1905. aasta revolutsioon: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Sirvi ajalugu interaktiivselt
← Vanem muudatusUuem muudatus →
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
VisuaalneVikitekst
PResümee puudub
PResümee puudub
2. rida: 2. rida:
'''1905. aasta revolutsioon''' algas [[22. jaanuar]]il ([[vkj]] 9. jaanuaril) [[1905]] [[Peterburi]]s [[Verine pühapäev|verise pühapäeva]] sündmustega.
'''1905. aasta revolutsioon''' algas [[22. jaanuar]]il ([[vkj]] 9. jaanuaril) [[1905]] [[Peterburi]]s [[Verine pühapäev|verise pühapäeva]] sündmustega.


22. jaanuariks oli [[Nikolai II|tsaarivalitsus]] Peterburisse koondanud üle 40 000 soldati ja [[politsei]]niku. Rüseluse käigus tulistati [[Talvepalee]] juurde suunduvat [[proletariaat|tööliste]] rongkäiku, mis tahtis esitada [[Nikolai II]]-le tööliste olukorra parandamist taotleva palvekirja. Osavõtjaid oli üle 140 000. Surma sai umbes 500 inimest, haavata mitu tuhat. Verine pühapäev põhjustas kogu [[Venemaa]]l [[streik|streigilaine]]. Jaanuaris streigiti 66 linnas. Streikijate peamiseks loosungiks oli "Maha isevalitsus!".
22. jaanuariks oli [[Nikolai II|tsaarivalitsus]] Peterburi koondanud üle 40 000 soldati ja [[politsei]]niku. Rüseluse käigus tulistati [[Talvepalee]] juurde suunduvat [[proletariaat|tööliste]] rongkäiku, mis tahtis esitada [[Nikolai II]]-le tööliste olukorra parandamist taotleva palvekirja. Osavõtjaid oli üle 140 000. Surma sai umbes 500 inimest, haavata mitu tuhat. Verine pühapäev põhjustas kogu [[Venemaa]]l [[streik|streigilaine]]. Jaanuaris streigiti 66 linnas. Streikijate peamiseks loosungiks oli "Maha isevalitsus!".


Üle [[Venemaa Keisririik|Venemaa Keisririigi]] toimunud streigi- ja vastupanuliikumine viis [[17. oktoobri manifest]]i väljakuulutamiseni ja [[1906. aasta Venemaa konstitutsioon]]i vastuvõtmiseni.
Üle [[Venemaa Keisririik|Venemaa Keisririigi]] toimunud streigi- ja vastupanuliikumine viis [[17. oktoobri manifest]]i väljakuulutamiseni ja [[1906. aasta Venemaa konstitutsioon]]i vastuvõtmiseni.
9. rida: 9. rida:
Vastuolude tõttu keiser [[Nikolai II]] ja [[II Riigiduuma (Venemaa Keisririik)|II Riigiduuma]] vahel, saatis keiser Riigiduuma [[9. juuli]]l [[1906]] laiali. Vastuolude üheks põhjuseks oli [[Sotsialistide-Revolutsionääride Partei]] esindajate poolt Riigiduuma istungitel tehtav keisrivõimuvastane agitatsioon.
Vastuolude tõttu keiser [[Nikolai II]] ja [[II Riigiduuma (Venemaa Keisririik)|II Riigiduuma]] vahel, saatis keiser Riigiduuma [[9. juuli]]l [[1906]] laiali. Vastuolude üheks põhjuseks oli [[Sotsialistide-Revolutsionääride Partei]] esindajate poolt Riigiduuma istungitel tehtav keisrivõimuvastane agitatsioon.


Protestiks Riigiduuma laialisaatmisele otsustas [[Soome suurvürstiriik|Soome suurvürstiriigis]] [[Terijoki]]l asuv [[Sotsialistide-Revolutsionääride Partei Keskkomitee]] organiseerida relvastatud ülestõusud sõjakindlustes ja garnisonides – [[Kroonlinn]]as, [[Sveaborg]]is, [[Tallinn]]as, [[Kiiev]]is, [[Sevastopol|Sevastopolis]] ning sinna saadeti ka organisaatorid-agitaatorid. Sveaborgi Tšernov ja [[Jevno Azef]], Kroonlinna Riigiduuma liige Onipko ja Tallinnasse saadeti [[Ilja Fondaminski]] (1880–1942) (''Илья Исидорович Фондаминский (Фундаминский)''), kes jäi aga hiljaks<ref>Илья Исидорович Фондаминский. [http://zarubezhje.narod.ru/texts/stfond.htm] </ref> mässu organiseerimisele, kuid arreteeriti siiski koos teistega, kui ta läks koos kaaslastega mässulisele laevale.
Protestiks Riigiduuma laialisaatmisele otsustas [[Soome suurvürstiriik|Soome suurvürstiriigis]] [[Terijoki]]l asuv [[Sotsialistide-Revolutsionääride Partei Keskkomitee]] organiseerida relvastatud ülestõusud sõjakindlustes ja garnisonides – [[Kroonlinn]]as, [[Sveaborg]]is, [[Tallinn]]as, [[Kiiev]]is, [[Sevastopol|Sevastopolis]] ning sinna saadeti ka organisaatorid-agitaatorid. Sveaborgi Tšernov ja [[Jevno Azef]], Kroonlinna Riigiduuma liige Onipko ja Tallinna saadeti [[Ilja Fondaminski]] (1880–1942) (''Илья Исидорович Фондаминский (Фундаминский)''), kes jäi aga hiljaks<ref>Илья Исидорович Фондаминский. [http://zarubezhje.narod.ru/texts/stfond.htm] </ref> mässu organiseerimisele, kuid arreteeriti siiski koos teistega, kui ta läks koos kaaslastega mässulisele laevale.


