India

See artikkel räägib riigist; poolsaare kohta vaata artiklit Hindustani poolsaar

---

India Vabariik hindi भारतीय गणराज्य Bhāratīya Gaṇarājya inglise Republic of India
India lipp India embleem
Riigihümn	Jana-Gana-Mana
Pealinn	New Delhi
Pindala	3 287 590 km²
Riigikeel	puudub
Ametlikud keeled	hindi, inglise
Rahvaarv	1,210,193,422
Rahvastikutihedus	Kontrolli pindala ja rahvaarvu väärtust (?)
Riigikord	parlamentaarne vabariik
President	Ram Nath Kovind
Peaminister	Narendra Modi
Iseseisvus	15. augustil 1947
SKT	2597,491 mld $ (2017)
SKT elaniku kohta	1979 $ (2017)
Rahaühik	ruupia (INR)
Ajavöönd	maailmaaeg +5.30
Tippdomeen	.in
ROK-i kood	IND
Telefonikood	91

India (hindi keeles Bhārat, inglise keeles India), ametlikult India Vabariik (hindi keeles Bhārat Gaṇarājya, inglise keeles Republic of India) on riik Lõuna-Aasias. Riigis elab üle miljardi inimese, kes kõnelevad rohkem kui 100 keelt. Rahvaarvult on India maailmas teisel ja pindalalt seitsmendal kohal. Ümbritsetud lõunas India ookeani, edelas Araabia mere ja kagus Bengali lahega, jagab ta maismaapiiri läänes Pakistaniga, põhjas Hiina, Nepali ja Bhutaniga, idas Bangladeshi ja Myanmariga. India ranniku lähedal lõunas asub Sri Lanka ja edelas Maldiivid, Indiale kuuluvatel Andamani ja Nicobari saartel on merepiir Tai ja Indoneesiaga.

Indiast pärineb kaks maailmausundit – hinduism ja budism. Elanikkonnast moodustavad hinduistid umbes 80%, suurim vähemususund on islam umbes 100 miljoni järgijaga.

Üle 3000 aasta tagasi tekkis üks maailma esimesi kõrgtsivilisatsioone Induse kultuur. Eurooplastest kinnitasid Indias uusajal esimestena kanda portugallased. 18. sajandi keskpaigas hakkasid India ajaloos otsustavat osa etendama britid, Indiast kujunes Briti impeeriumi "kroonijuveel". Aastal 1947 Briti koloniaalvõim lõppes ning valdavalt hinduistlik India ja muslimite riik Pakistan (millest 1971 eraldus Bangladesh) iseseisvusid dominioonidena ning 1950 kuulutati välja India Vabariik.

Viimasel ajal on Indias olnud enamikus sektorites suur majanduskasv. India on põllumajandussaaduste netoeksportija. Tööstuses kasvab eriti tarbekaupade tootmine. Kiirelt kasvava keskklassi (200 kuni 300 miljonit inimest) tõttu on siseturul suur nõudlus. Majanduslik ja sotsiaalne kihistumine on jätkuvalt suur ning vaesemate inimesteni ei ole areng jõudnud.

Nimi

Nimi "India" tuleneb Induse jõe nimest, mis pärineb vanapärsia sõnast hiⁿdūš. Selle allikas on sanskriti सिन्धु (Sindhu), Induse jõe ajalooline nimi. Muistsed kreeklased nimetasid indialasi induslasteks (Ἰνδοί (Indoi)).

Ingliskeelses India konstitutsioonis mainitakse India võrdväärse nimena ka nime Bharat. See nimi (hindi keeles भारत (Bhārat) pärineb sanskritikeelsest nimest भारतम् (Bhāratam), mis on tuletatud hinduismi pühakirjades mainitud legendaarse kuninga Bharata nimest.

Samuti kasutatakse inglise keeles India kui terviku (ka praeguse Pakistani ja Bangladeshi ala) tähistamiseks nime "Hindustan". See pärsiakeelsest nimest هندوستان pärinev nimi tähendab hindude maad ning käis enne 1947. aastat Põhja-India ja Pakistani kohta. Seda ala on nimetatud ka Ida-Indiaks, et eristada seda Ameerikas paiknevast Lääne-Indiast. Tänapäeval nimetatakse Indiaks üksnes India Vabariiki.

Asend, suurus ja piir

Rannajoon

India rannajoone pikkus on 7516 km. Sellest 5423 km kuulub Hindustani poolsaarele ning 2094 km saartele (Andamanid ja Nicobarid, Lakshadweep).

Loodus

"India haruldaselt mitmekesine maastik ja taimestik loovad tingimused rikkalikule loomariigile."

"Põhjast embab maad Himaalaja mäestik. Selle jalamilt algab Kesk-India, viljakas ja tihedalt asustatud Induse-Gangese madalik. India lääneosa katab põuane Thari kõrb. Induse-Gangese madalikust lõunas külgneb Ida- ja Lääne-Ghattidega Dekkani kiltmaa. Gangese madalike rikkalikku settepinnast on haritud juba tuhandeid aastaid. Tänapäeval kasvatatakse siin riisi, nisu, suhkruroogu ja kaunvilja. Dekkani kiltmaad katab must vulkaaniline pinnas ja iidsed kristalliseerunud kivimid. Mineraalirikkal kiltmaal leidub ka kulda ja teemante. Lääne- ja Ida-Ghattide nõlvadel kasvavad tiikpuu, roosipuu, salipuu ja sandlipuu. Siin kasvab ka mitmeid orhideeliike."

Looduspiirkonnad

India põhjaosas on Himaalaja mäestik. Suurema osa Põhja-Indiast katab Induse-Gangese madalik. India keskosa paikneb Dekkani kiltmaal, mida ääristavad Lääne-Ghatid ja Ida-Ghatid. Araabia mere ääres on Konkani rannik ja Malabari rannik, Bengali lahe ääres on Coromandeli rannik.

Rannik

Mandriosa rannajoon koosneb 43% liivarandadest, 11% kivistest kallastest, sealhulgas kaljud ja 46% mudastest või soistest kallastest.

Saared

Registreeritud saari on kokku 1208. See sisaldab ka asustamata saari.

Andamanid ja Nicobarid

Andamani saared, Nicobari saared ja muud saarerühmad moodustavad üheskoos India liiduala. Seda tuntakse Andamanid ja Nicobarid nime all. Saared asetsevad India ookeanis, umbes 1370 km Indiast ning moodustavad piiri Bengali kaguosa lahe (läänes) ja Andamani mere (idas) vahel. Kokku on saari 572.

Andamani saarte pindala on kokku 6408 km² ning see hõlmavad rohkem kui 300 saart. Nende hulgas kolm suuremat saart on Põhja-Andaman, Kesk-Andaman ja Lõuna-Andaman ning ühiselt nimetatakse neid Suur Andamaniks.

Nicobari saared asuvad Sri Lankast umbes 1300 km ida pool. Saarte pindala on 1841 km². Nikobaarid koosnevad 19 saarest.

Lakshadweep

India väikseim liiduterritoorium Lakshadweep on saarestik, mis koosneb 36 saarest ja mille pindala on 32 km². Territooriumi suurim saar on Androtti saar, mille pindala on 4,90 km².

Nimi Lakshadweep tähendab Malayalami ja Sanskriti keeles ‘’sada tuhat saart’’. Lakshadweep on Araabia meres asuv saarestik, mis koosneb 12 atollist, kolmest riifist, viiest uppunud saarest ning kümnest asustamata saarest. Lakshadweepi saarestiku pealinn on Kavaratti mis on saarestiku suurim. Kõik saared asuvad 220 kuni 440 km kaugusel lähimast maismaal asuvast linnast Kochist Keralas. Kogu saarestikus elab 64 000 inimest, kellest enamus on sunniidid. Põhiliselt räägitakse saartel Malayalami keelt, välja arvatult Minicoy saarel kus räägitakse peamiselt Divehi keeles. Lakshadweepil tegeletakse peamiselt kalapüügi, kookospähklite kasvatamise ja kookoskiududest nööri valmistamisega, turism on kiirelt arenev sektor. Lakshadweep on eriti tuntud oma eksootilise palmisalude, valgete liivarandade, korallrahude ja laguunide poolest.

Loodusvarad

Indias leidub mitmeid maavarasid. Nende hulgas on kivisüsi (suuruselt neljas kivisöevaru maailmas), antimon, rauamaak, plii, mangaan, vilgukivi, boksiit, haruldaste muldmetallide elemendid, titaanimaak, kromiit, maagaas, teemandid, nafta ja lubjakivi.

Kliima

Kliima erineb sõltuvalt laiuskraadist ja geograafilisest asukohast. India asetseb troopikavöötmes ja lähistroopikavöötmes. Suuremas osas Dekkani kiltmaast on troopiline kliima, põhjapiirkonnas on temperatuurid tunduvalt madalamad. geograafiliste tegurite tõttu on suuremas osas Indias ja Lõuna-Aasia idapoolsemas osas kliima teistsugune kui laiuskraadidele tüüpiline. Puudub pöörijoonelähedane kõrbe- ja rohtlavöönd, sest maismaa ja meri soojenevad maismaamasside ebasümmeetrilise asendi tõttu ekvaatori suhtes erinevalt. Himaalaja mõjutab suurema osa India kliimat, sest mäed kaitsevad Tsentraal-Aasia külma eest.

Kogu India Himaalajast lõuna pool asetseb troopikavöötmes ja seal domineerivad Aasia mussoonid. Juunist septembrini puhub edelamussoon, juunist oktoobrini sajab vihma. Õhk on sooja ookeani kohal kogunud endasse palju niiskust, mis sajab vihmana alla, kui tuuled ületavad rannikulähedasi mägesid. Detsembrist veebruarini puhub kuivemat tuult ning märtsist maini on kliima kuiv ja kuum.

India kliimat mõjutavad tugevalt Himaalaja ja Thari kõrb. Himaalaja takistab Kesk-Aasia katabaatituulte ligipääsu, mistõttu on suurem osa India soojem kui ülejäänud alad, mis asuvad sarnastel laiuskraadidel. Thari kõrb meelitab ligi niiskusesisaldusega suvised edelamussooni.

Enamikus kohtades moodustavad suvemussooni (juunist oktoobrini) aegsed sademed vähemalt 80% aastasest sademete hulgast. Loodepiirkondade kõrbetes, kuhu mussoonid enamasti ei ulatu, on sademeid vähe, rannikumadalikel ja mäenõlvadel on neid palju. Mäenõlval paiknev Cherrapunji küla Meghalaya osariigis on maailma sademeterikkaim koht: sealne aasta keskmine sademete hulk on 11 000 mm. Suvine sademete hulk varieerub tugevasti ka aastati.

"India rannikualad on niisked ja soojad ning rohkete sadudega. Rannad ja kaguosa jäävad vihmaperioodi kõige raskemate rünnakute alla ning neid räsivad igal aastal tsüklonid ja üleujutused." Eriti suurt kahju kannatab kagurannik.

Indias on ülekaalus neli suurt kliimagruppi: troopiline märg, troopiline kuiv, lähistroopiline niiske ja mägine.

Suvel on keskmine temperatuur 37,8–46,1°.

• India madalaim registreeritud temperatuur oli Ladakhis Drases –60,0°.
• Kõrgeim Indias registreeritud temperatuur oli Phalodis Jodhpuri ringkonnas Rajasthanis 51,0°.

Himaalajas uhub vihm palju mulda ja kruusa jõgedesse. Iga-aastaste üleujutuste ajal toovad Ganges ja selle lisajõed tasandikele viljakandvaid setteid. Need setted on aastatuhandete jooksul soodustanud intensiivset põllumajandust, kuid need ka raskendavad kunstlikku niisutust ja hüdroenergeetikat.

Jaanuaris ja veebruaris puhuvad kirdest talvemussoonid. Sajab vähe ja ilm on jahe. Vihmaperioodide vahele jäävad kuiva ja sooja ilmaga kevad ja sügis. Kogu Indias Himaalajast lõuna pool on kevad, suvi ja sügis väga soojad: igal aastal tuleb ette temperatuuri üle 50 °C. Eriti Gangese tasandiku niiske õhk teeb kliima mõnikord raskesti talutavaks. Lõuna-Indias on ka talvel päris soe. Dekkani kiltmaal on jahedam, Põhja-Indias esineb ka pakast.

Talvel moodustub Aasia kohal suur kõrgõhuala, mille mõju all on ka põhjapoolkera külmapoolus. Suuremas osas Indias ja lähedastel merealadel puhub sel ajal kirdemussoon. Põhja-Indias Himaalaja lähedal valitsevad loodetuuled. Kirdes asetsevad mäed takistavad Siberi külma õhu sissetungi. Dekkani kiltmaal on enamikus kohtades troopiline kliima, jaanuari keskmine temperatuur on 20–25 °C, Põhja-India tasandikel langeb see umbes 15 °C-ni. Talvel on üldiselt kuiv, kuid eriti Dekkani kiltmaa idaranniku lõunaosas, kus mussoon on kogunud Bengali lahelt piisavalt niiskust, sajab palju vihma.

Kevadel Aasia kõrgrõhkkond nõrgeneb ja kirdemussoon vaibub. Tugeva päikesekiirguse ning kuiva pilvitu kontinentaalõhu tõttu võib minna väga soojaks. Paljudes kohtades on mai aasta kõige soojem kuu.

Vastu suve läheb ilm ebastabiilseks. Edelamussoon puhken ühte lugu, tuues niisket õhku ning pilvi ja vihma. See suvemussoon on lõunapoolkera kagupassaadi jätk. Pärast ekvaatori ületamist pöördub õhuvool paremale ja puhub Kagu-Aasia poole. Seda põhjustab madalrõhkkond, mille kese on Indiast loodes. Seal, kus edelamussoon puhub mägedesse, sajab palju, paiguti üle 2000 mm aastas, Cherrapunji külas Assamis üle 12 000 mm aastas. See piirkond on samal laiuskraadil nagu Aafrika keskne kõrbepiirkond. Loode-India kõrbeosas sajab alla 200 mm aastas. Kõrb on seal sellepärast, et mäed takistavad sajuõhu ligipääsu.

Juuli keskmine temperatuur on kaugel põhjas üle 30 °C ning Dekkani kiltmaal vahemikus 25–30 °C. Meretuule, pilvede ja päikese vähesuse tõttu on juuli ja august sageli jahedamad kui mai. Mussoonisüsteem võib kirjeldatud mustrist oluliselt kõrvale kalduda: ühel aastal võib sadada keskmisest poole rohkem, teisel aastal poole vähem. Mõnikord algab suvemussoon hilja. Tuleb ette sajuta perioode ja tugevat sadu lühikese aja jooksul. Mussoonkliima võib kaasa tuua põuda, näljahäda ja üleujutusi.

Veestik

Märgala

Märgalade (välja arvatud jõed) kogupindala Indias on 58 286 000 ha ehk 18,4% kogu riigist.

Jõed

Indias on 8 suurt jõesüsteemi, kokku üle 400 jõe.

India pikimad jõed:

1. Indus (suurem osa Pakistanis) – 3180 km
2. Brashmaputra (suurem osa Tiibetis) – 2900 km
3. Ganges – 2700 km
4. Godavari – 1450 km
5. Narmada – 1300 km
6. Krishna – 1280 km
7. Mahanadi – 880
8. Kaveri – 785 km

Järved

Wular – India suurim mageveejärv

Sambhar – India suurim järv

Mäestik

Himaalaja mäestik

 Pikemalt artiklis Himaalaja

Himaalaja mäestik moodustus umbes 30 miljonit aastat tagasi, kui India laam eraldus Gondwanast ja põrkas põhja poole triivides kokku Euraasia laamaga. Selle kokkupõrke tulemusel kerkis maakoor üles ja moodustus kolm paralleelset mäeahelikku, mis hõlmavad tänapäeval 30 maailma kõrgeimat mäetippu.

Himaalajas on 14 üle 8000 m kõrgust mäge, nende seas maailma kõrgeim mäetipp Džomolungma (Mount Everest; 8848 m).

Himaalaja on maailma kõige kõrgem mäestik. See on ka üks nooremaid mäestikke ning on pidevas muutumises.

Mäed

2017. aasta seisuga on India kõrgemad mäed järgmised:

1. Kanchenjunga – 8585,91 m (maailmas kolmas kõrgeim mägi)
2. Nanda Devi – 7815,98 m
3. Kamet – 7755,94 m
4. Saltoro Kangri – 7747,91 m
5. Saser Kangri I – 7672,12 m
6. Mamostong Kangri – 7516,06 m
7. Saser Kangri II – 7513,01 m
8. Saser Kangri III – 7495,03 m
9. Teram Kangri I – 7462,11 m
10. Jongsong Peak – 7462,11m

Taimed

Taimestik

India territooriumil kasvab 12% kõikidest teadaolevast taimeliikidest. Õistaimi on 15 000 liiki, millest 35% on endeemid. Viimaseid on peamiselt Kirde-Indias, Lääne-Ghattides, Loode-Himaalajal ning Andamanidel ja Nicobaridel.

Indiast on pärit 167 liiki teravilja, hirssi, puuvilja, vürtsi, köögivilja, kaunvilja ning kiud- ja õliseemnetaimi.

Taimestik

Loodusliku taimkatte moodustab enamikus kohtades heitlehine või igihaljas troopiline mets. Põllumajandus on sajandite jooksul kahandanud metsaalasid 13%-le. Kogu Indias on metsade raiumine ja maaviljelus algset taimkatet oluliselt mõjutatud. Suured piirkonnad, sealhulgas Gangese tasandik, on valdavalt metsatud. Malabari rannikul on säilinud suured mangroovialad ja troopilised vihmametsad, kus kasvavad muu hulgas palmid, bambused ja viigipuud.

Suurem osa Hindustani poolsaarest lõuna pool Gangese tasandikku oli algselt kaetud mussoonmetsadega, kus kasvasid tiikpuud, mahagonipuud, sandlipuud ja kaksiktiibviljakud. Loode-Indias on heitlehiseid metsi ja savanne. Rajasthanis on palju Araabia-Aafrika taimeliike. Assamis ja Ida-Himaalaja madalamatel nõlvadel leidub tihedat mägivihmametsa, kõrgematel nõlvadel okasmetsa ja rododendronipõõsastikke. Sikkimis Bhutani ja Nepali vahel on puudepiir umbes 4200 m kõrgusel. Alpitaimestikus valdavad holarktilised perekonnad, näiteks nurmenukk, kivirik ja tulikas.

Mets

Mets moodustab 21,67% riigi territooriumist ehk 712 249 km². Indias on ligi 188 metsatüüpi.

• Tihedat metsa on 99 278 km², see moodustab kogu metsast 3,02%.
• Mõõdukalt tihedat metsa on 308 472 km², see moodustab kogu metsast 9,38%
• Hõredat metsa on 304 499 km², see moodustab kogu metsast 9,26 %.

India metsade hulka kuuluvad igihaljad troopilised vihmametsad Andamani ja Nicobari saartel, Lääne-Ghatis ja kirdeosariikides; Himaalaja põhjaosas asuvad kuivad alpimetsad ja pool-igihaljad vihmametsad, lehtpuu mussoonmetsad, okasmetsad, subtroopilised männimetsad madalamal vööndil ja parasvöötme mägimetsad.

• Maksimaalne puude mitmekesisus on leitud Lääne-Ghati troopilistest niisketest igihaljastest ja pooligihaljastest metsadest.
• Minimaalne puude mitmekesisus võib märgata subtroopilistes Jammu ja Kashmiri kuivades igihaljades metsades

Andamani ja Nicobari saartel on troopilised igihaljad vihmametsad ja troopilised pooligihaljad vihmametsad. Lisaks sellele troopilised märjad mussoonmetsad.

Loomad

Indias elab võrreldes ülejäänud maailmaga umbes 7,6% imetajaid, 14,7% kahepaikseid, 6% linde, 6,2% roomajaid.

Samuti leidub seal 114 eri liiki kodustatud loomi.

India roomajate ja kahepaiksete loomastiku endemism on suur. Seal on umbes 187 endeemilist roomajat ja 110 endeemilist kahepaikset.

Indias elutseb mitmeid Aasia kõige haruldasemaid loomi, nagu näiteks Bengali rebane, Aasia gepard, marmorist kass, Aasia lõvi, India elevant, India ninasarvik, Aasia vesipühvel jne.

Indias elab ligikaudu 500 erinevat liiki imetajaid, 2000 erinevat liiki lindu ning 30 000 liiki putukaid, lisaks mitmesuguseid kalu, kahepaikseid ja roomajaid. Tuntumad imetajad on India elevandid, kes elavad Karnataka, Kerala ja Odisha mägistes piirkondades. Samuti leidub Indias Bengali tiigreid, kes elavad peamiselt Sundarbansis ja Brahmaputra orus, nende kaitseks on India valitsus loonud ‘’Projekt Tiigri’’, millega rahastatakse nende kaitset üheksas reservaadis. India on koduks ka haruldastele väljasuremisohus Aasia lõvidele, kes elavad Giri piirkonnas Gujaratis. Muuhulgas leidub Indias ka metsikuid eesleid (Rajasthani piirkonnas), Nilgiri langureid, lõvisaba makaake, Nilgiri manguste, Malabari tsiibetkasse Lõuna-Indias ja täpilisi hirvesid. Rohkem leidub leoparde ja hunte. India siseosas asuv Dekkani kiltmaa on koduks Aasia geparditele. Lisaks imetajatele leidub looduses hulganisti madusid, kahepaikseid ja roomajaid. Tuntuimad neist on krokodillid ja kuningkobrad. 

Koos Indo-Hiinaga ja ümbritsevate saartega moodustab India Orientaalise. Piir Palearktisega, mille moodustavad suurem osa Aasiast ja Euroopa, on kohati ebamäärane, kuid Himaalaja on selge piir. Paljud India loomad on lähedases suguluses Aafrika liikidega, näiteks india ninararvik, india elevant ning paljud sarvlindlased ja paljud linnud sugukonnast Leiothrichidae. Teised on ainult alamliigid, sealhulgas leopard ja aasia lõvi (Giri metsas). Metsarikastes reservaatides on säilinud haruldasi liike, sealhulgas bengali tiiger, kes jahib paljusid hirvlaste liike.

Linnades ja linnade lähedal elab palju ahviliike, sealhulgas hulmanid, ja palju raipelinde. Tavalised on ka märgaladega seotud linnud, näiteks toonekurglased, haigurlased, iibislased ja kahlajad. Kokku on Indiast teada umbes 1200 linnuliiki.

Viiendik India ligi 400 maoliigist on mürgised, näiteks kobrad. Gangeses, Brahmaputras ja mujal elab pika koonuga krokodilliliik gaviaal.

Ohustatud liigid

India alal leidub 172 loomaliiki, mida peetakse IUCN-i poolt ülemaailmselt ohustatuks, ehk 2,9% kogu maailmas ohustatud liikide arvust. Nende hulka kuulub 53 imetajat, 69 lindu, 23 roomajat ja 3 kahepaikset.

Maakasutus

2018. aasta seisuga on maa jagunenud järgmiselt:

Põllumajanduslikus kasutuses on 60,5% maast, sealhulgas haritava maana 52,8%, püsikultuuride all 4,2% ja püsikarjamaana 3,5%.

