alguse Tolkieni eluaegne huvi muistse Põhja-Euroopa muistendite vastu.

Ronald armastas väga loodust ja looduses viibimist. Tal oli tugev tunnetuslik side loodusega – taime kuju ja selle puudutus käes huvitasid teda rohkem kui botaanilised üksikasjad. Ta armastas väga puid joonistada, kuid üle kõige meeldis talle puude juures olla. Ta ronis nende otsa, toetus nende vastu ning isegi rääkis puudega.

1900. aasta oli Tolkieni jaoks mitmes mõttes pöördelise tähendusega. Tema ema Mabel koos õe Mayga pöördus katoliku usku poole. Otsekohe langes nende peale tulihingelistest baptistidest sugulaste viha. Sellest olukorrast tulenev pinge koos rahalise kitsikusega mõjus halvendavalt Mabeli tervisele. Samal aastal astus Ronald King Edward's Schooli. Perekond kolis Moseleysse, mis asus Birminghamile lähemal.

1904. aasta aprillis diagnoositi Mabelil tollal ravimatu suhkurtõbi. Ta suri sama aasta 14. novembril 34-aastaselt Rednalis, kuhu pere oli suveks puhkama sõitnud. Ronald ja Hilary jäid orbudeks.

Pärast ema surma võttis poisid oma hoole alla kohaliku katoliku koguduse preester Isa Francis Xavier Morgan. 1905. aastal leidsid Ronald ja Hilary peavarju tädi Beatrice Suffieldi juures. Viimase käest said poisid küll toitu ja ulualust, kuid mitte enamat. Tema suutmatus vanemateta jäänud laste hingemaailma tunnetada päädis Mabelist jäänud kõigi isiklike paberite ja kirjade põletamisega. 1908. aasta algul kolisid poisid proua Faulkneri juurde.

Faulkneri juures elas kolmaski üüriline: 19-aastane Edith Bratt, kes oli oma ema kaotanud 14-aastaselt. Neiu oli silmapaistvalt ilus, väike ja sale. Edith oli muusikaliselt andekas, kuid kooliharidus puudus tal peaaegu täielikult. Poisid sõbrunesid peatselt Edithiga, eriti pidas tüdruk lugu Ronaldist. Nende romanss muutus tõsisemaks suvel, kui nad läksid koos jalgrattaretkele ja isegi suudlesid. Isa Francis, saanud noorte "vallatustest" haisu ninna, keelas neil kohtuda enne, kui Ronald saab 21-aastaseks, st vabaneb hooldaja eestkoste alt. Oodata jäi veel kolm pikka aastat. Sellise keelu otseseks tagajärjeks oli süütu sõpruse muutumine traagiliseks armastuseks.

Samal ajal tugevnes ka Tolkieni keelehuvi. Ta hakkas uurima ladina, kreeka, prantsuse ja saksa keelte juuri ning nende kõigi ühisjooni. Ühesõnaga, hakkas ta tegelema filoloogiaga. See huvi süvenes veelgi, kui ta tutvus anglosaksi keelega. Lähtudes armastusest sõnade vastu, hakkas ta välja mõtlema omaenda keeli. Juba kreeka keele õpinguid alustades oli ta end lõbustanud, mõeldes välja kreeka sõnadega sarnanevaid sõnu. Tema hooldaja hispaaniakeelsete raamatute põhjal lõi ta väljamõeldud keele, mille nimetaks naffariks.

Seejärel aga sattus Tolkieni kätte Joseph Wrighti "Gooti keele aabits". Gooti keel kadus käibelt koos viimaste gootidega, kuid alles jäid kirjalikud fragmendid, mis tõmbasid Tolkieni nagu magnetiga. Temale omaselt ei leppinud ta üksnes gooti keele äraõppimisega, vaid asus leiutama uusi "gootikeelseid" sõnu, täitmaks lünki allesjäänud puudulikus sõnavaras. Samuti töötas ta väljamõeldud tähestike kallal; ühes tema kooliaegsest vihikust võib leida kõigi inglise keele tähtede koodsümboleid.