17. juulil algas mäss Sveaborgis<ref>Mutineers hold Sveaborg. New-York tribune, 1. august 1906, [http://chroniclingamerica.loc.gov/lccn/sn83030214/1906-08-01/ed-1/seq-1/;words=MUTINEERS+HOLD+SVEABORG lk.1] [http://chroniclingamerica.loc.gov/lccn/sn83030214/1906-08-01/ed-1/seq-3/;words=REBELS+HOLD+SVEABORG+Sveaborg lk.3]</ref>, kus see kohe maha suruti, ja 19.–20. juulil Kroonlinnas, kus see samuti maha suruti.
17. juulil algas mäss Sveaborgis<ref>Mutineers hold Sveaborg. New-York tribune, 1. august 1906, [http://chroniclingamerica.loc.gov/lccn/sn83030214/1906-08-01/ed-1/seq-1/;words=MUTINEERS+HOLD+SVEABORG lk.1] [http://chroniclingamerica.loc.gov/lccn/sn83030214/1906-08-01/ed-1/seq-3/;words=REBELS+HOLD+SVEABORG+Sveaborg lk.3]</ref>, kus see kohe maha suruti, ja 19.–20. juulil Kroonlinnas, kus see samuti maha suruti.
18. rida: 18. rida:
Vastuhaku põhjuseks oli ohvitseri avastatud sõjalaeval agitatsioonitööd tegeva eraisiku – Tallinna VSDTP liikme agitaator Oskari ([[Arseni Kaptjuh]]) kinnipidamine. Madruste poolt Arseni Kaptjuhi vabastamise käigus tekkinud rahutuste käigus tapeti kaks laeva ohvitseri ning ülejäänud visati üle parda ja pääsesid kaldale.
Vastuhaku põhjuseks oli ohvitseri avastatud sõjalaeval agitatsioonitööd tegeva eraisiku – Tallinna VSDTP liikme agitaator Oskari ([[Arseni Kaptjuh]]) kinnipidamine. Madruste poolt Arseni Kaptjuhi vabastamise käigus tekkinud rahutuste käigus tapeti kaks laeva ohvitseri ning ülejäänud visati üle parda ja pääsesid kaldale.


Kaptjuhi juhtimisel organiseeriti madrustest juhtorgan laevakomitee, kuhu kuulusid: Kaptjuh, N. Lobadin, S. Gavrilov, A. Kolodon, G. Boldõrev jt. Kuna aga puudus selge tegevuskava edasiseks ning konkreetsed nõudmised siis laevalejäänud nooremohvitseride ja laevale saabunud sandarmisalga ja sõdurite abiga suruti ülestõus maha. See lõppes 35 ülestõusust osavõtnu vangistamisega ja viimisega sõjaväevanglasse [[Paks Margareeta]].
Kaptjuhi juhtimisel organiseeriti madrustest juhtorgan laevakomitee, kuhu kuulusid Kaptjuh, N. Lobadin, S. Gavrilov, A. Kolodon, G. Boldõrev jt. Kuna aga puudus selge tegevuskava edasiseks ning konkreetsed nõudmised siis laevalejäänud nooremohvitseride ja laevale saabunud sandarmisalga ja sõdurite abiga suruti ülestõus maha. See lõppes 35 ülestõusust osavõtnu vangistamisega ja viimisega sõjaväevanglasse [[Paks Margareeta]].


Ülestõusust osavõtnute üle mõisteti kohut [[4. august]]il [[1906]] Sõjaväljakohtus ning [[6. august]]il 1906 hukati Tallinnas neist 17 madrust ja 1 agitaator<ref>Л. Троцкий. Наша первая революция. Часть 2.[http://www.magister.msk.ru/library/trotsky/trotl223.htm] </ref>. Lisaks mõisteti veel 12 madrust sunnitööle ja 28 karistati distsiplinaarkorras.<ref> Большая советская энциклопедия "Память Азова"[http://slovari.yandex.ru/dict/bse/article/00057/04600.htm]</ref>
Ülestõusust osavõtnute üle mõisteti kohut [[4. august]]il [[1906]] Sõjaväljakohtus ning [[6. august]]il 1906 hukati Tallinnas neist 17 madrust ja 1 agitaator<ref>Л. Троцкий. Наша первая революция. Часть 2.[http://www.magister.msk.ru/library/trotsky/trotl223.htm] </ref>. Lisaks mõisteti veel 12 madrust sunnitööle ja 28 karistati distsiplinaarkorras.<ref> Большая советская энциклопедия "Память Азова"[http://slovari.yandex.ru/dict/bse/article/00057/04600.htm]</ref>

Redaktsioon: 28. märts 2021, kell 21:10

Ilja Repin, 17. oktoober 1905

1905. aasta revolutsioon algas 22. jaanuaril (vkj 9. jaanuaril) 1905 Peterburis verise pühapäeva sündmustega.