Metsade all on 23,1%, muud maad on 16,4%.

Niisutatud maa (aastal 2012) võtab enda alla 667 000 km².

Aasia riikidest on kõige enam haritavat maad Indial. See on ligi 39 protsenti Aasia haritavast maast.

Loodusõnnetused

Geoloogilise aktiivsuse tõttu esineb Indias paljudes kohtades maavärinaid.

Riik

Pealinn

India pealinn on New Delhi (inglise keeles; hindi keeles नई दिल्ली, Naī Dillī). New Delhi asub riigi põhjaosas Delhi linna territooriumi keskuses, Yamuna jõe läänekaldal. Linna juhib ametisse määratud New Delhi munitsipaalnõukogu (NDMC). New Delhi pindala on 42,7 ruutkilomeetrit.

Elanike arv on 321 600 (2006).

Detsembris 1911 otsustas Suurbritannia kuningas George V, et India pealinn viiakse Calcuttast (praegune Kolkata) Delhisse. Linna ehitust alustati 1912. aastal vana Delhi kesklinnast umbes 5 kilomeetri kauguselt lõunas. Uus pealinn püstitati ametlikult 1931. aastal.

Riigikord

India on parlamentaarse valitsemissüsteemi demokraatlik vabariik. India poliitikat korraldatakse riigi põhiseaduse raames. Riigipeaks on India president, samas kui valitsusjuhiks on India peaminister.

Indias kehtib võimude lahususe põhimõte – täidesaatev, seadusandlik ja kohtusüsteem tegutsevad üksteisest sõltumatult. Täidesaatev võim kuulub Indias presidendile, peaministrile ja valitsuskabinetile. Seadusandlikku võimu omab parlament Lok Sabha ja Rajya Sabha. Kohtusüsteemi teostavad Indias ülemkohtud, osariigikohtud, ringkonnakohtud ja istungikohtud.

India riik põhineb föderaalsel valitsusstruktuuril, kuigi seda sõna põhiseaduses ei kasutata. India järgib kahekojalist poliitilist süsteemi ehk riigis töötab nii-öelda topeltvalitsus. Süsteem koosneb keskuses olevast keskvõimust ja perifeeria osariikidest. Põhiseadus määratleb nii keskvalitsuse kui ka osariikide valitsuse organisatsioonilised volitused ja piirangud. Põhiseadus on Indias hästi tunnustatud ning seda peetakse ülimaks. Kõik riigi seadused peavad vastama põhiseadusele. Põhiseaduses on säte, mis määratleb kahekojalise seadusandliku koosseisu. See koosneb ülemkojast, Rajya Sabja ehk osariikide nõukogu, mis esindab India föderatsiooni osariike, ja alamkojast, Lok Sabha ehk rahvakoda, mis esindab India inimesi tervikuna.

Lok Sabhas on 543 liiget, kes valitakse 543 India valimisringkonnast. Rajya Sabhas on 245 liiget, kellest 233 valitakse kaudsete valimistega osariigi seadusandlike assambleede liimete ühe ülekantava hääle abil. Ülejäänud 12 liiget valib ja nimetab ametisse India President. Valitsused moodustatakse iga viie aasta tagant toimuvate valimiste teel. Esimesed üldvalimised toimusid 1951. aastal, mille võitis India Rahvuskongress. 1990. aastal lõppes Indias üheparteiline võim ning poliitikat hakkas juhtima koalitsioonivalitsus. 2014. aasta aprillist maini toimunud kuueteistkümnendad Lok Sabha valimised taastasid üheparteilise valitsuse süsteemi, kuna Bharatiya Janata partei suutis koguda enamus häältest.

Igapäevaseid riiki funktsioone täidavad ministeeriumid ja avaliku võimu organid. Avaliku võimu organeid juhivad India haldusteenuste ja muude eriteenuste liikmed.

Lok Sabha

Lok Sabha ehk rahvakoda on India kahekojalise parlamendi alamkoda. Lok Sabha liikmed valitakse valimisõigusega täiskasvanute üldistel valimistel. Iga liige esindab oma valimisringkonda. Lok Sabha liikmed hoiavad oma kohti viis aastat või seni, kuni president saadab selle laiali. Rahvakoda maja asub New Delhis Sansad Bhavani Lok Sabha kodades. Lok Sabha peetakse parlamendi mõjuvõimsamaks kojaks, omades rohkem volitusi kui Rajya Sabha.

Rajya Sabha

Rajya Sabha ehk osariikide nõukogu on India kahekojalise parlamendi ülemkoda. Rajya Sabha 233 liiget valitakse osariikide ja liiduterritooriumide seadusandlike institutsioonide poolt ning ülejäänud 12 nimetatakse ametisse India presidendi poolt. Presidendi poolt nimetatud liikmed kannavad hoolt kunsti, kirjanduse, teaduse ja sotsiaalteenuste eest. Rajya Sabha kohtub New Delhis parlamendihoones.

Rajya Sabha on võrdväärne Lok Sabhaga seadusandlikes toimingutes, välja arvatud tarnimise valdkonnas, kus viimasel on ülekaalukas volitus otsuseid teha.

Rajya Sabha osariikide esindajaks liidu seadusandlikus süsteemis. Sellest tulenevalt on Rajya Sabhal volitused, mis kaitsevad osariikide õigusi riigi tasandil.

President

India president, ametlikult India Vabariigi president, on India riigipea ja India relvajõudude ülemjuhataja. Alates 25. juulist 2017 on India president Ram Nath Kovind.

India presidendi valib kaudselt valimiskogu, kuhu kuuluvad India parlament (mõlemad kojad) ja India kõigi osariikide seadusandlikud assambleed.

India põhiseadus näeb ette, et president saab oma volitusi teostada otsese või alluva võimu kaudu, teostab kõiki presidendile antud täidesaatvaid volitusi siiski India peaminister ministrite nõukogu abiga. President tegutseb ministrite toel seni, kuni see ei riku põhiseadust.

Presidendi ülesanded ja limitatsioonid

Presidendi peamine kohustus on säilitada ja kaitsta India riiki, mille kohta annab ta ametisse astudes ka vande. President on kõigi sõltumatute põhiseaduslike üksuste ühine juht. Kõik tema tegevused, soovitused ja järelevalve volitused täitev- ja seadusandlike üksuste üle peavad olema vastavuses põhiseadusega.

Seadusandlik võim – India president võib kõik parlamendi poolt vastu võetud seaduseelnõud kinnitada, tühistada või tagasi saata. Seaduseelnõu, mille president allkirjastab, muutub automaatselt ametlikuks seaduseks. Kui president saadab seaduseelnõu tagasi ja sama eelnõu võetakse parlamendis uuesti vastu, muutub see seaduseks ka ilma presidenti kinnituseta.

Täidesaatev võim – kuigi põhiseaduse kohaselt on presidendil kohustus tegutseda peaministri nõuandel, annab lõpliku korralduse ikka president.

Kohtuvõim – presidendil puudub pädevus muuta kohtuotsuseid.

Peaminister

India peaminister, ametlikult India Vabariigi peaminister, on India valitsuse täidesaatva võimu juht. Alates 26. maist 2014 on India peaminister Narendra Modi.

Peaminister on parlamentaarses süsteemis valitsuse täidesaatva kabineti kõrgeim liige. Peaminister võib valida ja vallandada kabineti liikmeid ning jaotada ametikohad valitsuse liikmetele. Ta on valitsuskabineti eesistuja ja esimees.

Peaminister on India presidendi peamine nõunik ja ministrite nõukogu juht. Ta võib olla nii India Lok Sabha või ka Rajya Sabha liige, kuid peab olema poliitilise erakonna või koalitsiooni liige, mis omab enamust Lok Sabhas.

India peaministri funktsioonid on:

1. juhtida India valitsust;
2. juhtida erinevaid riigiorganeid;
3. nõustada ja toetada India presidenti;
4. esindada India riiki erinevatel rahvusvahelistel delegatsioonidel ja kohtumistel;
5. viia ellu täidesaatvat võimu.

Peaministri valitsuskabinet

India valitsuskabinetti kuuluvad peaminister ja ministrid. Iga minister peab olema ühe parlamendi koja liige. Kabinetti juhib peaminister, keda nõustab kabineti sekretär, kes sealjuures täidab ka India haldusteenistuse ja muude avalike teenuste juhi ülesandeid. Teised ministrid on erinevate ministeeriumite juhid või riigiministrid, kes alluvad otseselt mõnele teisele ministrile. Üldjuhul käsitlevad riigiministrid mõnda spetsiifilist aspekti valitsuse ülesannetest.

Valitsuskabineti määrab ametisse president, kes abistab täitevvõimu asjaajamistes. Vastavalt India põhiseadusele, võtab valitsuskabinet kollektiivselt vastutuse oma tegevuse üle Lok Sabha ees. Peaminister peab omama Lok Sabha enamuse toetust. Kui peaminister ei suuda presidendi korraldusel tõendada Lok Sabha tõestust, peab ta oma ametist tagasi astuma.

Kohtud

India põhiseadus näeb ette sõltumatu kohtusüsteemi, mida juhib ülemkohus. Kohtu ülesanne on kaitsta põhiseadust, lahendada keskvalitsuse ja osariikide vahelisi vaidlusi, tühistada kõik põhiseadusega vastuolus olevad kesk- või osariikide seadused ja kaitsta kodanike põhiõigusi.

India ülemkohus koosneb peakohtunikust ja 30 kaaskohtunikust, kelle kõik nimetab ametisse India president peakohtuniku nõuandel.

India õigussüsteem koosneb ühtsest süsteemist nii osariikide kui ka riigi tasandil. Kohtusüsteemi kuuluvad India ülemkohus, osariigi kõrgemad kohtud, ringkonnakohtud ja istungikohtud.

India ülemkohus

India ülemkohus on vastavalt põhiseadusele India kõrgeim kohus. See on kõrgeim konstitutsioonikohus, omades kohtulikku kontrolli võimu. India peakohtunik on ülemkohtu juht. India ülemkohust peetakse riigi kõige mõjuvõimsamaks riigiasutuseks. Alates 18. novembrist 2019 on India peakohtunik Sharad Arvind Bobde.

Kohus koosneb maksimaalselt 34 kohtunikust. Neil on ulatuslikud volitused apellatsioon- ja nõuandva jurisdiktsiooni näol. Ülemkohtu peamiseks ülesandeks on lahendada põhiseaduslikke probleeme.

Valimised

India valimiskomisjon on India föderaalorgan, mis on vastu võetud põhiseaduse alusel ning mis vastutab kõigi India valimisprotsesside eest. Valimiskomisjon teeb kindlaks, et valimised oleksid vabad, erapooletud ja õiglased.

Valimiskomisjon tagab eelvalimised, valimised ja valimistele järgsed toimingud vastavalt seadusele. Kõiki valimistega seotud vaidlusi või probleeme lahendab valimiskomisjon. India ülemkohus on leidnud, et kui vastuvõetud seadused ei ole piisavad, et lahendada valimistega seonduvaid probleeme, on valimiskomisjonil põhiseaduse kohaselt volitus toimida vastavalt vajadusele. Isik, kes soovib kandideerida India valimistel, peab esitama oma kandidatuuri valimiskomisjonile, mille põhjal valimiskomisjon avaldab kandidaatide nimekirja. Partied ei tohi kampaaniateks kasutada valitsuse ressursse ega kandidaate altkäemaksuga mõjutada. Valitsus ei saa valimisperioodil algatada ühtegi projekti.

India Vabariigi valimised hõlmavad:

1. parlamendiliikmete valimised;
2. riigi seadusandlike assambleede valimised;
3. riigi seadusandlike nõukogu liikmete valimised;
4. külade ja linnade nõukogu liikmete valimised.

Haldusjaotus

India jaguneb 28 osariigiks (states) ja 8 liiduterritooriumiks (union territories):

India osariigid ja liiduterritooriumid

1. Andamanid ja Nicobarid
2. Andhra Pradesh
3. Arunachal Pradesh
4. Assam
5. Bihar
6. Chandigarh
7. Chhattisgarh
8. Dadra ja Nagar Haveli ja Daman ja Diu
9. Delhi
10. Goa
11. Gujarat
12. Haryana
13. Himachal Pradesh
14. Jammu ja Kashmir
15. Jharkhand
16. Karnataka
17. Kerala
18. Ladakh
19. Lakshadweep
20. Lääne-Bengal
21. Madhya Pradesh
22. Maharashtra
23. Manipur
24. Meghalaya
25. Mizoram
26. Nagaland
27. Odisha
28. Pandžab
29. Puducherry
30. Rajasthan
31. Sikkim
32. Tamil Nadu
33. Telangana
34. Tripura
35. Uttar Pradesh
36. Uttarakhand

2019. aastal jagati Jammu ja Kashmiri osariik Jammu ja Kashmiri ning Ladakhi liiduterritooriumiks. 2020. aastal liideti Dadra ja Nagar Haveli ning Daman ja Diu liiduterritoorium Dadra ja Nagar Haveli ja Damani ja Diu liiduterritooriumiks.

Sümbolid ja tähised

Indial on riigilipp, riigivapp ja riigihümn ("Jana-Gana-Mana").

India rahvusloom on tiiger, rahvuslind paabulind, rahvuslill lootos, rahvuspuu Bengali viigipuu, rahvuspuuvili mango.

India riigipühad on vabariigi aastapäev (26. jaanuar), iseseisvuspäev (15. august) ning Gandhi Jayanti (2. oktoober). Rahvuslikke pühi on kokku 14 (nende hulgas nt jõulud, Holi, Id-ul-Zuha ja Buddha Jayanti).

Rahvastik

Demograafilised näitajad

Rahvastiku arvestus ja rahvaloendused

Iga kümne aasta tagant peetakse väga üksikasjalik rahvaloendus. Viimased olid 2001. aasta India rahvaloendus ja 2011. aasta India rahvaloendus.

Paljud sünnid ja surmad jäävad registreerimata.

Rahvaarv

India rahvaarv seisuga 2. märts 2021 on 1 389 012 340.

Aastatel 1975–2010 kahekordistus rahvaarv 1,2 miljardini, kusjuures miljardini jõuti 1998. aastal. Prognoositakse, 2024. aastaks saab India Hiina ees maailma kõige suurema rahvaarvuga riigiks. Eeldatavasti saab Indiast 2030. aastaks esimene riik, kus elab üle 1,5 miljardi inimese, ja rahvaarv peaks aastaks 2050 kasvama 1,7 miljardini.

Aasta	Rahvaarv
1700	137 026 000
1725	140 413 000
1750	155 212 000
1775	198 344 000
1800	255 000 000
1825	256 469 000
1850	283 496 000
1875	300 963 000
1900	271 306 000
1925	263 071 000
1950	350 445 000
1975	600 763 000
2000	1 014 003 800
2005	1 094 985 000
2025	1 370 028 000
2050	1 706 951 000

Aastatel 1991–2001 moodustas aastaiive 2,1%, aastatel 2001–2011 oli see 1,8%. Pärast iseseisvumist on rahvastiku kasvu peetud üheks riigi suuremaks probleemiks. Seda on püütud ohjeldada pereplaneerimisprogrammidega. Sündimuse piiramine ei ole hinduismiga vastuolus, kuid vaesed talupojaperekonnad on sellele sageli vastu seisnud, sest laste tööga on võimalik teenida. 1970ndate keskpaigas pidi valitsus reaktsioonide tõttu peaaegu sõjaväelisele steriliseerimiskampaaniale vaeste maatööliste seas kehtestama erakorralise seisukorra ja tegema järeleandmisi. Üha rohkem on aru saadud, et rahvastiku kasv on eelkõige vaesusprobleem, ja koos keskklassi kiire kasvuga eriti Lõuna-Indias on sündimuskordaja ühe langenud.

Sooline jaotus

2011. aastal oli India rahvastikus 940 naist 1000 mehe kohta. Indias elab 710 miljonit meest ja 660 miljonit naist.

Naiste nii väike osakaal (48%) on maailmas peaaegu ainulaadne. Asi on naiste halbades elutingimustes ja poisslaste sündimise eelistamises.

Maa- ja linnaelanikkond

65% India elanikest elab maal ja 35% linnas. Linnaelanike osakaal on 2020. aastaks võrreldes 1950. aastaga (17%) kahekordistunud ja eeldatavasti elab 2050. aastaks pool India elanikest linnas.

Vanuseline jaotus

2020. aastal oli 0–14 aastaste elanike osakaal 26,16% ja tööealise elanikkonna (15–65-aastased) osakaal 67,27% protsenti ning 6,57% indialastest oli üle 60 aastased. Eeldatakse, et 2020. aastal on indialase keskmine vanus 29 aastat, Hiina puhul 37 aastat, Jaapani puhul 48; ja aastaks 2030 peaks India sõltuvussuhe olema veidi üle 0,4. Laste arv kulmineerus Indias siiski üle kümne aastat tagasi ja nüüd langeb. Alla viie aasta vanuste laste arv saavutas tipu 2007. aastal ja sellest ajast alates on see arv langenud. Alla 15-aastaste indialaste arv saavutas tipu veidi hiljem (2011. aastal) ja on nüüd ka languses.

Sündimus

Sündimuskordaja on 3%.

Oodatav eluiga

Oodatav eluiga oli 2003. aastal 63 aastat.

Etniline koosseis

India on paljurahvuseline riik, kus elavad tuhanded väikesed etnilised ja hõimurühmad.Riigis on üle kahe tuhande etnilise rühma.

Usundid

Esindatud on kõik suuremad usundid (hinduism, kristlus, islam, sikhism, budism ja džainism). 2011. aasta India rahvaloendus näitas, et 79,8% indialastest pidas end hinduistideks, 14,2% moslemiteks ja 2,3% kristlasteks. 1,7% elanikkonnast tunnistasid end sikhiseks, 0,7% budistideks ja 0,37% džainistideks. India suure rahvaarvu tõttu kuulub usuvähemustesse ikkagi märkimisväärne arv inimesi. Näiteks kuigi džainiste on Indias kõigest 0,37%, tähendab see siiski rohkem 4 miljonit inimest.

Keeled

India põhiseadus mainib 22 keelt, riigikeel puudub. Peale mainitud 22 tähtsama keele kõneldakse veel sadu keeli. Indias kõneldakse 2011. aasta rahvaloenduse andmetel rohkem kui 1000 keelt, kusjuures 121 keelt neist on üle 10 000 inimese emakeeled. Siiski räägib suurem osa elanikest (96,71%) oma emakeelena neid keeli, mis jäävad 22 põhiseadusega kinnitatud keele alla.

78% elanikkonnast kõneleb indoaarja keeli, 19% draviidi keeli, 1,1% austroaasia keeli ja 1,01% Tiibeti-Birma keeli, on kaks keelelist isoleeritud keelt: nihali keelt räägitakse Maharashtras ja burušaski keelt Kashmiris.

22 tähtsamat keelt on järgmised: assamese, bengali, bodo, dogri, gujarati, hindi, kannada, kashmiri, konkani, maithili, malayalam, manipuri, marathi, nepali, odia, punjabi, sanskrit, santali, sindhi, tamil, telugu ja urdu keel.

Kõige rohkem emakeelseid kõnelejaid on hindi keelel, 2011. aasta seisuga 41% elanikkonnast.

Indias elab 1 000 000 Suurbritannia päritolu ja 700 000 Ameerika Ühendriikide päritolu inimest. Nad moodustavad üle 0,1% kogu India elanikkonnast.

India keelelist, geneetilist ja kultuurilist mitmekesisust ületab ainult Aafrika mandriosa.

India on 1,1 miljardi inimesega rahvaarvult Hiina järel maailma riikidest teisel kohal, kus elab ligi viiendik maailma elanikkonnast.

Asustus

India suuremad linnad on Mumbai, Delhi, Chennai, Kolkata, Bangalore, Hyderabad, Ahmadabad, Pune, Surat ja Kanpur. Nende seas on mõned maailma kõige suuremad linnad. Miljonilinnu on 32. Mumbais, Kolkatas ja Delhis kokku elab üle 42 miljoni inimese.

Linnades elab umbes 30% elanikest. Auto on 2,5%-l elanikest.

Rahvastiku tihedus on 324 in/km². See on üks maailma tihedamini asustatud riikidest. Rahvastiku tihedus varieerub 13 Arunachal Pradeshis 9294 in/km²-ni Delhi liiduterritooriumil.

Üle 15 miljoni indialase elab väljaspool Indiat. Paljud peavad Indiaga tihedat sidet ning teevad kodumaale investeeringuid ja ülekandeid.

Sissetulek

Aastaks 2003 ei olnud indialased enam kõige vaesemad maailmas 270 miljonit inimest elas allpool India ametlikku vaesuspiiri, umbes 300 miljonil inimesel oli eurooplaste omaga võrreldav elustandard. India vaesuspiiri alla jäävate inimeste osakaal langes 54%-lt 1972. aastal 26%-ni 2006. aastal.

Majandus

India mitmekesine majandus hõlmab traditsioonilist põllumajandust, nüüdisaegset põllumajandust, käsitööd ning palju tööstusharusid ja teenindust. Veidi alla poole tööjõust on hõivatud põllumajanduses, kuid kolmas sektor toob sisse lõviosa sissetulekutest ja annab ligi kolmandiku India toodangust. Hiljuti oli põllumajanduses hõivatud kolmveerand tööjõust ning põllumajandus andis veerandi SKT-st. Tööstus andis 24% ja teenindus 51% SKT-st. Sektorite vahel on suur tootlikkuse erinevus.

Iseseisvuse ajal on majanduspoliitikale suurt tähelepanu pööratud. Juba 1940ndate lõpus hakati ellu viima auahneid majanduslikke kavasid. Majanduse aktiivse riikliku juhtimise abil taheti India industrialiseerida, saavutada majanduslik sõltumatus Suurbritanniast, ergutada majanduskasvu ning niimoodi võidelda vaesusega. Alates 1990ndatest on majandust järk-järgult liberaliseeritud, nii et rõhk ei ole enam tööstustoodangul.

Alates 21. sajandi algusest on India majanduskasv olnud stabiilne, 6–7% aastas.

Rahvusvahelise valuutafondi (IMF) andmetel oli India nominaalne SKT väärtus aastal 2020 ligikaudu 2,6 triljonit USA dollarit, sellega oli India maailmas 6. kohal. India SKT elaniku kohta oli samal aastal 1877 USA dollarit (142. koht maailmas). India on üks maailma suuremaid ja kiiremini kasvavaid majandusi.

India on tööjõu suuruse poolest Hiina järel maailmas teisel kohal, tööjõulisi inimesi on 472 miljonit. Peaaegu 42% nendest on hõivatud põllumajandussektoris, 26,18% sekundaarses sektoris ja 32,33% teenindussektoris. Üle 94% nendest töötab nn organiseerimata sektoris (sõltumatud kalamehed, kudujad, parkalid, farmerid, istandustöölised jms). Aastal 2017 maksis ainult 2% India tööjõust tulumaksu. Hoolimata organiseerimata sektori valdavast osast hõives moodustab see ainult 57% India SKT-st ehk üheksa korda väiksem töötaja kohta võrreldes organiseeritud sektori töötajatega. Organiseeritud sektorisse kuuluvad riigiametnikud, riigiettevõtete töötajad ja eraettevõtete registreeritud töötajatest.