Loomu poolest oli Ronald rõõmsameelne ja isegi talitsematult elujanuline. Ta armastas väitlusi ja kehalist tegevust. Tal oli hea huumorimeel ja suurepärane oskus sõbruneda. Pärast ema surma lisandus tema iseloomu ka süngem pool – pessimism. Teatavas meeleolus lõi temas välja kurbus ema kaotuse pärast ja teda valdas korvamatu kaotuse tunne. Kuid tõele au andes peab nentima, et sellised masendushood ei olnud just eriti sagedased.

Tolkieni seltsivast meelest annab tunnistust ka koolis tema ümber koondunud ebaametlik ühendus Teeklubi, millesse kuulujaid ühendasid põhjalikud teadmised keeltest ja kirjandusest. Teeklubi kutsuti ka lühendiga TKBS.

Ülikool

1911. aastal sai Ronaldist Oxfordi Exeteri Kolledži õppur. Ta kohanes kiiresti uue miljööga ja süüvis ülepeakaela üliõpilasellu. Ta mängis ragbit, osales kolledži esseeklubis ja dialektikaseltsis. Ta võttis osa Stapeldoni väitlusseltsi tegevusest ning asutas ka oma seltsi. Selle nimeks sai Apolaustikud ning seal esineti ettekannetega, peeti diskussioone ja debatte ning korraldati suuri ekstravagantseid õhtusööke. Tolkien oli kõige õnnelikum oma semude seltskonnas, kus hinnati head juttu ja ohtrat tubakat. Tolkien oli liiga seltsiv, et ühestki lõbusast sündmusest kõrvale jääda. Seetõttu kannatas ka õppetöö.

Kuid üks osa õppekavas ettenähtud programmist pakkus Tolkienile erilist huvi. Valikaine – võrdlev filoloogia – viis ta kokku silmapaistva õpetlase Joseph Wrightiga, kes andis Tolkienile edasi oma meeletu vaimustuse filoloogia vastu. Wrighti õhutusel süüvis Ronald kõmri keele saladustesse.

Tudengipõlves avastas Tolkien enda jaoks ka soome keele. Ta leidis Exeteri kolledži raamatukogust soome keele grammatika õpiku, mille abil ta hakkas ründama "Kalevala" originaalkeelt. Ta on öelnud: "Mul oli tunne, et olen leidnud veinikeldri, mis on täis senitundmatute maitsetega suurepäraseid veine." Ta õppis soome keele ära vaid sedavõrd, et sai läbi töötada osa originaalsest "Kalevalast", kuid selle mõju tema keeleloomele oli märkimisväärne. Ta hakkas looma tugevalt soome keelest mõjutatud keelt, mis hiljem ilmub tema raamatutes kui quenya, kõrghaldjate keel. Arvatavasti samal ajal tekkis Tolkienil esimest korda mõte luua Inglismaa jaoks oma mütoloogia.

1913. aasta 3. jaanuaril sai Tolkien täisealiseks. Keskööl tõusis ta voodist ja kirjutas Edithile kirja, uuendades oma armutõotusi. Vastuses teatas Edith oma kihlumisest George Fieldiga – mehega, kelle nimi on üksnes selle fakti pärast ajalukku läinud. Tolkien ei tunnistanud end lööduks. Viie päeva pärast kohtus ta Cheltenhami perroonil Edithiga. Õhtuks oli asi niikaugel, et Edith tühistas kihluse ja lubas end Tolkienile.

1913. aasta suvesemestril vahetas Tolkien antiikkirjanduse kateedri inglise kirjanduse vastu. Ta spetsialiseerus lingvistilistele uurimustele ja sai endale tuutoriks Kenneth Sisami, noore uusmeremaalase. Nüüd veetis Tolkien kirjutuslaua taga palju rohkem aega kui antiikkirjandust õppides. Iseäranis huvitas teda kesk-inglise keele lääne-midlandsi dialekti uurimine, kuna see oli seotud tema lapsepõlve ja päritoluga. Ta luges läbi ka mitmed vana inglisekeelsed teosed, mis olid talle seni tundmatud. Nende hulgas oli ka Cynewulfi "Crist", anglosaksi religioossete värsside kogumik. Eriti tugevalt mõjusid talle kaks rida:

Eala Earendel engla beorthast,

Ofer middangeard monnum sended.

