Paneelelamu

Moderniseeritud Plattenbau Dresdenis

Berlin-Marzahn, Ida-Saksa suurim uuselamurajoon (1987)

Annelinna hooned

Paneelelamu (ka paneelmaja) on varemvalmistatud betoonist paneelidest kokku pandud elumaja. Paneelelamuid on ehitatud kõikjal üle maailma alates 20. sajandi algusest, kuid massiliseks elamuehituseks hakati paneelehitust kasutama alles Teise maailmasõja järel, kui sõjapurustuste ja linnastumise tagajärjel tekkis paljudes riikides suur nõudlus elamispinna järele. Eestisse kerkisid paneelelamurajoonid (nt Tallinnas Mustamäe, Õismäe ja Lasnamäe, Tartus Annelinn) peamiselt Nõukogude ajal.

Endise Nõukogude Liidu aladel hüüti esimese laine paneelelamuid hruštšovkadeks. Saksamaal tuntakse paneelmaju Plattenbau nime all; inglise keeles on nende nimetus peamiselt apartment block ja spetsiifilisemalt large panel system-building (LPS). Algselt ei pärine paneelehitus siiski Nõukogude Liidust, kuigi seal leevendati paneelelamute massilise ehitusega üleriiklikku elamispindade defitsiiti. Ka teistes maades tarvitati paneelehitust tihti just riiklikes elamuehitusprojektides.

Ajalugu

Esmakordselt ehitati maju eelnevalt mujal valmistatud paneelidest 1909.-1910. aastal New Yorgis, kus arhitekt Grosvenor Attenbury projekteeris elamurajooni Forest Hills Gardens. Tema spetsiifilist paneelehituse vormi nimetati "Attenbury süsteemiks". Tollal eksprerimenteeriti ka teistest materjalidest (puit, metall) seeriatootmises valminud ehituselementidega.

Laialdase populaarsuse võitsid paneelelamud siiski alles Teise maailmasõja järel, kui neid projekteerisid mitmed tuntud arhitektid, sh Le Corbusier. Nõukogude Liidus juurutas selle esmalt Moskvas arhitekt Vassili Svetlitšnõi. Väiksemaid paneelrajoone uuslinnaosades nimetati mikrorajoonideks.

Kuna paneelelamurajoone on sageli rajatud riikliku kampaania korras, leevendamaks elutingimusi nendele ühiskonnarühmadele kes ei jaksa endale osta eramaju, on neist vahel kujunenud vertikaalagulid, kus elavad töölised ja immigrandid; see halvendab omakorda paneelelamurajoonide mainet, ning võib ühiskondlikku kihistumist tugevdada.

Eestis

Eestis olid paneelelamurajoonid Nõukogude ajal algselt prestiižsed ("kõigi mugavustega"), ning hiljemgi on seal elanud eri ühiskonnaklasside esindajad, seega on kihistumine väiksem. Samas anti Eesti NSV-s uusrajoonidesse kortereid eeliskorras Nõukogude Liidu teistest piirkondadest saabunud töölistele, mistõttu on paneelrajoonides muukeelsete elanike osakaal üldjuhul tänini kõrgem kui teistes linnaosades. See on soodustanud ka hilisemat etnilist kihistumist.

Magalad

Paneelelamurajoonid ehitati teadlikult magalarajoonideks, mida iseloomustab see, et elanikud käivad tööl või meelelahutusasutustes (kino, kontsert, varietee, baar) peamiselt teistes linnaosades. Selliste rajoonide magala-staatust kinnistab samuti tõik, et meelelahutusasutuste puudumine või vähesus on sihilik, et välistada mürasaastet, mis võib elanikke häirida.

Nõukogude ajal paneelelamute juurde kavandatud ühiskondlik infrastruktuur jõuti ehitada Tallinnas näiteks Mustamäele ja Koplisse ja vähesel määral Õismäele. Lasnamäele kui tookord uusimale linnaosale jäi sellise infra rajamine puudulikuks, sest peamine rõhk oli elamuehitusel, mis käis kahasse massilise immigratsiooniga tookord veel okupeeritud Eestisse. Kui Nõukogude Liit 1991. aastal lagunes, lakkas sellega nii sisseränne kui ka Lasnamäe ehitamise ja laiendamise rahastamine.

 Pikemalt artiklites Mustamäe, Õismäe, Lasnamäe ja Annelinn

Tänapäev

Kui Eesti iseseisvuse taastamise-aegses ja -järgses eufoorias kuulutati paneelelamurajoonidele sageli kadu, lubades need maha lõhkuda ning asendada madaltiheda hoonestusega (üheks laulva revolutsiooni sümboliks sai Alo Mattiiseni laul "Peatage Lasnamäe"), siis hiljem on ehitusasjatundjad valdavalt tunnistanud, et betoonpaneelidest elamute seisukord on enamjaolt parem kui arvatud, ehkki need vajavad järjekindlat hooldust nagu iga teinegi maja, ning paneelelamurajoonide lammutamine tekitaks raskusi nii juriidiliselt (korterid on eraomand), majanduslikult (massiliselt uut elamispinda rajada oleks äärmiselt kulukas) kui ka poliitiliselt (suur osa paneelrajoonide elanikke ei soovi sealt lahkuda).

Tallinna magalarajoonide ühiskondlik taristu hakkas edasi arenema 21. sajandi algusest, kui "mägedesse" valmisid mitmed suured ostukeskused eri tüüpi kaupluste ja teenindusasutustega. Magalate olukord paranes seeläbi tunduvalt, iseäranis Lasnamäel, kuhu valmis muuhulgas mitu spordihoonet.

Tüüpprojektid

Hruštšovkad

• Tüüpprojekt 1-317
• Tüüpprojekt 1-317-14
• Tüüpprojekt 1-317-21
• Tüüpprojekt 1-318

Paneelelamud

Ehkki neid tüüpprojekte hruštšovkadeks Eestis ei peeta, siis Läänes küll:

• Tüüpprojekt 1-464 — "Mustamäe paneelelamu"
• Tüüpprojekt 111-121 — "Õismäe ja Lasnamäe paneelelamu"
• Tüüpprojekt 111-133 — "Annelinna paneelelamu"

Välislingid

• Merilin Pärli TTÜ professor: terviklikult renoveeritud paneelmaja kestab igavesti ERR, 14. aprill 2016