PricewaterhouseCoopersi (PwC) 2011. aasta aruande kohaselt võib India SKP ostujõud aastaks 2045 Ameerika Ühendriikide omale järele jõuda. Järgmise nelja aastakümne jooksul peaks India SKP kasvama keskmiselt 8% aastas, millega India oleks maailma kõige kiiremini kasvav majandus aastani 2050. Aruandes tuuakse ära peamised kasvutegurid: noor ja kiiresti kasvav tööealine rahvastik, töötleva tööstuse kasv, hariduse ja insenerioskuste taseme tõus ja tarbijaturu pidev kasv, mille taga on kiiresti kasvav keskklass. Maailmapanga sõnul peab India jätkusuutliku majandusarengu saavutamiseks keskenduma avaliku sektori reformidele, infrastruktuurile, põllumajanduse ja maaelu arengule, maaäja tööalaste eeskirjade kaotamisele ning erainvesteeringute, ekspordi, hariduse ja tervishoiu soosimisele.

Põllumajandus

India on põllumajandustoodangu suuruse poolest Hiina järel maailmas teisel kohal.

Põhilised põllumajandustooted on suhkruroog, riis, nisu, pühvlipiim, piim, kartulid, köögiviljad, banaanid, mais, ning mangod ja guajaavid. Tähtsamad toidutaimed on riis, nisu, hirss ja kaunviljad. Tähtsamad müügiks kasvatatavad taimed on õlitaimed, suhkruroog, puuvill, džuut, tubakas, teepõõsas ja kartulid.

Peamised põllumajandusosariigid on Uttar Pradesh, Punjab, Haryana, Madhya Pradesh, Andhra Pradesh, Telegana, Bihar, Lääne-Bengal, Gujarat ja Maharashtra.

Umbes 55% maast on ülesharitud. Iseseisvusajal on haritava maa pindala kasvanud 38%.

1960. aastatel alustati nn rohelist revolutsiooni. Valitsus toetas produktiivsete teraviljasortide, eriti nisusortide aretamist. Nisukasvatus oli levinud Pandžabis. Hiljem kaasati ka teised piirkonnad ja programmi laiendati riisile ja teistele põllumajandustaimedele. Produktiivsete teraviljasortide kasvatamine nõuab rohkelt vett, ja kunstliku niisutuse väga ulatuslikul arendamisel oli rohelises revolutsioonis keskne koht. Ka väetiste tootmine suurenes oluliselt ja hakati kasutama rohkem pestitsiide. Kõik see nõuab uusi viljelusviise ning talupoegadelt teatud algkapitali, ja uuendused olid alguses edukad eriti rikkamates piirkondades ja kõige jõukamate talupoegade puhul. 1990. aastatel kasvatati umbes kolmel neljandikul põllumaal produktiivseid sorte, ja alates 1960. aastatest oli niisutatud piirkonna pindala kahekordistunud, ulatudes rohkem kui 40%-ni haritavast maast.

Hoolimata uutest tehnikatest on tootlikus suuremas osas põllumajandusest endiselt madal ning maal on levinud vaesus. Üks peamisi põhjusi on maa ebavõrdne jaotus. 30% maarahvastikust on ilma maata ja veel 30%-l on maad alla 2 ha. Majapidamisel on keskmiselt umbes 1,7% maad ja see näitaja langeb. Need miljonid vaesed talupojad ja maatöölised on Indias suur vaesusprobleem.

Loomakasvatus on paljudele maainimestele lisasissetulekuallikas. Lehmi ja pühvleid on umbes 185 miljonit. Neid kasutatakse veoloomadena nii põllul kui ka teedel ning lehmasõnnikut kasutatakse väetisena ja põletatud kujul kütusena. Lehmad annavad vähe piima. Riik toetab piimandust uurimistöö, aretuse ja nõustamisega. On loodud piimaühistuid ligi 9 miljoni liikmega, linnade keskklassi seas kasvab piimatoodete nõudlus. Lihaveiseid ei kasvatata, sest valdav enamik India inimestest ei söö loomaliha. Kitsi ja lambaid on 185 miljonit, neilt saadakse piima, villa ja ka liha neile indialastele, kes ei ole taimetoitlased. Süüakse ka kana ja muna, kanu on umbes 490 miljonit.

Kalandus

Kalandus on India majanduses tagasihoidlikul kohal. Kalurid kuuluvad madalamatesse kastidesse ja on traditsiooniliselt kõige vaesemate seas. Kala püütakse paatidelt mererannikult, jõgedest ja järvedest. Valitsus toetab kalakasvatust ja kaubanduslikku avamere kalapüüki. Kalasaagid kasvavad.

Mäendus

Indias on 7% maailma teadaolevatest söevarudest ning Indis on suurimate söetootjate seas. Pool söetoodangust pärineb Biharist ja Lääne-Bengali osariigist.

Naftatoodang kasvab, kuid on väike. Puuraugud on Assamis ja Mumbai lähedal meres.

Leidub palju muid maavarasid, sealhulgas rauda, vaske, kulda, tsinki ja pliid.

Tööstus

Peamised tööstusharud on tekstiilitööstus, keemiatööstus, toiduainetetööstus, terasetööstus, transpordivahendite tööstus, tsemenditööstus, mäendus, naftatööstus, masinatööstus, tarkvaraarendus, ravimitööstus. India loodusvarade maht on suuruselt neljas maailmas, kaevandussektor annab 2,5% riigi SKT-st. India on maailmas suuruselt teine söe, tsemendi ja terase tootja ning suuruselt kolmas elektri tootja.

India telekommunikatsioonitööstus on mobiil- ja nutitelefonide ning internetikasutajate arvu poolest maailmas suuruselt teine. Aastal 2020 oli India mobiilsidevõrgu pakkuja Bharti Airtel maailmas suuruselt teine. Samuti on suurenenud India IT-sektori võimsus: aastal 1998 oli sektori osakaal SKT-st ainult 1,2%, aastaks 2019 on see tõusnud 7,7%-ni. India IT-sektori kasv on tingitud suurest madala kuluga ja kõrgel tasemel inglise keelt kõnelevast spetsialistide kihist ja nõudluse suurenemisest allhankeid soovivate välistarbijate poolest ning aastaks 2025 oodatakse IT-sektori osakaalu tõusu 10%-ni SKT-st.

Tööstus annab 24% SKT-st.

Tööstust on riik ulatuslikult reguleerinud ja osa tähtsamaid tööstusharusid on otseselt riigi omanduses. Riik on püüdnud välja arendada tööstussektori, mis suudab Indiat varustada kõigi oluliste tööstuskaupadega, ja selleks on väliskaubandusele, investeeringutele ja tootmisele kehtestatud ranged reeglid. Alates 1991. aastast on reegleid oluliselt liberaliseeritud. Põhjuseks on olnud tiheda koostööpartneri Nõukogude Liidu kokkuvarisemine ning väliskaubanduse kasvav liberaliseerumine maailmas.

Pikka aega domineerisid rasketööstus, masinaehitus ja toorainete tootmine, kuid tarbekaupade tootmine kasvab jõuliselt.

Ülemaailmsel allhangete turul on Indial võtmepositsioon. Allhanked andsid 2006. aastal 5% SKT-st. Neil on potentsiaal oluliselt kasvada. Tegeldakse näiteks USA klientidele helistamisega, raamatupidamisega, arstide diktofonidelt mahakirjutamisega ja teiste töödega, mida tänapäeva infotehnoloogia võimaldab kaugelt teha. India eelised on suhteliselt väikesed töötasud, kõrge tehniline tase ja inglise keelt kõnelevate haritud noorte olemasolu. Tänu allhangetele on tekkinud suhteliselt hästi teenivad noored, kes elavad vanemate juures (Indias lahkutakse vanemate juurest alles abielludes). Noorte tarbimiskäitumise muutumine on üks põhjus, miks linnades avatakse üha rohkem ostukeskusi.

Traditsiooniliselt India tööstuses kesksel kohal olnud tekstiilitööstus annab praegugi 12% tööstustoodangust.

Miljonid pered nii linnas kui ka maal teenivad lisasissetulekut käsitööga, näiteks kudumise, õmblemise või keraamikaga. Levinud on ka süsteem, kus ettevõtjad tellivad näiteks hambaorke, väikesi sigarette, bīṛī '​sid või ilutulestikurakette, kodus töötajatelt. Sageli valmistavad neid lapsed väga halbades tingimustes.

Teenindus

Teeninduse maht on suur ja kasvav nii avalikus kui ka erasektoris. Sellega on hõivatud 24% tööjõust ja see annab 51% SKT-st.

Transport ja teed

Indias on umbes 3,2 miljonit km maanteid. Aastatel 1971–2005 kasvas teedevõrk rohkem kui kolm korda.

Maanteeliiklus kasvas aastatel 2000–2005 igal aastal 7–10% ja sõidukite arv kasvas samal ajal 12% aastas. India suure keskklassi heaolu kasv ja majanduse liberaliseerumine on toonud kaasa isiklike autode arvu suure kasvu: aastal 1971 oli neid 682 000, aastal 2003 juba 8,2 miljonit. Peale selle on 50 miljonit kahetaktilise mootoriga sõidukit, peamiselt väikesed mootorrattad ja motorollerid. See on toonud kaasa liiklusõnnetused, liiklusohutuse halvenemise ning linnade suure õhusaaste. Mõnes linnas, näites Delhis peavad bussid ja rikšad kasutama kütusena maagaasi. Teedevõrku on parandanud suured maanteed Delhi, Mumbai, Kolkata ja Chennai vahel. Rajatakse ka maanteid Srinagarist põhjas Kanyakumarini lõunas ning Porbanderist läänes Silcharini idas.

India transpordisüsteemi selgroog on raudtee. Esimene vedur läbis 1853. aastast 34 km Mumbaist Thaneni. Aastal 2002 moodustas raudteevõrk 63 100 km ja sõitjate arv oli 51 miljonit. Raudteid ehitatakse juurde. Rongid on tavaliselt aeglased, aga suurlinnade vahel sõidab üha rohkem kiirronge. Raudteed teenindab üle miljoni töötaja.

Kaubalaevu on palju. Mahu järgi arvestades pool kaubalaevastikust kuulub riigifirmale Shipping Corporation of India. Tähtsamad sadamalinnad on Mumbai, Kochi-Ernakulam, Vishakhapatnam ja Kolkata. Kõigis neis tegeldakse ka laevaehitusega. Kanali- ja jõelaevadel on tähtis koht Gangese ja Brahmaputra jõgikonnas ning Keralas Backwatersis.

India siselennuliiklus on üks kõige kiiremini kasvavaid maailmas. Reisijate arv kasvas 2006. aastal rohkem kui 20%. Mõnel liinil konkureerivad lennufirmad otseselt raudteega, eriti pärast odavlendude tekkimist. Aastal 2007 ühinesid riiklikud lennukompaniid Indian (varem Indian Airlines) ja Air India. Ka välislennuliiklus on tänu valitsuses avatud taeva poliitikale kasvanud, eriti alates 2007. aastast. Krooniliselt ülekoormatud lennujaamad jäid pudelikaelaks, kuid peaaegu kõigis India suurlinnades on kavandatud lennujaamade laiendamist.

Side ja kommunikatsioon

Esimestel iseseisvuse aastakümnetel oli Indias 23 000 postkontoreis, nüüd on neid 155 000. Mobiilsidevõrk on kiiresti kasvanud, kiire kasvu aegadel on lisandunud umbes 5 miljonit uut kasutajat. Ligipääs Internetile on kõigis suurtes linnades levinud.

Riigi roll majanduses

Paljud tähtsamad sektorid on riigi omanduses. Riigile kuuluvad praktiliselt kõik pangad ja suur osa põllumajanduskaupade hulgikaubandusest. Riik reguleerib paljude põllumajanduses kasutatavate toodete, sealhulgas väetiste hinda. Ka raudteed ja suur osa bussitranspordist on avalikus omanduses. Tervishoid ja haridus on valdavalt avalik, kuid on ka palju erahaiglaid, -koole ja -ülikoole.

Väliskaubandus

Aastal 2019 oli India mahult üheksas importija ja kaheteistkümnes eksportija maailmas.

Peamised ekspordiartiklid on naftatooted, vääriskivid, masinad, raud ja teras, kemikaalid, sõidukid ning rõivad. India on suuruselt teine tekstiili eksportija maailmas Hiina järel. India on suurim üldiste ravimite tootja maailmas. India meditsiinitööstus annab 50% maailma vaktsiini vajadustest. Samuti on riigil suur inseneride ja teadlaste ressurss, aastal 2019 tarnisid India ravimiettevõtted üle 80% antiretroviirusevastasest ravimitest, mida kasutatakse AIDS-i vastu võitlemiseks, ning 50% kogu maailma vaktsiininõudlusest.

India ekspordib umbes 7500 liiki tarbekaupa 140 riiki. India suurimad ekspordiriigid olid aastal 2019–2020 Ameerika Ühendriigid (16,94% kogu ekspordist), Araabia Ühendemiraadid (9,20%), Hiina (5,5%), Hongkong, Singapur, Suurbritannia, Holland, Saksamaa, Bangladesh ja Nepal.

Peamised impordiartiklid on toornafta, vääriskivid, masinad, väetis ning raud ja teras. Aastal 2018 oli India maailma suurim söebriketi (27,2 miljardi dollari väärtuses), teemantide (24,9 miljardit dollarit), palmiõli, hõbeda ja mineraal- või keemiliste väetiste importija. Suurimad impordipartnerid olid Hiina (13,7% kogu impordist), Ameerika Ühendriigid (6,88%), Araabia Ühendemiraadid (5,8%), Saudi Araabia (5,55%), Iraak, Šveits, Hongkong, Lõuna-Korea, Indoneesia, Singapur.

Sotsiaal-majanduslikud väljakutsed

Hoolimata majanduskasvust viimastel aastakümnetel, on Indias endiselt sotsiaal-majanduslikke probleeme. Umbes 88 miljonit inimest ehk 6,7% India rahvastikku elas allpool Maailmapanga rahvusvahelist vaesuspiiri (1,25 USA dollarit päevas).

ÜRO arenguprogrammi aruande andmetel suutis India kümne aasta (2005/2006–2015/2016) jooksul vaesusest välja tuua 271 miljonit inimest. Walk Free sihtasutuse andmetel elas aastal 2016 umbes 18,3 miljonit inimest (1,4% elanikkonnast) mingis tänapäeva orjanduse vormis, nagu näiteks sunnitöö, lastetöö, inimkaubandus ja sunniviisiline kerjamine.

Alates aastast 1991 on India majanduslik ebavõrdsus osariikide vahel kasvanud. Aastal 2007 oli rikkaim osariik üle kolme korra rikkam kui vaeseim osariik. Rikkaim liiduterritoorium või osariik on Maharashtra (420 miljardit USA dollarit) ning vaeseim Andamanid ja Nicobarid (930 miljonit USA dollarit).

India on maailmas neljas riik miljardäride arvu poolest, mis näitab äärmist ebavõrdsust. Aastal 2000 oli miljardäre 9, 2017. aastal juba 101. Aastal 2020 haldas rikkaim 1% rahvastikust neli korda rohkem raha kui vaesemad 70% rahvastikust. Kuigi India on meditsiiniturismi tippsihtkoht, on tervishoid seal luksus, mis on kättesaadav ainult maksejõulistele. Emade surmadest maailmas leiab 17% aset Indias, samuti 21% alla viieaastaste laste surmadest.

Ühiskond

Hindustani poolsaarele on aastatuhandete jooksul sisse rännanud mitmesugused rahvad, kes on aja jooksul osaliselt kokku sulanud. India muutis tervikuks muu hulgas Briti kolonisatsioon. Iseseisva India valitsus on püüdnud kujundada India ühist identiteeti. India ühiskond on sellegipoolest killustunud nii eri keelte ja usundite kui ka kastisüsteemi tõttu.

Linnastumine

Linnastumise kiirenemine mõjutab sügavalt India ühiskonna muutusi. Rohkem kui veerand riigi elanikkonnast on linnastunud. Mumbai (Bombay) on praegu maailmas suuruselt kuues linnapiirkond 18 miljoniga ja Kolkata (Calcutta) on 13 miljoni kohal neljateistkümnes. Viimastel aastatel on India suurimad linnad kasvanud kaks korda kiiremini kui väikelinnad ja külad, kusjuures paljus on see tingitud maapiirkondade ja linnade rändest. Suurimad linnad on tihedalt asustatud, ülerahvastatud, mürarikkad, saastatud ning neil puudub puhas vesi, elekter, kanalisatsioon ja korralik eluase.

Traditsioonilised kastihierarhiad on linnades nõrgad, kuid kastisidemed on endiselt olulised, kuna napp töökoht saadakse sageli kastiastmete, sugulaste ja sõprade kaudu. Leidlikkus ja visadus iseloomustavad vaeseid linnatöölisi, kes toetavad end paljude ülesannete kaudu ettevõtjate, väikekaupmeeste ja lihttöölistena.

Kasvava keskklassi auastmed ilmnevad üha enam linnades, kus haridus- ja töövõimalused neile kasuks tulevad. Nende jaoks, nagu kõigi linna elanike jaoks, kinnitatakse seoseid naabruskonna solidaarsuse, vabatahtlike ühenduste ja festivalipidustuste kaudu.

Sotsiaalsed revolutsioonid saavad linnavisionääride toetust, näiteks kasvava naisliikumise kujundajad. Suuresti haritud linnanaiste eestvedamisel püüab liikumine soolist õiglust väga erinevates küsimustes, keskendudes eriti noorte naiste kaasavara mõrvade eskaleeruvale küsimusele, mida on aastas tuhandeid. Vaeste naistöötajate ülekaalukate majanduslike vajadustega tegelevad sellised organisatsioonid nagu Ahmedabadi füüsilisest isikust ettevõtjate naiste ühendus (SEWA), mida juhib Ela Bhatt.

Kastisüsteem ja hõimurahvad

 Pikemalt artiklites Kastisüsteem ja Ādivāsī

Lõuna-Aasias on kastisüsteem kehtinud juba aastatuhandeid. Kast (jāti 'sünd') on rangelt reglementeeritud sotsiaalne kogukond, millesse inimene on sündinud. Mõne jāti '​ga on seotud konkreetne ametinimetus, kuid läbivat seost kutsealadega ei ole. Üldiselt eeldatakse, et omavahel abielluvad ühe jāti liikmed ning inimesed järgivad oma jāti reegleid (näiteks suguluse, ameti, eluviisi ja toitumise kohta) ning suhtlevad teiste jātide liikmetega vastavalt oma jāti sotsiaalsele positsioonile. Näiteks peab kõrge jāti esindaja olema taimetoitlane ega tohi elatuda füüsilist tööd. Nimede järgi on võimalik ära tunda üle 2000 jāti. Kokku on jāti '​sid üle 3000. Ühes jāti '​s võib olla paarsada kuni mitu miljonit inimest.

Kastisüsteem on saanud alguse hinduismist, kuid on osalt laienenud ka väljapoole seda. Hinduistide seas kuulub jāti tavaliselt ühte neljast seiusest ehk varnaks, millest igaühel on traditsiooniline sotsiaalne funktsioon: braahmanid (vaimulikud) on sotsiaalse hierarhia tipus, järgnevad kšatrijad (sõdalased), vaišjad (algselt talupojad, hiljem kaupmehed) ja šuudrad (käsitöölised ja töölised). See, millisesse varnasse mingi jāti liigitatakse, sõltub osalt sellest, kui palju see rühm traditsiooniliselt puutub kokku mõne "saasteainega", näiteks veri, menstruatsiooniveri, sülg, sõnnik, nahk, mustus ja juuksed. Jāti '​devahelise suhtlemise piirangute eesmärk on olnud vältida jāti suhtelise puhtuse rikkumist madalamast jāti lähtuva saastamise tõttu. Viies, kõige madalam rühm, kastitud ehk pantšamad, kes tegelesid lihttöödega, jäid varnade süsteemist välja. Varem nimetati neid puutumatuteks, Mahatma Gandhi eeskujul hakati neid nimetama haridžanideks ('Višnu lapsed'), viimasel ajal on nad hakanud end nimetama dalititeks ('rõhutud'). Neil on halvemad töökohad, väiksem sissetulek ja madalam sotsiaalsem staatus. Maal on nad tavaliselt ilma maata ja nad teevad suurema osa põllumajanduslikust tööst. Nad tegelevad ka mitme rituaalselt saastava tööga, näiteks nende suurim rühm tšamarid tegelevad nahatöötlemisega. Paljud nende rühmad on registreeritud kui Scheduled Castes; neil on eesõigused neile reserveeritud kohtade näol kõrgkoolides, esindusorganites ja avaliku sektori tööhõives. Kastitud moodustavad 16% (1991) rahvastikust. Nende eluviis on sageli eripärane, näiteks söövad paljud neist söövad liha.

On olemas ka jāti '​de ja varnade vaheline mobiilsus. Kõrgemasse kasti üleminekut nimetatakse sanskritiseerumiseks. Suurlinnades ei peeta kastireeglitest nii rangelt kinni nagu maal. Sõlmitakse kastidevahelisi abielusid, kuigi need on ikka veel erandlikud. Kuigi tänapäeval on palju kastineutraalseid töökohti, näiteks halduses, on kõrgematel ametikohtadel valdavalt kõrgemate kastide esindajad. Jõukus on muutunud tähtsamaks kui kast.

Ka "hõimurahvad" (põliselanikud) on väljaspool kastisüsteemi. Suur osa neist on ametlikult registreeritud kui Scheduled Tribes; need moodustavad 8,6% (2011) rahvastikust. Neid nimetatakse ka ādivāsī 'esmaasukad'. Nad on välimuselt, keelelt ja eluviisilt väga erinevad. Enamik neist elab piirkonnas Gujarati ja Rajasthani lõunaosast ja Maharashtra põhjaosast Madhya Pradeshi, Andhra Pradeshi põhjaosast ning Orissast, kus nad moodustavad olulise vähemuse, kuni kirdeosariikideni, sealhulgas näiteks Nagalandi ja Mizoramini, kus nad on enamuses. Nad elavad seal metsades või metsade ümbruses ning elatuvad metsasaadustest.

Hulk rühmi on välja suremas. Üks väiksemaid on Andamani saartel elavad onged (umbes 20 inimest). Seevastu näiteks bhilid, gondid ja santalid on rahvad, kuhu kuulub üle 5 miljoni elaniku. Mõned rühmad on ikka veel kütid-korilased, teised tegelevad alepõllundusega või on tavalised talupojad või põllutöölised. Mõned rühmad on nomaadid. Et osa neist on oma maadetelt ja metsadest välja tõrjutud, on nad sunnitud tegema linnas juhutöid. Siiski on nad suure osa oma kultuurilistest eripäradest säilitanud.

Hõimurahvastel on samasugused eesõigused nagu dalititel ning nende asualadele eraldab riik lisavahendeid. Nende staatus India ühiskonnas on sellegipoolest jäänud madalaks.