"Ole tervitatud Earendel, säravaim ingel/ kohal keskmaa, inimestele saadetud." "Tundsin kummalist ärevust," kirjutas Tolkien kaua aega hiljem. "Miski oleks nagu minu sees liigutanud, pooleldi unest ärganud. Nende sõnade taga oli peidus midagi väga kauget, kummalist, kaunist ja kättesaamatut, mis jäi vanainglise keele piiridest väljapoole."

Tolkieni eriaineks oli vanaskandinaavia keel, mille olid Islandile toonud norralased 9. sajandil. Ta süüvis norra saagadesse ja avastas enda jaoks islandi müütide ja legendide iidse varaaida – poeetilise "Vanema Edda". Selle originaalkäsikiri pärineb 13. sajandist, kuid paljud värsid on veel palju vanemad, pärinedes isegi Islandi asustamise eelsest ajast. "Vanema Edda" mütoloogilistest värssidest on kõige tähelepanuväärsem "Völuspa", mis räägib Maailma ajaloost alates selle loomisest ning kuulutab ette selle hävingut. See on germaani mütoloogilistest lauludest kõige märkimisväärsem ning pärineb norra paganlusperioodi lõpust, kui kristlus hakkas vanu jumalaid asendama. Kuid paganlikust kosmosekirjeldusest õhkub veel elava müüdi hõngu, hardust ja salapära. Tolkieni kujutlusvõimele oli see suurepäraseks kütteks.

1914. aasta 8. jaanuaril võeti Edith vastu roomakatoliku kirikusse. Kohe pärast seda kihlus ta ametlikult Ronaldiga. 1914. aasta hilissuvel peatus Ronald oma tädi Janei ja venna Hilary talus. Just seal maa viljastavas õhustikus kirjutas Tolkien luuletuse, mille pealkiri oli "Ehatäht Earendeli teekond". See luuletus pani aluse Tolkieni omaloodud mütoloogiale.

Kadunud lood

Samal ajal, kui Ronald kirjutas "Earendeli teekonna", oli Inglismaa juba Saksamaale sõja kuulutanud. Vaatamata üldise patriotismilaine survele otsustas Tolkien sõjaväkke astumisega viivitada ja soovis enne seda vähemasti kraadi ära kaitsta. 1914. aasta jõuluvaheaja algul sõitis Ronald Londonisse, et osaleda TKBS-i kokkutulekul. Kohe pärast seda kohtumist hakkas ta luuletusi kirjutama. Loomulikult polnud esimesed tulemused suuremat väärt, kuid algus oli tehtud. 1915. aasta algul pöördus ta tagasi oma algsete Earendili värsside juurde ning asus nende teemast laiema tagapõhjaga lugu looma. Ta näitas Earendili luuletusi oma sõbrale, kes tahtis teada, millest need õigupoolest räägivad. Tolkien vastas: "Ma ei tea. Püüan välja uurida." Tõepoolest – ta ei pidanud end loo autoriks, vaid legendi avastajaks. Ja selline hoiak saatis teda elu lõpuni.

Kuigi Tolkieni meeles mõlkusid tema mütoloogia alged, valmistus ta inglise keele ja kirjanduse lõpueksamiteks. Tolkien sooritas need loomulikult võidukalt, pälvides esimese klassi. Seetõttu võis ta olla kindel, et pärast sõja lõppu ootab teda akadeemiline ametikoht. Seni aga pidi ta asuma sõjaväeteenistusse Lancashire'i füsileerügemendi teise astme leitnandina.

Enne Prantsusmaale saatmist jõudis ta Edithiga abielluda. Tseremoonia toimus 22. märtsil 1916.

14. juulil 1916 sammus Tolkien oma kompanii koosseisus lahingusse. Ta ei teadnud veel, et 1. juulil oli hukkunud Rob Gilson – üks TKBS-i liikmetest. 27. oktoobril haigestus Tolkien nn kaevikupalavikku ja 8. novembril pandi ta Inglismaale sõitvale laevale. Rohkem ta sõjategevusest osa ei võtnud.