22. jaanuariks oli tsaarivalitsus Peterburi koondanud üle 40 000 soldati ja politseiniku. Rüseluse käigus tulistati Talvepalee juurde suunduvat tööliste rongkäiku, mis tahtis esitada Nikolai II-le tööliste olukorra parandamist taotleva palvekirja. Osavõtjaid oli üle 140 000. Surma sai umbes 500 inimest, haavata mitu tuhat. Verine pühapäev põhjustas kogu Venemaal streigilaine. Jaanuaris streigiti 66 linnas. Streikijate peamiseks loosungiks oli "Maha isevalitsus!".

Üle Venemaa Keisririigi toimunud streigi- ja vastupanuliikumine viis 17. oktoobri manifesti väljakuulutamiseni ja 1906. aasta Venemaa konstitutsiooni vastuvõtmiseni.

1906

Vastuolude tõttu keiser Nikolai II ja II Riigiduuma vahel, saatis keiser Riigiduuma 9. juulil 1906 laiali. Vastuolude üheks põhjuseks oli Sotsialistide-Revolutsionääride Partei esindajate poolt Riigiduuma istungitel tehtav keisrivõimuvastane agitatsioon.

Protestiks Riigiduuma laialisaatmisele otsustas Soome suurvürstiriigis Terijokil asuv Sotsialistide-Revolutsionääride Partei Keskkomitee organiseerida relvastatud ülestõusud sõjakindlustes ja garnisonides – Kroonlinnas, Sveaborgis, Tallinnas, Kiievis, Sevastopolis ning sinna saadeti ka organisaatorid-agitaatorid. Sveaborgi Tšernov ja Jevno Azef, Kroonlinna Riigiduuma liige Onipko ja Tallinna saadeti Ilja Fondaminski (1880–1942) (Илья Исидорович Фондаминский (Фундаминский)), kes jäi aga hiljaks[1] mässu organiseerimisele, kuid arreteeriti siiski koos teistega, kui ta läks koos kaaslastega mässulisele laevale.

17. juulil algas mäss Sveaborgis[2], kus see kohe maha suruti, ja 19.–20. juulil Kroonlinnas, kus see samuti maha suruti.

Ülestõus sõjalaeval Pamjat Azova

20. juuli 1906 algas Tallinna lähedal Hara lahes (бухта Папонвик) asunud Tallinna eskaadri õppe-suurtükiväe divisjoni ristlejal Pamjat Azova spontaanne mäss.[3]

Vastuhaku põhjuseks oli ohvitseri avastatud sõjalaeval agitatsioonitööd tegeva eraisiku – Tallinna VSDTP liikme agitaator Oskari (Arseni Kaptjuh) kinnipidamine. Madruste poolt Arseni Kaptjuhi vabastamise käigus tekkinud rahutuste käigus tapeti kaks laeva ohvitseri ning ülejäänud visati üle parda ja pääsesid kaldale.

Kaptjuhi juhtimisel organiseeriti madrustest juhtorgan laevakomitee, kuhu kuulusid Kaptjuh, N. Lobadin, S. Gavrilov, A. Kolodon, G. Boldõrev jt. Kuna aga puudus selge tegevuskava edasiseks ning konkreetsed nõudmised siis laevalejäänud nooremohvitseride ja laevale saabunud sandarmisalga ja sõdurite abiga suruti ülestõus maha. See lõppes 35 ülestõusust osavõtnu vangistamisega ja viimisega sõjaväevanglasse Paks Margareeta.

Ülestõusust osavõtnute üle mõisteti kohut 4. augustil 1906 Sõjaväljakohtus ning 6. augustil 1906 hukati Tallinnas neist 17 madrust ja 1 agitaator[4]. Lisaks mõisteti veel 12 madrust sunnitööle ja 28 karistati distsiplinaarkorras.[5]

Vaata ka

Viited

  1. ↑ Илья Исидорович Фондаминский. [1]
  2. ↑ Mutineers hold Sveaborg. New-York tribune, 1. august 1906, lk.1 lk.3
  3. ↑ Mutiny on mutiny. Outbreak at Reval: Military Disorders Reported at Capital of Esthonia. New-York tribune, 3. august 1906, lk.1-2
  4. ↑ Л. Троцкий. Наша первая революция. Часть 2.[2]
  5. ↑ Большая советская энциклопедия "Память Азова"[3]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=1905._aasta_revolutsioon&oldid=5861499"