Hõimurahvad on üldisemalt egalitaarsemad kui teised India rahvad. Naiste seisund on parem. Kaasavara asemel on tavaliselt mõrsjaluna. Mõned rühmad võtavad tasapisi üle hinduistide usundi ja traditsioonid, teised püüavad oma eripära säilitada.

Perekond

Perekond on oluline institutsioon, millel on enamiku indiaanlaste elus keskne roll. Perekonna mõiste ulatub tavapärasest läänelikust tähendusest kaugemale, hõlmates laiemat pereringi. Kollektivistliku ühiskonnana rõhutavad indiaanlased sageli lojaalsust ja vastastikust sõltuvust. Perekonna huvid on tavaliselt üksikisiku ees prioriteetsed ning inimese isiklikku elu mõjutavad otsused - näiteks abielu ja karjääritee – tehakse tavaliselt perekonnaga konsulteerides. Inimesed kipuvad tegutsema oma pere maine huvides, kuna üksikisiku tegu võib mõjutada pere reputatsiooni kogukonnas.

Ehkki enamik pereliikmeid elavad geograafiliselt lähestikku või kuuluvad samasse ametirühma, on linnastumise ja rände kasvu tõttu nooremad põlvkonnad muutnud traditsioonilist normi. Tänapäeval on paljudel inimestel ulatuslikud perevõrgustikud, mis on levinud paljudesse erinevatesse piirkondadesse. Sidemed oma laiendatud perekonnaga välismaal on sageli palju tihedamad kui enamiku ingliskeelsete lääne ühiskondade inimestel. Välismaal elavad indiaanlased hoiavad tihedat sidet oma Indiasse jäänud perega ka regulaarsete telefonikõnede, rahaülekannete saatmise või võimaluse korral külastamise kaudu.

Lapsi julgustatakse suhtlema oma tädide ja onudega, mis on sama tugevad kui nende suhted vanematega. Paljudes India piirkondades on tavaline leida kolm või neli koos elavat põlvkonda. Isa (või vanim poeg, kui isa pole kohal) on tavaliselt patriarh, samal ajal kui tema naine võib valvata kõiki leibkonda kolinud tütreid ja miniad. Suuremad perekonnad kalduvad järgima vanemate traditsioonilist hierarhiat. Linnapiirkondades elavad inimesed tavaliselt väiksemates kogukondades, kuid omavad tugevaid sidemeid oma laiema perekonnaga.

Soorollid

Meeste ja naiste soorollide ebavõrdsus on Indias süvitsi arenenud. Pardah-nimeline tava harrastatakse peamiselt Põhja-Indias ja konservatiivsete hinduistide või moslemite perekondade seas. Vastavalt pardah'ile eeldatakse, et emased lahkuvad kodumaalt üldjuhul ainult mehe saatjana. Nüansid tavas varieeruvad rahvuste, religioonide ja sotsiaalse tausta vahel. Näiteks võivad abielus hindu naised, eriti Põhja-India piirkondades, kanda vanema meessugulase juuresolekul oma mehe poolel ghoonghati (teatud tüüpi loori või pearätti). Konservatiivsete perekondade hindu naised looritavad oma nägu ja vaikivad vanemate meessoost abikaasade juuresolekul nii kodus kui ka kogukonnas. Noor abielutütar looritab isegi oma ämma. Need tavad rõhutavad austussuhteid, piiravad heakskiitmata kohtumisi ja suurendavad perekonna autoriteetsust.

Soolise ebavõrdsuse püsimise määr on pidevas muutumises ja muutumas. Näiteks saavad India vend ja õde haridussüsteemis omandada võrdset haridust ja kohtlemist. Struktuurilise ebavõrdsuse vastu võitlemiseks on olemas ka positiivsed tegevuskavad naistele.

Abielu

Indias pole perekonnas suuremat sündmust kui pulm, mis kutsub dramaatiliselt esile kõiki võimalikke sotsiaalseid kohustusi, sugulussidemeid, traditsioonilist väärtust, kirglikke meeleolusid ja majanduslikke ressursse. Abielu peetakse kõigi India inimeste jaoks elementaarseks ja nii-öelda kohustuslikuks, mis tähistab üleminekut täiskasvanuikka. Mõned vanemad alustavad abielu korraldamist ja kaaslase leidmist juba lapse sündides, kuid enamik teeb seda hiljem.

Korraldatud abielu

Korraldatud abielud (arranged marriage) on levinud kogu Indias, ehkki abielusuhete ootused ja tavad varieeruvad sõltuvalt piirkonnast ja usust. Abielud sõlmitakse tavaliselt kosjasobitaja, paari vanemate või mõne muu usaldusväärse kolmanda osapoole kaudu. Erinevalt varasematest aegadest, kus inimesi ei teavitatud nende tulevasest partnerist, on nüüd tavalisem, et pere konsulteerib enne pulmi paariga nõusoleku saamiseks.

Korraldatud abielusid mõjutavad peaaegu alati kasti kuuluvused. Seetõttu abielud piirduvad tavaliselt samast kastist pärit kaaslasega või mõnel juhul samast usust kaaslasega. See on osaliselt tingitud sellest, et abielude sõlmimine on perekondlik tegevus, mis viiakse läbi laiema kogukonna juba olemasolevate võrgustike kaudu. Kuigi inimesed abielluvad samas kastis, väldivad perekonnad abiellumist samas alamkastis. Korrastatud abielu ja kastide endogaamia institutsioonid võimaldavad vanematel mõjutada nii oma laste tulevikku kui ka säilitada kohalikku ja sotsiaalset struktuuri. Kastidevahelisi abielusid ei korraldata peaaegu kunagi. Selliseid abielusid tuntakse kui armastusabielusid ja need muutuvad üha tavalisemaks. Sõltumata sellest, kuidas abikaasa leitakse, konsulteeritakse abiellumisprotsessis peaaegu alati perekonnaga.

Ideaalse partneri leidmine võib olla keeruline ülesanne seetõttu kasutavad lapsevanemad oma sotsiaalvõrgustikke sobiva sotsiaalse ja majandusliku seisundiga potentsiaalsete pruutide ja peigmeeste leidmiseks. Linnaelanikud kasutavad abikaasa otsimisel üha sagedamini ajalehtedes ilmuvaid abielu kuulutusi. Reklaamides teatatakse tavaliselt religioonist, kastist ja haridusest, rõhutatakse naiste ilu ja meeste (ja tänapäeval isegi naiste) teenimisvõimet ning kaasavara suurusele. Tavaliselt peetakse pulmi pere külades, olenemata sellest, kas pere elab nende külas või mõnes suuremas linnas. Pulmad võivad kesta mitu päeva ja konkreetsed tavad varieeruvad sõltuvalt piirkonnast ja perede usundist.

Maapiirkondades korraldatakse perekondadevahelised kokkulepped tavaliselt ilma, et paar omavahel kohtuks. Noored elukutselised mehed ja nende pered võivad saada päringuid ja fotosid mitme tütarlapse perekonna esindajatelt. Nad võivad saata oma sugulased kohtuma kõige lootustandvamate kandidaatidega ja seejärel minna ise ringreisile, et kohtuda noorte naistega ja teha lõplik valik. 1990. aastate alguses seob üha enam sel viisil sõlmitud abielusid India pruudid ja peigmehed Euroopas, Põhja-Ameerikas ja Lähis-Idas elavate India päritolu abikaasadega.

Peaaegu kõiki India lapsi kasvatatakse põhimõttel, et vanemad korraldavad nende abielud, kuid üha rohkem noori, eriti kõrgkoolide haridusega inimesi, leiavad endale ise abikaasa. Armuabielusid peetakse pisut skandaalseks alternatiiviks õigesti korraldatud abieludele. Kõrgemates klassides tekivad need pooleldi korraldatud armastusabielud üha enam noorte vahel, kes on pärit veidi erineva astme kastidest, kuid on hariduse või tööalaselt võrdsed.

Pärast abielu sõlmimist toimuvad mitmed rikkalikud rituaalid. Igal usundi rühmal, regioonil ja kastil on veidi erinev rituaalide komplekt. Üldiselt hõlmavad kõik pulmad võimalikult palju pruutpaari sugulasi ja kaaslasi. Pruudi perekond korraldab tavaliselt suurema osa tseremooniatest ja maksab paljude päevade eest suure hulga külaliste jaoks korraldamise, sealhulgas majutuse, pidusöögi, kaunistused ja peigmehe peo kingitused. Need korraldused on sageli äärmiselt keerukad ja kallid ning mõeldud pruudi perekonna staatuse parandamiseks. Peigmehe pidu palkab tavaliselt bändi ja toob pruudile häid kingitusi, näiteks ehteid ja rõivaid, kuid need ületavad pruudi poolelt saadud kingitused tavaliselt palju.

Tänapäeval jätavad perekonnad tulevastele pruutidele ja peigmeestele rohkem vabadust ise endale kaaslane leida. Perekond võib abi osutada kontaktide loomisel ja tutvustamisprotsessis, kuid üldjuhul jääb lõplik otsus pruudi/peigmehe teha.

Naiste seisund läbi aja

Veedade kultuuri ajal 1500-500 ekr oli naiste olukord päris hea. Neil oli võimalik omandada haridust. Abiellumise iga oli 17-18 aga sundust selleks ei olnud. Abielupartnerit sai naine ise valida. Abielludes sai maja ühisvaraks. Enamjaolt valitses sugude vahel võrdsus. Naiste õigused ja staatus hakkasid halvenema alates 1000 ekr. seoses tootmise ja eraomandi suurenemisega. Leevendust pakkus budismi tekkimine kuna budistlikud kloostrid pakkusid naistele haridust. Samaaegselt aga propageeritakse abiellumise ea alandamist mis takistaks naistel hariduse omandamist. Dharmasuutrad 400ekr-100ekr soovitasid et tüdrukud peaksid abielluma kui algab puberteet. 2 sajandil rõhutas India filosoof Yajnavalkya, et tüdrukud peaks abielluma juba enne puberteeti, selleks ajaks oli see juba saanud üldlevinud praktikaks.

Hullemaks tegi naiste olukorra 1 sajandi paiku kirjutatud Manu seadus ehk Manu smriti tuntud ka kui Manava-Dharma-shastra, mis sätestab et “lapsepõlves kuulub naine isale, nooruses mehele ja kui ta isand (abikaasa) on surnud siis poegadele. Naine ei tohi kunagi olla iseseisev." Selle seaduse kohaselt on naise ülesanne hoolitseda oma mehe eest ja kohelda teda kui jumalat. Sellest ajast hakkasid levima ka monogaamse abielu ja naiste vooruslikkuse ideed. Abielurikkumise eest olid naistele karistused karmid, seejuures meestega oldi palju leebemad. Naiste hariduse allakäik koos varase abieluga kehtestas meeste ülemvõimu ja tekitas olukorra kus naised olid sõltuvad ja alistatud. Alates 5 sajandist tekib diskussioon sati ehk leskede põletamine koos surnud abikaasaga ümber. Kuigi veedades ei ole seda ette nähtud siis 8 sajandist alates hakkasid tekstid nagu Parasarasmirti seda aktiivselt propageerima. Sellest ajast muutuski sati erinevates India paikades tavaliseks praktikaks. Samal ajal seati ka niyoga ehk surnud mehe vennaga abiellumisele piirangud ja aastaks 1000 keelati see paljudes kohtades täielikult.

11 sajandil alguse saanud moslemite sissetungiga muutus olukord veelgi halvemaks. Naistel keelati kuulumine usulistesse ja õiguslikesse organisatsioonidesse. Moslemite perioodil võeti kasutusele durkha ( purdha ), algas naiste eraldamine, mitmikabielu ja ühepoolse abielulahutuse õigus meestele.

Selline olukord kestis kuni 19 saj alguseni kuni Briti liberaalidest reformistid ja avalik arvamus pooldasid naiste olukorra leevendamist ja ebaoõiglaste traditsioonide keelustamist. Tööstusliku tootmise suurenemisega tekkis vajadus kaasata naisi tööjõuna, seega oldi huvitatud naiste õiguste edendamisest. Esimene samm oli William Benticki 1892 aasta määrus, mis keelustas Briti Indias sati. 1929 aasta seadusega seati tüdrukute abiellumise vanusepiiriks 14. 1937 aastal võeti vastu naiste omandiõiguse seadus millega kehtestati lese õigus pärida oma surnud abikaasa kinnisvara. Mahatma Gandhi liikumine kus naised osalesid nii vabadusvõitlejate kui ka kongressi liikmetena aitas olukorra muutumisele kaasa. 1950ndatel vastu võetud seadused Hindu Code bills parandasid hariduse, töö ja kinnisvara võimaluste kättesaadavust veelgi

Ajalugu

 Pikemalt artiklis India ajalugu

"India eelajaloolised paigad mäletavad aegu vähemalt 250 000 eKr, esimesed põllumajanduslikud asundused ilmusid umbes 7000. aastal eKr."

Vanimad jäljed inimasustusest nüüdse India aladel on kiviaegsed varjupaigad Bhimbetkas Madhya Pradeshi osariigis, kust on leitud ka maalinguid. Paikne asustus ilmus Lääne-Indiasse 8500 aastat tagasi, arenedes lõpuks Induse kultuuriks, mis pärineb aastast umbes aastast 3400 eKr. Induse ehk Harappa kultuuris kujunesid välja niisutuspõllundus, kindlustatud linnad (Kalibangan, Dhorãji) ja kaubandus. 18. sajandi järel eKr kultuuri põhiosa hääbus, kuid äärealadel (Lothal) säilis see umbkaudu 1000. aastani eKr.

Induse tsivilisatsioonile järgnes vedade ajastu, mis pani aluse hinduismile ja India varase ühiskonna teistele kultuurilistele aspektidele, lõppedes 6. sajandil eKr. II aastatuhande II poolel eKr tungisid Põhja- ja Loode-Indiasse aarjalased. Umbkaudu 550 eKr rajati Indias terve rida iseseisvaid kuningriike ja vabariike, mida tuntakse Mahajanapadade nime all.

Max Mülleri 19 saj keeleteooriast alguse saanud aarialaste sissetungi teooria, millele toetusid ka paljud teised teadlased on hakanud uute avastuste valguses muutuma. Teadlaste ja arheoloogide leiud ei toeta sissetungi väljastpoolt seega on tekkinud uus teooria et aarialased on India rahvad kes peale Sarasvati jõe kuivamist liikusid läänest itta.

Aleksander Suure sissetung

Aastal 326. eKr tungis Aleksander Suur oma sõjaväega Indiasse, peale Induse jõe ületamist suundus ta Taxila poole. Ta esitas väljakutse Jhelumi ja Chenabi jõgede vahel asuva kuningriigi valitsejale kuningas Porusele. Indialased said verises lahingus lüüa kuigi nad kasutasid ka elevante, keda makedoonlased polnud kunagi varem näinud. Alexander vangistas Poruse kuid nagu ka teiste alistatud valitsejatega lubas ta tal oma kuningriigi haldamist jätkata.

Selle rekte käigus Hydaspese ja Induse jõgede poole lõunasse otsis Alexander üles brahminid, India filosoofid, kes oli tuntud oma tarkuse poolest ning debateeris nendega filosoofilistel teemadel. Temast sai Indias legendaarne sajanditeks olles nii tark filosoof kui ka kartmatu vallutaja.

Ühes külades, kus Alexander oma sõjaväega peatus kuulus mallidele, keda peeti üheks sõjakaimaks India hõimuks. Nende rünnakus sui Alexander haavata kui nooleots tungis läbi turvise ülakehasse. Makedoonia ohvitserid päästsid ta napilt külast põgenedes.

Aleksander Suur ja tema sõjavägi jõudsid Induse suudmesse 325. aasta juulikuus, ning pöördusid seejärel läände kodu poole.

Maurya impeerium

Aleksander Suure surmaga kaasnenud segadus andis Chandragupta Mauryale võimaluse vabastada riike kreeklaste ikke alt ning okupeerida Punjabi ja Sindhi provintsid. Hiljem alistas ta Nandade võimu Magadhas kasutades Kautilya abi, ning lõi kuulsusrikka Maurya impeeriumi 322 eKr. Chandraguptale, kes valitses 324-301 eKr, anti tiitliteks Vabastaja ja Bharata Esimene Keiser.

Vanemaks saates hakkas Chandragupta huvituma rohkem religioonist ning ta pärandas trooni oma poeg Bindusarile 301 eKr. Bindusar vallutas edukalt oma 28 valitsusaastaga Dekkani kõrgmaa ning pärandas seejärel trooni oma pojale Ashokale 273.eKr. Ashokast sai mitte vaid kõige kuulsam Maurya dünastia kuningas vaid ka üks suurimaid kuningaid kogu Indias ajaloos.

Ashoka, Chandragupta pojapoeg kes valitses 269-232 eKr, oli üks kuulsamaid India valitsejaid. Ashoka raidkirju on leitud kivisse ja samastesse raiutult strateegilistes India osades näiteks Lampakas (Laghman tänapäeva Afganistanis), Mahastanis (tänapäeva Bangladeshis) ja Brahmagiris Karnatakas. Mõnede raidkirjade järgi kuulutas Ashoka pärast Kalinga kuningriigi (tänapäeva Orissa) vastasele sõjakäigule järgnenud tapatalguid, et loobub verevalamisest ning hakkas toetama vägivallavaba valitsemisviisi, teisisõnu ahimsat, toetades sellega teooriat õiguslikust valitsemisest. Tema sallivus erinevate religioonide ja keelte suhtes peegeldas India mitmekesisusest ning arvatakse, et Ashoka ise oli budist. Varased budistlikud lood tõestavad, et Ashoka kutsus pealinnas kokku budistliku nõukogu, reisis tihti oma riigis ringi ning saatis budistlikke misjonäridest saadikuid Sri Lankale.

Ashoka eelkäijate loodud suhted Hellenistliku maailmaga tulid talle väga kasuks. Ta saatis diplomaatilis-religioosseid missioone Süüria, Makedoonia ja Epiiruse valitsejate juurde, kes õppisid India religiossete traditsioonide, eriti budismi kohta. India loodeosas olid väga levinud Pärsia kultuuri elemendid mis võivad selgitada Ashoka raidkirjade raiumise põhjuseid - raidkirju seostati peamiselt Pärsia valitsejatega. Ashoka kreeka- ja arameakeelseid raidkirjua Kandaharis Afganistanis seostatakse samuti tema sooviga säilitada sidemeid rahvaga väljaspool Indiat.

Ashoka valitsusaja lõpuks kattis Maurya impeerium kogu territooriumi Hindu Kushist Bengalini ning laius üle Afganistani, Baluchistani ja kogu India, välja arvatud väike osa Lõuna-Indias. Tema impeeriumi alla kuulusid ka Nepali ja Kashmiri orud.

Peale Ashoka surma said troonile nõrgad valitsejad, mis andis provintsidele julgust nõuda tagasi oma iseseisvust. Suure impeeriumi haldamine oli raske ülesanne millega uued valitsejad toime ei tulnud ning Ashoka mantlipärijate omavaheline tülitsemine andis Maurya impeeriumi lagunemisele vaid hoogu juurde ning 1.saj pKr kehtestasid Kushanad oma valitsuse Loode-Indias.

Kushana kuningriik

Pärast Maurya impeeriumi lagunemist 2. sajandil eKr sai Lõuna-Aasiast killustatud riikide kogum. India valveta jäetud loodeosa piir andis võimaluse paljudele sissetungidele mis leidsid aset 2.saj eKr kuni 3.saj. Nii nagu aarjalastest, said ka sissetungijatest indialased pärast sissetungi ja paikseks jäämist. See periood tunnistas ka märkimisväärseid saavutusi intellektuaalsetes ja kunstilistes valdkondades mida inspireerisid kultuuride levik ja sünkretism. Indokreeklased (baktrialased) India loodeosast andsid oma panuse numismaatika arengule, sama tegid ka Kesk-Aasia steppidest pärit shakad (sküüdid), kes olid asunud elama Lääne-India aladele. Samal ajal suruti Kesk-Aasia Mongoolia steppidest välja nomaadidest yuezhid, kes omakorda asusid elama India loodealale ning tõrjusid välja shakad ja rajasid Kushana kuningriigi (1.saj eKr- 3.saj). Kushana kuningriigi koosseisu kuulusid mõned Afganistani ja Iraani alad, lisaks India alad loodest Purushapurast (Peshawar, Pakistan) itta Varanasini (Uttar Pradesh) ja lõunasse Sanchini (Madhya Pradesh). Lühikese aja jooksul ulatus kuningriigi veel kaugemale põhja Pataliputrani.

Kushana kuningriik oli kaubanduse tiigliks India, Pärsia, Hiina ja Rooma impeeriumide jaoks ning kontrollis olulist osa legendaarsest Siiditeest. Kanishka, kes valitses kaks dekaadi pääsedes troonile umbkaudu 78 pKr oli kõige märkimisväärsem Kushana valitseja. Ta pöördus budismi ning kutsus kokku suure budistide nõukogu Kashmiris. Kushanad olid patrooniks Gandharani kunstile, mis oli segu Kreeka ja India stiilidest ning Sanskriti kirjandusest. Nad algatasid ka uue ajastu 78 pKr mida tuntakse Shaka nime all. Samuti sai nende loodud kalender India poolt ametlikult tunnustatuks 22. märtsil 1957 ning on siiani kasutusel.

Gupta impeerium

3. sajandist valitses Indiat Gupta dünastia; seda nimetatakse vahel "India kuldajaks". Lõuna-India suurriikide hulka kuulusid Chalukya, Chola ja Vijayanagara keisririik. Sel ajastul õitsesid teadus, tehnika, insenerikunst, kunst, loogika, keeleteadus, kirjandus, matemaatika, astronoomia, usund.

Gupta dünastia esimene kuulus kuningas oli Ghatotkatša poeg Chandragupta I. Ta abiellus Kumaradeviga, licchavide klanni pealiku tütrega ning sellest sai Chandragupta I elus oluline verstakivi. Abieluga sai kuningas kaasavarana Pataliputra, millest sai alus tema impeeriumile ning algas licchavide abiga naaberterritooriumite vallutamine. Chandragupta I valitses Magadha (Bihar), Prayaga ja Saketa (Uttar Pradeshi idaosas) üle. Tema kuningriik laius Gangesest Allahabadini. Talle omistati ka tiitel Maharajadhiraja (kuningate kuningas). Tema valitsusaeg kestis umbkaudu 50 aastat.

Chandragupta I järel asus aastal 330 troonile Samudragupta, kes valitses umbes 15 aastat. Ta oli militaarias geenius ning juhtis sõjakäiku üle Dekkani ning alistas Vindhya regiooni metsades elavad hõimud.

Samudragupta mantlipärija Chandragupta II, tuntud ka kui Vikramaditya, vallutas suured territooriumid Malwas, Gujaratis ja Kathiawaris. Sellega tõi ta Guptade dünastiale veelgi rohkem rikkust ning jõukust. Tema valitsusajal toimus aktiivne kaubavahetus läänepoolsete riikidega ning suure tõenäosusega oli just Chandragupta II valitsusajal aktiivne Sanskriti suur poeet ja dramatist Kalidas koos mitmete teiste teadlaste ja õpetlastega.