Sõjas hukkus ka teine TKBS-i liige – G. B. Smith, kes oma viimases kirjas Tolkienile ütles järgmist: "Saagu nii, et sa suudad välja öelda kõik asjad, mida ma olen püüdnud öelda, ka siis kui mind enam neid ütlemas pole." Need sõnad kutsusid Ronald Tolkieni alustama suurt tööd, mille peale ta oli juba mõnda aega mõelnud, võimsat ja hämmastavat ettevõtmist, millele kirjandusajaloos leidub vähe paralleele. Ta hakkas looma tervet uut mütoloogiat.

Idee juured peitusid tema keeleloomeharrastuses. Ta oli avastanud, et kui ta soovib oma loomingus saavutada komplekssust, peab ta keeltele looma ka "ajaloo", mille põhjal need saaksid areneda. Samuti ajendas teda soov luua mütoloogia Inglismaa jaoks. Ta oli sellele vihjanud juba tudengipäevil, kirjutades "Kalevala" kohta: "Sooviksin, et meil oleks sellest rohkem alles – midagi samalaadset, mis oli kord osa inglastest".

Ja Tolkien tegi eeposega algust. Ta kirjutas odava klade kaanele jämeda sinise pliiatsiga: "Kadunud lugude raamat". Ning klades hakkas kuju võtma see, mida tänapäeval tuntakse "Silmarillioni" nime all.

Pärast sõjaväeteenistust naasis Tolkien Oxfordi, kus ta asus tööle abileksikograafina. Ta töötas grupi koosseisus, mis nägi päevast päeva vaeva, et kokku panna kõige laiahaardelisem sõnastik, mida inglise keeles iial koostatud. Kogu selle aja jätkas ta "Kadunud lugude" kirjutamist. Ühel õhtul luges ta "Gondolini langemise" ette Exeteri kolledži esseeklubis. Tudengitest publik võttis selle vaimustusega vastu.

1921. aastal asus Tolkienide pere elama Leedsi, kus Tolkien oli asunud tööle Leedsi ülikooli inglise keele lektorina. Peres oli selleks ajaks juba 2 poisslast.

Koos kaastöölise E. V. Gordoniga asutas Tolkien Leedsis tudengitele Viikingiklubi. Seal kohtuti selleks, et pruukida rohkesti õlut, lugeda saagasid ja laulda naljalaule. Pole üllatav, et Viikingiklubi tegi Tolkieni ja Gordoni õpetajatena menukaks.

Ka Leedsi aastate jooksul jätkas ta oma mütoloogia kirjutamist. 1923. aasta suveks oli "Kadunud lugude raamat" peaaegu valmis. Oxfordis ja Leedsis oli Tolkien kokku pannud lood, mis rääkisid universumi loomisest, Silmarilide valmistamisest ja sellest, kuidas Morgoth need kaunist Valinori kuningriigist varastas. Töö lõpp oli seega käeulatuses, kuid sellest hoolimata ei püüelnud Tolkien lõppeesmärgi poole, vaid hakkas kogu teost hoopis ümber kirjutama. Näis nagu ei tahakski ta teost lõpetada.

1924. aastal sai Tolkien professoriks, olles ise vaid 32-aastane. Briti ülikoolide standardite järgi oli see märkimisväärselt varane iga. 1926. aasta algul pöördus Tolkien tagasi Oxfordi, kus asus tööle anglosaksi keele professorina.

Kirjandusklubi The Inklings

Kui Tolkien Oxfordi tagasi pöördus, puudus tema elust väga tähtis element. See oli kadunud TKBS-i purustamisega Somme'i lahingus – just sellest ajast peale puudus tema elus sama sügavalt emotsionaalne ja intellektuaalne side. Oxfordis õnnestus tal siiski üsna varsti koondada enda ümber mõttekaaslasi, kellega koos asutati Leedsi Viikingiklubiga sarnanev kirjandusklubi The Inklings ('söeõgijad'). Klubi eesmärk oli propageerida islandi kirjanduse lähtekeeles lugemist. Lugemise elavdamiseks leiti abi viskist ja õllest. Sellised koosviibimised lõppesid tihti hilisööl.