Guptade võimu nõrgenedes Põhja-Indias 5.-6.saj tekkisid mitmed iseseisvad väikeriigid ning algasid hunnide sõjaretked Indiasse. Hunnide pealik Toramara oli väga edukas suurte Gupta impeeriumi osade vallutamisel. Tema poeg Mihirakula oli õel barbar ning ühtlasi ka üks halvimaid türanne, kelle kks India päritolu printsi, Yasodharman Malwast ja Baladitya Magadhast kukutasid ning sellega lõppes tema võim Indias.

Harshavaradhana

7. sajandi alguses, pärast oma venna Rajyavardhana surma tuli Thaneswari ja Kannauj troonile Harshavaradhana (606-647 pKr). 612. aastaks oli Harshavardhana kindlustanud oma kuningriigi India põhjaosas. Aastal 620 tungis Harshavardhana oma sõjaväega Chalukya kuningriiki Dekkanis, mida valitses tol ajal Pulakesin II. Pulakesin II reageeris kohesel ning lõi Harshavaradhana väed tagasi. Thaneswari ja Kannauj kuningas oli tuntud erinevate religioonide tolereerimise, võimekate haldusasutuste ja heade diplomaatiliste suhete poolest. Ta hoidis diplomaatilisi suhteid Hiinaga ja saatis isegi saadikuid visiitidele, kes vahetasid Hiina valitsejatega mõtteid ning täiendasid teadmisi teineteisest. Hiina päritolu rändur, Hiuen Tsang, kes külastas Indiat Harshadvaradhana valitsusajal on edasi andnud värvikad kirjeldused sotsiaalsetest, majanduslikest ja religioossetest tingimustest kuninga valitsusajal, Tsang hindas India kuningat kõrgelt. Pärast Harshavardhana surma jäi India taas ilma kõrgemast keskvõimust.

Maalid Ajanta koobastes Aurangabadis Mahārāshtra osariigis, 6. sajand

Pärast islami sissetungi Kesk-Aasiast 10.–12. sajandil langes suurem osa Põhja-Indiast Delhi sultanaadi ning seejärel suurmogulite riigi võimu alla. Akbar Suure ajal valitsesid Indias kultuuriline ja majanduslik õitseng ning usuline harmoonia. Moguli keisrid laiendasid oma riiki üle suurema osa Ees-Indiast. Samas panid mogulite võimule vastu mõned Kirde-India kuningriigid, millest tugevaim oli Ahomi kuningriik Assamis. Mogulite tagakiusamise tõttu arendasid sikhid välja võitluskunsti traditsiooni ning rajasid Sikhi impeeriumi, mis püsis kuni Inglise-sikhi sõdadeni 19. sajandi keskel. Esimesena ohustas mogulite ülevõimu Rajputi hindu kuningas Maha Rana Pratap Mewarist 16. sajandil, seejärel aga Maratha konföderatsioon, mis valitses 18. sajandi keskpaigas suurt osa Indiast.

Briti India

16. sajandil asutasid Euroopa suurvõimud Portugal, Hollandi Vabariik, Prantsusmaa kuningriik ja Inglismaa kuningriik‎ Indiasse oma kaubajaamad ning kasutasid ära India sisekonflikte, et rajada kolooniaid. 1856. aastaks oli enamik Indiast Briti Ida-India Kompanii mõju all. Aasta hiljem pani ülemaaline mäss, mida tänapäeval nimetatakse India esimeseks iseseisvussõjaks või sipoide mässuks, kompanii võimu tõsiselt kõikuma, kuid kukkus lõpuks siiski läbi. Konflikti tulemusel kukutati Mogulite dünastia ja India muutus Suurbritanniaga personaalunioonis olevaks keisririigiks (Briti India), vasallidele anti garantiid.

Mahatma Gandhi (paremal) koos Jawaharlal Nehruga, 1937. Nehrust sai 1947. aastal India esimene peaminister

Uue keskklassi kujunemine osalt tööstuse arengu, kuid enamasti haritud indialaste koloniaalvalitsusse töölevõtmise tulemusena ning brittide avalik rassism äratasid indialaste poliitilise eneseteadvuse. 1885. aastal asutati India Rahvuskongress, mis esialgu aktsepteeris Suurbritannia valitsust, kuid hiljem kujunes välja radikaalne vasak tiib, mis seadis välismaalaste õiguse valitseda Indiat kahtluse alla.

India oli Rahvasteliidu asutajaliige alates 10. jaanuarist 1920. 20. sajandil algatasid India Rahvuskongress ja teised poliitilised organisatsioonid üldrahvaliku iseseisvusliikumise. Suurt osa liikumisest juhtisid Mahatma Gandhi ja India Rahvuskongress, pannes miljonid inimesed osalema mitmes ülemaalises vägivallatus kodanikuallumatuse aktis.

1937. aastaks olid 14 provintsiadministratsioonist 11 Rahvuskongressi all, kuid arvuka moslemi vähemuse huvide esindamine ebaõnnestus ning selle juhid võtsid 1940. aastal vastu revolutsiooni, mis nõudis autonoomse autonoomse islamiriigi Pakistani loomist.

15. augustil 1947 sai India Suurbritannialt iseseisvuse, kuid samal ajal eraldati islamienamusega alad, millest moodustati eraldi riik nimega Pakistan. Senised vasallvalitsejad pidid liituma kas India või Pakistaniga, iseseisvumise võimalust neile ei antud. 26. jaanuaril 1950 sai Indiast vabariik ning jõustus uus konstitutsioon.

India jagunemine ei kõrvaldanud India ja Pakistani vahelisi erimeelsusi (eriti Kashmiri, Pandžabi ja Bengali küsimuses), mis arenesid 1965. aastal sõjaks ja teravnesid uuesti 1971. aastal, pärast Ida-Pakistanis iseseisva Bangladeshi moodustamist. Sõjaoht kerkis taas kui mõlemad maad arendasid 1998. aastal välja tuumarelva; ägedad kokkupõrked Kashmiri pärast 2002. aastal sisaldasid juba tuumasõja ähvardust. India sõjavägi sundis 1961. aastal portugallased nende rannikuenklaavidest lahkuma, võitles 1962. aastal Hiinaga piiri pärast ja sekkus Sri Lankas, et kaitsta tamili vähemust (1986–1990).

Iseseisvuse väljakuulutamisest saati on India pidanud võitlema usulise vägivalla, kastieelarvamuste, kommunistlike sisside, terrorismi ning separatistlike vastuhakkudega, eriti Jammu ja Kashmiri osariigis ning Kirde-Indias. 1990. aastatest saati on terrorism puudutanud paljusid India linnu. Indial on lahendamata piirivaidlused Hiina Rahvavabariigiga, mis 1962. aastal eskaleerusid Hiina-India sõjaks, ning Pakistaniga, millest said alguse sõjad 1947, 1965, 1971 ja 1999. India on Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (toona veel Briti India nime all) blokivälisusliikumise asutajaliige.

Indial on tuumarelv; pärast esimest tuumakatsetust 1974. aastal toimusid järgmised viis katsetust alles 1998. Alates 1991. aastast on majandusreformid toonud India maailma kiireimini kasvavate majanduste sekka.

Tervishoid

Tervishoiust on saanud India üks suuremaid sektoreid nii tulude kui ka tööhõive osas, mis hõlmab haiglaid, meditsiiniseadmeid, kliinilisi uuringuid, allhankeid, telemeditsiini, meditsiiniturismi, tervisekindlustust ja meditsiiniseadmeid. India konkurentsieelis peitub suures koguses hästi koolitatud meditsiinitöötajates. India on ka Aasia ja lääneriikidega võrreldes kulukonkurentsivõimeline. Operatsioonide hinnad on umbes kümnendik USA või Lääne-Euroopa maksumusest. Tervishoiuteenuste kvaliteedi ja kättesaadavuse poolest on India 195 riigi seas 145 kohal.

Vana-India meditsiin

Alles hiljuti usuti, et meditsiin algas ja arenes Kreekas. Tegelikult indialased uurisid enne teisi rahvaid ümbritsevat loodust ja rakendasid oma teadmisi kannatuste leevendamiseks. Hindu mütoloogia kohaselt avaldas looja-jumal Brahma iidsed vaimsed tekstid – neli veedat – muistsetele nägijatele, keda tuntakse rišidena. Nemad andsid teadmised edasi suktade, sakritikeelsete värsside kujul. Arvatakse, et veedad pandi esmakordselt kirja aastatel 1200–1500 eKr. Vanim tekst on "Rigveeda", mis sisaldab 1028 jumalaid ülistavat hümni. Teine ja kolmas veeda, "Jadžurveeda" ja "Saamaveeda", sisaldavad India filosoofia ja religiooni peamisi tõekspidamisi. "Atharvaveeda", mis viimasena kirja pandi, tegeleb peamiselt maagia ja rituaalidega. Veedades, eriti "Atharveedas", on viiteid tervisele ja tervendamisele ning ravivahenditele. Varaste tervendusmeetodite alused tunduvad olevat olnud hügieen, taimsed ravimid, religioossed rituaalid ja palved, kaasa arvatud mantrad. Haiguse esmaseks põhjuseks peeti deemonlikku seestumist, mille ravimiseks kasutati patukahetsust, palveid ja loitsimist. Siiski ei moodusta veedade tekstid ametlikku või terviklikku meditsiinisüsteemi ning väitel, nagu pärineks ajurveda otse veedadest, ei pruugi olla alust. Pigem tundub, et meditsiinisüsteem arenes aja jooksul, haarates endasse nii budistlikke kui ka muid traditsioone. Seda seisukohta toetavad tähelepanuväärsed sarnasused varaste budistlike meditsiiniliste ja hilisemate ajurveda tekstide vahel ning paistab, nagu oleks mõningaid ajurveda tekste nende esmailmumise järel teatud aja möödudes religioossetel põhjustel muudetud. On ka teada, et varaseid budistlikke munki ja järgijaid innustati inimkonna suhtes kaastunde kasvatamise harjutusena ravimisega tegelema ning et nad töötasid välja uusi ravipraktika meetodeid.

India vanima teadusliku meditsiinialase teksti kirjutas esimesel sajandil õukonnaarst Caraka. See sisaldab teavet farmaatsia, õige toitumise, arstieetika ja patsiendi andmete konfidentsiaalsusest. Samuti õpetab tundma üldist haiguste patoloogiat ja ravima kõhulahtisust, palavikku, turseid, kasvajaid, pidalitõbi, naha haigusi ja kollatõve. "Sushutra Samhita" on India esimene meditsiinialane tekst, mis sisaldab kirurgiat. Neljandal sajandil Gupta impeeriumi õukonna arst Sushruta kirjutatud teos kirjeldab, kuidas sooritada operatsioone ja toob välja 125 erinevat instrumenti, mis on vajalikud opereerimiseks. Muu hulgas osati keisrilõiget, läätsekae eemaldamist, ilukirurgia protseduure, ninaoperatsioone, naha siirdamist, lahtiste luumurdude ravimist, amputatsioone ja eemaldatud jäsemete taas kinnitamist. Anatoomia tundma õppimiseks pidid kirurgid osalema lahkamistel.

Veterinaaria oli neljandaks sajandiks arenenud India eripäraks tänu Hinduismi usule loomade pühadusse. Ülikud pidasid erilisi haiglaid oma hobustele ja elevantidele. Tekkis unikaalne India meditsiiniharu Hastyayurveda, mis tegeles elevantide eluea pikendamisega.

India ravitraditsioonid

Ajurveda

Ajurveda (/ ˌɑːjʊərˈveɪdə, –ˈviː – /) on alternatiivmeditsiinisüsteem, millel on ajaloolised juured India poolsaarel. Sõna "ajurveda" on sanskriti keelest: आयुर्वेद, Āyurveda, mis tähendab teadmisi elust ja pikaealisusest.

Ajurveda järgi koosneb inimkeha kudedest (dhatus), jäätmetest (malad) ja biomaterjalidest (doshad). Seitse dhatust on plasma (rasa), veri (rakta), lihased (māmsa), rasv (meda), luu (asthi), luuüdi (majja) ja sperma (shukra). Nagu klassikalise antiikaja meditsiin, on ka Ayurveda jaganud kehalised ained ajalooliselt viieks klassikaliseks elemendiks, (sanskriti) panchamahabhuta, nimelt maa, vesi, tuli, õhk ja eeter. Samuti on paarkümmend gunat (kvaliteeti või omadust), mida peetakse olemuslikuks kõikidele ainetele. Need on korraldatud kümnesse paari: raske/kerge, külm/kuum, õline/kuiv, nüri/terav, püsiv/liikuv, pehme/kõva, mittelima/lima, peenike/jäme, väike/suur ja viskoosne/vedel.

Unani tibbi

Unani tibbi tõid kaasa 11. ja 12. sajandil Indiasse tunginud moslemi armeed. See toetus Kreeka kehavedelike traditsioonile - unani tähendab "kreeklastelt pärit", või joonlastelt, araabiakeelne tibb aga tähendab "meditsiin" - ja pärslase Ibn Sima (980-1037), Läänes Avicennana tuntud arsti töödele. Tema "Arstiteaduse kaanon" oli unani teooria ja praktika aluseks. Ajurveeda ja unani tibbi on nii mõndagi ühist. Mõlemad tunnustavad kehavedelike põhimõtet, kuid unani süsteemis on Kreeka meditsiini neli kehavedelikku, samas kui ajurveedas on neid kolm. Unani traditsioon oli kirurgia hooletusse jätnud ja hakkas omaks võtma mõningaid ajurveeda meetodeid, samas kui ajurveeda võttis üle arenenuma unani pulsidiagnsotika praktiseerimise ja hakkas sellele oma diagnostilise lähenemise raames rohkem tähtsust omistama. 20. sajandil edenes unani paralleelselt ajurveedga, sest India sõltumatus tõi kaasa nii ajurveeda kui unani uute õppekeskuste rajamise. Üldiselt jäi unani aga linnadesse, haiglates rakendatavaks ja ülekaalukalt moslemite kasutusse, samas kui ajurveeda, mida praktiseeritakse rohkem individuaalselt või väikestes kliinikutes, on laialdaselt levinud nii linnades kui maakohtades ning seda eelistavad hindud.

Siddha

Siddha meditsiini olevat välja arendanud muistsed tamili targad (siddhad), kellel arvati olevat üliinimlikke võimeid. Siddha meditsiin (cittar tamili keeles), mis on tänapäeval endiselt populaarne Lõuna-Indias, jagab ajurveedaga kehavedelike teooriat, kuid paneb suuremat rõhku tantra rituaalidele, ravimites metalliühendite alkeemilisele kasutamisele ja pikaealisuse saavutamisele jõulise joogapraktika kaudu. Selles süsteemis on silmapaistev pulsidiagnostika, kasutatakse ka uriinidiagnoosi ja põletusravi (muccukkalayam). Üks väljapaistev ravim on muppu, soolade salajane kombinatsioon, mida arvatakse tugevdavat teisi siddha arstirohtusid ja vaimset transformeerumist. Kaya kalpa, ainulaadne noorendamistehnika seisneb muppu ja elavhõbedapreparaatide sissevõtmises koos hingamis- ja muude harjutustega.

Akadeemiline meditsiin

India tervishoiuteenuste osutamise süsteem on jagatud kahte peamisse ossa: avalik- ja erasektor. Kõik India kodanikud saavad tasuta ambulatoorset ja statsionaarset meditsiinilist abi riiklikes tervishoiuasutustes. Tervishoiuteenuste korraldamise eest vastutavad osariigid. Kuna riigiasutustes valitseb tõsine puudus töötajatest ja varudest, otsivad paljud leibkonnad abi eraõiguslikelt pakkujatelt ja maksavad mustalt. Madalate sissetulekutega inimeste jaoks käivitas valitsus hiljuti maksude abil rahastatud riikliku tervisekaitseskeemi (Ayushman Bharat-Pradhan Mantri Jan Arogya Yojana või PM-JAY), mis võimaldab neil saada erakliinikutes ka sularahata esimese ja teise tasandi arstiabi. Kindlatele elanikkonnarühmadele, nagu valitsuse töötajad ja vabrikutöölised, on ka vähesel määral tervisekindlustuse korraldusi. Eraõiguslik vabatahtlik kindlustus on olemas, kuid selle kasutamine on piiratud. India põhiseadus kohustab valitsust tagama kõigile "õiguse tervisele" . Iga osariik peab tagama tervishoiuteenustele üldise tasuta juurdepääsu. Tervishoid Indias on aga krooniliselt alarahastatud. Riigi tasandil vastutavad tervishoiuteenuste korraldamise ja osutamise eest oma elanikkonnale Tervishoiuteenuste Direktoraatide ning Tervishoiu- ja Perekaitse Osakonnad. Nende hulka kuulub kogu meditsiiniabi alates esmatasandi arstiabist ja apteekidest kuni teise ja kolmanda astme haiglaravini. Need riigiasutused vastutavad ka järgmise eest: tervishoiutöötajate juhtimine ja jälgimine, föderaalselt rahastatud riiklike terviseprogrammide pakkumine, terviseteabe ja statistika kogumine toidu ja ravimite kvaliteedi kontroll, kohalike tervishoiuasutuste ja -organisatsioonide järelevalve ning alternatiivmeditsiini tavade edendamine. Arvestades, et osariigid vastutavad tervishoiutegevuse eest sõltumatult, on teenuste osutamise mudelites, kindlustuskaitses, kättesaadavuses ja juurdepääsus üleriigiliselt erinevusi. Mõningaid algatusi juhivad ja/või rahastavad ühiselt kesk- ja osariigivalitsused, nt riiklik tervisemissioon, perekonna heaolu ja rahvastiku kontrolli algatus. Kommuuni tasandil vastutavad Panchayati Raj (kohalik juhtimine) institutsioonid maapiirkondade külades rohujuure tasandi juhtimise ja haldamise eest. Need valitsusasutused mängivad olulist rolli esmatasandi tervisekeskuste loomisel ja aitavad kaasa erinevatele sotsiaalpoliitikatele sellistes valdkondades nagu haridus, põllumajandus ja transport.

Tervisekindlustus

Riiklike ja erasektori tervishoiukulude protsent SKPst on hinnanguliselt 3,9 protsenti, mis on oluliselt madalam kui maailma keskmine 9,9 protsenti. Ligikaudu veerandi tervishoiukuludest moodustab avalik sektor. On mitmeid riiklikke kindlustusskeeme, sealhulgas RSBY, mis tagab haiglaravi enamiku haiguste ja krooniliste terviseprobleemide korral inimestele, kes elavad allpool vaesuspiiri. Ambulatoorne ravi, esmatasandi ravi ja kõrgetasemeline kolmanda taseme arstiabi ei kuulu sinna alla. Uus riiklik tervisekaitseskeem on mõeldud madala sissetulekuga isikutele. See skeem annab 500 000 INR (7007 USA dollarit) pere kohta aastas teise ja kolmanda taseme tervishoiuteenuste katmiseks statsionaarsest kuni järelravini. Abikõlblikkus põhineb leibkonna puuduse tasemel, mis on määratletud sotsiaalmajanduslike kastide loendusel. Kava hõlmab umbes 100 miljonit vaest perekonda. Abi saajad registreeritakse automaatselt süsteemis ja saavad seetõttu hüvitisi sularahata tehingutena. Riiklike kindlustusskeemide rahastamine on jagatud kesk- ja osariigivalitsuste vahel. Näiteks panustab enamik osariike 40-protsendilise osalusega riikliku tervisekaitsekava kulude katteks, ülejäänud 60 protsenti annab keskvalitsus. RSBY olemasolevast eelarvest on eraldatud riikliku tervisekaitseskeemi rahastamine, mis on 2018. aastast kahekordistunud, et katta laienevad riiklikud kindlustuskulud. Nende algatuste täiendavaks toetamiseks suurendati tulumaksumäära 3 protsendilt kuni 4 protsendile, et aastas koguda hinnanguliselt 110 miljardit INR (1,54 miljardit USD). Osariigid korraldavad ise oma tervisekavasid, enamasti RSBY eeskujul. Lisaks pakuvad oma töötajatele tervisekaitset avaliku sektori ettevõtted (riigiettevõtted) ja autonoomsed valitsusasutused, nagu kesk- ja osariigi ülikoolid. Teine oluline tervisekindlustusskeem on keskvalitsuse tervishoiuskeem, mida korraldab ja haldab Tervishoiu- ja Perekaitse Ministeerium, mis kehtib praegustele ja pensionile jäänud keskvalitsuse töötajatele ja nende ülalpeetavatele. Abikõlblikkuse tagamiseks ei ole sissetuleku- ega palganõudeid. Katvus hõlmab tervishoiuteenuseid allopaatiliste, homöopaatiliste ja alternatiivmeditsiiniliste ravimeetodite jaoks. 2019. aasta lõpu seisuga registreeriti selle skeemi kohaselt umbes 3,6 miljonit abisaajat. 2013. aastal laiendati RSBY-d miinitöötajatele. Samas kui teatud istandustöötajate rühmad allutati India elukindlustuse korporatsiooni kaudu hallatavale valitsuse sotsiaalkindlustusskeemile Aam Admi Bima Yojana (AABY), mis osutab tervisekindlustusteenuseid, mis on seotud surma ja puude määramisega alates vanusest 18 kuni 59. Oluline sotsiaalse tervisekindlustuse skeem on töötajate riiklik kindlustusskeem, mille korraldab Töö- ja Tööhõiveministeerium 10 või enama töötajaga ettevõtete tööjõule. Varem olid abikõlblikud ainult tehastes töötavad töötajad, kuid skeemi on laiendatud ka teiste tööstusharude ettevõtetele, nagu hotellid, restoranid, transpordifirmad, ajalehefirmad ja kinod. See on India ainus tõeline tervisekindlustusskeem, kuhu panustavad nii töötajad kui ka tööandjad. Praegu maksavad töötajad 0,75 protsenti oma palgast, tööandjad aga 3,25 protsenti. Töötaja riikliku kindlustuse saamiseks peab töötaja teenima kuus 21 000 INR (294 USD). Töötajate ja nende perede kindlustuskaitse hõlmab rasedus- ja sünnitusabi, samuti tööga seotud vigastuste korral töövõimetuse ja surma hüvitisi. Osariikide valitsused maksavad kaheksandiku meditsiinilise hüvitise kulutustest, kuni 1500 INR (21 USD) elaniku kohta aastas. Hõlmab see umbes 133 miljonit abisaajat. Erahaiguskindlustuse roll: 36 protsendil Indias kindlustatud isikutest on erakindlustus, mis hõlmab ainult haiglaravi. 1999. aasta kindlustuse reguleerimise ja arendamise ameti seadus lubas eraettevõtetel siseneda ravikindlustuse turule.1999. aasta seadus võimaldas erakindlustuse ostmist ka eraisikutel, kes ei ole kaetud riiklike kindlustusskeemidega. Erakindlustus moodustab praegustest tervishoiukuludest nüüd peaaegu 4,4 protsenti. Hõlmatud teenused sõltuvad kindlustusskeemist. Riikliku tervisekaitseskeemi kohaselt on teise ja kolmanda taseme arstiabi kaetud, kuid mitte ambulatoorne teenus. Keskvalitsuse tervishoiusüsteem ja töötajate riiklik kindlustuskorporatsioon katavad igat liiki abi, sealhulgas ambulatoorset ravi ja ravimeid. Muu riiklikult toetatava kindlustuskaitse alla kuuluvad kõik teise ja kolmanda taseme, haiglaeelsed ning haiglaravi järgsed raviteenused.