Tolkieni sõprade hulgast väärib esiletoomist Clive Staples Lewis, keda sõbrad kutsusid Jackiks. Esialgu valitses nende kahe vahel mõningane võõristus, kuid õige pea õppisid mehed teineteist hindama ja juba 1927. aasta maiks oli Tolkien Lewise meelitanud Söeõgijatesse. Sellest sai alguse nende pikk ja keerukas sõprus.

1930. aastate alguses moodustus uus rühmitus – The Inklings. Rühmitus hakkas moodustuma umbes sellel ajal, kui Söeõgijate kooskäimised lakkasid, sest nende eesmärk oli täidetud – tähtsamad islandi saagad said läbi loetud ning lõpuks ka "Vanem Edda". The Inklingsi nime kandis esialgu kirjandusselts, kus loeti ette ja arvustati avaldamata teoseid. See klubi polnud enamat kui hulk sõpru, kes kõik olid ristiusku mehed ning kellest enamus oli huvitatud kirjandusest. Rühmitus kohtus kas kõrtsis või Lewise suures elutoas Magdaleni kolledžis. Keedeti teed, süüdati piibud ja siis otsis keegi välja käsikirja ning hakkas seda valjusti lugema. Järgnesid arvustused. Vahel vaieldi. 30. aastate lõpuks oli The Inklingsist saanud tähtis osa Tolkieni elust. Ta luges nendel koosviibimistel ette ka seni avaldamata "Kääbiku" käsikirja.

"Maa all urus elas kääbik"

Kõigi oma akadeemiliste tegemiste kõrval oli Tolkienil tähtis roll täita oma laste kasvatamisel. Selle juurde kuulus ka lugude vestmine oma järeltulijatele. Sel viisil kasutas Tolkien oma kujutlusvõimet, millega ta lõi keeruka "Silmarillioni", märksa lihtsamate lugude loomiseks.

Lühijutud, mis Tolkien 1920.–1930. aastail oma lastele mõeldes kirjutas, olid tulvil fantaasiat ja sügavaid tundeid. Samal ajal tegeles ta suurejoonelisemate teemadega, puudutades vahel Arthuri ja keldi legende, kuid reeglina jäädes siiski enda loodud legendide juurde. Kuid trükki ei jõudnud samas midagi, kui välja arvata üksikud Oxford Magazine'is ilmunud luuletused, mis näitasid tema kolleegidele, et Tolkienile meeldivad loheaarded ja väikesed kummalised mehikesed; kahjutu ajaviide, leidsid nad – ehkki pisut lapsik.

Oli suvepäev. Tolkien istus oma kabinetis akna all ja parandas süvenenult riigieksami töid. Kui äkki leidis Tolkien, et on kirjutanud ühe töö servale lause "Maa all urus elas kääbik". Ja sellest sai kõik ülejäänu alguse.

Pikka aega ei juhtunud selle lausega midagi ning paari aasta jooksul sai sellele lisaks valmis Thróri kaart. Aga 1930. aastate jooksul sai sellest "Kääbik". 1937. aastal, varsti pärast raamatu ilmumist, kirjeldas Christopher Tolkien kirjas jõuluvanale raamatu saamislugu: "Issi kirjutas selle hästi ammu ja luges seda Johnile, Michaelile ja mulle talvel õhtuti pärast teejoomist ette, aga lõpp oli hästi kohmakalt kirjutatud ja polnud üldse trükitud. Ta lõpetas selle eelmine aasta ära."

"Kääbik" oli ja on lasteraamat. Hoolimata sellest, et raamat loodi mütoloogia ainetel, ei lasknud Tolkien sellel muutuda ülemäära tõsiseks või toonilt täiskasvanulikuks, vaid jäi oma esialgse eesmärgi juurde – valmistada rõõmu oma ja ehk ka teiste lastele.