Esmatasandi arstiabi

Tervise ja Tervisekeskuste Programmi raames uuendatakse kogu riigis 150 000 alamkeskust (tervishoiusüsteemi madalaim tase), et pakkuda terviklikke esmatasandi tervishoiuteenuseid, tasuta hädavajalikke ravimeid ja tasuta diagnostikateenuseid. Toitumistoetust antakse ka kõigile tuberkuloosihaigetele ravi ajal 500 INR (7 USD) kuus. Muude esmatasandi tervishoiuteenuste pakkujate hulka kuuluvad esmatasandi tervisekeskused ja kogukonna tervisekeskused. Patsiendi registreerimine pole vajalik. Esmatasandi tervisekeskused on esimene külakogukonna ja meditsiiniabi kokkupuutepunkt. Need keskused pakuvad ravi- ja ennetusteenuseid 20 000–30 000 inimesele ning toimivad suunamisüksusena kuuele alamkeskusele, milles on neli kuni kuus voodit. Kogukonna tervisekeskused toimivad nelja tervisekeskuse suunamiskeskusena ning pakuvad ka võimalusi sünnitusabiks ja erispetsialistide konsultatsiooniks. Alamkeskus on patsientide jaoks esimene kokkupuutepunkt arstiabiga. See on mõeldud emade ja laste tervise, haiguste tõrje ja tervisenõustamise korraldamiseks 3000–5000 elanikkonnale. Kuue alamkeskuse järelevalvet teostab vähemalt üks ämmaemanda abi või üks naissoost tervishoiutöötaja, üks meessoost tervishoiutöötaja ja üks täiendav terviseedendustööd tegev tervishoiutöötaja. Kõigile meditsiinitöötajatele, sealhulgas esmatasandi arstidele ja eriarstidele, kes töötavad riiklikes ambulatoorsetes või statsionaarsetes raviasutustes, makstakse kindlat palka, mis varieerub sõltuvalt tööpiirkonnast ja spetsialiseerumisastmest. Praegu puuduvad tulemuspõhised maksesoodustused. Arstidel on lubatud osariikides erakliinikuid pidada vastavalt nende elukoha ja praktika osariigi kehtestatud määrustele. Osades osariikides, kus see on keelatud, saavad arstid täiendavat mittepraktiseerimise hüvitist. Mõned riikliku süsteemi arstid rikuvad kehtivaid reegleid, tehes riikliku tööaja sees erapraksises vastuvõtte. Samuti on mõningaid tõendeid selle kohta, et patsiendid on maksnud oma arstidele mitteametlikke makseid teenuste eest, mida eeldatavasti osutatakse tasuta, et parandada nende ravi kvaliteeti. Kogukonna tervisekeskused osutavad ka ambulatoorset eriarstiabi ning neil peab olema neli meditsiinispetsialisti (kirurg, üldarst, günekoloog ja lastearst), keda toetab parameedik ja muu personal. Neil peab olema ka 30 voodikohta, labor, röntgeniteenused ja muud rajatised. Iga keskus teenindab 80 000–120 000 inimest. Kõik ambulatoorsed eriteenused, mida kogukonna keskustes ei osutata, suunatakse piikonnahaiglatesse.

Haiglad

Riiklikku süsteemi kasutavaid patsiente saab suunata piirkonnahaiglasse, mis on lõplik saatekeskus. Piirkonnahaiglad osutavad kogukonna tervisekeskustega sarnaseid teenuseid, nagu erakorraline abi, rasedus- ja sünnitusabi ning vastsündinute hooldus, kuid teenindatakse suuremaid linnakeskusi. 2015. aastal tegutses kokku 763 piirkonnahaiglat, mis paiknesid enamasti suure rahvaarvuga osariikides. Kesk- ja osariigi valitsuse rahastatud kliinilised haiglad ja hariduskeskused pakuvad eriarstiabi erinevatel erialadel, nagu oftalmoloogia, kardiotorakaalkirurgia, neuroteadused, traumad, vähk ja narkomaania. Piirkondlike haiglate tasemeid tõstetakse kolmanda taseme tervishoiuasutusteks, et parandada juurdepääsu eriteenustele ja tugevdada arstide tööjõu võimekust. Riiklikud haiglad moodustavad kogu riigis ainult umbes 10 protsenti haiglate koguarvust. Ülejäänud osi haldab peaaegu täielikult kasumit teeniv erasektor ja vähest osa heategevusorganisatsioonid. Erasektori haiglate arv on märgatavalt kasvanud riiklike asutuste ebakvaliteetse ravi ja meditsiiniturismi kasvu tõttu. Enamikus riiklikes haiglates määratakse hinnad administratiivselt. Riiklikele piirkondlikele ja kolmanda taseme haiglatele makstakse tasu iga-aastase eelarvemehhanismi kaudu, mida rahastab riik või keskvalitsus. Kõik erahaiglad tegutsevad teenustasu eest, ilma teenuse hinda standardiseerimiseta.

Meditsiiniturism

Meditsiiniturism ehk raviturism on turismiharu, mille puhul reisitakse meditsiiniteenuste tarbimise eesmärgil. [1] Levinuimad teenused, mille pärast välismaale reisitakse, on hambaravi, ilukirurgia ja viljatusravi. Meditsiiniturismi esmased vormid olid spaakuurordid ja sanatooriumid. [2]

Viimaste aastate jooksul on India kogunud tuntust kui meditsiiniturismi üks peamisi sihtriike. 2015. aastal oodati Indiasse üle kolme miljoni patsiendi, kellest enamiku moodustasid lääne turistid, kuid oli ka inimesi rikastest araabia maadest. Tänu turistide pidevale juurdevoolule on India tõusmas populaarsuselt esimeseks meditsiiniturismi sihtkohaks, möödudes sellega Taist. [3]

Ligi pool India meditsiiniturismisektorist on koondunud Chennai linna Lõuna-Indias, mis on oma heade haiglatega kogunud tuntust nii kohalike kui ka välisturistide seas.

India kui meditsiiniturismi sihtkohariigi populaarsuse tõusu taga on kahtlemata odavamad hinnad võrreldes teiste riikidega. Hoolimata madalatest hindadest on India paremates haiglates (tihti erahaiglad) arvestatav kvaliteet, eriti tehnika ja arstide väljaõppe osas. Paljud Indias välismaalastega töötavad arstid on ise läänes meditsiini õppinud ja praktiseerinud. Intervjuus ühe Suurbritannias õppinud India arstiga ilmnes, et mõnede protseduuride hinnad on Indias vaid 10% tavapärasest hinnast Ameerika Ühendriikides. Ehkki enamik sealsetest klientidest on kohalikud ja araabia maade kodanikud, on üha enam kasvamas Euroopa ja Ameerika turistide arv. Chennai haigla doktori sõnul tunnevad paljud Indiast pärit arstid kohustust tulla kodumaale tagasi ning tema sõnutsi on oodata üha enamate kõrgelt haritud arstide Indiasse tagasipöördumist. [4]

Turism

Turismisektor on üks kiiremini kasvav turismisektor kogu maailmas. Võrreldes muu maailmaga kasvab India turismisektor väga muljetavaldava kiirusega. 2014. aastal läbi viidud uuringu kohaselt oli India üks kiiremini kasvavaid turismisihtkohti kogu maailmas. See oli nimekirjas üheteistkümnes, kuid kõige lootustandvam on see, et reiside ja turismi otsene panus SKPsse kasvab Indias eeldatavasti aastatel 2014–2024 keskmiselt 6,4 protsenti aastas.

Turismil on India majanduse suur roll. Aruannete kohaselt panustas reisi- ja turismitööstus 2015. aastal India SKPsse kokku 124,8 miljardit dollarit. See tähendab, et ligi 6% India kogutoodangust moodustas reisimine ja turism. Valitsus teeb suuri jõupingutusi, et riik saaks puhtamaks, raudteejaamades ja avalikes kohtades rohkem mugavusi sisse viia, et populaarsetes kohtades võetakse rohkem ohutusmeetmeid kasutusele.

India turismisektorit haldab Turismiministeerium (Ministry of Tourism). Turismiministeerium on riikliku poliitika ja programmide väljatöötamise ning erinevate keskvalitsusasutuste, osariigi valitsuste ja erasektori tegevuste koordineerimise keskus turismi arendamiseks ja edendamiseks riigis, mida juhib turismiminister.

Turismi peadirektoraadil on riigis 20 kontorit ja 8 kontorit välismaal ning üks allkontor India suusa- ja alpinismiinstituut (IISM). Välismaal asuvad kontorid vastutavad peamiselt turismi edendamise ja turundamise eest oma piirkonnas ning India välibürood vastutavad turistidele infoteenuse osutamise ja väliprojektide edenemise jälgimise eest.

Vaatamisväärsused

Tāj Mahal

Üks India suuremaid vaatamisväärsusi on haudehitis Tāj Mahal riigi põhjaosas Agra linna lähedal. Taj Mahal on ehitatud suurmoguli šahh Džahani käsul, kes valitses kogu Indiat. Valitseja kutsus kokku oma aja suurimad kunstnikud, et püstitada armastatud naisele täiuslikem mausoleum. "Päikesekiired valgustavad Taj Mahali, mis peegeldub hiigelbasseini vees kord pimestavvalge, kord roosa, kord kuldkollasena." 2003. aastal külastas seda rohkem kui kolm miljonit inimest. Samuti on see UNESCO maailmapärandi nimistus. Hindude peamine palverännakukeskus, Püha Varanasi linn, on pikka aega olnud seotud võimsa Gangese jõega, mis on usu üks olulisemaid religioosseid sümboleid. Alates 8. sajandist eKr on Varanasi üks vanimaid siiani asustatud linnu maailmas.See pakub palju külastamise põhjuseid, sealhulgas võimalust uurida Gangesega külgnevat vanakvartalit, kust leiate 1780. aastal ehitatud Kashi Vishwanathi templi (huvi pakub ka Uus Vishwanathi tempel koos seitsme eraldi templiga). Ganges suplemine on hindude jaoks väga oluline ning paljudes kohtades, mida nimetatakse "ghatideks", on trepid, mis viivad vette, kus ustavad enne palveid suplevad.

Punane kindlus

Tähtis vaatamisväärsus on Punane fort (Red Fort), mis on samuti UNESCO maailmapärandi nimistus. Ehitas šahh Jahan 1648. aastal kui mogulite võimu asukoht - roll, mida ta säilitas kuni 1857. aastani - uhke poolkuu kujuline Punane kindlus New Delhis, mis sai nime selle ehitamisel kasutatud uimastava punase liivakivi järgi, hõlmab enam kui kahte suurt ala ruutkilomeetrit, seda kõike ümbritseb suur vallikraav. Tähtsündmuste hulka kuuluvad selle kaks suurimat väravat: muljetavaldav Lahore värav (kindluse peasissekäik) ja peenelt kaunistatud Delhi värav, mida keiser kunagi pidulikeks rongkäikudeks kasutas.

Harmandir Sahib Amritsari kuldne tempel on Ram Dasi poolt 1577. aastal asutatud oluline sikhide ajaloo ja kultuuri keskus. Avati 1604. aastal ja mida selle kauni kuldkaunistuse tõttu nimetatakse sageli ka kuldseks templiks. India paljudest sikhi pühapaikadest kõige püham (see meelitab ka paljusid hindu ja muid usku inimesi) oli tempel ehitatud hindu ja islami stiilide segus. Selle alumises marmoriosas on õitsenguid nagu kaunistatud inkrusteeritud lille- ja loomamotiivid. Suur kuldne kuppel tähistab lootoseõit, mis on sikhidele puhtuse sümbol.

India värav on muljetavaldav 26 meetri pikkune vaade Araabia merele. Kuningas George V ja tema naise kuninganna Mary saabumise mälestuseks 1911. aastal ehitatud uimastamistükk avati 1924. aastal suure uhkuse ja tseremooniaga ning oli mõnda aega linna kõrgeim ehitis. Ehitatud täielikult kollasest basaltist ja betoonist, mis on tähelepanuväärne oma indosaratseenia kujunduse poolest, oli India värav ka 1948. aastal, kui India iseseisvus.

Amer Fort (sageli kirjutatud ka "Amber") ehitati kindlustatud paleena 1592. aastal Maharaja Man Singh I poolt ja on pikka aega on olnud Jaipuri pealinn. Tähtsündmuste hulka kuuluvad Jaleb Chowk, esimene sisehoov, kus on palju kaunistatud elevante, ja Shila Devi tempel, mis on pühendatud sõjajumalannale. Tähelepanuväärne on ka kõrvalolev Publiku saal (Diwan-i-Am) koos peenelt kaunistatud seinte ja terrassidega, mida ahvid sageli külastavad.

Kultuur

Vedade ajastul (u 1750/1500–500 e.m.a) pandi alus hinduistlikule filosoofiale, mütoloogiale, teoloogiale ja kirjandusele. Tekkisid mitmed uskumused ja tavad, mida järgitakse tänaseni, näiteks dhárma, kárma, yóga ja mokṣa. India paistab silma usulise mitmekesisuse poolest. Riigi levinumate usundite hulka kuuluvad hinduism, budism, sikhism, islam, kristlus ja džainism. Levinuimat usundit, hinduismi, on kujundanud mitmed mõtteviisid, sealhulgas upanišadid, yogasūtra, bhakti ja budistlik filosoofia.

India religioonid

India religioonid on hinduism, džainism, budism ja sikhism. Kuigi India religioonid on seotud Indiaga ajaloo kaudu, ei ole need pärinenud ainult India alalt, vaid on osa religioossete uskumuste kooslusest.

Sikhism on monoteistlik ja panteistlik religioon, mis loodi 16. sajandil m.a.j. See arenes välja esimese guru Guru Nanaki (1469–1539) vaimsetest õpetustest. Sikhismis kutsutakse jumalat imeliseks õpetlajaks, kes on ajatu, vormitu, mõistetamatu ja nähtamatu looja. Jumalal ei ole sikhismis kindlat sugu, kuid tõlgetes kasutatakse jumalale viidates mehelikku vormi. Ebareaalsus ehk maya on selle usu peamine õpetus, mis rõhutab, et ajutised ja ebareaalsed väärtushinnangud, nagu isekus, viha, ahnus, kiindumus ja iha ehk nii-öelda viis varast, on peamised probleemid, mis suunavad inimesi ära armastusest, maya’st ja jumalast. Sikhismis on keelatud abieluvälised suhted ja igasuguse religioosse auastme saamine (võidakse aga saada guru hooldajaks), lisaks sellele ei tohi lõigata juurkseid, tarvitada uimasteid, mängida hasartmänge ega süüa rituaalideks ohverdatud loomade liha.

Kirjandus

Rabindranath Tagore (1909) oli bengali autor, kelle tööde hulka kuulus muu hulgas ka India rahvushümn Jana-Gana-Mana.

India kirjandus on üks vanimaid kirjandustraditsioone maailmas. Tuleb silmas pidada, et India kirjandus pole kunagi olnud ühtne, vaid see moodustub paljudest erinevatest kirjandusest, mis on loodud India lugematutes ajaloolistes ja kaasaegsetes keeltes.

Vanimad teadaolevad teosed on kirjutatud sanskriti, paali ja tamili keeles. Olulisimate sanskritikeelsete teoste hulka kuuluvad veedad (1300–500 eKr), upanišadid (u 700–500 eKr) kui ka kaks mahukat eepost "Mahābhārata" ja "Rāmājana". Tekstid käsitlevad hinduismi mütoloogiat ja usundiga seotud teemasid. Lisaks loodi sanskriti keeles palju muid olulisi teoseid religiooni, filosoofia, poliitika ja teaduse kohta. Hinnatuim sanskriti ilmalik luuletaja ja näitekirjanik on Kālidāsa, kelle luule on tuntud tundlike loodus- ja armastuskirjelduste poolest. Tema näidenditest on säilinud ainult kolm: "Mālavikāgnimitram", "Vikramōrvaśīyam" ja "Abhijñānaśākuntalam", mis põhineb "Mahābhārata" jutustusel. Pärast budismi teket 5. sajandil eKr sai paali keelest oluline kirjakeel, milles on muu hulgas kirja pandud theravaada koolkonna pühakiri, Paali kaanon.

Lõuna-Indias arenes klassikalisel ajajärgul esimesena kirjakeeleks tamili keel. Vanimad teosed on umbes 2000 aastat vanad. Tamili kirjanduse varajasest õitseajast pärineb Sangami kirjandus. Lisaks heroilistele tekstidele kuningatest ja sõdadest on see tuntud ka oma armastusluule poolest. Esimese sajandi paiku kirjutatud "Tolkāppiyam" on vanim tamili keele grammatika. Tuhanded armastusluuletused, mis kirjutati Madurais 1. kuni 5. sajandini, toetuvad sellele grammatikale. Hiljem said olulisteks kirjakeelteks kannada, telugu ja malajalami keel.

Keskajal avaldas islam kui uus mõttevool suurt mõju India kirjandusele. Sanskriti keel muutus üha vähem oluliseks. Ajavahemikku iseloomustab eriilmeline ja lai mõtte- ja tundeväljendus, mistõttu erinevad keskaegsed India kirjandusteosed oluliselt klassikalisest kirjandustraditsioonist. Sanskritist ja keskindoaaria prakrititest arenesid välja uued keeled, nagu hindustani, bengali, pandžabi ja marathi keeled, millel kujunesid omad kirjandustraditsioonid. Hinduistlikku religioosset luulet hakati nüüd kirjutama kohalikes keeltes. Uute kirjanduste silmapaistvamad esindajad on hindi autorid Tulsīdās, Kabir ja Mirabai, marathi kirjanik Dnyaneshwar ning gudžarati autor Narasinh Mehta.

Urdu luules sulandusid islami ja pärsia mõjud India elementidega. Urdu keelest sai suurmogulite õukonnakeel, mis õitses 17. sajandil ja milles kirjutati palju armastusluulet. Kõige kuulsamad näited on luuletaja Mirza Ghalibi gaseelid ja tänapäeva Pakistanis austatud Muhammad Iqbal.

19. sajandil tugevnesid Lääne mõjud India kirjanduses. Tingimused olid soodsad bengali kirjandusele, mis elas läbi õitsengu. Bengali kirjanduse tuntuim esindaja on luuletaja ja filosoof Rabindranath Tagore, keda peetakse tänapäeval India rahvuspoeediks ning kes on India ainus Nobeli kirjanduspreemia laureaat. Tema viisistatud luuletustest said India ja Bangladeshi hümnid. Alates 20. sajandist kirjutavad ka paljud India kirjanikud inglise keeles.

Kaasaegne India kirjandus ei hõlmab riigi kõiki suuremaid kirjakeeli ja käsitleb väga laia teemade ringi. Tuntuimad kaasaegsed autorid on Salman Rushdie, Arundhati Roy, R. K. Narayan, Mulk Raj Anand, Rohinton Mistry, Ruskin Bond, Amrita Pritam, Mahasweta Devi, Vikram Seth, Amitav Ghosh, Anita Desai ja Dom Moraes.

Kunst

 Pikemalt artiklis India kunst

India kunstitraditsioon on pikk. Leitud on tuhandeid Induse kultuurist pärit pitsateid, millele on enamasti graveeritud looma-, kuid mõnel ka inimkujutised. Tuntuim on Pashupati pitsat. Sellejärgselt pole teatud ajavahemikust säilinud peaaegu midagi, ning sellele järgnevast perioodist säilinud India kunst on peaaegu eranditult vastupidavatest materjalidest religioossete skulptuuride või müntide kujul. Võib arvata, et algselt oli oluliselt rohkem puidust taieseid, mis pole säilinud.

Maalikunst

India maalikunsti võib jagada kolmeks: seinamaal, miniatuurmaal ja kangamaal. India maalikunst algas esiajal koopamaalingutega, kuid kliimatingimuste tõttu on väga varajastest näidetest säilinud vaid üksikud. Koopamaalinguid on leitud näiteks Bhimbetka kaljukoobastest. Mõne sealt leitud maalingu vanuseks arvatakse olevat 10 000 aastat. Freskosarnaseid seinamaale on säilinud mitmetes India arhitektuurimälestistes, kuid kõige märkimisväärsemaks peetakse 1. ja 5. sajandi säilmeid Ajanta koobastes. Raamatute miniatuurmaalid on tehtud lagunevatele materjalidele nagu paber ja kangas. Kangamaalidel käsitletav temaatika on rahvalikum. Neid kasutasid näiteks rändlaulikud oma lugude illustreerimiseks, samuti olid need suveniirideks palveränduritele. Väga vähesed säilinud kangamaalid on vanemad kui 200 aastat, kuid on selge, et traditsioon on oluliselt pikem.

Akbar kohtub oma poegadega Fatehpur Sikris, "Akbarnama", 1573

Islami mõju tugevnemisega 12. sajandil muutus maalikunst kui pärsia õukonnakunsti peamine vorm järk-järgult olulisemaks. Õukonnakunsti kõrgtasemeks peetakse suurmogulite stiili, mille õitseng kestis 16.–18. sajandini. Ennekõike miniatuurmaal arenes kiiresti. Aineseks oli pea eranditult ilmalikud teemad, näiteks oluliste riigitegelaste portreed, õukonnaelu kujutamine ning olulised ajaloosündmused. Miniatuurmaal õitses ka teistes islami mõjualas asunud India piirkondades. Muu hulgas kujunes Dekkani kiltmaa sultanaatides välja iseseisev miniatuurmaali stiil.

Suurmogulite stiil mõjutas ka radžputi maalikunsti, mis arenes Rajasthani kuningriikide õukondades. See keskendus aga valdavalt hinduistlikele teemadele, nagu näiteks hinduistlike eeposte "Mahābhārata" ja "Rāmājana" illustreerimisele. Eriti hinnatud oli Krišna eluloo kujutamine. Radžputi õukondade rohkuse tõttu kujunes palju erinevaid maalikunsti koolkondi. Igal koolkonnal tekkisid eripärad, samas kui kõikidele on omane voolav stiil ja eredad värvid. Sageli kujutati figuure ilma varjudeta.

Lääne-Himaalajas kujunes 17. sajandil Pahari koolkond. Ka sellele on tunnuslikud hinduistlikud motiivid. Koolkonnale on iseloomulik maastikumaal ja figuuride vähesus.

Briti koloniaalvõim tõi maalikunsti vallas endaga kaasa vapustavad muutused. 19. sajandi lõpus oli traditsiooniline India maalikunst hakanud manduma. Selle asemel jäljendasid kunstnikud nagu Raja Ravi Varma Lääne stiile, ennekõike realismi. Alles pärast sajandivahetust leidsid vanemat päritolu stiilielemendid taas kasutust India kunstnike teostes, näiteks Abanindranath Tagore asutatud Bengali koolkonnas.

Nüüdisaja India maalikunst laenab jätkuvalt läänelikest kunstivooludest, kuid jätkab ja arendab ka India traditsioonilist maalikunsti. India tuntumaid nüüdisaja maalikunstnikke oli Maqbool Fida Husain. Lisaks on Indias alati olnud tugev rahvaliku maalikunsti traditsioon. Maapiirkondades on hoonete välisseintel sageli maalingud. Tähelepanuväärne on Madhubani stiil, mida viljeldakse Mithila piirkonnas. Üha rohkem tähelepanu saab ka India hõimurahvaste kunst.

Skulptuur

Ašoka samba kapiteel (250 eKr), mida on kujutatud ka tänapäeva India embleemil.

India poolsaare kõige varajasem skulptuur pärineb Induse kultuurilt (3300–1700 eKr) tänapäeva Pakistanis. Tuntuimad näited on kivist ja pronksist kujud, ehkki valdav osa leide on keraamikast ja kivist pitsatid loomade ja jumalate kujutistega. Induse kultuuri ja budistliku perioodi vahelisest ajast on säilinud vähe skulptuure. India monumentaalse kiviskulptuuri algust seostatakse Ašoka valitsemisajaga (270–232 eKr), kes püstitas Maurya impeeriumi aladele nn Ašoka sambad. Sammastesse raiuti Ašoka korraldused ja budistliku mõtte alused ning kapiteelil asus sümboolne loom (enamasti lõvi). Varajastes budistlikes stuupades, eriti Sanchis, on säilinud palju reljeefe, mis arenesid tõenäoliselt välja puidupõhisest traditsioonist.

Gandhāra kreekamõjulises budistlikus skulptuuris (200–100 eKr) hakati kujutama Buddha elulugu ja õpetusi. Ehkki Indias leidus pika ja rikkaliku ajalooga budistlik ikonograafia, kujutati Buddhat harva inimkujulisena ja pigem erinevate sümbolite kaudu. Gandhāra skulptuuris võis taoline motiiv tekkida kreeka ja pärsia mõjude tõttu. Gandhāra koolkonna mõju tagajärjel hakati Buddha kujutama laineliste juuste, lõdva rüü, sandaalide ja karusõralehtede motiiviga.

Guptade periood hõlmab kunsti, mis kujunes Guptade impeeriumis vahemikus 300–480 pKr. Guptade perioodist on säilinud peaaegu ainult religioosne skulptuur ja seda peetakse Põhja-India kunsti klassikaliseks kuldajastuks. Tollal tekkis hinduistlikule kunstile omane kivipõhine raidkunst, samas kui budistlik ja džainistlik skulptuur arenesid hoogsalt. Guptade skulptuuri peamised keskused olid Mathura ja Sārnāth, kust see levis muudele Põhja-India aladele.

Cholade pronksskulptuur, Shiva, 10. või 11. sajand, Tamil Nadu

Guptade perioodile järgnenud keskaegse skulptuuri tuntuimad näited on Chandela ja Pallava dünastia kunst. Chandela dünastia ehitatud Khajuraho templid pärinevad 9.–11. sajandist ning on kuulsad oma rikkaliku skulptuuri poolest. Hinduistlikud ja džainistlikud skulptuurid kujutavad igapäevaelu, mütoloogiat ja erinevaid religioosseid põhimõtteid sümboolsel kujul. Lõuna-India skulptuuris kerkis 3.–9. sajandil esile Pallavate dünastia kunst. Tuntuim näide on Mahabalipurami kaljuseintesse raiutud templid (600–700 pKr), kus on säilinud sadu skulptuure ja reljeefe. Pallavate kunstis valitsenud stiili jätkas Cholade dünastia (850–1150 pKr), kelle kunst on tuntud hinduistliku pronksskulptuuri poolest.

Varauusajal valitsesid suurt osa Indiast moslemid, kes mitte üksnes ei viljelenud skulptuuri, vaid lasid hävitada suure osa olemasolevast religioossest skulptuurist. Ometi jätkati skulptuuri loomist, eriti Lõuna-India templites, näiteks Ranganathaswamy templis 17. sajandil.

Briti koloniaalvõimu ajal püstitati linnaväljakutele kuninganna Victoria, kuningas George V ja India kindralkuberneride monumente. Need eemaldati valdavalt pärast India iseseisvumist ja viidi muuseumidesse. Mõned kujud on oma algses asukohas säilinud, näiteks kuninganna Victoria kuju Bengalurus.

Arhitektuur

Suur osa India arhitektuurist, sealhulgas Tāj Mahal ja teised suurmogulite ja Lõuna-India arhitektuuri näited, ühendavad kohalikud traditsioonid välismaalt sissetoodud stiiliga. Vāstu śāstra, otsetõlkes 'ehitamise teadus' või 'arhitektuur', avastab loodusseaduste ja ehitiste seoseid, kasutades geomeetriat. Paljude Indias levinud arhitektuuristiilide seast on kaks tuntumat vastanduvat ajaloolist stiili hindu templiarhitektuur ja indoislami arhitektuur. Mõlematel on hulgaliselt regionaalseid alajaotusi. Hindu templiarhitektuuri jaotatakse peamiselt Põhja-India ja Lõuna-India arhitektuuriks. Põhja-India arhitektuuri hiilgeaeg oli Rashtrakuta, Hoysala, Chola, Chera, Pandyani ja Vijayanagara impeeriumi ajal. Esimene suur islamiriik Indias oli Delhi sultanaat, mille mõju all kujunes indoislami arhitektuur, mis ühendas India ja Islami arhitektuuri tunnusjooni. Suurmogulite riigi valitsemisajal kujunes suurmogulite arhitektuur, mida peetakse indo-islami arhitektuuri tippajaks ning Tāj Mahali nende panuse tipuks. Indoislami arhitektuur mõjutas ja rajput-i ja sikh-i stiile.

Briti-koloniaal perioodil muutusid valdavaks neoklassikalised, uusgootika ja barokk stiilid. Indoislami ja Euroopa stiilide amalgatsioonist tekkis uus stiil, mida hakati kutsuma indosaratseeniliseks arhitektuuriks. Pärast iseseisvumist toimus modernsete ideede segunemine kohaliku arhitektuuriga. Šveitsi-Prantsuse arhitekti Le Corbusier'd, kes disainis linna Chandigarh, loetakse üheks olulisimaks modernismi toojaks Indiasse 20. sajandil. 1991. aasta majandusreform aitas India linnakultuuril integreeruda maailma majandusega. Viimasel ajal on toimunud suur immigreerumine maapiirkondadest linna- ja tööstuspiirkondadesse, mis on põhjustanud linnades kinnisvara hinna tõusu. India linnaplaneerimine on enim mõjutatud töölisklassi majutamisest võttes arvesse kõrguse ja ka ökoloogilisi piiranguid. Tuntuimad modernsed ehitised on Lootuse tempel (1986), Kuldne pagooda Namasais (2010) ja IIT Hyderabad (2015).

Muusika

India ulatuslikkuse ja mitmekesisuse tõttu hõlmab India muusika arvukalt žanre, mis hõlmavad klassikalist muusikat, folgi (Bollywood), rokki ja poppi. Muusika ajalugu ulatub tagasi aasta tuhandeid ning on välja kujunenud lahutamatu osana sotsiaal-religioosest elust ning mitmet mandriosa hõlmavalt.

India muusika varieerub regiooniti. Klassikaliseks muusikaks loetakse põhja hindustani ja lõuna Karnataka muusikat ja nende erinevaid rahvapäraseid edasiarendusi. Regiooniti on menukad filmi- ja folkmuusika. Tuntud näiteks folkmuusikast on baulide sünkretism.

Populaarseim India levimuusika vorm on filmimuusika või laulud ja muusika India filmidest, mis teeb kokku 72% kogu muusika läbimüügist. Filmi muusika on sümbioos klassikalisest muusikast ja läänelikust orkestreerimisest, et luua India meloodiaid. Traditsiooniliselt ei laula näitlejad filmides ise, vaid selleks kasutatakse spetsialiseerunud profesionaale ning näitlejate ülesandeks on oma huulte sünkroniseerimine meloodia ja sõnadega. Rokk bändid nagu Indus Creed, Indian Ocean, Silk Route ja Euphoria on saanud tohutult populaarseks tänu kaabeltelevisiooni arengule. India popmuusika põhineb rahvamuusika ja klassikalise muusika segust, mida toetavad üldjuhul modernsed rütmid ka muust maailmast. Pop muusika sai alguse Lõuna-Aasias tänu lauljale Ahmed Rushdi ja ta laulule "Ko Ko Korina" aastal 1966. Popmuusika hakkas populaarsust koguma 1980. aastatel tänu protutsendile Biddu, kes oli ka Lääne maailamas tuntud ja keda loetakse üheks disko asutajaks näiteks tänu oma laulule "Kung Fu Fighting" (1974). Tema produtseeritud oli ka album "Young Tarang" (1984), mis on siiani India kõige rohkem müüdud album 40 miljoni eksemplariga.

Patriootlikud tunded on indialastega püsinud alates vabadusvõitluse ajastust. India hümni, Jana-Gana-Mana, millle on kirjutanud Rabindranath Tagore ja Vande Mataram, mille kirjutas Bankim Chandra Chattopadhyay, mis on India rahvuslaul, loetakse olulisemateks muusikapaladeks, mis India rahva on ühendanud. Hilisemad iseseisvumisjärgsed laulud, mis on rahvas ühendanud, on "Aye mere watan ke logo", "Mile Sur Mera Tumhara", "Ab Tumhare Haware Watan Saathiyo" ja "Maa Tujhe Salaam", mille on kirjutanud A. R. Rahman.

Tants

Manipuri dramaatilises tantsuetenduses etendatakse tihti Radha ja Krišna armulugu

Paremini tuntud India rahvatantsud on Punjami bhangra, Assami bihu, Jharkhandi, Odisha ja Lääne-Bengali Jhumair ja chhau, Gujarati garba ja dandiya, Rajastani ghoomar ja Maharashtra lavani. India muusika-, tantsu ja teatriakadeemia on omistanud kaheksale tantsustiilile klassikalise tantsu staatuse. Paljud neist on jutustava vormiga ja sisaldavad mütoloogilisi elemente. Need stiilid on Tamil Nadu osariigi bharatanatyam, Uttar Pradeshi kathak, Kerala kathakali ja mohiniyattam, Andhra Pradeshi kuchipudi, Manipuri manipuri, Odisha odissi ja Assami sattriya.

India vanim tantsu, draama ja muusika käsiraamat on mõttetark Bharata 2. sajandil kirjutatud natya shastra, mis on tuntud ka kui viies veeda. See õpetab, et kõik kunstid on jumalate loodud, nende endi ja inimeste meelelahutuseks. Ka madala kasti shuudrad ja heidikute klassi kuulujad tohtisid osaleda kunstides. Enamik näitlejaid ja tantsijaid oligi madalat päritolu, ka heidikute klassist. India kunst põhineb mõistetel rasa ja bhava mis tähendavad vastavalt maitse ja meeleseisund. 9 rasat – armastus, julgus, rõõm, viha, raev, kahju, hirm, üllatus ja vaimne rahu – segunevad omakorda erinevate meeleseisunditega, mida on omakorda 33–49. Klassikaline tants ja draama jutustab eeposte lugusid kõrgelt stiliseeritud vormis, läbi keeruliste mudrate ehk käeliigutuste ja keha asendite. Näiteks on ainuüksi silma avamiseks vähemalt 36 erinevat viisi. Seega alustatakse klassikalise tantsu õppimist varases eas samamoodi nagu lääne ühiskonnas balletti.

Põhja-India klassikaline tants

Põhja-India klassikaline tants kathak on populaarne Rajastanis ja Uttar Pradeshis ja sai tugevaid mõjutusi Islami õukonnatantsust. Tantsijad on läbikumavates haaremi stiilis siidist riietes ja loorides, ning neid saadavad Pärsia stiilis trummirütmid. Tantsivad tüdrukud, keda vahel etendasid hoopis noored poisid, pöörlevad nõtkelt ümber oma telje kätega lehvitades.

Manipuri tants on pärit Kirde-Indiast, Birma piiri äärsest Manipuri osariigist. Tantsijate õrn õõtsumine ja sirged triibulised seelikud, mis meenutavad rohkem Birma rahvariideid, jätavad neist mulje, kui nukkudest keerleval alusel. Rabindranath Tagore oli vaimustatud Manipuri tantsust ja tänu tema toetusele sai see tants maailmas tuntuks. Kõikidest India klassikalise tantsu stiilidest on see tehniliselt vähenõudvaim. Manipuris valitseb uskumus, et kui iga külaelanik ei tantsi vähemalt ühe kuu aastas, saavad jumalad nii vihaseks, et saadavad neile üleujutuse või tulekahju. Kolm korda aastas peetakse täiskuul 18 tunniseid etendusi, mis on pühad ja mida osariigist väljaspool ei tohi etendada.

Lõuna-India klassikaline tants

Lõuna-India klassikaline tants bharata natyam on selle õpetuse puhtaima vormi esindaja ja on nime saanud natya shastra ja autori Bharata järgi. Bharata natyam'i keskus on ajalooliselt Chennais, selle kõrvale on moodsa keskusena tekkinud New Delhi. Etendus kestab kuni paar tundi. Tantsijad on tavaliselt ilusad naised, värvilistes üsna liibuvates sarides, kaunistatud peaehetes, juustes jasmiiniõied ja käte ümber kuldsed käevõrud. Tantsitakse paljajalu, lärmakate kellukestega pahkluude ümber. Etendus koosneb kolmest osast: allarippu, padas ja tillama. Viimane osa kulmineerub üha kiirenevas tempos keerutamise ja jalgade trampimisega, mis sarnaneb Nataraja universumi loomise tantsuga.

Kuchipudi on 17 sajandil samanimelises külas Andhra Pradeshis tekkinud klassikaline Lõuna-India tants. Ta segab pühadust sündsusetusega ja on tänapäeval väga populaarne New Delhis, Andhra Pradeshis ja Tamil Nadus.

Kathakali on enim viimistetud klassikalise tantsu vorm, mis sai alguse Malabari rannikul Kerala osariigis. Tavaliselt ōues toimuvad etendused võivad kesta kuni 12 tundi, kaasates terve meeskonna esinejaid, kes kõik on meessoost. Materjaliks on reeglina eeposed "Rāmāyana" ja "Mahābhārata". Laval on muusikud ja tantsijad, harva kui kasutatakse rekvisiite, kuid tantsijate kostüümid ja meik on ehitud ning ülikeerulised. Kandes suuri koletislike maske hüppavad ja kriiskavad tantsijad muusikute trummide ja taldrikute rütmis. Pikad värvitud küüned annavad mudra'dele võimsa lisaefekti. Kōik tantsijad näevad välja kui deemonid, kuid tundes eepost oskavad kohalikud kangelastel ja kurikaeladel vahet teha.

Rahvatants

India rahvatantsul on peaaegu sama palju stiile kui on erinevaid külasid. Teemad peegeldavad külaelu ja tavaliselt jutustavad sündsusetuid lugusid vōrgutatud ja armukese poolt hüljatud neiudest. Kurikaelteks on nendes lugudes ka koletislik ämm või ahne maaomanik. Enamikul küladest on erilised rituaalsed tantsud haiguste ärahoidmiseks. Haigust etendav jumalus ehitakse, seejärel sõidutatakse ta muusikute ja tantsijate saatel kaarikul külapiirile ja lükatakse piiri taha naabritele. Veel on levinud kepitants, kus kahes vastassuunas liikuvas ringis hoiavad mehed ja naised kahte pulka kätes. Pidevalt kiiremini liikudes löövad nad pulki vastakuti. Tantsivad akrobaadid kes esinesid linaparkides ja festivalidel esitasid tihti Põleva mõõga neelamise ja Sütel kõndimise tantsu.

Teater ja kino

India teater sulatab kokku muusika, tantsu ja improviseeritud või kirjutatud dialoogi. Tihti sugeneb teater hindu mütoloogiast, kuid laenab ka keskaegsetest romanssidest või sotsiaalsetest ja poliitilistest juhtumistest. India teatri hulka loetakse Gujarati piirkonna bhavai, Lääne-Bengali jatra, Põhja-India nautanki ja ramlila ning Maharashtra tamasha. India teatriakadeemia (National School of Drama) asub New Delhis. See on India kultuuriministeeriumile alluv eraldi asutus. Kinotööstus on juurdunud assami, bengali, bhodžpuri, hindi, kannada, malajalami, pandžabi, gudžarati, marathi, oria, tamili ja telugu keelekultuuris. India on maailma suurim mängufilmide tootja,ning tegutsenud juba alates 1913. aastast. Hoolimata ammusest algusest, fenomenaalsest produktiivsusest ja kiirest edust, ei saanud India filmikunst valitsuselt tööstuse staatust aastani 1998. Erinevalt Hollywoodist on filmiäri Indias detsentraliseeritud. India filmitööstus koosneb kogu Indias tehtud filmidest, hõlmates piirkondlikud tööstusted Andhra Pardeshis, Assamis, Karnatakas, Keralas, Maharashtras, Orissas, Punjabis, Tamil Naduandis, Lääne-Bengalis ja teistes osariikides. India filme vaadatakse laialdaselt kogu maailmas, tänu kultuurilisele ja keelelise lähedusele eriti Lõuna-Aasias ja Lähis-Idas. Tihti kasutatakse lühendit Bollywood, et viidata kogu India kinole, kuid see sisaldab ainult Bombaist pärinevat hindikeelset filmitööstust. Tegelikkuses moodustab India filmitööstuse erinevate regioonide filmikunst, mis on mõjutatud piirkondlikest keeltest, kultuurist ja ajaloost. India 1991. aasta rahvaloenduse järgi on seal eristatav 144 piirkondliku keelt, millest filme toodetakse 30. keeles. Iga osariigi suurima kõnelejate arvuga keel, nendehulgas Hindi, Bengali, Marathi, Kannada, Tamili ja Telugu, on oma piirkondliku filmitööstuse aluseks.

Bollywood

Hindi kino ehk Bollywood, varasema nimega Bombay kino , on India hindikeelne filmitööstus, mis asub Mumbais. Nimi on tulnud nimedest „Bombay“ ja „Hollywood“. Koos Lõuna-India kino ja teiste India filmitööstustega moodustavad nad India kino, mis on toodetud mängufilmide arvult maailma suurim. Bollywood moodustab suurima sektori (43%) kassatulust, sellele järgnevad Lõuna-India telugu ja tamili filmitööstused (kokku 36%). Alates 1970. aastatest on Bollywoodi populaarseim kommertsžanr olnud masala film, mis segab erinevad žanrid, sealhulgas märul, komöödia, romantika ja draama, muusikaliste numbritega. Masala filmid kuuluvad tavalised muusikalfilmide žanri alla, mille suurim produtsent alates 1960. aastatest on olnud India kino.

Toidukultuur

India rahvusköögis on mitmekesine valik piirkondlikke ja traditsioonilisi roogi. Tänu erinevatele mullatüüpidele, kliimale, kultuurile, etnilistele rühmadele ja okupatsioonidele vahelduvad road teineteisest oluliselt, kasutades kohalikke vürtse, ürte, aed- ja puuvilju. Toitumisharjumusi Indias on mõjutanud ka religioon, eriti hinduistlikud valikud ja traditsioonid, Islami võimu all olek, eriti suurmogulite riik, portugallaste saabumine India edelarannikule ning Briti võimu all olek. Viimased kolm mõjutajat peegelduvad roogades nagu pilaff ja biryani, vindaloo, tiffin ja Railway lambakarri. Varem olid Lõuna-Ameerikast Indiasse jõudnud kartul, tomat, mais, pähkel, india pähkel, ananass, guaav ja tšillipipar, mis muutusid India toidukultuuris tähtsaks. Vastukaaluks oli India ja Euroopa vaheline kauplemine vürtsidega katalüstiks Euroopa suurtele maadeavastustele.

India köök on üks maailma kõige mitmekesisemaid kööke, mida iseloomustab kogu Indias kasvatatud paljude vürtside, köögiviljade, teraviljade ja puuviljade kasutamine. Iga geograafilise piirkonna köök sisaldab laia valikut roogasid ja toiduvalmistamise tehnikaid, mis kajastavad etniliselt mitmekesise India subkontinendi mitmekesist demograafiat. India religioossed veendumused ja kultuur on mänginud mõjutavat rolli söögikultuuri arengus. Taimetoitlust praktiseeritakse laialdaselt paljudes hindu, budismi ja džainide kogukondades. India ainulaadne segu köökidest arenes laialdase kultuurilise suhtluse kaudu naaberriigi Pärsia, Vana-Kreeka, mongolite ja Lääne-Aasiaga. Uue maailma toidud, nagu tšillipipar, tomatid, kartul ja kõrvits, mille araabia ja portugali kauplejad võtsid kasutusele XVI sajandil, ning kolooniaajal kasutusele võetud Euroopa küpsetusstiilid lisasid India köögi mitmekesisusele.

India köögis on kõige olulisemad ja sagedamini kasutatavad vürtsid tšillipipar, must sinepiseeme (rai), köömned (jeera), kurkum (haldi, manjal), lambalääts (methi), asafoetida (hing, perungayam), ingver (adrak, inji) ja küüslauk (lassan, poondu). Populaarsed vürtsisegud on garam masala, mis on tavaliselt viie või enama kuivatatud maitseaine pulber, mis koosneb tavaliselt kardemonist, kaneelist ja nelgist. Igas piirkonnas on oma segu Garam Masalast. Goda Masala on populaarne vürtside segu Maharashtras. Tavaliselt kasutatakse mõnda lehte nagu tejpat (kassialeht), koriandrilehte, lambaläätse ja piparmündilehti. Karri lehtede kasutamine on tüüpiline kogu Lõuna-India köögile. Magusates roogades kasutatakse kardemoni, muskaatpähklit, safranit ja roosi kroonlehtede essentsi.

Termini "karri" all mõistetakse Indias tavaliselt pigem "kastet" kui "vürtse". India hindude, budistide ja džainide kogukondade pikaajaline taimetoitlus on avaldanud India köögile tugevat mõju. Taimetoitlased moodustavad 20–42% India elanikkonnast.

Põhja-India köögis kasutatakse rohkelt piima, paneeri, ghee (selitatud või) ja jogurtit. Muud levinud koostisosad on tšillid, safran ja pähklid.

Toiduvalmistamisel kasutatakse "tawa" (võre) lamedate leibade nagu roti ja paratha küpsetamiseks ning "tandoor" (suur ja silindrikujuline kivisöeküttega ahi) naani ja kulcha küpsetamiseks. Pearoogasid nagu tandoori kana keedetakse ka silindrikujulise saviga ahjus "tandoor". Levinud on ka muud leivad, näiteks puri ja bhatoora, mida praetakse õlis. Kitse- ja lambaliha on paljude Põhja-India retseptide eelistatud koostisosad. Samosa on populaarne Põhja-India suupiste, mis on nüüdseks levinud laialdaselt ka muuhulgas terves Indias, Kesk-Aasias, Põhja-Ameerikas, Aafrikas ja Lähis-Idas.

Põhja-India hulka kuuluv Kashmiri piirkonna põhitoit on riis ja on seda olnud iidsetest aegadest alates. Liha koos riisiga on Kashmiri populaarseim toiduaine. Liha koos riisi, mõne köögivilja ja salatiga valmistatakse erilistel puhkudel nagu Eid. Kašmiirid tarbivad liha suurtes kogustes igapäevaselt.