Raamatut saatis edu, millist Tolkien ise vaevalt loota oli julgenud. "Kääbik" ilmus trükis 1937. aasta 21. septembril. Esimene väljaanne oli jõuludeks läbi müüdud. Paar kuud hiljem ilmunud Ameerika väljaanne pälvis New York Herald Tribune'i hooaja parima lasteraamatu auhinna. Tolkieni kirjastaja Stanley Unwin mõistis, et tema kirjastamisnimistus on lastekirjanduse bestseller. Ta kirjutas Tolkienile: "Laiad massid loodavad teilt järgmisel aastal kääbikute kohta uusi lugusid kuulda!"

Järgneva arutelu käigus vaeti nii "Silmarillioni" kui ka lastele mõeldud lühijuttude avaldamist, kuid lõpptulemusena nõustus Tolkien "Kääbikule" järje kirjutama.

Siis aga juhtus vältimatu. Tolkien ei tahtnud enam "Kääbiku" laadis lugusid kirjutada. Ta tahtis jätkata tõsise mütoloogia loomist. Ja nüüd saigi ta seda teha. Uus raamat sidus end kindlalt "Silmarillioniga" ning pälvis tolle väärika eesmärgi ja lennuka stiili. Tulemuseks oli 16 aastat pühendumist nõudnud "Sõrmuste isand", mille kohta Tolkieni kirjastaja poeg Rayner Unwin teatas oma isale, et tegemist on "kummalise raamatuga, kuid sellest hoolimata on see suurepärane ja haarav lugu". Ta ei kahelnud hetkekski, et raamat väärib avaldamist tema isa firmas.

Tolkien laenas valmis masinakirjaeksemplari C. S. Lewisele, kes pärast selle läbilugemist talle kirjutas: "Ma olen rikkalikult täidetud karika põhjani joonud ja vaigistanud oma ammuse janu. Kui see ühtlaselt ülesmäge rühkiv hiilguse- ja hirmulugu kord hoo sisse saab, jõuab see kõrgustesse, mida mina narratiivses kunstis varem kohanud ei ole."

1954. aasta augustis ilmus trükist esimene köide. "Ma kardan raamatu avaldamist", kirjutas Tolkien oma sõbrale, "võimatu on mööda vaadata sellest mis seal kirjas on. Ma paljastasin oma südame püssitorude ees."

Arvustused olid head. Peagi selgus, et esimese trüki kolmest ja poolest tuhandest eksemplarist nõudluse rahuldamiseks ei piisa. Poolteist kuud pärast väljaandmist telliti uus trükk. 20. oktoobril 1955 ilmus triloogia viimane osa "Kuninga tagasitulek". Arvamusavaldajad jagunesid selgelt pooldajateks ja vaenlasteks. Müüginumbrid aga vaenlaste arvamusest ei hoolinud, vaid jätkasid kasvamist.

Suur muudatus müüginumbrites toimus 1965. aastal, mil plahvatas skandaal USA turul avaldatud "Sõrmuste isanda" piraatversiooni osas. Vallandunud dispuut pälvis laialdast huvi ning seetõttu olid Tolkieni nimi ja tema raamatute pealkirjad Ameerikas sestpeale hästi tuntud. Siis algas tema "kultus ülikoolilinnakutes". "Sõrmuste isand" sai sadade tuhandete noorte ameeriklaste jaoks otsekui piibliks, mis ületas kõik müügirekordid. Ameeriklaste vaimustus levis kulutulena ka teistesse maadesse. Kasvas huvi Tolkieni raamatute vastu ka Suurbritannias. Nii Londonis kui ka mujal riigis hakkasid koos käima Tolkieni seltsid.

Tolkien ise nimetas laialdast entusiasmi oma teoste vastu "minu kahetsusväärseks kultuseks". Kuulsus hämmastas teda. Ta kirjutas ühele lugejale: "Kardan, et oma eluajal kultusisikuks saada ei ole sugugi meeldiv. Kuid ma ei leia, et sellest võib ennast täis minna. Vähemasti minul on tunne, et olen väike ja vääritu. Kuid isegi väga tagasihoidliku ebajumala nina ei jää viiruki magusast lõhnast päriselt puutumata."

Hilisem elu

Aastate lisandudes muutusid Tolkieni teatavad isikuomadused üha märgatavamaks. Ta rutakas, viletsa hääldusviisi ja põimuvate lausetega kõneviis üha süvenes. Teatud moel oli vanadus talle väga raske. Teda kurvastas arusaamine oma võimete kahanemisest. 1965. aastal kirjutas ta: "Mul on raske tööd teha – tunnen end vanana, tuli minu kolde ees on madalaks vajunud." Aeg-ajalt täitis see teda meeleheitega, viimastel eluaastatel oli ta iseäranis aldis laskuma süngusse, mis oli alati ta elu ilmestanud. Samas jäi temas endiselt tugevaks loomuse tahk.

1969. aastal kolisid Edith ja Ronald Bournemouthi, kus möödusid Edithi viimased päevad. Pärast naise surma 1971. aasta 22. novembril pöördus Tolkien tagasi Oxfordi. Seal eraldas Mertoni kolledž talle kui oma kolleegiumi auliikmele korteri kolledži majas.

Elu aastatel 1972–1973 oli täiesti Tolkieni maitse järgi. Ta käis sageli Oxfordi lähedases külakeses, kus elas poeg Cristopher oma naise Bailliega. Nende väikeste laste seltsis unustas Tolkien oma tervisehädad ja mured.

Nende kahe aasta vältel tegid Tolkieni õnnelikuks talle osaks saanud auavaldused, mida tuli nii võõrsilt kui ka kodumaalt. 1973. aasta juunis külastas ta Edinburghi ja võttis vastu sealse ülikooli aunimetuse; teda liigutas sügavalt aasta enne seda toimunud külaskäik Buckinghami paleesse, kus kuninganna ta Briti Impeeriumi Ordu komandöriks nimetas.

1973. aasta suve vältel täheldasid mitmed Ronaldile lähedased inimesed, et ta on tavapärasest kurvameelsem ning näis kiiremini vananevat. Põhjuseks oli igatsus kadunud naise järgi, mida ei suutnud leevendada auavaldused ega pidev külalistevool.

Tolkien suri 2. septembril 1973. Tema ja Edithi hauakivil seisab kiri:

Edith Mary Tolkien, Luthien, 1889–1971 John Ronald Reuel Tolkien, Beren, 1892–1973

Autasud

2012. aastal avaldatud Nobeli komitee dokumentidest selgus, et 1961. aastal nimetas Tolkieni sõber C. S. Lewis ta Nobeli auhinna kandidaadiks, kuid arutelul jäeti Tolkien kõrvale "kehva proosa pärast".

Teosed

Ulmekirjanduse BAASis on 13 Tolkieni teost. Peaaegu kõik need on eesti keelde tõlgitud, enamiku tõlkeid on avaldanud kirjastus Tiritamm.

Originaalpealkiri	Aasta	Tõlkepealkiri	Tõlkeaasta
The Hobbit, or There and Back Again	1937	"Kääbik, ehk, Sinna ja tagasi"	1977
Farmer Giles of Ham	1949	"Talumees Giles Hamist"	1993
Smith of Wootton Major	1976	"Suur-Woottoni sepp"	1993
The Lord of the Rings: The Fellowship of the Ring	1954	"Sõrmuste isand. Esimene osa: Sõrmuse vennaskond"	1996
The Lord of the Rings: The Two Towers	1954	"Sõrmuste isand. Teine osa: Kaks kantsi"	1997
The Lord of the Rings: The Return of the King	1955	"Sõrmuste isand. Kolmas osa: Kuninga tagasitulek"	1998
The Adventures of Tom Bombadil	1962	Tõlge puudub	-
Tree and Leaf	1964	"Leht ja puu"	1993
The Silmarillion	1977	"Silmarillion"	1999
Roverandom	1998	"Roverandom"	2003
Unfinished Tales	1980	"Lõpetamata lood"	2006
Children of Hurin	2007	"Hurini lapsed"	2008

Vaata ka

• Rahvusvaheline Tolkieni lugemise päev
• Keskmaa Ordu

Välislingid

• MTÜ Keskmaa Ordu
• Arda entsüklopeedia
• Tolkieni fännileht
• Tolkieni fännileht
• J. R. R. Tolkien Ulmekirjanduse BAASis
• Tolkieni foto