Enamiku Põhja-India põhitoiduks on erinevad läätsed, köögiviljad ja roti (nisul põhinev leib). Kasutatavad sordid ja valmistusviis võivad kohati erineda. Mõned tüüpilised Põhja-India toidud, nagu erinevad kebabid ja enamik liharoogasid, on pärit moslemite invasioonist Indiasse. Pakistani köök ja Põhja-India köök on väga sarnased, peegeldades nende ühist ajalugu ja kultuuripärandit.

Ida-India köök on kuulus oma magustoitude poolest. Peale maiustuste pakub Ida-India köök posta (mooniseemnetest) hõrgutisi. Traditsiooniline toit ei ole väga vürtsikas. Karrides kasutatakse üldjuhul sinepiseemneid, köömneid, musti köömneid, rohelisi tšillisid ja köömnepastat. Traditsiooniline hommikusöök sisaldab pantabhat (riis), doi-chireyt ja puuviljadega doodh-muree. Kala tarbitakse rohkelt.

Riis on Ida-India põhitera, nagu ka Lõuna-Indias. Tavaline söögikord koosneb paljudest köögiviljadest valmistatud lisanditest. Populaarsed köögiviljatoidud on Dalma, Santula ja Sukto. Populaarsed on praetud ja püreestatud köögiviljad.

Lõuna-India köögi peamine toiduaine on riis, sambari (seda nimetatakse ka saaruks, tamarindist ja toovar dalist valmistatud puljongil põhinev köögiviljahautis) ja rasami (mida nimetatakse ka rasaks). Hyderabadi biryani, mis on populaarne biryani tüüp, peegeldab Lõuna-India köögi mitmekesisust.

Andhra, Chettinad, Tamili, Hyderabadi, Mangalorea ja Kerala (Lõuna-India osariigid) köökides kasutatakse erinevad maitsed ja toiduvalmistamise viise.

Tamili köögis liigitatakse toit tavaliselt kuue maitsega: magus (piim, või, magus koor, nisu, ghee (selitatud või), riis, mesi); hapu (laimid ja sidrunid, tsitrusviljad, jogurt, mango, tamarind); soolane (sool või hapukurk); mõru (mõru kõrvits, mitut liiki rohelised, kurkum, lambalääts); terav (tšillipipar, ingver, must pipar, nelk, sinep) ja kokkutõmbav (oad, läätsed, kurkum, köögiviljad nagu lillkapsas ja kapsas, cilantro). Traditsiooniline tamili köök soovitab lisada kõik need kuus maitset igasse põhitoidukorda, et tagada täisväärtuslik toitumine, tasakaalustada söögiisu ja seedimist. Tüüpiline söögikord, mida serveeritakse banaanilehel, sisaldab aurutatud riisi koos mitmesuguste köögiviljaroogadega, nagu sambar, kuiv karri, rasam ja kootu. Söögikord lõpetatakse väikese banaani, beetlipuu ja pähklitega.

Lääne-Indias on kolm suurt toidugruppi: Gudžarati, Maharaštri ja Goa. Maharaštria kööki on kahte peamist tüüpi, mis tuleneb geograafilisest paigutusest. Goaga geograafiliselt sarnased rannikupiirkonnad tarbivad rohkem riisi, kookospähklit ja kala. Lääne-Ghatsi ja Dekkaani piirkondades kasutatakse kookospähkli asemel maapähklit, jowar (sorgo) ja bajra (hirss). Saraswati köök moodustab olulise osa ranniku Konkani India köögist.

Gudžarati köök põhineb valdavalt taimetoitlusele. Paljudes gudžarati roogades on suhkru või fariinsuhkru kasutamise tõttu tunda magusust. Tüüpiline gudžarati jahu koosneb Rotlist (nisujahust valmistatud leib), daalist või kadhist, riisist ja sabzi / šaakist (roog, mis koosneb erinevatest köögiviljade ja vürtside kombinatsioonidest, mis võivad olla segatud praetud, vürtsikad või magusad). Põhitoodete hulka kuuluvad omatehtud marineeritud kurgid, Khichdi (riis ja lääts või riis ja mungoa oad) ja chhaas (pett). Pearoad põhinevad aurutatud köögiviljadel ja daalidel, mis lisatakse vaghaarile, mis on kuumas õlis steriliseeritud vürtside segu, mis varieerub sõltuvalt peamisest koostisosast. Soola, suhkrut, sidrunit, laimi ja tomatit kasutatakse sageli vedelikupuuduse vältimiseks, kuna antud piirkonna temperatuur varjus ulatub 50C (120F).

Goa kööki mõjutavad selle hindu päritolu, Portugali kolonialism ja kaasaegsed tehnikad. Goa põhitoiduks on riis ja kala ning köök põhineb peamiselt mereandidel. Kingfish (Vison või Visvan) on kõige tavalisem delikatess; teiste hulgas on pomfret, hai, tuunikala ja makrell. Populaarsete koorikloomade hulka kuuluvad krabid, krevetid, tiigerkrevetid, homaarid, kalmaarid ja rannakarbid. Goa hindu köök on vähem vürtsikas, kasutab vähe või üldse mitte sibulat või küüslauku ning sisaldab erinevaid köögivilju, läätsesid, kõrvitsat, bambusevõrseid ja juuri. Goani kristlik köök sisaldab veiseliharoogasid ja tuntud Vindaloo, mille esmakordselt tutvustasid portugallased kui "vinha d'alhos".

Joogid

Kõige populaarem jook Indias on tee, mida valmistatakse tavaliselt masala chai kujul, keetes teelehti vee, vürtside, näiteks kardemoni, nelgi, kaneeli ja ingveri ning suures koguses piima segus, et saada paks, magus, piimjas tekstuur. Erinevat sorti ja maitsega teed valmistatakse kogu riigis. Teine populaarne jook, kohv, serveeritakse suures osas Lõuna-Indias. Üks parimatest Coffea arabica sortidest kasvatatakse Karysataka Mysore ümbruses ja seda turustatakse kaubanime "Mysore Nuggets" all. India filterkohv ehk kaapi on eriti populaarne Lõuna-Indias. Muude jookide hulka kuuluvad nimbu pani (limonaad), lassi (valmistatud jogurti segamisel veega, soola, pipra, jää ja vürtsidega kuni vahutamiseni), chaach, badam doodh (piim pähklite ja kardemoniga), sharbat (puuviljadest valmistatud lill või kroonlehed) ) ja kookosvesi.

Põhja-India Kašmiri piirkonna populaarsem jook on roosaka värvusega soolatud tee, mida nimetatakse "keskpäevaks". Seda valmistatakse musta tee, piima, soola ja sooda vesinikkarbonaadiga. Tee erivärv on selle ainulaadse valmistamismeetodi ja sooda lisamise tulemus. Kashmiri hindud nimetavad seda teed "Sheer Chai". Kashmiri moslemid nimetavad seda kui "Noon Chai" või "Namkeen Chai", mõlemad tähendavad soolast teed.

Magustoidud

Mithais ehk magus maius on India köögi lahutamatu osa. Magustoite nauditakse rikkaliku söögikorra ajal kui ka India festivalidel. Mõned neist, nagu laddu, pärinevad iidsest Indiast, kuid paljud magustoidud on riiki sisse toodud Pärsiast pärit mugulite valitsejate kaudu. Paljud India magustoidud on õlis praetud toidud, mis on valmistatud suhkrust, piimast või kondenspiimast. Koostisosad ja eelistatud magustoiduliigid on piirkonniti erinevad, näiteks India idaosas põhineb enamik piimatoodetel. Paljud on maitsestatud mandlite ja pistaatsiapähklitega ning vürtsitatud kardemoni, muskaatpähkli, nelgi ja musta pipraga. Kaunistusteks kasutatakse pähkleid ja söödavaid hõbe- või kuldlehti. Populaarseteks India magustoitudeks on rasgulla, gulab jamun, jalebi, peda jne.

Magustoite ja maiuseid on sadu erinevaid, mis omakorda erinevad osariikides. Allpool mõned näited läbi aegade kõige populaarsematest maiuspaladest:

Laddu on India populaarseim pidulik maiuspala. Sellest lemmik maiuspalast on palju erinevaid versioone ja kõige populaarsem on motichoor laddu. Arvatakse, et magustoidu leiutas iidne India arst Susutra, kes kasutas oma kirurgiapatsientide ravimiseks antiseptikuna seesami laddust. Laddu on ka kõige tavalisem jumalale ohverdatav maiuspala.

Kheer on armastatuim piimapõhine puding. See on valmistatud riisi keetmisel piima ja suhkruga ning hiljem kaunistatud safraniga, kardemoniga, kuivade puuviljade ja pähklitega. Kheer, phirni ja payasam on kõik India piimapudingute erinevad variandid. Lõuna-Indias asendatakse riis vermikellidega ja roog kannab nime seviyan.

Gulab jamun tuli riiki endisest Pärsiast (Iraanist), kui moslemite valitsejad hakkasid Indiasse saabuma ja Indias dünastiaid rajama. Maiustused on valmistatud khoyast, mis on pallikujuline piimapulber. Khoyad on praetud ja kastetud suhkrusiirupisse, mida tavaliselt maitsestatakse safraniga ja roosiveega.

Gajar ka halwa on riivitud porgandist valmistatud magustoit, mida hautatakse kõigepealt piimas ja kardemonis. Seejärel praetakse segu ghee (selitatud või) ja suhkruga. Lõpuks kaunistatakse roog kuivatatud puuviljadega. Magustoit hakkas populaarseks saama mugulite perioodil ja tänapäeval pakutakse seda nii hindude kui ka moslemite festivalidel Indias, sealhulgas Diwali ja Eid al-Fitr.

Sandesh on Lääne-Bengali üks populaarsemaid maiuseid. Sandeshi valmistatakse traditsiooniliselt chennast, kalgendatud piima jäägist. Mõned usuvad, et magustoit sai inspiratsiooni juustupõhistest roogadest, mille varased Euroopa kauplejad Kolkata linna kaasa tõid.

Rasgulla, nagu sandesh, valmistatakse chennast. Neid kerakujulisi pelmeene keedetakse magusas siirupis, kuni mahl taignasse imbub. See maius on nii populaarne, et kaks India osariiki, Lääne-Bengali ja Odisha, on selle pärast aastaid vaenutsenud, kusjuures igaüks väidab, et rasgulla pärineb nende piirkonnast.

Kaju barfi on India pähklipõhine magustoit, mis sarnaneb pähklimassiga. See on traditsiooniliselt rombikujuline ja on üks kallimaid maiustusi, mida riigis leidub. Seetõttu peetakse seda hinnatud kingituseks festivalide ja eriliste sündmuste ajal.

Kulfi on jäätise India versioon. Nagu paljud India magustoidud, on ka kulfi pärineb Pärsia köögist. Kulfi sai populaarseks, kui Mughalsid asusid Indiasse elama ja magustoitu mainitakse ka selle perioodi kirjanduses. Kulfi maitset süvendatakse sageli pistaatsiapähklite ja safraniga.

Jalebi on India rahva lemmik. See on rõngakujuline maiustus, mis on valmistatud jahu frittimisel, mida hiljem leotatakse siirupis. Erinevaid jalebi versioone leidub ka Iraanis ja Türgis. Selle tagasihoidliku magustoidu retsept on leitud paljudest iidsetest India kokaraamatutest, mis pärinevad 15. sajandist. Jalebis maitseb kõige paremini siis, kui seda serveeritakse soojalt.

Ghevar on delikatess, mis sai alguse Rajasthani osariigist. Magusat jagatakse tavaliselt Teej festivali ajal. Teej on kahepäevane tseremoonia, mida tähistavad abielus naised, kus jumalanna Parvatit, Lord Shiva kaaslast, kutsutakse abieluõnne saamiseks.

Ras malai on kuulus Bengali magustoit. Ras tähendab mahla ja malai kreemi ning koosneb kreemjast taignast, mis on valmistatud India kodujuustust, mis on leotatud paksu magustatud kondenspiimas.

Malpua on pannkoogitaoline magustoit, mida leidub enamasti India Odisha osariigis. Taigen on tavaliselt valmistatud jahust ja mannapudrust, kuid on piirkonniti erinev. Roa maitse parandamiseks kasutatakse kardemoni. Pärast friteerimist kastetakse malpua magusasse siirupisse ja kaetakse magusa kondenspiimaga rabri.

Mysore pak on Lõuna-Indias väga populaarne. Magustoit on valmistatud jahust, suhkrust ja ohtrast kogusest ghee'st.

Peda on valmistatud piimast ja suhkrust nagu laddu. Nagu laddu, on ka peda populaarne jumalale ohverdatav maiuspala.

Soan papdi on magustoit, millel on ainulaadne helbeline tekstuur ja mis sulab suus peaaegu nagu suhkruvatt. Türgi Pismaniye on selle India magustoiduga võrreldes lähedane. Grammijahu on peamine koostisosa, mida kasutatakse soan papdi valmistamisel, mis omakorda hõlmab väga keerukat ettevalmistusprotsessi.

Etikett

Traditsiooniliselt süüakse toite istudes, kas põrandal või väga madalal toolil või patjadel. Enamasti süüakse ilma söögiriistadeta, kasutades selleks parema käe sõrmi (mitte vasakut, sest seda kätt kasutatakse pärast soolestiku puhastamist). India kultuur dikteerib, et kätega söömine on meeldiv kogemus, mis aktiveerib söögiriistade asemel nn kuuenda meele. Traditsiooniliselt kasutatakse sõrmi toidu temperatuuri mõõtmiseks ja kombineeritakse maitseid näiteks rebides väike kogus leiba (Roti, Naan), voltides see väikesesse taskusse, et soovitud kogus toitu kühveldada. Traditsioonilised einestamisviisid ajas on muutunud mujalt maailmast pärit söömisstiilide mõjul.

Traditsioonilised serveerimisstiilid on India piirkonniti erinevad. Universaalne esitlus on thali, suur taldrik, kus on proovid erinevatest piirkondlikest roogadest koos raita, leibade nagu naan, puri või roti ja riisiga. Lõuna-Indias kasutatakse puhastatud banaanilehte sageli hügieenilise ja visuaalselt huvitava alternatiivina taldrikutele.

Tähtpäevad

Indias on kolm suurt riigipüha: vabariigi aastapäev, iseseisvuspäev ja Gandhi Jayanti.

Kevadel

• Vasantahabba – üks Bangalore oodatumaid tantsupidustusi. Kogu India tunnustatud esinejaid saab näha koidust ehani.
• Elephanta festival – klassikalise tantsu ja muusika vabaõhupidustus, kus esinevad tuntud artistid.
• Kala Ghoda festival – kahenädalane visuaal- ja esituskunsti ekstravaganza toimub Mumbai tähtsamais piirkonnas Kala Ghodas.

Suvel

• Baisakhi – pidustus kuulutab Põhja-Indias viljakoristushooaja algust.
• Rahvusvaheline lillefestival – Sikkimis leiduvate eksootiliste õistaimede näitus sisaldab muuhulgas umbes 500 orhideeliiki.
• Rahvusvaheline mangofestival
• Iseseisvuspäev (15. august)

Sügisel

• Gandhi Jayanti (2. oktoober) - Mohandas Karamchand Gandhi sünnipäev

Talvel

• Vabariigi aastapäev (26. jaanuar)
• Kõrbepidustus – kolmepäevane kultuuripidu liivadüünidel kaamelite võitluste, kaamelipolo, rahvatantsude ja muusikaga.

Traditsioonilised riided

Läbi aegade on kõige tuntum olnud India traditsiooniline kleiditaoline rõivaese, mida kannavad nii mehed kui ka naised ümber keha mässituna. Sellest kujunes välja sari, mida kannavad naised ühe pika riidetükina. See mässitakse ümber vöökoha ning seotakse ühelt poolt kokku, siis mässitakse ümber keha ja üle õla. Kogupikkuses on see ligi viie ja poole meetrine ja laiuses alakeha suurune. Tänapäeval kantakse seda ka peas, või loorina näo ees. Selle alla pannakse nüüd ka alusseelik ja kinnituseks lisatakse vöö. Sari kantakse ka choli ehk erilise särgiga, mis katab peamise osa ülakehast samal ajal kui sari ise varjutab kehakontuure ja katab keha keskosa.

Mehed kannavad sarnast, kuid lühemat rõivaeset, mida kutsutakse dothiks. Seda kantakse ümber alakeha samuti ümber vöökoha mässituna ja ühele poole seotuna. Ida-Indias mässitakse riie alakeha ümber, üks ots kinnitatakse vöökoha külge ja teine ots jääb kinnitamata. Põhja-Indias mässitakse riie esmalt jalgade ümber ja kinnitatakse tagant.

Üks traditsiooniline rõivaese, mida ei pea õmblema, on chaddar. See on sall, mida kannavad nii mehed kui ka naised jahedama ilmaga ülakeha katmiseks, või suur loor, mida naised kannavad pea katmiseks. Teine selline riideese, mida kantakse õmblemata ümber pea seotuna, on traditsiooniline turban ehk pagri.

Esimese aastatuhande alguseni India riietusesemed ei õmmeldud. Kesk-Aasiast pärit kušaanide saabumine (umbes 48 e.m.a) muutis Põhja-India eliidi seas populaarseks Kesk-Aasia stiilis lõigatud ja õmmeldud rõivad. Õmmeldud riiete valik kasvas ja nende kasutamine laienes alles Delhi sultaniriigi ja Suurmogulite impeeriumi võimuletulekuga, mil kehtestati moslemite võim. Erinevate rõivaesemete seas, mis keskajal ja varauusajal Põhja-Indias kasutusele võeti ning mida tänapäevalgi tavaliselt kantakse, on pyjama’ ja shalwar’i püksid, tuunikataoline kurta ja kleiditaoline shalwar’i kameez. Lõuna-Indias kasutati samal ajal ikka veel traditsioonilist viisi mähitud ja õmblemata rõivad.

Shalwar’i püksid on tavaliselt vöökohalt laiad ning alt kitsamad ja krookes ja neid hoiab vöökoha peal nöör või elastne vöö. Püksid on tavaliselt laiad ja kottis aga võivad olla ka alt kitsamaks muutuva lõikega, mida kutsutakse churidar’ideks. Shalwar’i kameez meenutab pikka särki või tuunikat, mille õmbluskohad lõppevad vöökoha juurest ja sellest allpool on küljed jäetud lahti. See muudab kameez’i kandmise mugavamaks. Kameez’i tegemisel kasutatakse sirget lõiget. Kui varem kasutati kameez’i tegemisel traditsioonilisi lõikeid, siis tänapäeval kasutatakse euroopalikest mõjutustest inspireeritud külgeõmmeldavaid varrukaid ja kraed. Kui kameez’il pole kraed, sarnaneb see pigem kurta’ga. Kameez’i kandsid kõige varem mosleminaised ning sellest sai alguse kameez’i populaarsemaks muutumine.

Kurta, mis on välja arenenud arenenud Kesk-Aasia rändrahva tuunikatest, on Indias arenenud rõivaese, mida kasutatakse nii igapäevaselt kui ka pidulikel sündmustel. Traditsioonilise tava järgi valmistatakse kurta puuvillast või siidist. Seda kantakse kaunistusteta või tikitud kaunistustega. Seda võib kanda lõdvalt või kõvasti ümber keha seotuna ja tavaliselt ulatub see kandja põlvedest natukene kõrgemale. Traditsioonilise kurta käisete pikkus ulatub randmeteni ja lõige ei kitsene, varruka ääred on palistatud. Tavaliselt pole kurta’l kraed, kuid püstkrae kasutamine on populaarsemaks muutumas. Seda kannavad nii mehed kui ka naised pyjama’, shalwar’i, churidar’i või teksapükstega.

Viimase 50 aasta jooksul on Indias mood palju muutunud. Põhja-Indias kantakse tänapäeval sari vaid pidulikel või ametlikel sündmustel. Traditsioonilist salwar’i kameez’i kannavad naised ning seda kantakse churidar’i või teksapükstega. Meeste kurta’de pikkus ulatub tavaliselt säärteni ja on harva tavalised. Pulmadeks ja pidulikeks üritusteks kannavad keskmise ja kõrgema klassist mehed bandgala’t või lühikesi Nehru’ veste ja pükse, peigmees ja peiupoisid kannavad šerwani’sid ja churidar’e.

Sport

India spordi ulatus on lai, alates hõimumängudest tavalisemate spordialadeni nagu Kabaddi, kriket, sulgpall ja jalgpall. India kultuuri, inimeste ja hõimude mitmekesisus, samuti koloniaalne pärand peegeldub spordialade mitmekesisuses.

India kõige populaarsem spordiala on kriket. Indian Premier League on vaatajaskonna poolest suurim kriketiliiga ja kuues suurim spordiliiga maailmas. Kriketi maailmameistrivõistlused on kolmel korral toimunud Indias: aastatel 1987, 1996 ja 2011. India koondis osutus võitjaks 1983. aastal.

Kõige populaarsem kohalikku päritolu spordiala on kabaddi, mida mängitakse mitmel pool Aasias. Muud levinud kohalikud spordialad on kho-kho ja tuulelohevõitlus. Kogu maailmas on tuntud male, snuuker ja polo, mille kõigi tekkelugu on seotud Indiaga.

India sportlased on olümpiamängudel võitnud kokku 28 medalit, sh 9 kuldmedalit. Suurimat edu on saatnud India meeste maahokikoondist, mis on võitnud 8 kuldmedalit.

Lisaks kriketi maailmameistrivõistlustele on India olnud Aasia mängude (1951, 1982), Rahvaste Ühenduse mängude (2010) ja noorte jalgpalli maailmameistrivõistluste (2017) korraldajariik. Tuntuimad rahvusvahelised India võistlused on tennisevõistlused Maharashtra Open, golfivõistlused India Open ja sulgpallivõistlused India Open.

Üks tuntumaid ja vanimaid India võitluskunste on Keralast pärit Kalarippayattu, mida on mainitud Sangami kirjanduses 400 eKr ja 600 pKr. See koosneb paljudest füüsilise treeningu etappidest: ajurveeda massaaž seesamiõliga, et muuta keha paindlikkumaks; seeria kiireid liigutusi, et saavutada kontroll erinevate kehaosade üle; ja keerulised mõõgavõitlustehnikad.

Praktilist infot

• Liiklus on vasakpoolne.
• Kuupäevavorming: dd/mm/yyyy
• Sihtnumber koosneb 6 numbrist.
• Ametlik mõõdusüsteem: meetermõõdustik (SI).
• Elektrivõrk: 220 V; 50 Hz
• Telesignaal: PAL B/G
• Majandusaasta algab 1. aprillil.

Vaata ka

• India kirjandus
• Bengali kirjandus
• India presidentide loend
• India autotööstus
• India klassikaline muusika
• Karnataka muusika
• Eesti-India suhted
• India näitlejate loend
• Bollywoodi näitlejate loend
• Registreeritud kastid ja hõimud
• India jalgpallikoondis

Välislingid

• Indian government survives vote, BBC NEWS, 22. juuli 2008